TURBULENZ DER WELT!
Holland House’i ooperiprojektist “Manifest” Kopenhaagenis

Möödunud aasta 15. novembril esietendus Kopenhaageni Kanonhallen’is rahvusvaheline ooperiprojekt “Manifest”, mis äratas oma tugevate ideede ja perfektse teostusega suurt tähelepanu ning jõuab tänu kokkutulnud produtsentide kõrgendatud huvile suure tõenäosusega peagi ka teiste linnade lavadele. Lavastuses osales eesti näitleja ja muusik Ardo R. Varres.

Töö- ja elamusterohke loomingulise laboratooriumi hing on 1956. aastal Rotterdamis sündinud lavastaja Jacob F. Schokking, kes oma vaimus on liikunud selletaolise etenduse poole viimased kümme aastat. Schokking sai kunstihariduse Belgias, elab ja töötab juba kakskümmend aastat Taanis, tegutseb muusikateatri, filmi ja video alal, teeb installatsioone, peab loenguid.

Holland House, mis ”Manifesti” välja tõi, on Schokkingi ja tema abikaasa kümme aastat tagasi asutatud kompanii.

Helilooja Rolf Wallin on sündinud aastal 1957 Oslos. Ta lõpetas Norra Riikliku Muusikaakadeemia, õppis seejärel kompositsiooni ja elektronmuusikat Californias. Temalt on teoseid tellinud kuulus Boulezi ja Eötvösi juhitud Ensemble InterContemporain, korduvalt Eestiski käinud Kroumata, festival “Varssavi sügis”, Stockholmi Raadio Sümfooniaorkester, Rootsi Kuninglik Ballett, Oslo Filharmoonikud jpt. Käesoleva aasta sügisel on Wallini oodata Tallinna “NYYDi” festivalile. Etendustel osalesid Norra löökpilliansambel SISU-Ensemble ja Per Magnus Lindborg (klahvpillid ja arvuti). Norra dirigent Rolf Gupta juhatas etendust, kõrvaklapid peas, et jälgida clicktrack’i, elektroonilist metronoomi, mis hoidis terviku tempot koos. Tulevikule mõeldes võiks eesti kunstihuviline meelde jätta ka suurepärase valguskujunduse, video ja arvutigraafika tegijate nimed — Peter Plesner, Torben Nielsen ja Arthur Steijn — ning hiigelprojekti vedanud produtsendi Traudi Christenseni oma.

“Manifestide” tekstid jõuavad publikuni nelja laulja-näitleja vahendusel, kellele teos esitas küllaltki ebatavalisi nõudmisi nii hääle tekitamisel kui ka lavakäitumises. Rolande van der Paal on koloratuursopran Belgiast, metsosopran Gerrie de Vries on hollandlanna (tuntud helilooja Klaas de Vriesi abikaasa), vene tenor Mihhail Ò erõšev laulis aastaid heavy metal’i ansamblis.

Ardo R. Varres on sündinud aastal 1974. Ta õppis 1981—1992 Tallinna Muusikakeskkoolis klarnetit, astus aga seejärel Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli näitleja erialale ning läks selle lõpetamise järel 1996 tööle Rakvere Teatrisse. Ardo R. Varres on tegutsenud punkansamblis “J.M.K.E” ja “Eriti Kurva Muusika Ansamblis”. Tema olulisemad rollid teatris on olnud Estragon (Becketti ”Godot’d oodates”, lav Ingo Normet), erinevad osad lavastuses ”Shakesperae’I kogutud teosed” (lav Ain Prosa), Osvald (Ibseni ”Kummituste maja”, lav Kaarin Raid), Birk (Lindgreni ”Röövlitütar Ronja”, lav Ain Mäeots), 11 rolli HaÓ eki ”Vahvas sõduris Ò vejkis” (lav Prosa), Lysander (Shakespeare’i ”Suveöö unenägu”, lav Poulsen), Treplev (TÓ ehhovi ”Kajakas”, lav Katri Kaasik-Aaslav). Enne “Manifesti” jõudis ta osaleda kolmes muusikalavastuses: Sven Kuntu “Trümmis” Von Krahli Teatris, HK Gruberi “Frankensteinis” koostöös “NYYD Ensemble’iga” Rahvusooperis “Estonia” ja Rauno Remme “Zondis” Ühispanga pilvelõhkujas. Ardo R. Varres on kirjutanud muusika Rakvere Teatri lavastustele “Macbeth”, “Kurva kohviku ballaad” jt ning mitmele telelavastusele (“Härrad abikaasad”, “Ma armastasin sakslast”). Hiljuti sai valmis plaat Ardo R. Varrese näidendimuusikaga, “MacBeth”.

INTERVJUU ARDO R. VARRESEGA

Kuidas sa “Manifesti” sattusid?

Madis Kolk käis külas Rolf Wallinil, kes tuleb selle aasta sügisel aukülalisena “NYYDi” festivalile. Kuna Wallinil ja Schokkingil oli “Manifesti” idee parajasti õhus, kirjutas ta millalgi Kolgile meili palvega saata endale videoid eesti lauljatest või laulvatest näitlejatest. Põhjus, miks just Eesti, oli see, et tükis on muu hulgas vaja vene keele oskust, muidu oleks võinud ju ükskõik millisest teisest maailma kohast osatäitjaid otsida. Siit saadeti mitme laulja videod, ka “Frankensteini!!” etendus, mida me “NYYD Ensemble’iga” tegime. Selle järgi mind välja valitigi.

“Tavaline” laulja oleks “Manifesti” proovidest lahkunud pärast esimest nädalat, vähemalt arvasid teised lauljad nii. Tavaline laulja oleks öelnud, et mina nii ei karju, minu hääl on nii väärtuslik, ma ei tegele selliste asjadega. Ja ma arvan, et tavaline näitleja, kellel ei ole muusikaharidust, oleks seal olnud jõuetu. Kui sulle antakse 7/8 taktimõõdus väga keeruline portugalikeelne partii ette, peab sul suur pagas olema, pead tundma muusika keelt. Need inimesed, kes seal esinesid, pidid ühendama mitut valdkonda, olema kodus nii teatris kui ka muusikas. Kõik neli osatäitjat (algul pidi meid olema rohkem) olid mingis mõttes erandlikud inimesed, multiinimesed.

Võib-olla iseloomustad neid natuke?

Koloratuursopran Rolande van der Paal on endine baleriin. Ta on pärit Belgiast, tüpaazhilt Esmeralda. Väga uhke sopran ja samas vaba, avatud inimene, kes ei taha üheski ooperiteatris püsival tööl olla. Ta laulab palju kaasaegset muusikat.

Metsosopran Gerrie de Vries, hollandlanna, on väga temperamentne ja valmis kõike tegema. Tema abikaasa on tuntud hollandi helilooja Klaas de Vries. Väga eluterved avatud inimesed, kellel on oma teater. Nad teevad ise projekte ja kutsuvad lavastajaid vastavalt sellele, mida tahavad teha.

Mihhail Šerõšev on Moskvast, endine hevibändi laulja, tõsine vene rockstaar. “Master” on pöörane ansambel, neil on umbes kümme plaati välja tulnud, 1980-ndate lõpul oli see väga kõva sõna. Miša tuli paar aastat tagasi bändist ära. Ta on tenor, töötab “Helikonis”, mis on üks elujõulisemaid ja huvitavamaid ooperiteatreid Venemaal. Mišal on seal olnud suured osad, kuigi ta pole päris esimene staar. Tema lugu oli selline, et kui ta bändist lahkus ja ooperis veel ei olnud, polnud tal tööd, ei olnud ka raha, kõik oli läbi. Siis läks ta kirikusse laulma. Kirikukoor sõitis Norrasse, seal avastas üks raadioajakirjanik — vau! selline tüüp! Ja tegi temast saate. Seda saadet kuulis Rolf Wallin, umbes kaks kuud hiljem tuli saade Wallinile meelde ja selle raadioajakirjaniku kaudu otsis ta Miša üles. Mišal on väga puhas tenor, laulab nagu ingel. Samas võib ta järgmisel hetkel täiest kõrist teksti röökida. Miša lugu näitab, et mitte ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha.

Lavastaja Jacob F. Schokking?

Schokking on hästi kogenud ja eriti rahulik inimene, meelekindel, mitte mingil juhul põlev loomeisiksus. Ta on umbes neljakümne viie aastane, jõudnud küpsesse loomeikka. Jacob on visualist, kes hakkas tegema muusikateatrit. Ta ei ole teatrilavastaja, seepärast pidi mõnikord pingutama, et poolest vihjest aru saada, mida ta tahab, sest ta ei räägi teatri keeles. Kuigi ta minuga proovi tehes ütles väga täpselt ette, mida ja kuidas teha, viimse detailini. Näiteks: hoia siin jõudu, et saaksid lõpus karjuda täiest kõrist. Jacob on nagu filmirezhissöör, kes teab täpselt, milline peab olema lõpptulemus, aga sulle ütleb ainult nii palju, kui on vaja selleks, et saada sinult kätte see, mida ta tahab. Näitleja jaoks on selline lavastus ikkagi marionetiks olemine, aga mul ei ole midagi selle vastu, kui saan osaleda tervikus, mis nii mind kui ka publikut huvitab.

Nägin üheksa aastat tagasi täiesti juhuslikult pealt, kuidas sa tegid Muusikaakadeemia sisseastumisdokumentide vastuvõtutoas saatusliku otsuse, astusid klarneti eriala asemel lavakunsti.

Ma ei ole seda otsust siiamaani hetkekski kahetsenud, see on minu jaoks ainuõige tee. Tookord ei kartnud ma muud kui seda, et kui ma ei saa lavakasse sisse, võetakse mind sõjaväkke. See teadmine, et ma tahan teatrisse minna ja näitlejaks saada, oli mul juba kaheteistkümnendast eluaastast saadik.

“Manifestiga” seotud materjalides kordub märkimisväärselt sageli sõna “uus”. Millega seda põhjendatakse?

Ma arvan, et enamasti mõeldi lihtsalt seda, et üks uus asi on tulemas. Aga “uus” tähendab ka seda, et “Manifesti” vorm on tavatu. See on uus teatrikeel.

Vastukajades on väidetud, et pärast “Manifesti”ei ole muusikateater enam endine.

Eelkõige vist sellepärast, et see oli suur õnnestumine.

Mida sa tavatu vormi all silmas pead?

Seda nimetatakse kammerooperiks, mina nimetan multimeediaooperiks. Peamine ongi see, et seda on väga raske sõnadesse panna, sellise loo jaoks ei ole spetsiifilist vormimääratlust. Kui me ütleme “ooper” või “draama”, siis teame täpselt, millest me räägime. “Manifesti” lavastuse kohta ei ole veel täpset nimetust. Selles ongi eripära, uudsus, teistsugusus.

Kuidas “Manifest” liigendub?

See koosneb numbritest, mis on omavahel väga osavalt põimitud. Kui konkreetselt rääkida, siis tükk algas näiteks nii, et sopran lebab põrandal, kõlavad tehnokraatlikud helid, sopran hakkab laulma rubato aariat. Tulevad videomehed, kes hakkavad lauljat filmima, ja kõik projitseeritakse seintele. Aaria lõpuosas tuleb lindilt saksakeelne tekst: “Wand, Wand, Wende, Wende.” Ekraani tagant valgustub välja vene laulja, kes teeb metallesemetega varjuteatrit. Selle järel tulevad lavale ülejäänud osatäitjad, dirigent lööb loo lahti ja algab trummide müdin ning järgmine, portugalikeelne tekst. Lugu areneb kiht kihi haaval. Näiliselt üksteisest täiesti sõltumatud tekstid ja tegevused olid väga osavalt ritta seatud, hoolikalt läbi mõeldud ja audiovisuaalselt toimima pandud. See, mida ma kirjeldasin, oli esimene kolm minutit, tükk kestab tund kakskümmend.

Üks mu lemmikkohti on etenduse lõpupoole, selline jada: kolm lauljat tuleb lavale, arvutist pannakse clicktrack käima, clicktrack käivitab arvutigraafika; see on tohutu suur kolmemõõtmeline graafika, nagu arvutimängus või muusikavideos, ja sa liigud laval nagu kolmedimensioonilises ruumis. Lauljad hõikavad täpselt dirigendi käe järgi, löökpillid müristavad, kõlab portugalikeelne tekst, mis kiidab: “Elagu elekter!” Täpselt sünkroonis sellega ilmub ekraanile taanikeelne tõlge, samuti kolmemõõtmeline — futuristlikus stiilis visuaalne efekt, mitte lihtsalt tõlge. Enne seda on olnud metsosoprani soolonumber, kus ta laulab teksti, mille mõte on umbkaudu selline: Kui ma oleksin masinate poolt hävitatud. Tal on seljas punane ekstravagantne kostüüm, ta laulab ilma saateta, ütleb teksti hingamise pealt ja see kõik on võimendatud. Väga tugev elamus. Siis saabub täielik vaikus, tulen mina tooliga ja lõpetan etenduse saksakeelse kabareenumbriga — täiesti uus emotsioon ja olukord.

On sul aimu tüki eelarvest?

Ei ole, aga aiman, et see oli väga suur. “Manifest” oli kõige tugevam siiski oma visuaalse külje ja lavastaja töö poolest, nagu Greenaway parimad tööd; muusika poolelt sellega võrreldes veidi vähem. Lavastaja oli võimsam isik kui helilooja. “Manifest” oligi ju Schokkingi idee, tema tegi Wallinile ettepaneku koostööd teha.

Kas sa võiksid Wallini muusikat kirjeldada? Mis stiilis see on?

Esimene asi, mis loob tüki õhustiku, on see, et muusikas pole ühtegi tempereeritud pilli. Laval on kolm löökpillimeest, SISU-Ensemble, kellel on omatehtud metallist ja plasstmassist pillid. “Manifest” mängib pigem rütmi ja tekstiga. Muusikat klassikalises mõttes, tempereeritud heli, oli vähe. Mulle tundub, et ka muusika üritas olla pretensioonikalt teistsugune. Soolonumbrid olid täpselt noodistatud, imekaunid. Enamasti ei olnud partituuris ei löökpillidele ega lauljatele ette antud kindlaid helikõrgusi, sa lihtsalt kas hõikad või sosistad, kõrgelt või madalalt. Workshop’is saime juba aimu, mida otsime. Proovides katsetasime palju ja improviseerisime, aga kõik, mis helilooja oli kirja pannud, õigustas ennast väga. Laulja on ikkagi laisk ja käivitub raskelt, ta tahab näha selget nooti, mis annaks käsu, mida teha. Kohapeal fantaseerimine on rohkem näitlejate pärusmaa.

Missuguseid emotsioone see lugu sinu arvates tekitab?

Arvan, et vastakaid. Inimesed, kes on avatud, otsivad midagi uut ja põnevat, said seda “Manifestist” täie hinna eest. Need, kes on konservatiivsed ja ettevaatlikud, olid kindlasti mingis mõttes šokeeritud. Mis aga kindlasti vaidluse alla ei kuulu, on asja visuaalne külg, väga efektne ja lõikav.

Osatäitja jaoks oli see kaine, asjalik vahendusroll, konkreetne nagu täppisteadus. Pean astuma siia ja dirigendi ettenäitamise peale ütlema sellise häälega portugalikeelse teksti. Manifesteerima.

Kuivõrd võiks öelda, et “Manifest” on möödunud sajandi alguse kunstnike ja luuletajate ideede n-ö elluviimine?

Sellele vastata on lihtne. Da Vinci unistas lendamisest ja visandas tiibu, aga siiski, kui praegu lennuk lendab, ei ütle me, et viisime da Vinci unistuse täide. Ütleme lihtsalt, et näe, lennuk lendab. See, mis tollal oli võimatu, kuna ei olnud arvutigraafikat, tehnilisi efekte, helivõimendust, on tänapäeval võimalik. Me saame teha asju, millest nemad fantaseerisid.

Kas saab öelda, et “Manifest” tegi sada aastat tagasi kirja pandud tekstid nähtavaks ja kuuldavaks?

Ma arvan, et see on vale lähenemine. Need tekstid oleksid võinud pärineda ükskõik kust, aga tükk oleks ikka sama vinge olnud.

Niisiis tekst kui kõlamaterjal, aga kui palju võttis Schokking tekstist lavastusideid?

Tekst oli loomulikult algimpulss, aga mitte mingil juhul ei realiseeritud teksti algset mõtet. Seda lihtsalt kasutati inspiratsiooniallikana ja kuna tänapäeva tehnika võimaldab teha asju, mis sada aastat tagasi ei olnud võimalik, võib vaatajale jääda mulje, et kuna sajandi eest visandas kunstnik mingi pöörase labürindi, mis praegu arvutigraafikas toimibki, nägi kunstnik tol ajal tõenäoliselt seda ette. Avatud meeltega inimesed visandavadki seda, mis tuleb saja aasta pärast. Aga see ei ole seotud kunstiliste tõekspidamistega, mis neis tekstides sisaldub.

Kas on parem, kui “Manifesti”-laadseid asju tehakse harva ja siis see-eest perfektselt?

Üks asi on tehnilised võimalused, teine asi, mida sellega peale hakata. Oskus võimalusi kasutada näitab lavastaja-visualisti tugevust. Kui sul on heliloojana võimalus teha kõike, milleks on vahendeid, ei tohiks vahend siiski saada eesmärgiks. Väga häid ideid, mis on ka hästi teostatud, on vähe, keskmisi on palju.

Mida “Manifest” ütleb?

Ma ei tea, kas see üldse midagi ütleb. Võib-olla on selle taga mäng, millest meid on osavalt välja jäetud. Mingil juhul ei rääkinud see lugu meile möödunud sajandi alguse manifestidest. See ei jutustanud neid tekste, vaid kasutas neid, et ise manifesteerida. Selle tüki manifest võiks minu arvates olla sõnum, et uus aeg on saabunud, avanenud uued võimalused, et küsimus on vaid selles, kuidas osata võimalusi osavalt kokku panna ja mis kõik võib siis juhtuda.

Väljavõtteid arvustustest

Holland House on loonud jälle ühe veenmisjõulise ja hingematva ooperi... Neli uskumatult head lauljat katsuvad oma hääle võimalusi järele paljudes aspektides, manifestide tekstid plahvatavad arvutigraafika foonil. Jacob F. Schokking näitab end kujundimängudes sellisel viisil, et tundub, nagu ei piisaks talle kolmest dimensioonist. See on lihtsalt tormiline edu... Manifestid näivad olevat ühtaegu lahustatud ja konkretiseeritud selles vaimustavas lavalis-muusikalis-skulpturaalses väljapanekus. Kõik komponendid on ühte sulatatud ja vastavad ka vanamoodsa, sügavalt romantilise ooperi nõuetele.

Jakob Wivel, Børsen

“Manifest” on väljakutsuv muusikateater ajal, mil varasemad teosed on pigem ettekirjutused kui erandid ja avangard näib olevat tõsiselt kritiseeritud mõiste möödunud sajandist. See on tour de force sõnumite maastikul. Paradoksaalselt võib just sellest “kaosekunstist” leida kauneimaid lõike... Nagu tavaliselt, imeb Schokkingi tundlik universum teid endasse, mitmemõõtmeline arvutigraafika on mõnikord vaatajale pealetungiv ja lämmatav. Lauljad annavad edasi sõnumeid ja vallandavad end rabava energiaga Rolf Wallini muusikas, mis on segu laulust, karjetest ja retsiteerimisest. “Manifest” võib paljusid hirmutada, aga just sellistel kompromissitutel teostel nagu “Manifest” on suur tähtsus muusikateatri tuleviku jaoks. Poliitiline sõnum on ikka veel oluline ja maailm on ikka sama hullumeelne kõigesööja. Taas kord on inimene tähtedel pea maha löönud ja taevas on verine nagu tapamaja.

Lilo Sørensen, Aktuelt

Visuaalne pommitamine. Holland House ja Jacob F. Schokking on “Manifestiga” tabanud otse modernismi päikesepõimikusse ja loonud nägemustest pakatava teose. Selles on äratuntavaid Holland House’i lavakeele elemente. Selles on mingi uus jõud, ajarännak modernismi sünni juurde on vallutanud Schokkingi ja loonud ennenähtamatu kontsentraadi. Jõuline minevikupilt ajast, mil kunstnikud veel uskusid, et kunst suudab maailma muuta. Aga selles pole vähimatki märki nostalgiast, vastupidi, Holland House on loonud uued eeldused uuele muusika-draamakunstile.

Steen Chr. Steensen, Berlingske Tidende

Sündinud on meistriteos. Kummaline segu videokunstist, performance’ist, teatrist, muusikast, sürrealistlikust lavakujundusest ja dadaistlikust kunstinäitusest. See on piirimaa 1910. aasta ümbruse ja meie aja vahel, eilse ja tänase maailma vahel, julgete lootuste ja luhtunud ootuste vahel. Ainulaadne elamus, unustamatud ideed, isikupärased vihjed ooperi-, filmi- ja kunstiajaloo kõrghetkedele. Helid ja keeled segunevad, võivad mõjuda isegi totalitaarselt. Suurepärane ekspordiartikkel.

Sr ren HallundbF k Schauser, Information

Nüüd on see käes! Teil on võimalus kogeda Jacob F. Schokkingi uut muusikateatrit. Olla katkematu muljete pommirahe all. Norra helilooja Rolf Wallin on teinud väga hea töö, luues püsiva tausta, tekstile vähimaidki piiranguid seadmata. See pole etendus, millest võiksite niisama lihtsalt vabaneda. Minge sellega kaasa, vabandused ei tule arvesse.

Knud Ketting, Jyllands Posten

Küsinud, tõlkinud ja kokku seadnud ANNELI REMME.