IGOR GARŠNEK
TEEJUHT KLASSIKALISSE MUUSIKASSE
Entsüklopeediline teatmeteos “Klassikaline muusika”.
Peatoimetaja: Robert Ainsley.
Tekst ja disain © 1999: Carlton Books Limited.
© Tõlge eesti keelde: “Varrak”, 2000, 272 lehekülge.
Tõlkinud: Evi Arujärv, Kadi Herkül, Ene Jürna, Rene Keldo, Urve Lippus, Tarmo
Pajusaar,
Margus Pärtlas, Anneli Remme, Rauno Remme, Joosep Sang.
Kui Benjamin Brittenil on orkestriteos “Noorte orkestrijuht” (The Young
Person’s Guide to the Orchestra, 1946), mis on kuulajaile teejuhiks
sümfooniaorkestri pillide maailma, siis nüüd on kirjastuselt “Varrak” ilmunud
teejuht klassikalise muusika maailma. Entsüklopeediline teatmeteos “Klassikaline
muusika” täidab selle olulise tühimiku, mis meil eestikeelsete muusikaalaste
teatmeteoste vallas senini haigutas. Sest kahte õhukest pehmekaanelist brošüüri,
mis 1990. aastatel ilmunud (Peeter Perensi koostatud muusikasõnastik ja Ela
Eelhein-Issakaineni koostatud “Muusikaleksikon”), ei saa selles valdkonnas ju
muuks kui vaid “hädaabiks” pidada. Et kui tõepoolest mõne termini tähendust
ei tea, siis sealt heal juhul leiab.
“Klassikalise muusika” autoreid on kümme ning on näha, et igaüks neist on oma eriala spetsialist. Ikka on nii, et kui mõni muusikateadlane spetsialiseerub näiteks ooperiajaloole, võivad tema teadmised pillide arenguloost olla pinnapealsed. Ja vastupidi, sest ega keegi tea kõigest kõike.
Kellele on raamat mõeldud? Tegelikult on see iga muusikaraamatu puhul põhiküsimus. Kas asjaarmastajast huvilisele, professionaalile või hoopis pedagoogiliseks abivahendiks? Sellest sõltub ju materjali käsitluse põhjalikkus, keerulised mõisted võivad tavalise muusikahuvilise ära hirmutada. Kõnealuses teatmeteoses on leitud igatahes väga hea kompromiss — iga stiilinähtus, instrument või muusikavorm seletatakse arusaadavalt, st erialastesse terminitesse takerdumata näitlikult lahti. Näitlikult selles mõttes, et rikkalikud illustratsioonid, temaatilised tekstiplokid (nagu reklaamiribad arvutiekraanil) ning vormiskeemid teevad aine väga ülevaatlikuks. Noodinäiteid on raamatusse pandud nii vähe kui võimalik (mis teeb ilmselt rõõmu laiemale lugejaskonnale), kuid vajadusel, näiteks kõige tuntumate tantsude põhirütmide tutvustamiseks, on kasutatud neidki.
Mõni asi seletatakse lahti küll arusaadavalt, kuid vildakalt. Näiteks “Sõnaseletustest” lk 13 võib lugeda: “Madrigal — XVI sajandist pärit ilmalik muusikateos neljale või enamale häälele, rõhutas sõnade tähtsust.” Nii, mitu ebatäpsust me sellest definitsioonist leiame? Esiteks, madrigal ei pärine mitte XVI sajandist, vaid hoopis XIV sajandist. Teiseks, XIV sajandi madrigal oli valdavalt kahehäälne. Ning kolmandaks, XIV sajandi ja XVI sajandi madrigal on kaks täiesti erinevat asja, kuigi nimi on ühine (vt Barbara Russano Hanningi Concise History of Western Music või Toomas Siitani “Õhtumaade muusikalugu I”). Siit moraal, et liigselt lihtsustades võib ka üsna mööda panna.
Mõni väide on aga lihtsalt vale: “Umbes XII sajandi alguses tuli keegi mõttele kirjutada muusika kahe paralleelse meloodialiiniga, mida esitatakse samaaegselt.” (Lk 9.) Jutt on järelikult paralleelsest organumist, mille esimesi kirjapandud näiteid võib leida aga juba IX sajandist, traktaatidest De divisione naturae (866) ja Musica enchiriadis (900). Tavalugejale on see ehk tähtsusetu detail, üks keskaeg kõik, sajand sinna või tänna. Professionaal aga teab, et XII sajandi algus oli palju keerulisema, nimelt melismaatilise organumi ajastu. Lihtne paralleelne organum oli selleks ajaks tõenäoliselt juba unustatud. Niipalju siis teatmeteose “entsüklopeedilisest” küljest — ega kõiki toodud daatumeid ja definitsioone siin ikka usaldada saa. See on teatmeteose kui sellise puhul iseenesest muidugi kurjast.
Kuid vaieldamatuks väärtuseks võib pidada raamatu ülesehitust; see pole mitte kuiv alfabeetiline sõnastik, kus näiteks Bachile järgneb Bruckner ja Mahlerile Monteverdi, vaid iga valdkond on näidatud oma ajaloolises arengus. Peatükk “Liikumised muusikas” on sisuliselt õhtumaade muusikaajaloo lühikursus gregooriuse koraalist minimalismini — Andriesseni, Nymani ja Pärdini. Sealjuures väga tabavate ja asjakohaste illustratsioonidega, näiteks kui juttu on Andriesseni De Stijlist, siis on kõrval repro Piet Mondriani maalist Broadway bugi-vugi, mis heliloojat seda teost kirjutama inspireeris. Peatükis “Heliloojad” on toodud kõigi tuntumate Euroopa heliloojate loomingu olulisemad stiilitunnused. Mitte lühibiograafiad, et sündis siin ja suri seal, vaid n-ö loomingu essents. Näiteks Raveli kohta on kirjutatud, et tema “kõlamaailm on äärmiselt isikupärane oma veidi kokkutõmbuvate dissonantside, ettevaatliku bitonaalsuse kasutamise ning silmipimestava orkestratsiooniga”. Täpne ning samas poeetiline sõnastus, mis võtab Raveli helikeele väga tabavalt kokku.
Väga huvitavalt on kirjutatud ulatuslik osa “Vormid ja stiilid” — selles vaadeldakse igat vormi ja zhanrit vastavas stiilikontekstis ja ajaloolises arengus. Näiteks instrumentaalkontserdi puhul on eraldi peatükid “Mozart ja kontsert”, “XIX sajandi kontsert” ning “Tänapäeva kontsert”, kus on juttu Šostakovitši, Cage’i ja Penderecki instrumentaalkontsertidest.
Ammendav ja ülevaatlik on ka alajaotus “Instrumendid”, kus iga pilli kohta võib lugeda selle ajaloost ja eelkäijatest, erikujudest ning muidugi ulatusest, puhkpillidest süntesaatorini. Siin on kirjas ka üsna põnevaid fakte, mis nii mõnelegi elukutselisele muusikule võivad olla uudiseks. Näiteks see, et Vivaldi kasutas oma oratooriumides klarneteid trompeti asendajana (muidugi olid XVIII sajandi klarnetid oluliselt teistsugused kui nende tänapäevased suguvennad).
Väga põhjalik on peatükk “Lauluhääl”, see on tõepoolest entsüklopeedilise käsitluslaadiga. Siit võib lugeda nii erinevate hääleliikide ulatusest ning alaliikidest (cantaten-bass, sügav bass, bass-bariton jne) kui ka kõige kuulsamatest lauljatest. Ka neid on iseloomustatud, nagu heliloojaidki, lühidalt ning tabavalt. Näiteks Maria Callase, XX sajandi kuulsaima dramaatilise soprani kohta on kirjutatud, et ta oli üks neist vähestest, kes “kriitikuid hämmeldusse viies on laulnud kõike alates kõrgeimast koloratuurist kuni raskeimate Wagneri rollideni”.
Mis puutub raamatu tõlkesse, siis asjatundlikkusele vaatamata (enamik tõlkijaid on elukutselised muusikud) leiab siin paar küsitavust. Näiteks lk 186 on juttu, et Haydn näitas oma trompetikontserdis Es-duur “klahvidega varustatud trompeti võimalusi”. Kuna trompet pole teatavasti klahvpill, siis on siin ilmselt juttu klappidega varustatud trompeti erikujust (tänapäeva trompetid on muidugi ventiilidega). Samal leheküljel tekitab küsimuse ka üks tõlkevaste. Juttu on siin tuubast, mis “võeti ebakindla ofikleiidi asemel kasutusele basspillina”. Ehk oleks ofikleid siiski õigem kirjaviis kui ofikleiid — sest inglise keeles on pilli nimetus ophicleide, saksa keeles Ophikleide, itaalia keeles ofikleide ning vene keeles ofikleid. Kahe “i”-ga eestikeelne tõlkevaste kõlab umbes nagu “perseiidid”, mis on aga mitmuses kasutatav sõna.
Kokkuvõttes on “Klassikaline muusika”, vaatamata mõnele väikesele faktiveale ja ebatäpsusele ning paarile tõlkekonarusele, huvitav ja asjatundlik raamat. Vajalik lektüür kahtlemata igale muusikahuvilisele, muusikatudengile ning vaimukosutuseks ka proffidele.