“VANAST FILAST” AINO HIMBEKIGA

Veebruaris tähistas oma 60. aastapäeva Eesti seni suurim ja keskseim kontserdiorganisatsioon “Eesti Kontsert”, mille eelkäijaks on 4. veebruaril 1941 tegevust alustanud Eesti NSV Riiklik Filharmoonia (Vt ka Ines Rannap, Eesti NSV Riiklik Filharmoonia/”Eesti Kontsert” 60, TMK 2001, nr 2). Järgnevas intervjuus on küsitletud Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juures aastaid pianisti ja kontsertmeistrina töötanud Aino Himbekit, kes ise sai möödunud veebruaris seitsmekümneseks. Palju õnne tallegi!

Tean, et teile kui Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kontsertmeistrile anti tööraamat välja 19. septembril 1950. Olite siis alles üheksateistkümnene ja Tallinna Muusikakooli lõpukursusel, ees ootas veel stuudium konservatooriumis. See raamat lõpetati kolmekümne kahe aasta pärast, 9. märtsil 1982.

Aga oleksin nii väga tahtnud jätkata! Vähemalt “vana Filharmoonia” loomuliku lõpuni, kui vaid tervis lubanuks.

Ei tea, aga seda, et pinge on seal tohutu, seda teati. Võib-olla peljati tööd? Minul oli juba aastane meeldiv töökogemus kontsertmeistrina Teatrikooli liikumistundidest, ju ma ei kartnud. Mina vajasin elatist, nemad klaverisaatjat — soovid sobisid. Õppurid esinesid toona sageli mitte üksnes koolikontsertidel, mõned jõudsid ka koolinoorte olümpiaadile, ühe niisuguse järel Nikolai Goldschmidt mulle pakkumise tegigi. Ta käis alatasa noorte esinemisi kuulamas.

Inimesena küll igati tore ja lahke, niisugune ümmargune-paksukene. Järgmisel aastal tehti ta kodanlikuks natsionalistiks ja arreteeriti.

Räägiti, et Viktor Vekšini pealekaebamisel. Ja direktoriks VekÓ in siis pandigi. Teda mäletatakse ka kui Svjatoslav Richteri Tallinnast eemale peletajat?

Jah, Richter deklareeris: niikaua kui VekÓ in oma kohal püsib, tema siin ei esine. Ega esinenudki. Muidugi, kui on tõsi, et Richter nõudis hotellituppa klaverit, siis oli see toonaste võimaluste juures ka pisut liiast. Kuid rohkem usun ma, et põhjust tuleb otsida pigem VekÓ ini persoonist: ta oli pesuehtne nõukogulane, pealegi hüsteeriline ja karjuv autokraat. See torkas majas kõigile silma.

Kontsertandid ülakorruse omavahelistesse suhetesse üldiselt ei puutunud, otsesed kontaktid olid puhttöised: kavade kinnitamine, lepingud, aruanded. Hulgakesi puutusime kokku peamiselt kassasabas, isekeskis — kontserdibrigaadides, mille koosseis muidugi vaheldus. Kuid ikkagi, ainuüksi Tiit Trallat olen saatnud täpselt 375 korral! Direktoritest on mul parimad muljed Tiit Kolditsist, ja samuti kunstilistest juhtidest, eriti Olga Rudnevast. Tema oli tõsine ja tore inimene, väga töökas ja täpne, kelle sõna peale võis alati kindel olla. Rudneva autoriteet küündis Moskvani ning see oli äärmiselt oluline mõlemasuunaliste gastrollide toimumisel, samuti keskpäraste solistide tõrjumisel, keda “Sojuzkontsert” järjest peale surus. Pikka aega istus direktori kabinetis ju ka Rait Ivalo, kuid kuidagi vaikselt. Enim võlgnen ma talle tänu abi eest ühel ammu-ammusel esinemisel Jõhvis; klaveril jäid peaaegu kõik valged klahvid alla kinni, Ivalo istus kõrval ja toksas neid mu sõrmede vahelt üles tagasi. Niisuguseid asju, et pedaal ei tööta, klaver häälest ära või klahvid vigased, tuli ringreisidel ikka ette, kuid toredaid kontserte oli siiski võrratult rohkem, isegi päris ääremaadel. Mis siis sellest, et vahel pidi ise klaveri kusagilt tagaruumist välja tirima. Kord Võsul tuli seda lavale koguni upitada — no minu töö see enam polnud, appi tulid suvitajad ja muide — Edgar Valter tõstiski toona oma selja ära.

Ega neist ammustest ülemustest palju rohkemat mäletagi, hoopis huvitavam ja kirjum oli esinejate galerii alates Bobast ja lõpetades Margarita Voitesega, kellega esinesime minu viimased viis aastat üle saja viiekümne korra. Siiski, praegu tuleb silme ette, kuidas lühikest aega kunstiliseks juhiks olnud Leo Normet noolekesi märklauda loopis… Kole aga oli, kuidas enne minu aega direktoriks olnud Aleksei Stepanov dirigendiks pürgides Wagneri “Palverändurite kooris” orkestri- ja kooripartiid hirmuäratavalt loksuma ajas. See võttis piinlikkustundest selja niiskeks, sest sellest koÓ maarist ta välja ei rabelnudki.

Tuleme normaalsesse maailma tagasi. Filharmoonia alla koondus kogu “Eesti Kontserdi” eelne taidlusväline avalik kontserdielu: enam kui neljakümne aasta vältel kõik akadeemilised, Ó eflus-, estraadi-, loeng- ja muud kontserdid, kõiki omaettegi tuhandeid. Kontsertmeistreid oli, valdavalt segakavades, väga vaja, neid oli aga vähe ja neid koormati seega kõvasti — raha loeti ka sellal. Olite koos Vaike Vahiga põhilised?

Jah. Ainuüksi minule kogunes nende aastakümnetega umbes 4500 kontserti. Ja seda koormust peeti, pean isegi, loomulikuks, sest töö ja inimesed meeldisid. Koormus ja palk olid planeeritud, kui plaani ületasid, maksti juurde, kui ei täitnud, arvestati maha. Rabamist oli, konkurentsi mitte. Nende niinimetatud segaprogrammidega harjus ära ja enamasti olid need tegijaile põnevadki. Pealegi olen arvutanud, et õhtuid, kus tavaliselt avanumbrina soleerisin, tuli kokku oma 2300 — alustasin solistina, jätkasin saatjana. Nii et väikselt ka pianistlik eneseteostus…

Oi, mängida sai peaaegu kõike, mida hing ihkas: Liszti, Beethovenit, Chopini, TÓ aikovskit, Prokofjevit, Pärti… Tõsi, tsüklilisi suurvorme mitte, vaid üksikuid osi neist. Viiekümnendatel kinnitati kavad Kunstide Valitsuses, nõukogude autorid pidid muidugi esindatud olema, kuid sealt andis valida, ja mina küll mingeid ettekirjutusi ei kogenud. Rahvalikes kavades lähtuti loomulikult publikust, aga tavaliselt me tajusime seda ette ja altminekuid ei juhtunud. Ka Venemaal mitte, kus sai ju väga palju ringi liigutud. Seda kuni viimase ajani.

Neid segakavasid oli ka hästi mitmesuguseid. Viiekümnendatel olid need enamasti estraadlikud: akrobaadid, sõnameistrid, nõukogude laulud, rahvatants, populaarsed aariakesed ja muud vigurid, hiljem tõsisemad või spetsiifilisemad (loengkontserdid!), rääkimata läbinisti süvamuusikast lähtuvaist, kus tegid kaasa Jenny Siimon, Mati Palm, Jaan Reinaste, Ines Rannap, Urve Tauts, Jüri Pärg, Leili Tammel jne. Väga armas on meenutada isiklikult kuuekümnendate teisest poolest veli Ülo Vilimaa balletiõhtuid, mis ulatusid väikeste kohendustega läbi mitme hooaja. Ka need ei olnud pelgalt tantsukavad, kaasa tegid Aarne Vahuri “Collage”, Margarita Voites või Jüri Gerretz või Riho Joonase, mõned teisedki. Ülo tantsis nii klaveri kui ka helilindimuusika saatel, nii Rahmaninovi “Polichinelle’i” kui ka Vinteri Kiirt. Vahelduseks mängisin minagi n-ö puhast klaverimuusikat, näiteks HatÓ aturjani Tokaatat, teist osa Beethoveni Sonaadist nr 27 või Pärdi Teist sonatiini. Varasematel aastatel läks kõik niisugune ainult klaveri najal, viiekümnendatel oli see ainumoodus, sest ka ansambleid ei olnud.

Kurb on muidugi see, et aeti taga plaanilisi näitajaid, kontserte pakuti mõnigi kord publiku huvi arvestamata, mis ka tingis tühje, hõredaid saale. Puhas estraad aga, nagu ikka, läks täismajadele ja siis ütlesid estraadisolistid, et nad peavad meid üleval. Ütlesid küll, aga samas teadsid, et üle “punkti” neile ikkagi ei maksta, ainult et — eks neid ekspluateeriti kassa huvides seepärast ka koledal kombel. Samuti tehti ülepaisutatud “temaatilisi” mammutkontserte, seda igasugu tähtpäevade puhul ja hilisematelgi hooaegadel. Isegi koolinoortele, nagu näiteks … vaadake ise: neljapäeval, 24. märtsil 1966 kell 16.00 “Estonia” kontserdisaalis abonement nr 3 — kontsert koolinoortele “Nõukogude kirjandus ja muusika”! Siin on kakskümmend üheksa numbrit laule-lugemisi-balletti kahekümne ühelt autorilt — Meitusest Kabalevskini, ja ka Sviridovit, Prokofjevit ja Ò ostakovitÓ it. Umbes viieteistkümne esinejaga tehti see kõik ära…

Otseselt mitte, kuid näiteks Ots ja Kuusik ei jõudnud neid ekspromptseid esinemisi eriti ette valmistada. Tulid enne kontserti, noodid näpus, ja hea oli, kui kusagil kõrvalruumis kiiruga läbi jõudsime võtta. Külalislektoritega kaasa tulnud solistidel polnud kokkuhoiu huvides omi saatjaid pahatihti kaasas, repertuaaris aga, sageli suured ja võõrad ooperistseenid, tuli siis ühe hooga hakkama saada. Aga põnev oli ja hakkama saime!

Toonane N Liit matkati teadagi risti-põiki läbi, aga kas üks kontsertmeistrist tööhobune ka väljapoole pääses?

Harva küll, kuid see-eest korra Itaaliasse, Maltale ja Indiassegi. Esimest korda juba 1957. aastal Soome. Kuid selle taga polnud mitte meie Filharmoonia, vaid Moskva. Nimelt pühitseti vastava “sõprus- ja koostöölepingu” üheksandat aastapäeva, kingituseks siis “komplott” aariaist, balletist, mustkunstist ja gruusia tantsudest. Kõik klaveriga ja sellel mina üksi! Eks näidati soomlastele ka hõimlasi Bobat ja Ellen Laidret — laulis Merikantot. Moskvas tehti kolm päeva hiidprogrammi läbivaatusi-proove. Kuid mõnda esinejat kohtasin sellel reisil esimest korda ikkagi alles lennukis, hiljem “vilistas” ette ja mul ei jäänud üle muud, kui kontserdil improviseerida. Soomes anti omaette pehme vagun, see haagiti liinirongile sappa ja nõnda sõitsime läbi viisteist kohta, Helsingist Kemi ja Ouluni välja. Kõikjal läks hiilgavalt, kontserte taheti juurdegi, pärast korraldati pressikonverents ja puha, nägin ka Kekkoneni ära. Majanduslikult oli reis tulus: põhipalk jooksis, söögid-joogid ja voodi prii, päevarahakene pealekauba. Viimane lubas pisut poodidesse sisse vaadata, ei suurel ega väikesel kodumaal olnud siis ju korralikku jalavarjugi saada.

Ajad muutuvad. Kunagi oli raja taha pääsemine kui taevaõnnistus, nüüd on inimesi, kes seal ootavad, et vaid koju tagasi pääseda. Mainisite jalavarje — olen kuulnud, et teil on nendega kontsertidel mitmeid pitsitusi ette tulnud?

Nii minul kui teistelgi. Ja mitte ainult jalavarjudega. Kõige hullem oli omal ajal transpordiga siinsamas Eestimaal Filharmoonia bussid olid igavesed loksud, need ei liikunud kuigivõrd ega pidanud ka tuult. Ja kitsaks jäid teinekord ka. Ühel sügaval talvel Tapale sõites ei mahtunud mustkunstnik Levitski peale, läks vaeseke siis rongiga. Vaeseke ses mõttes, et jõudis õigeks ajaks kohale, aga et meie mitte, siis pidi ta mitu tundi publiku rahustamiseks laval veiderdama. Õnnelikumat nägu on raske ette kujutada, kui viimaks pärale jõudsime! Öeldakse, et lõpp hea, kõik hea. Aga lõpp ei olnud hea, sest tuli ju veel Tallinna tagasi sõita. Ja siis oli meie automobiil veelgi väsinum, oma kümmekond korda jäi täiesti toppama. Jube külm oli, daamid poetasid kingad jalast ja kerisid päkad istumise alla sooja. Meiega oli kaasas Maria Nikolajevna Mihhailova — nn hudoñ estvennoje tÓ tenie. Istus otse ukse kõrval. Kui kesk sügavat ööd lõpuks Filharmoonia ette jõudsime, oli temal üks king kadunud, eks see kusagil uksest välja sopsas. Ei jäänud üle muud, kui murdsime esinejate garderoobi sisse, seal aga ainult kuldsed lavaatribuudid. Nii kõmpiski “kuldkingake” läbi lumise linna vastu järgmistele tegudele.

Tore lugu juhtus Pärnus seitsmekümnendate paiku, kui esinesime kuurordi klubis. Reastasin enne algust parajasti noote, kui lavale ilmus Jüri Pärg, käes kingad, kuid… eri värvi. No juhtub kiirustades, aga naerma ajas ikkagi. Sai siis Verner Loolt täispaari laenuks. Naernud isu täis, läksin ümber riietuma, tegin kohvri lahti ja — sama lugu, vastu vaatavad eri nägu kingad! Teadustajalt sain härda palumisega… number väiksemad. Kuid talle oli ju ka midagi vaja — et tulla ja ütelda ja tagasi kulisside taha kaduda. Sai lõpuks temagi need sopran Galina Kulkinalt, ja enesestmõistetavalt omakorda number väiksemad. Rohkem “teisendusi” enam teha ei saanud. Mina piinlesin kogu õhtu rahva silme ees, teadustaja koperdas lugude vahel sisse-välja ja Kulkina seisis sukkis kulisside vahel. Kole kobin kuuldus sealt, kui tema etteaste algas või lõppes, sest need kingad jäidki edasi-tagasi käima.

Hoopis hullusti läks kord suvel Iisakus, kuhu olime välja sõitnud Jõhvi “baasist”. Üksteisele lootes olime maha jätnud kohvri kogu garderoobiga, sellele järele sõita polnud enam mahti. Ega tennistes ja sitskleitides esinetud vanastigi. Jooksime alevi poodi, saime sealt vähemalt sukad ja kummipaelad, et esimesed üleval seisaksid. Ainukesed vabad kingad leidusid Mari Möldrel, aga te teate ju, kui pisike naisterahvas ta oli! Ega midagi, kiskusime kapid tagant välja, kuid väikeseks jäid kingad ikkagi. Kängitsesime need siiski miskitmoodi mulle jalga, pärast vaheaega topiti need hulgakesi nagu Tuhkatriinule uuesti paistes pöidade otsa, pisarad võttis silma. Jah, aga laval kannatad kõik välja!

Ütlesite: laval kannatad kõik välja…

Jaa, see on kogu mu elu! Tänavu siis juba pool sajandit, milles kahjuks liiga suur osa üksnes tagasivaatamist. Nõnda on või oli see meie kõigiga tolles “vanas filas”.

Vestelnud IVALO RANDALU