KONKURSSFESTIVALI “CON BRIO 2000” PERSONA GRATA’D

Laureaadid 2000:

Trio Mikk Murdvee (viiul) — Kristjan Saar (tšello) — Sten Lassmann (klaver) — ETV auhind (õigus omaette kontsertsaatele) ja “Vanemuise” kontserdimaja auhind (õigus esineda Eri Klasi ja “Vanemuise” sümfooniaorkestriga).

Kavas Felix Mendelssohni Trio d-moll op 49.

Mikk Murdvee (1980) lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli 1998. aastal Niina Murdvee, Harald Aasa ja Mari Tampere-Bezrodny õpilasena. Samal aastal jätkas ta õpinguid Eesti Muusikaakadeemias, õppeaastast 1999/2000 täiendab end Helsingi Sibeliuse Akadeemias Mari Tampere-Bezrodny juures. Mikk Murdvee on osalenud veel Igor Bezrodny, Halida Ahtjamova, Marianne Boettcheri, Zorja Šihmurzajeva, Maano Männi ja Anatoli Reznikovski meistriklassis, võtnud osa Šostakovitši nim keelpillikvarteti, Chilingiriani nim keelpillikvarteti ja Allegri-kvarteti meistrikursustest ning klaveritrio Mikk Murdvee — Kristjan Saar — Age Juurikas koosseisus kursustest Kuhmo kammermuusikafestivali muusikalaagris, mida juhendas Cordelia Höfer Salzburgi Mozarteum’ist.

Mikk Murdvee on osalenud juba mitmel rahvusvahelisel võistlusel, 2000. aasta juulis Torontos “ESTO Talent 2000” konkursil “Northern Stars” saavutas ta esimese auhinna, teisel vabariiklikul noorte keelpillimängijate konkursil teise koha, EMA kammeransamblite konkursil trios Mikk Murdvee — Ardo Västrik — Age Juurikas — esimese koha. Trios koos Kiristjan Saare ja Sten Lassmanniga on Mikk Murdvee esinenud Eestis, Lätis ja Kanadas, juunis 2000 saavutasid nad Jã rmalas (Lätis) teise koha.

Mikk Murdvee on esinenud ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri solistina. Õppeaastal 1998/99 oli ta selle sümfooniaorkestri kontsertmeister. Ta on mänginud ka NYYD Ensemble’is, Tallinna Kammerorkestris, Hortus Musicus’e Akadeemilises Orkestris, Eesti-Soome Sümfooniaorkestris, Tallinna Noorteorkestris ja mujal.

Kristjan Saar (1976) õppis 1983—1994 Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri tšelloklassis, 1994. aasta sügisest õpib ta Helsingi Sibeliuse Akadeemias professor Arto Noraneni juures. Ta on võitnud teise koha c stR nad Orli… i noorte tšellistide konkursil (Tšehhoslovakkia, 1988) ja esimese preemia vabariiklikul muusikakoolidevahelisel võistlusel (1991). “Con brio ’96” finalistina pälvis ta ETV preemia. Aastast 1997 on ta Eesti-Soome Sümfooniaorkestri soolotšellist. Kristjan Saarel on olnud esinemisi Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ja Saksamaal.

Sten Lassmann (1982) alustas klaveriõpinguid 1989. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis Ell Saviaugu õpilasena. Praegu on ta sama kooli abiturient, õpetajateks Ira Floss ja professor Ivari Ilja.

Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel võistlusel: 1997. aastal pälvis ta esimese järgu diplomi rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil c sti nad Labemis (Tšehhi) ning 1999. aastal IV preemia esimesel EPTA noorte pianistide konkursil Horvaatias.

Aare-Paul Lattik (orel) — ETV auhind (õigus omaette kontsertsaatele). Kavas Artur Kapi Orelisonaat nr 1 f-moll ja kaks osa Maurice Duruflé Süidist op 5.

Aare-Paul Lattik (1970) on õppinud orelit ja klaverit Tartu H. Elleri nim Muusikakoolis ning paralleelselt Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas (1988—1992). Aastail 1992—1996 õppis ta orelit Eesti Muusikaakadeemias professor Hugo Lepnurme ja Andres Uibo klassis. Astunud seejärel EMA magistrantuuri, siirdus Aare-Paul Lattik peagi Prantsusmaale, kus asus end täiendama Lille’i konservatooriumis Notre-Dame’i katedraali titulaarorganisti professor Philippe Léfèbvre’i ja Saint-Gervais’ (F. Couperini) kiriku organisti professor Aude Heurtematte’i juures.

1997—1998 õppis Aare-Paul Lattik Lyoni konservatooriumis professor Louis Robillard’i klassis ja Pariisi Sorbonne’i ülikooli muusikateaduskonna magistrantuuris, tegutsedes paralleelselt Pariisi ameerika kiriku abiorganistina.

1999. aastal lõpetas Aare-Paul Lattik Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuri Andres Uibo oreliklassis. Ta on osa võtnud veel Jean Boyeri, Olivier Latry, Eberhard Laueri ja Bernhard Haasi meistrikursustest. Ta on esinenud paljudes Eesti kirikutes, korduvalt Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil ja 1998. aastal Riia festivalil “Ars Baltica”, andnud kontserte Ungaris, Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal, Venemaal. Ta on salvestanud ka kaks CD-d eesti ja prantsuse orelimuusikast. 1999. aastast on Aare-Paul Lattik ka Eesti Orelisõprade Ühingu juhatuse esimees.

Silver Ainomäe (tšello) — peapreemia (“Eesti Kontserdi” auhind 25 000 kr ja õigus vähemalt viiele kontserdile “Eesti Kontserdi” järgmisel hooajal), ETV auhind (omaette kontsertsaade), Eesti Raadio auhind (õigus salvestuslepingule pluss esitlus rahvusvahelisele noorte interpreetide foorumile Bratislavas), EMA auhind (esinemis- või õppereis) ja ERSO auhind (õigus esineda solistina ERSOga järgmisel hooajal).

Kavas Johann Sebastian Bachi Prelude Süidist nr 5 soolotšellole (BWV 1011), Maurice Raveli “Mustlane” (L. Varga seade tšellole) ja Astor Piazzolla “Grand tango”, klaveril Marrit Gerretz-Traksmann.

Silver Ainomäe (1982) alustas tšelloõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri juures. Aastatel 1994—2000 jätkas Helsingi Sibeliuse Akadeemia noorteosakonnas Hannu Kiiski õpilasena. Sügisest 2000 on ta Sibeliuse Akadeemia solistide osakonna üliõpilane. Juba 1992. aastal saavutas ta teise koha rahvusvahelisel noorte tšellistide konkursil Tšehhoslovakkias c stR nad Orli… is, 1998. aastal pääses J. J. F. Dotzaueri nim võistluse finaali. Möödunud aastal osales ta ka “Eurovisiooni” noorte muusikute konkursi eelvoorus Tallinnas. Ta on esinenud soolokontsertidega W. Aaltoneni muuseumi kontserdisarjades Helsingis. 1999. aastal valiti Silver Ainomäe Gustav Mahleri nim Noorteorkestrisse (Gustav Mahler Youth Orchestra), millega on esinenud Euroopa ja Ameerika suuremates linnades Claudio Abbado, Seiji Ozawa, Juri BaÓ meti ja Yo-Yo-Ma juhatusel.

Zürii liikmed konkursist:

PEEP LASSMANN (Eesti Muusikaakadeemia):

See konkurss andis kahtlemata ülevaate praegustest eesti noortest interpreetidest. Muidugi, kõik meie head noored interpreedid ei osalenud sellel. Teisalt tuleb arvestada, et konkursid on julmad asjad. Alati jääb keegi lävepaku taha ja tihtilugu mitte sellepärast, et ta oleks iseenesest kehv, vaid olukord lihtsalt kujuneb selliseks.

Ma ei oska öelda, et seekord oleks mingi pillirühm domineerinud. Tihtilugu on klaverimängijad saanud küll peavõidu, aga mitte ka alati, alles hiljaaegu sai peaauhinna saksofonimängija Virgo Veldi.

Mul on rõõm tõdeda, et arenevad kõik erialad. Kuigi, arvestades Eesti väikest rahvaarvu, ei saa kuidagi garanteerida, et kõik erialad võiksid maksimaalselt välja areneda, sest et meil ei pruugi alati selleks vajalikku ajupotentsiaaligi olla. Aga selle poole peab püüdlema. Seekord oli võistlus üsna tasavägine kõikide pillirühmade vahel. See ei tähenda, et pianistide tase oleks langenud, pigem toimub areng taseme ühtlustumise suunas, vahest ainult lauljaid oleks võinud olla rohkem.

Minu arvates olid teistest paremad peaauhinna ning mitme muu auhinna võitja Silver Ainomäe ja tema üpris tõsine konkurent Aare-Paul Lattik. Nad on erinevad, nende vanusest tulenevad kogemused on erinevad, neid on seetõttu isegi raske võrrelda.

Silver Ainomäe on oma vanuse kohta üllatavalt kindlalt teadlik oma eesmärkidest ja tegelikust potentsiaalist. Ta esines mõlemas voorus väga kindlalt ja veenvalt. Peaauhinna andmine temale on täiesti õigustatud. Kuigi peaaegu sama õigustatud oleks see olnud ka Aare-Paul Lattiku puhul, hinnates tema küpsust ja lihvitud professionaalsust.

Kui rääkida erinevate pillirühmade esindatusest konkursil, siis oli lõppkontserdil hea meel kuulda nii meie häid keelpilli- kui ka puhkpilli- mängijaid. Viiuldajat Mihkel Keremit teame juba aastaid. Andekas ja mitmekülgne muusik, kuid tema teise vooru esinemine polnud kõige õnnestunum. Aga ma arvan, et tal võib olla suur tulevik.

Sama kehtib ka flötist Oksana Sinkova kohta. Ta on väga tugev isiksus, tema artistlik omapära ületab sisulise süvenemise asjadesse, kuid see on tegelikult väärtus omaette. Seda ka hinnati.

Pianist Marek Vilba oli väga kenasti süvenenud Chopini loomingusse. Ta on pälvinud juba Eesti pianistide 1999. aasta konkursil “Mozart ja Chopin” II preemia ja oli tore näha, et ta jätkab samas vallas. Trio puhul arvan, et see, mida nad oma lühikese koostöö jooksul on saavutanud, näitab, milleks nad edaspidi on võimelised.

TOOMAS VAVILOV (klarnetist):

Konkursi tase oli minu arvates ootamatult kõrge ja väga ühtlane. Kõige rohkem äratas imetlust praeguste noorte närvikava — see on väga terve.

Eelvoorus jättis mulle tugeva mulje pianist Diana Moik oma Bachi-interpretatsiooniga, mis oli minu jaoks võib-olla kõige erilisem elamus seekordsel “Con briol”. Pidasin teda üheks esimeseks edasipääsejaks.

Ta ei mõjunud küll nii atraktiivselt kui mõni teine, aga oli selgelt tunda tema väga isiklik ja südamlik ning aeg-ajalt natuke valus suhe Bachi muusikaga. Esituslikult oli tal kõik korras — hääled tasakaalus, klaver kõlas väga ühtlaselt, samas oli kõik väga meeleolukas ja isikupärane.

Teine, kes ei pääsenud edasi tehniliste ja kõlaliste puudujääkide tõttu, kuid kes mulle esimeses voorus väga meeldis, oli tÓ ellist Eve Püttsepp, tema Šostakovitši tšellosonaadi interpretatsioon. Et ta nii hästi tabas Šostakovitši muusika valulikkust ja oskas karakteri paremaks esiletoomiseks tekitada aeg-ajalt niisuguse staatilise pinge, mis oli väga mõjuv. Neile kahele oleks võinud anda eripreemia isikliku suhtumise eest muusikasse.

Minu esimese hääle sai trio Murdvee—Saar—Lassmann. Nemad suutsid ainukestena lõppvoorus mind panna unustama, et olen zhürii liige ja pean hindama. Nad haarasid mind kaasa oma kõikevõitva musikaalsusega. Eelvoorus mängisid nad suhteliselt keskpäraselt, aga see hüpe, mis nad vahepealsete päevadega tegid, oli tohutu. Tule ja kirega mäng haaras jäägitult ja seda ei ületanud sel konkursil mitte keegi. Täiesti uuest küljest näitas end Mikk Murdvee, kes esimeses voorus jättis mulle solistina Mozarti sonaadiga kahvatuma mulje, aga trios näitas ta, millist tuld ja kirge temas tegelikult on.

Konkursi peavõitja Silver Ainomäe mängis eelvoorus minu arvates veidi paremini, lõppvoorus ta nii särav ja puhas ei olnud. Mulle meeldis Ainomäe kindlus ja isegi heas mõttes jultumus — minna alati lõpuni, ka siis, kui midagi ebaõnnestub. See jättis sügava mulje. Ta on interpreet, keda ma olen kindlasti nõus ka edaspidi kuulama.

Aare-Paul Lattik on juba väga küps organist. Temal töötavad võrdselt hästi nii “ülemine” kui ka “alumine korrus”, see tähendab, et ta on nii südame kui ka peaga mängija. Tark virtuoos, kel on väga hea registrite valik. Ta pani mind mõtlema sellele, et võib rääkida emotsionaalsest ja emotsioonitust orelimängust. Tavaliselt ei pane me orelimängijat ja tema suuri tundeid tähele, sest tundub, et orel on üks tohutu masinavärk — mis emotsioone sa sealt ikka tahad. Aga tuleb välja, et see on võimalik. Lattik veenis mind selles. Ja kuna tal on kõik olemas ja ka inimesena ning oma suhtumisega muusikasse tundub ta olevat küps, jääb üle talle vaid soovida ka natuke õnne edaspidises tegevuses. Et ta oleks õigel ajal õiges kohas.

Nelja flöödi hulgast torkasid selgelt silma kaks: Oksana Sinkova, veel paremini Tarmo Johannes. Tema väga selge, hea kooliga, puhas ja tark mäng. Tean, et ta on suurepärane matemaatik, ja et ta seejuures suutis ka emotsionaalselt nii vahvasti esineda, kogu oma olekuga ka pause pingestada, oli põhjus, miks pidasin teda üheks lõppvooru esinejaks. Samal ajal võlus Sinkova oma lavasarmiga, aga puht-pillimänguliselt on tal probleeme veel liiga palju.

Mihkel Kerem on tõsine muusik. Kuid tundub, et enda killustamine ei ole sellises vanuses kõige parem. Sest tema eas tuleks pilli harjutada ikkagi “kakskümmend viis tundi ööpäevas” ja rohkemgi veel. Tal on tugev kontsentratsioonivõime, aga kui ta mängimist alustab, tekivad probleemid, näiteks intonatsioonivääratused, mis viitab ehk sellele, et ei ole piisavalt harjutatud. Mulle meeldib väga tema esinemine ja suhe muusikaga, kuid võib-olla oleks tal tark hoopis Eestist mujale minna ja vaadata, kuidas seal neid asju tehakse. Siin on ta tipus. Muusikaakadeemias kahtlemata üks paremaid mängijaid.

Marek Vilba kohta ütlen väga häid sõnu. Ta esines eelvoorus nii veenvalt, et oli minu arvates kindel edasipääseja. Ja nii ka läks. Kahjuks ei saanud ta teises voorus klaverit kõlama, seetõttu ei pääsenud kõik see mõjule, mis tal tegelikult oli olemas.

PAUL MÄGI (zhürii esimees, Eesti Rahvusooper “Estonia”):

Oleksin oodanud rohkem eri pillide esindajaid. Kui me siiamaani olime väga rahul meie tšellomängijate kõrge tasemega, siis praegu on tegelikult selline hetk, kus otsime tšellomängijaid tikutulega. Loodame, et nendest, kes “Con briol” esinesid, tuleb väärikas järelkasv. Esindatud olid tšello, viiul, üks vioola ja flöödid, Tartust oli ka üks metsasarvemängija.

Imelik oli, et nendel kolmel päeval tuli kuulama nii vähe publikut, pean silmas eelkõige konkursantide kaasõpilasi. Tore oleks, kui järgmisel “Con briol” tuleks publik juba eelvoorudesse, sest seal võib kuulda väga huvitavaid interpreete, ja et võetaks julgemalt osa.

Tore tase oli flötistidel. Oli hea, et ka üks vokalist oli esindatud, Aile Asszonyi, kellel on väga kaunis hääl. Kena oli pianistide rida: Diana Moik, kes esitas huvitavalt just Bachi muusikat, viiuldaja Mikk Murdvee, tšellistid Kristjan Saar ja Raul Seppel, Silver Ainomäe ja Peeter Altpere, kellel on suur potentsiaal ja kes peaksid tõsiselt mõtlema sellele, et tšellomäng võiks olla nende elu. Toredaid esinejaid oli palju.

Mikk Murdvee, Kristjan Saar ja Sten Lassmann esinesid trios. Nende tugevamad küljed avaldusid just ansamblimängus. Hea ansamblitunnetus ja rütmitaju korvavad üksikuid puudusi, mis nende mängus veel on. Mendelssohni trio jättis nende esituses väga hea mulje.

Aare-Paul Lattiku puhul avaldas kõige rohkem mõju Artur Kapi sonaat nr 1. Kui tavaliselt on orelimängijal väga palju tegemist just kõige muuga peale muusika, — orel on hiiglaslik pill ja nõuab valitsemiseks väga palju füüsilist pinget —, siis Lattik mängis seda nagu kõige paremat “Steinway” klaverit. Ta on juba väljakujunenud isiksus, töötab palju ja ka sellel esinemisel jättis ta väga hea mulje.

Mihkel Kerem, kellega mul oli juba võimalus musitseerida “Eurovisiooni” noorte muusikute konkursi Tallinna eelvoorus, on väga musikaalne ja andekas viiulimängija. Tean, et tal on ka palju teisi huvisid, kuid loodan, et ta teeb vähemalt oma karjääri alguses teatud kindla panuse sellele, mida ta soovib muusikas kõige rohkem lihvida.

Silver Ainomäe esines väga kindlalt, veenvalt, artistlikult, erakordselt täpse rütmi ja intonatsiooniga, tema mäng on hästi väljendusrikas. Kava oli äärmiselt keeruline: Bachi kõrval Raveli “Mustlane”, mis on ju tegelikult viiuliteos, ja Piazzolla “Grand tango”.

Oksana Sinkova jõudis neljast flötistist ainukesena lõppvooru. Siin oli kõige suurem pillirühmasisene konkurents. Oksana Sinkova on laval väga särav, sulanud oma pilliga nagu loomulikult ühte. Ta on hea ansamblist, kes mängis väga keerulist kava: oma seades Paganini “La Campanellat”, Messiaeni “Musträstast” jne. Usun, et solistina on teda huvitav kuulata ja ta võib mängida suurtel lavadel.

Marek Vilba oli oma esinemiselt ehk kõige ühtlasem. Selline keskendunud ja täpne mäng viis teda ka finaali.

“Con brio” on huvitav konkurss selles mõttes, et siin võivad esineda kõik noored muusikud, kes on jõudnud arvestatavale professionaalsele tasemele. Selle võistluse mõtteks on avastada silmapaistvaid noori andeid ja isiksusi, kes oleksid kohe võimelised minema suurele lavale. Soovitaksin, et nad valiksid edaspidisteks konkurssideks kavasse neile kõige rohkem sobivad teosed, mille muusika nad kõige sügavamalt on läbi tunnetanud.

HEIDI PRUULI (Eesti Televisioon): Ühelt poolt tuleb konkursil mängijaid hinnates silmas pidada nende valmisolekut suhelda publikuga. Samas ei maksa võtta tulemust sajaprotsendilise tõena, sest mõni teine zhürii teeks võib-olla teistsuguse valiku. Peaks välja minema mängu ilu peale ja püüdma saavutada võimalikult suurt tähelepanu.

Kui aga konkursile tuleb kolmkümmend kuni nelikümmend muusikut, siis on nende hulgas paratamatult neid, kes oma kavad küll kenasti ära mängivad, üle keskmise taseme, kuid kellel jääb veel midagi puudu sellest, mis kuulub tõelise kunsti juurde: oskusest ennast kuulama panna, oskusest publikuga suhelda jne. Sellel konkursil tundusid pianistid olevat veidi kahvatumalt esindatud. Tavaliselt on klaverimängijad olnud klass omaette. Teiste pillide mängijate areng on tihti pisut hilisem, nad küpsevad hiljem. Pianistid on aga küllaltki vara valmis ja nopivad kõrgemaid kohti justkui kergemini. Sel korral oli võistlemas küll hulk pianiste, aga nende hulgas polnud nii säravaid isiksusi kui varem.

Esinejate vanusepiiridesse mahuvad aktiivsed õpinguaastad, kõrghariduse omandamise aeg ja ka juba küpse muusiku tegevusaastad. Tõepoolest, selles vanusepiiris toimub muusikute küpsemine ja täiskasvanuks saamine. Neil, kes on õpingud lõpetanud ja saanud rohkem esinemispraktikat, on enam eneseusku, kogemusi ja küpsust; rohkem seda, mida muusikasse panna. Paratamatult on küpsemad eelistatud olukorras. Aga mitte alati. Sest mõni silmapaistev anne lööb välja juba väga vara ja ta tuntakse ka ära. Võib-olla jääb tal veel midagi tehnikas puudu, kuid ta suudab viia oma sõnumi kuulajateni.

Selle konkursi kuue finalisti hulgas oli tõesti olemas üks väga küps ja suure esinemispraktikaga muusik — Aare-Paul Lattik, kunstnik, keda oli teistega isegi seetõttu raske võrrelda. Ta jäigi nagu pisut omaette ja oleks väärinud kahtlemata enam tunnustust, kui saadud auhind välja näitas. Tegelikult oli kõigi zhüriiliikmete hinnang temale väga kõrge. Tema mängust kostis välja see, et ta on saanud väljaspool Eestit palju koolitust ning rohkesti esinenud. Artur Kapi Orelisonaadis oskas ta välja tuua teose selliseid väärtusi, mis olid nii mõnelegi üllatuseks.

Silver Ainomäe paistis eelvoorus teiste hulgast kohe silma ja ka finaalis oli tema mäng väga kütkestav. Temast räägiti pärast konkurssi väga palju. Tema mängus on olemas korralik tehniline üleolek kõigest, mis ta ette võtab. Samal ajal on ta muusikas üleni sees. Ta ei tee midagi üleliigset, mitte midagi sellist, millega spetsiaalselt publikule meeldida. Ma arvan, et tal on ees väga palju võimalusi. Kui ta oskab neid õigesti ära kasutada, võib temast veel palju kuulda.

Trio Mikk Murdvee — Kristjan Saar — Sten Lassmann — nende puhul võlus nooruslik energia. Nad kõik on ju ka väga andekad ning juba ennast näidanud või näitamas. Ja nende koosmängust, kus nende energia ja anne liitub ning kus nad üksteist täiendavad, kandus ka saali midagi sellist, mis haaras kuulaja kaasa. Neis on suur potentsiaal, nad ei ole ju veel eriti palju koos mänginudki. Kui neil on soovi ja põhjust trioga jätkata, saavutavad nad kindlasti väga häid tulemusi.

Väga oluline on konkursil kava valik, eriti, kui on tegemist sellise võistlusega, kus võrreldakse väga erinevaid asju. Repertuaari meeldivus ja keerukus hakkab paratamatult kujundama zhürii ja eriti publiku muljet. Kuid konkursi osa on ka avalik kontsert, kus antakse välja publiku auhind. Ja publik lähtub ikka natuke teistest kategooriatest kui professionaalne zhürii. Kui valida väga kaasaegne või keeruline teos sooloinstrumendile, on mängija vastutus palju suurem. Heal partneril ja ansamblimängul on oma funktsioon, sellest loobudes ja ainult enese peale lootes on ka vastutust palju rohkem ja ka võimalust varju jääda.

Küsitlenud MARGIT PEIL