IVALO RANDALU
15 AASTAT TALLINNA RAHVUSVAHELISI ORELIFESTIVALE II
XI —1997, 1.—10. august
Üksainus suur pühendumus Nicolaus Bruhnsile (1665—1697) tema 300. surma-aastapäevaks, kurva saatusega mehele, kelle looming on arvata varsti väga suures osas kaduma läinud. Kuid see vähene, mis on järel — eelkõige kaks oreliprelüüdi e-moll (suur ja väike) ja üks g-moll ning 12 kantaati, — elab praegu üle renessanssi.
Eks selgi orelipeol peeti silmas sisulist telge, kõigepealt Bruhnsiga seonduvat, tema loomingut peetakse kvaliteedilt Bachi omaga võrdseks, vokaaltehniliselt aga niivõrd nõudlikuks, et harva söandatakse käsile võtta kõik kaksteist kantaati. Toomas Siitan söandas, ja tulemuslikult. Solistidest oli Uku Jolleril kanda Kaia Urbi, Teele Jõksi, Mati Turi ja Tiit Kogermanni ees suurim koormus.
Teine telg oli sisuline, nn stylus fantasticus — polüfoonia valitsemise aegne improvisatsiooniline stiil, mis sai alguse Frescobaldist ja kulmineerus kõrgbaroki meistrite loomingus. Autoreid oli enneolematult palju — oma viiskümmend (oopusi 130!). Valitses saksa barokk, mille kõrvale olid seatud romantikud ja XIX—XX sajandi vahetuse prantslased, vähetuntud teoste ja autorite osa oli suur. Mitmekesisemalt ja rohkem kui varem pakuti kammermuusikat, nii segakavadena kui ka n-ö puhtalt, kahjuks ei võtnud laiem publik aga Freiburger Barockorchester Consort’i, — tegelikult absoluutne tippkogemus — Keilas ja isegi Tallinnas peaaegu vastu.
Nigulistes tehti traditsiooniliselt 10, Nõmme Rahu kirikus ja Tallinna toomkirikus 1, Pärnus 3 ning mujal ühtekokku 13 kontserti, sealjuures Ridalas, Purtses, Keilas, Äksis, Muhus ja Kuressaares toimusid kontserdid esmakordselt. Meilt mängisid Andres Uibo, Ines Maidre ja täiskavaga debüteerinud Tiia Tenno; Saksamaalt 4 (Stefan Palm juba neljas kord); Leedust, Prantsusmaalt ja esmakordselt Iisraelist 1. Kõige enam näis muljet avaldavat saksa organist (ja teoreetik) professor Ludger Lohmann Stuttgardist. Meistrikursused andsid Hartmut Rohmeyer (Bruhns) ja Stefan Palm (stylus fantasticus nii Nõmme Rahu kiriku eelmainitud orelil kui ka esmakordselt Eestis pedaalklavessiinil).
XII — 1998, 31. juuli — 9. august
Tallinna kontsertide raskuspunkt asetus Nigulistest mujale: kümnest üritusest jäid sinna küll pooled, kuid “Estonias” ja esmakordselt ka Oleviste kirikus toimuva kõrval oli peaareeniks siiski Tallinna toomkirik, kuna seal jõuti lõpuni firma “Sauer” poolt 1913/14 ümberehitatud Friedrich Ladegasti 1878. aastal ehitatud oreli renoveerimisega. Siitpeale peetakse seda pilli saksa romantilise (ka prantsuse) muusika jaoks, iseäranis aga Max Regeri loomingu tarvis täiuslikeimaks kogu Euroopas. Peatähelepanu need kaks pälvisidki, seda muusikat võis kuulda mujalgi — Regeril täitus 125 aastat sünnist. Oodatuim oli muidugi taas Olivier Latry esinemine just toomkiriku orelil, Latry aga otsustas seekord kahjuks üpris populaarsete ja mitmevärviliste numbritega demonstreerida rohkem orelis peituvaid konkreetseid võimalusi kui rahuldada väga nõudlikku kunstimaitset. Enam-vähem sama eesmärki täitis sealne galakontsert, milles tõusid esile eeskätt Artur Kapi Esimene orelisonaat Aare-Paul Lattikult ning Mendelssohni ja Regeri tööd Leo Krämerilt.
Üldse toimus 24 kontserti pluss meistrikursused (Bernhard Haas — Regeri orelimuusika), neist 14 väljaspool pealinna: 2 oreliõhtut ning Stuttgardi Kammerkoor ja Barokkorkester Frieder Berniuse juhatusel Pärnus (seekord ootuspärase meiepoolse huviga ka Tallinnas), Belgiat esindava Susan-Carol Woodsoni mängud Rakveres, Räpinas, Rõuges ja Nõos, Bernhard Haas Vigalas ja Äksis, itaallane Roberto Bertero Nissis ja Valgas, Andres Uibo ja Jüri Leiten Põltsamaal ning Ines Maidre Keilas ja Ridalas. Meilt esinesid Tallinnas veel Helen Tammeste ja Tiia Tenno. Autorite ring küündis üle 40, oopusi oli ligi 100. Nagu märkasite, oli eesti organistide pere 90. aastate lõpuks kasvanud nõnda tugevaks, et rahvusvaheliselt “tüseda” taseme saavutanud festivali lülitus juba viis eestlast. Kuna tolleks hetkeks oli Artur Kapi orelilooming veel redigeerimata ja käsikirjaline, ei saanud seda külalistele pakkuda, nii jäi see omamaiste organistide osaks — Artur Kapp aga oligi orelikavades Regeri kõrval teine teljefiguur (kahjuks ainult pealinnas). Veel kõlasid Süda, Tüür ja Arro, samuti barokk — 30 teost 15 esitajalt; kõige rohkem oli muidugi Bachi. Kindlasti tasub esitleda ka stuttgartlaste kava: Bachi motetid Singet dem Herrn ein neues Lied (BWV 225) ja Komm, Jesu, komm (BWV 229), Domenico Scarlatti Stabat Mater ning Francisco Vallsi Missa Scala Aretina. Lõppkontserdil troonisid Kapi Orelikontsert nr 1 F-duur teemale E-A-H-S (es) ja Regeri võimas Psalm 100 op 106 (Hindemithi orkestratsioonis). Ettekandeaparaat: ERSO, oratooriumikoor, RAM (koormeister Ants Soots), orelil Ines Maidre, juhatas Leo Krämer.
XIII — 1999, 30. juuli—8 august
Esmakülalised olid seekord kõik kuus välisorganisti. Orelimuusikaga liideti tugeva eripära ja suunitlusega koraalilaul — nii, nagu see reformatsioonieelsetes liturgiates on olnud ka siinmail. Vana koraal ja orel põimusid/vaheldusid kõigil Niguliste, toomkiriku ja Oleviste kiriku õhtutel, vaid kuulsale esmakülalisele Hollandist Peter van Dijkile pakuti sekka soolokava Nõmme Rahu kiriku pillil. Põhikoormus ja tähelepanugi lasusid niiviisi gregoriaani ansamblil Vox Clamantis (Jaan-Eik Tulve juhatusel); Tallinnas, Pärnus ja Rakveres osales Scandicus (Toivo Tulevi juhatusel), Pärnus tegi kontserdi van Dijkiga kahasse Tallinna Poistekoor (Lydia Rahula). Neist sündisid “muusikateenistused”, milletaolistest ei loobutud järgmistelgi festivalidel.
Ühtekokku toimus 27 kontserti ning just sisu ühtsus muutis neist enamiku harukordselt terviklikuks. Eriti mõjuvad olid algus ja lõpp: prantslase Jean Boyeriga õhtut täitev Couperini Messe à Pusage des Paroisses (Missa kogudustele) ning festivalikoori, Vox Clamantise ja “hortuslastega” Andres Mustoneni juhatusel Monteverdi Vespro della Beata Vergine (“Õndsa neitsi vesper”), solistid Viveca Axell ja Carl Unander-Scharin Rootsist, Jaan Arder ja Andres Mitt. Tähenduslik oli seegi, et need vesprid viidi samuti Kambjasse. Nürnbergi festivalide kuraator Werner Jacob sidus gregooriuse laulu Regeri (suur)paladega, Aare-Paul Lattik alustas Chaussoni vespritega (op 31) ning esitas muu hulgas ka Artur Kapi Orelisonaadi nr 2 D-duur ja Pärdi pala Annum per annum; Martin Rost Stralsundist asetas kava keskmesse Liszti ja tema Orelimissa, viinlane Peter Planyavsky — missamuusika ja Mendelssohni Sonaadi nr 1 f-moll, Andres Uibo — Buxtehude “Magnificat’i I toonis” (esitas Scheidti ja Bachi kõrval ka Artur Kapi koraal-variatsioonid “Su poole, Issand, südamest” ja Erkki-Sven Tüüri sama aasta 30. juunil Nürnbergi festivalil esmaesitatud Spectrum III), norra-saksa organist Jon Laukvik — Guillaume-Gabriel Niversi Te Deum’i, van Dijk pealkirjastas oma programmi “Põhja-Saksa barokiajastu orelimissa koos gregooriuse lauludega pühapäeva jumalateenistuse jaoks” (Scheidemann, Böhm, Zachow, Tunder jt), Ines Maidre lähtus itaalia meistritest (Frescobaldi, Padovano jt). Nimetatud on nüüd kõik 9 organisti, kõik nad esinesid ka regioonides, mõned mitmel pool ja erinevate kavadega.
Meistrikursustel sai õpetust Dijki (põhjasaksa barokk) ja Laukviki (kõrgromantism) käest vastavalt Nõmmel ja Toompeal.
XIV — 2000, 28. juuli—8. august
Oli Bachi 250. surma-aastapäev, ette kanti meistri kogu teada olev orelilooming, lisaks kammeransambleid ja mitmed oratoriaalsed vormid. Nii ühed kui teised andsid festivalile suurejoonelise ilme juba väliseltki, kuivõrd ainuüksi orelikunstnikke oli kohal 14: 6 väljast ja meilt kogunisti 8 — küll erineva koormusega. Lisaks tuntutele, Uibole, Maidrele, Tennole, Lattikule ja end juba samuti näidanud Kristel Aerule, festivali debütantidena galakontsertidel Leena Garstein, Ene Salumäe ja Pille Metsson. Uuteks nimedeks raja tagant olid Edgar Krapp ja Michael Schönheit Saksamaalt, tagasikutsutuiks osutusid üsna mõistetavalt van Dijk, Laukvik, Rohmeyer ja Rothkopf — kõik tugeva saksa barokkmuusika põhjaga organistid. Kolmekümne kahest esinemisest kuulus kas koos Vox Clamantis’e, Scandicus’e ja Tallinna Poistekooriga või sooloõhtutena neile 24, kusjuures kontserdid jagunesid pealinna ja perifeeria vahel ligilähedaselt pooleks (17:15, jõuti isegi Saarde kirikusse — eks otsige kaardilt üles!). Siinkohal valikuliselt mõned tähtteosed: “18 Leipzigi koraali” (koraaliprelüüde, neid Bachi “suuri väikevorme”, esitati õnnestavalt ohtrasti), fantaasiad/tokaatad/prelüüdid ja fuugad c-moll (BWV 537), h-moll (544), e-moll (548), D-duur (532), f-moll (534) ja g-moll (542), triosonaadid nr 2 (526), nr 3 (527) ja nr 5 (529), Passakalja c-moll, kontserdid d-moll Vivaldi järgi (596) ja C-duur (594 op 7 nr 5).
Festivali raamisid oratoriaalse muusika kaks hiidteost: “Matteuse passioon” (Tallinna Jaani ja Pärnu Eliisabeti kirikus) ning Missa h-moll (Tartu Peetri ja Tallinna Jaani kirikus). Esimese kandsid ette Läti Raadio koor ja Hortus Musicus’e Akadeemiline orkester Andres Mustoneniga, solistid olid Heikki Rainio (Evangelist; Soome), Hans-Georg Ahrens (Jeesus; Saksamaa), Asta Krikš… iunaite (soprani soolo ja Pilatuse naine; Leedu), Riikka Rantanen (aldi soolo ja I tunnistaja; Soome), Algirdas Janutas (tenori soolo ja II tunnistaja; Leedu) ning Andrus Mitt (bassi soolo). Arvustusel oli ütlemist tempode ja solistide ebaühtlase taseme kohta, eraldi tõsteti esile instrumentaalsaatest Kristel Eeroja hingestatud viiulisoolot. Missa h-moll esitasid Stuttgardi Kammerkoor ja Barokkorkester Frieder Berniuse juhatusel, soleerisid Mechthild Bach (sopran), Daniel Taylor (alt), Markus Brutscher (tenor) ja Gotthold Schwartz (bass). Kriitikud kiitsid. Toreda festivalikillu lõi festivaliorkester koos sopran Nadia Kuremi ja Ain Angeriga Rocca al Mares Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsi vankrikuuris, kus Vivaldi “Külakontserdi” ja Bachi “Talupojakantaadi” kallal proovis dirigendikätt Andres Uibo ise. Rustikaalne atmosfäär saavutati orgaaniliselt tänu nii interjöörile kui kõlale. Taolist ebaakadeemilisust tasuks tulevikuski kultiveerida.
Barokkmuusikast tegid meistrikursused Andreas Rothkopf, Peter van Dijk ja Jon Laukvik.
XV — 2001, 3.—12. august
Vastu tavasid midagi juubelikohaselt pompoosset ei korraldatud, millelegi ega kellelegi rõhku ei asetatud, pigem oli taotlus haarata tasakaalustatult orelimaailmas tehtut ja tehtavat, spektris, kus orel pelgast saatjarollist juba enamaks tõstetud. Nii kuulutatigi teemaks “XIV sajandi muusikast dzässini” (see viimane ilming oma improvisatsioonilise algega “opteerus” festivalile tõepoolest esmakordselt, ameeriklaselt William Albrightilt 1995. aastal kuuldud Handy/Walleri “St. Louis Blues” oli siiski juhuslik, pealegi seade). Puht orelimuusikas paraku nimetatud kaugesse aega ei ulatutud, “põhjaks” osutus XVI sajandi hispaanlane Antonio de Cabezon (1510—1566), prevaleerisid ikka aastast aastasse kuuldud hilisemad renessanss, barokk ja sellele järgnev — kuni tänavu kevadel kirjutatud, Mati Kuulbergi luigelauluks osutunud palani “CV”. Seega esindasid põhimõtteliselt taas kõige “vanemat kihti” gregooriuse laul ja Vox Clamantis (kahes kavas — Andres Uibo ja Martin Böckleriga).
Kontserte anti 34: Tallinnas 15 — Nigulistes 9, esmakordselt Rootsi Mihkli kirikus 2, samuti 2 klavessiinil ja trioga Kadriorus ning 2 toomkirikus, Pärnus 6 ning Iisakust Kullamaa ja Haapsaluni 13. Kummati jäid seekord kõrvale nimekad korduvkülalised, ainult Aivars Kal‘ jsi olime kuulnud just eelmisel aastal. Kohtumine aga tervenisti 8 uue eripärase isiksusega oli mõistagi värskendav, sestap nimetagem need: sakslasist David Timm (Bach ja Hindemith, dzässiimprovisatsioonid — nii soolo kui duos Lembit Saarsaluga, samuti koori juhatamine), Elke Voigt (Bach jt ning partnerlus Leipziger Vocalensemble’iga) ning iseäranis ajaloolistele orelitele pühendunud ja nelja kavaga üles astunud Martin Böcker (Lübeck, Sweelinck, Krieger, Krebs jt ning klavessinistina Buxtehude triosonaadid koos Andres Mustoneni ja Peeter Klaasiga), hispaanlane Jesss Gonzalo López (hispaania XVI—XVIII sajandi klavessiinimuusika, ka koos hollandlasest naturaaltrompetisti Maarten van Weverwijkiga), prantslane Yves Cuenot (Händel, Bellini, Meyerbeer, Gounod, Guillou jt), inglane Nicolas Kynaston (Bachist Elgarini), poolakas Roman Petrucki (Bach, Chopin, Nowowiejski) ning taanlane Ulrik Spang-Hanssen duos Civil servant duo of 1984 ühes kaasmaalasest trombonisti Niels-Ole Bo Johanseniga (Holst, Langgaard, Ruders jt). Meilt andsid täiskavad Kristel Aer (Tõnu Kõrvitsa esiettekandeline “Arabeskid”, Liszt, Mozart jt, kaasesinejaks nüüdismuusika närviga noor sopran Katre Kõiva, muide — hästi liigendatud kavaga), Aare-Paul Lattik (Alain, Arro Orelisonaat C-duur, Francki Suur sümfooniline pala op 17 nr 2, jm) ning Andres Uibo (Liszt, Buxtehude) ja koos Vox Clamantis’ega Scheidti vaimulik muusika, sealhulgas Magnificat.
Jõudsimegi suuremate sakraalvormideni, neist ettekandeliselt säravamad olid ehk Mendelssohni Te Deum (juhatas David Timm), Duruflé Messe Cum Jubilo op 11 (RAM ja kammerorkester, solist Priit Põldma, juhatas Ants Soots) ning Joan Cererolsi (1618—1676) Reekviem ja Vesper flaamlaste vanamuusika koori ja ansambli Currende esituses Erik van Neveli juhatusel, soleeris Hispaania sopran Marta Rodrigo.
Meistrikursused olid Martin Böckerilt põhjasaksa ja Yves Cuenot’lt prantsuse barokist.
Järelmärkmeid
Niisugused on siis linnulennult olnud need viisteist. On’s seda Euroopa kaalukaimate, Nürnbergi ja Lahti paistel palju või vähe, või kui suur/väike peab olema rahvas sellist kandma? Suurusest: ainuüksi meistriklassi organiste on osalenud 80, kontserte on toimunud üle maa ligi 450, kõikvõimas Vanajumal võinuks tahtmise korral kuulata kaks ja pool ööpäeva puhast muusikat. Selge siis see, et kolmandast peale pole enam kellelgi olnud füüsilist väljavaadet kõike saada üheainsagi festivali raames. Ega ole vajagi ja nii mõttetult ahneid pole olemaski.
Paljususest ja vähesusest, eelkõige publikust: seda leidub kahte tüüpi — kohalikud inimesed ja turistid/suvitajad. Esimesi napib kõikjal, teised on need, kes saalid täidavad. Kuni Eesti piirid ainult idasse avanesid, tuldi arvukalt sealt ja oldi varjamatult õnnelikud; kui “piiritulbad” ümber tõsteti, hakati saabuma läänest ja ollakse uudishimulikud. Nii et rahvast jagus ja jagub kus tahes ikka külaliste arvel ja nõnda tegelikult igal pool vanadeski orelimaades. Selleks just festivale korraldataksegi — kogupauk, atraktiivsus! Jättes rahule rahakoti, mööngem, et kõnealused orelipeod on olemuslikult igal juhul tasuvad — vastasel korral puuduks omavalitsuste tugi ja kontserdid ei ulatuks näiteks Hallistesse. Ühesõnaga — festivalide mõõtmed ja aeg on optimaalsed.
Veel tasuvusest. Need “festid” on ekraan maailmale ja maailma — sellel peegelduvad suisa pragmaatilisel kombel eesti helitööd, soovida jääb, et välissuunal saaks liikuma jõudsasti kosunud oreliinterpretatsioon (see on omaette jutt, praegu loevad siiski isiklikud kontaktid, mida seni on kasutanud arvestatavalt üksnes Andres Uibo).
Kvaliteedist. Kõikumisi on esinenud loomuldasa, kuid areng on jõudnud rahvusvaheliselt kviteeritavale tasemele, praegused sellid on avatumad ja haritumad, väljast juhuesinejad enam meie orelite juurde ei pääse, see on Euroopa paremik, keda kutsutakse ja kes ka tagasi tulevad (need, keda ülevaateski korduvalt rõhutasin).
Kavadest. Mõned kattuvused on vältimatud, ent üldse mitte taunitavad; väidetakse aga, et väga palju on veel mängimata — eks selleks ole siis aega ees. Midagi annab kindlasti ka üldideede tasandil genereerida, kuid vägisi pole seda vaja teha, sest üldtoitev ampluaa on saavutatud. Parajate intervallidega kordumised tulevad pigem kasuks kui kahjuks, sest publik on voolav, ka põlvkonnad vahelduvad kiiresti. Üks soov siiski oleks: oratoriaalsetest suurvormidest tahaks edaspidi näha mõndagi põnevat uuema muusika vallast, praegu ei ole balanss sugugi paigas. Jälle on Uibol selleks “Eesti Kontserdi” produtsendina parimad võimalused, tema organisatoorne anne ja toonus on end hiilgavalt tõestanud.