TOOMAS VELMET
VABA INIMENE TURULIBERAALSES FESTIVALIHULLUSES

Oistrahhi festivalist Pärnus

Nii kultuuriteoreetik Peeter Linnap (“Eesti Ekspress” 9. VIII 2001) kui ka muusikakriitik Evi Arujärv (“Postimees” 14. VIII 2001) on vabariigi vabad inimesed ja sellest vabadusest veidi paanikasse sattunud. Kui Peeter Linnapist võib aru saada, sest erialast lähtuvalt on ta kohustatud diagnoosima ka ebakultuursust, siis Evi Arujärv muusikakriitikuna võiks ehk konkretiseerida “tõsises muusikas ilmnevat ületootmist ja kvaliteedilangust”. Tahaks öelda, et kultuuri ei saa vist üle toota. Minu arusaamist mööda on olemas kultuuripõld ja seda kas haritakse targalt või lastakse sel umbrohtuda. On peremehe vaba valik, kas ta saab rahulduse “röhkivast ja peeretavast humalakultuurist” ja mõõdab edu erektiivsuse ja genitaalsusega, või on tal silma ja kõrva millelegi muule. Lugupeetud neljas võim — ajakirjandus (ka austatud Peeter Linnap ja Evi Arujärv) —, on ju teie vaba valik, mida väetate ja kuhu näpuga näitate. Või ei ole?

Esmakordselt aastakümneid kestnud hullunud tormamise järel võimaldas turuvabadus mulle viiskümmend kaheksa päeva puhkust ja vabaduse valida, mida sellega peale hakata. Otsustasin rahuldada pikast paastumisest ja palvetest tekkinud vaimset erektsiooni ja külastada nii palju kui võimalik muusikafestivale, mis mind huvitavad, ja ka üksikkontserte. Statistikahuvilistele teadmiseks, et festivale, eranditult tõsise muusika omi, sain sel ajavahemikul kokku viis ja kontserte kolmkümmend seitse. Ütlen kohe, et rahulduse sain, mõnikord isegi kaks korda päevas, ja ei tekkinud ka vaimset impotentsust, sest üks festival — “Klaaspärlimäng”, millele rajasin hulganisti lootusi rahulduste kollektsiooni rikastamiseks — kestis veel ka käesoleva kirjatüki tootmise ajal — ning siis algas juba uus kontserdihooaeg. Eestis toimuvatest festivalidest sain täismahus ülevaate kahest: “Eduard Tubin ja tema aeg” Tallinnas ning Pärnu muusikafestival pühendusega David Oistrahhile. Tundsin vajadust külastada veel VII Kuressaare kammermuusika päevi ja, nagu öeldud, “Klaaspärlimängu”. Viies festival, mida kuulasin, toimus Lätis — kui sa ei käinud Riias Rostropovitši tšellofestivalil, siis pole sind kui tšellisti olemas. Siinne ülevaade räägib viiendat korda toimunud Oistrahhi festivalist Pärnus.

Festival toimus 1. juulist 15. juulini. Sellel ajavahemikul toimus kakskümmend viis kontserti ja maestro Neeme Järvi meistrikursus dirigentidele. Tipphetki ja -esinejaid oli palju. Festivali korraldajad (kunstiline juht Allar Kaasik) on võtnud eesmärgiks sündmuste sellise kuhjamise, millest on lihtsalt võimatu mööda vaadata või üle kõndida. Alustan erakordsest projektist sellel festivalil, kammerkontserdist “Elavad klassikud”. Eespool nimetatud konglomeraadis mõjus kontsert fantastiliselt hästi kõigis oma komponentides. Püüan väheke selgitada. Tegijad on tippmuusikud, ei ole oluline, mis zanris keegi ennast rohkem või vähem on teostanud. Neeme Punder (flööt), Lembit Orgse (klaver), Allan Jakobi (akordion), Ants Nuut (tromboon) ja Jaan Arder (tenor) esitavad J. S. Bachi, Edward Griegi, Giuseppe Verdi, Joseph Haydni, Ludwig van Beethoveni ja teiste loomingut professionaalselt, surmtõsiselt ja teevad seda nii, et publik sureb naeru kätte, enne seda veel rõõmsalt kaasa lauldes Verdi ooperikoori. Kõik nad on väga head, aga tippartist on Ants Nuut. Kasutatud ideedes ei olegi eriti midagi uut: kunstiline vile, vene keeles kõlab see hästi — hudozestvennõi svist; imitatsioon à la Boba, tenori (Arder) kõrge noodi pikkusele kaasaaitamine ja ka häppening haydniliku paukenschlag’i korraldamise ümber — need kõik on ju tuntud nipid proffide lõõgastushetkedelt nende igapäevases töös. Oluline on Ants Nuudi lavakäitumine, näitlejameisterlikkus, publikutunnetus ja veel see miski, mida ei ole paljudele antud. Lugupeetud eesti teatrilavastajad (Mikiver, Baskin, Nüganen jne) — ma arvan, et te kõik tunnete teda, siin on teile uus eesti teatri Ants Jõgi. Pange ta kas või nurka seisma, trombooniga või ilma, ja temast saab teie lavateose aktsent ning kui ta peaks veel midagi ütlema, pole tähtis mida, siis on ju täitsa lõpp!

Seekordne Oistrahhi festival õigustas täiel määral oma nime finaaliga, lõppkontserdiga 15. juulil Eliisabeti kirikus, esinejateks Moskva Kammerorkester ja solistid, David Oistrahi õpilased, koolkonna jätkajad: professor Viktor Pikaizen (Moskva), professor Mark Lubotski (Holland) ning tõusev täht maailmas Baiba Skride (Läti). Skride on nimelt vaatamata oma kahekümnele eluaastale neljakordne rahvusvaheliste konkursside laureaat, viimati Queen Elizabethi nimelise konkursi võitja aastal 2001. See on oluline side läbi aegade, sest 1937. aastal võitis sama konkursi (siis veel Ysaye-nimelise) tollal 29-aastane David Oistrahh. Kontserdi kavas olid Mozart ja J. S. Bach, mis on samuti omamoodi sümboolne, kuna Oistrahh oli üks väheseid vene kunstnikke, kes ka neid autoreid tipptasemel esitas. Kadedaks teeb küll asjaolu, et läti keelpillimäng on maailma jõudnud ja veel imekena tüdrukuga, kuid julgen ennustada, et ei ole kaugel aeg, kui sinna jõuab ka eesti tšellist, Pärnus esinenud ja vist suurima publikumenu teeninud Silver Ainomäe (18). Noormehel on selleks kõik tarvilikud näitajad, lisaks veel tugev närvikava ja soov ennast avada, koos varakult välja arenenud artistlikkusega. Seoses Neeme Järvi ootamatu haigestumisega asendas teda lõppkontserdil ennast juba tema õpilaseks lugev (teistkordne kursusest osavõtja) Kiyotaka Teraoka (Jaapan), kelle meisterlikkusest sai kontserdil täismahus elamuse. Ei tekkinud küsimustki, miks ta võitis 2000. aastal prestiizikaima, Mitropouluse-nimelise dirigentide konkursi. Ka Moskva Kammerorkester (MKO) esines täiesti uues kvaliteedis. Kui eelmisel õhtul tuletas orkester Tšaikovski Serenaadi esitades meile meelde juba ununema kippuvat tõsiasja, et keelpillimängu tipptase on ikka vene koolkond, siis lõppkontserdil hämmastasid nad oma Mozarti-tundlikkuse, õhulisuse, läbipaistvuse ja filigraansusega. Baiba Skride esitas Mozarti Viiulikontserdi A-duur Antonio Stradivari viiulil “Huggins”, mille kasutamisõiguse ta teenis välja viimase konkursivõiduga Jaapani Muusikafondilt. Täielik globaliseerumine muusikamaailmas — läti viiuldaja konkursivõit Brüsselis, tulemuseks vääriline töövahend Jaapanist. Muide, tema Mozarti-esitus tuletas meelde kolmkümmend viis aastat tagasi Tallinnas kuuldud Gidon Kremeri (siis veel läti poiss) tõlgendust Mozarti kontserdist G-duur. Samasugune absoluutne täpsus, mängukindlus, konkursivalmidus, nii et latt on kõrgel. Teisest küljest avanes Skride koos Mark Lubotskiga mängitud Bachi kahe viiuli kontserdis, aga õhtu nael oli siiski vanim meister Viktor Pikaizen Bachi Viiulikontserdiga E-duur.

Kuna eespool oli paari sõnaga puudutatud MKO eelmist kontserti 14. juulil, siis võikski sel teemal jätkata. Ega päris standardseid ehk akadeemilisi kavu festivalil õieti olnudki, kui välja arvata kvarteti “Romantik” kaks kava. MKO kontsert oli kahes mõttes eriline. See 45-aastane kollektiiv tegi esimese tutvuse eesti muusikaga umbes nelikümmend aastat tagasi, võttes oma repertuaari Jaan Räätsa Kontserdi kammerorkestrile, mis läks nende esituses maailma ja on tõenäoliselt enim esitatud eesti muusika oopus üldse. Sama teosega alustas MKO ka kontserti 14. juulil Pärnus. Vähe sellest, järgmisena tuli esiettekandele Rein Rannapi teos “Rannapala” flöödile ja orkestrile. Teos, mis on pühendatud Pärnu asutamise 750. aastapäevale, on fantaasia Raimond Valgre lauluviisile, ehtrannaplikult mõnus, hästi kuulatav ja hästi kõlav lugu. Järgnes Erkki-Sven Tüüri teose “Lighthouse” esitus koos balletiga, mille seadnud tantsija ja ballettmeister Norrast Teet Kask. Nimetaksin seda püüdeks visualiseerida muusikalisi kujundeid inimkeha kaudu, Tüüri muusika iseenesest ei anna mingit lähtealust tantsu kui niisuguse vormistamiseks. Pärnu Agape keskuse aura, interjöör, ka asukoht männisalus aitas lavastusele kaunilt kaasa. Tulemuseks oli terviklik etendus, kus erinevad zanrid tõepoolest teineteist meeldivalt täiendasid. Seega moodustas maailma tippkollektiivi kavast pool eesti muusika. See on meeldiv näitaja, kuna on ju teada, et sel tasemel kollektiivid ei tee lihtsalt kummardusi (aeg on kallis), vaid esitatud teosed jäävad püsirepertuaari. MKO kunstiline juht Constantine Orbelian, sündinud ja hariduse saanud USAs, on tipptasemel pianist, mis on mõnevõrra erandlik, sest üldjuhul on ju kammerorkestriga tegelejad keelpilliala spetsialistid. Orbelian on väga laia haardega muusik, kelle repertuaaris on esindatud muusika ajalugu barokist tänapäevani. Dirigendina on ta väga ökonoomne, täpne ja tark. Kolme efektse lisapalaga tõstis Orbelian püsti ka eesti publiku, kellele selline artistide tänamise viis ei ole veel liiga omane. Kui tema nimi peaks kellelegi liiga tuttav tunduma, siis tuletagu meelde omaaegset kuulsat Armeenia dzässorkestrit, mida juhatas Konstantin Orbeljan, ta on Constantine Orbeliani onu. Pianistina teenis Constantine Orbelian maailma tähelepanu Aram Hatšaturjani Klaverikontserdi salvestusega, teosega, millest algas Hatšaturjani tähelend juba enne Teist maailmasõda.

Vanim festivalil ette kantud teos pärineb aastast 127 enne Kristust ja uusim aastast 2001. Üldse toimus kuus esiettekannet eesti autoritelt: Mirjam Tally, Galina Grigorjeva (kahe teosega), Kuldar Sink, Mart Siimer ja Rein Rannap. Festivali “kont” tundub olevat ka ebaharilike mitteakadeemiliste kavade rohkus: Beethoveni Üheksanda sümfoonia esitus Liszti seades kahele klaverile, Haydni “Trummilöögiga” sümfoonia versioon viiulile, flöödile, kontrabassile ja fortepianole. Toimus Gia Kantšeli autorikontsert “Hortus Musicusega”, hommikukontserdid Pärnu raekojas paljude solistidega Järvi kursusel osalenud dirigentide juhatusel, belgia pianist Frederic Croene’i sooloõhtu XX sajandi vähetuntud avangardmuusikast, Eesti Filharmoonia Kammerkoori spirituaalikava Joseph Jenningsi (USA) juhatusel, Kaia Urbi ja Heiki Mätliku esinemine Maria (ema) ja Kuldar (poeg) Singi lauludega. Festivali keskmesse tõusnud muusikute seas on uhkelt kõrvuti klarnetivirtuoos Michel Lethiec ja tšellist Silver Ainomäe, flötist Maarika Järvi ja fagotist Martin Kuuskmann.

Eraldi tuleks peatuda maestro Neeme Järvi meistrikursusel, mis toimus teist korda ja nüüd täiesti uuel, hästi läbimõeldud ja tulemusrikkal moel. On täiesti selge, et Neeme Järvi ja tema kursuslaste kohalolek annab festivalile erilise laengu ning rahvusvahelise reitingu. Kursused on juba niivõrd kõrge mainega, et soovijate hulgast tuli teha videote põhjal eelvalik ja valida välja kümme parimat. Väljaspool nimetatud “konkurssi” said osavõtuõiguse eesti noored mehed Aivo Välja ja Rauno Tagel. Selle kadalipu läbinud said aga kolmteist päeva töötada maestro Järvi käe all Pärnu Linnaorkestri ees enam kui kahekümne teosega barokist uudisteoseni (Mart Siimer) ja kohe ka oma tööd publikule näidata. Kursuse töötsükkel oli vähemalt sama põnev kui kontserdidki, et mitte öelda enamat. Järvist pulbitsev energia ja fantastiline loomevõime motiveeris kõiki kohalviibijaid. Lisaväärtusena said osavõtjad kuulata ja vaadata(!) maestro Peeter Sauli loenguid Peterburi dirigeerimiskoolkonna põhitõdedest ja kujunemisest. Tema näidatud filmi- ja videomaterjal sel teemal on unikaalne ja hindamatu väärtusega.

Järvi sõnastas oma ametikreedo järgmiselt: dirigent peab ennast teostama sõnadeta ja on alati süüdlane. Tegelik tõde peitub tema kuulsaima kursuslase Kiyotaka Teraoka sõnades: “Järvi ütleb, et võimalik on õpetada ainult dirigeerimise tehnikat, aga me õpime ikkagi tegema muusikat.” Ootamatult haigestunud maestro töö viis operatiivselt ja delikaatselt lõpule professor Jorma Panula.

Festivali, aga eriti kursuse kõrges tasemes on äärmiselt oluline osa Pärnu Linnaorkestril ja selle peadirigendil Jüri Alpertenil, kelle erilist paindlikkust ja valmisolekut rõhutas pidevalt maestro Järvi ja imetlesid kursuslased. Rohkem kui kakskümmend teost kolmeteistkümne dirigendi ja paljude maailmatasemel solistidega, viis tundi proovi ja kuus kontserti kolmeteistkümne päeval — selleks on võimeline vaid väga hea loomingulise õhkkonnaga kollektiiv, keda on vorminud ja selle vormi eest endale vastutuse võtnud tõeline meister.

Oistrahhi festival on eesti muusikaelus rahvusvahelise kõlapinnaga tippsündmus, mis tahab üle olla ja välja rabelda kohalikest piiratud võimalustest. Muusikaajakirjanik Virve Normet ennustas “Pärnu Postimehes”, et festival on saavutanud taseme, kus kehtima võib hakata sotsialismi põhiseadus kultuurivaldkonnas: hea üritus lõpetatakse käskkirjaga või antakse üle nendele, kelle käes see iseenesest kustub.

Jääb üle loota, et too põhiseadus on turuliberaalses kultuuripildis, vaba inimese käes ometi oma kehtivuse kaotanud.