VLADIMIR IGOŠEV
MUUSIKALISEST KEILA-JOAST I

O milõhh sputnikahh , kotorõje naš svet
Svoim sopustvijem dlja nas zivotvorili,
Ne govori s toskoi: ihh net,
No s blagodarnostju: bõli.

Vassili Zukovski,
“Vospominanije”

JUURED

Eestis on raske leida nii maalilist paika, kui seda oli kunagi Keila-Joa lossi ümbrus. Joa mõis (e Schloss Fall) tekkis XVII sajandil, 1827. aastal omandas selle Alexander Benckendorff, 1856. aastast kuni võõrandamiseni kuulus mõis aga vürstidele Volkonskitele. Loss, juga ja tohutu suur park elustusid minu jaoks suurelt osalt tänu vürst Sergei Mihhailovit? Volkonski (1860—1937), tuntud teatrikriitiku, Venemaa Imperaatorlike Teatrite direktori ja kammerhärra mälestustele. Vürst Sergei Mihhailovit? Volkonski oli dekabrist Sergei Grigorjevit? Volkonski (1788–1865) pojapoeg ning tsaar Nikolai I kantselei III osakonna ülema, krahv Alexander Benckendorffi tütre Maria poeg.

Vürst Sergei Mihhailovit? Volkonskilt pärineb kaks köidet väga huvitavaid memuaare “Minu mälestused” (Moi vospominanija). Ta on sündinud Joa mõisas 4. mail 1860. Seal möödus ka tema lapsepõlv. “Minu lapsehinge kujunemist on tugevasti mõjutanud Keila juga, see oli mulle kogu elu kõige reaalse elu taagast vaba ilu ja puhtuse sümbol, “ kirjutas Sergei Mihhailovit? Volkonski oma mälestusteraamatus (II, 6). Joa loss ehitati välja aastail 1828—1833 Alexander Benckendorffi ajal neogooti stiilis. Lossi kaunistasid kahekümne meetri kõrgune kaheksanurkne sakilise tipuga torn, valgest marmorist lõvide ja vaasidega ääristatud avar trepp, mis viis lilledega kaetud lehtlasse, malmist ja klaasist paviljonid pargis... Kaunid lillepeenrad lossi ümber, malmist aiapingid ja skulptuurid lossipargis, Veenus, Apollo, marmorvaasid... Lossi ümaras sammastega toas seisis prantsuse firma “Érard” nn topeltrepetitsioon-haamermehhanismiga klaver. Seda leiutist, mis on mõjutanud palju ka klaveri mängutehnika arengut, kasutati hiljem peaaegu kõigi klaveri konstruktsioonide puhul. “Érardi” klaveri kõla ei ole just eriti tugev, kuid meeldivalt soe ja laulev. Selline “helepruun ja pikk” instrument sobis hästi kokku lossi kogu ülejäänud neogootiliku interjööriga.

Joa lossi ajalugu on midagi enamat kui üks tavaline aadliperekonna lugu. Siin on korduvalt käinud ka tsaar Nikolai I oma perekonna ja õukondlastega ning muudki tsaarivalitsuse ja riigitegelased. Siin on laulnud ka XIX sajandi esimese poole üks kuulsamaid lauljaid, saksa sopran Henriette Sontag (1806—1854, hilisem krahvinna Rossi), korduvalt käis siin Vene tsaaririigi hümni “Jumal keisrit kaitse sa” autor Aleksei Fjodorovit? Lvov, siin korraldati kontserte... Alatasa kõlas lossis muusika.

Alexander Benckendorff (1781—1844) oli sel ajal tsaari järel riigis kõige mõjukam isik. Tema tulevane abikaasa Jelizaveta Andrejevna Zahharzevskaja (1788—1857) ei vallutanud noore tiibadjutandi südant mitte ainult oma erakordse iluga, vaid ka kauni hääle ja suurepärase klavessiinimängu oskusega. Nende kolme tütre Anna, Maria ja Sophie, lapsepõlv ja noorus möödusid Keila-Joal, nad said üldhariduse kõrval ka hea muusikalise ettevalmistuse. On tõenäoline, et laulmist õpetas neile ühel suvel ka Henriette Sontag. 1820. aastatel esines preili Sontag Prahas, Viinis, Leipzigis ja mujal Euroopas, 1830-ndatel aga Moskvas ja Peterburis ning elas aastail 1833-1843 Peterburis. Ilmselt just neil aastail veetis ta ka ühe suve Keila-Joal, sealses pargis oli temanimeline pingikegi. Henriette Sontagist olid vaimustunud vene luuletajad Vassili Zukovski, Pjotr Vjazemski, Vladimir Odojevski, muusikakriitik Vladimir Stassov jpt. 1823. aastal kutsus Carl Maria von Weber ta laulma peaosa oma ooperis “Euryanthe”, Beethoven usaldas talle solistipartii “Missa solemnise” ja Üheksanda sümfoonia esiettekandeil 1824⁴. Henriette Sontagi esinemised ulatusid Ameerikassegi, ta oli üks XIX sajandi esimese poole kuulsamaid lauljaid.

Benckendorffi vanem tütar Anna (1815—1899) oli Lvovi loodud “Jumal keisrit kaitse sa” esmaesitaja. Esiettekanne toimus Venemaa Patriootliku Ühingu kontserdil St Peterburgi Aadlikogu saalis, tänapäeval St Peterburgi Filharmoonia D. Šostakovitši nim Suur saal. Laulis koor ja solistiks oli Anna Benckendorff. Anna Benckendorff oli oma erakordselt kauni välimuse ja häälega läinud emasse.

Meile Vene tsaaririigi hümni autorina tuntud Aleksei Fjodorovitš Lvov oli sündinud 25. mail 1798 Tallinnas (tolleaegses Revalis). Tema isa, Fjodor Petrovitš Lvov oli oma aja kohta silmapaistev muusikategelane, poeet ja kirjanik. Ta oli lähedaselt tuttav ka vene luuletaja Gavrila Derzaviniga. Pärast Dmitri Bortnjanski surma sai temast Peterburi õukonna koorikapelli direktor, kellena ta tegutses kuni oma surmani.

Aleksei Fjodorovit? Lvov hakkas viiulit õppima viieaastaselt, üheksa-aastaselt esines ta juba avalikult, mängides Viotti kontserti. Tallinnas elas Lvov alaliselt viisteist aastat.

Üheksateistkümneselt jätkas ta juba iseseisvalt, ilma õpetajata. Töötades pidevalt kolm-neli tundi päevas, püüdis Lvov omandada selliste suurte viiuldajate stiili nagu Corelli, Tartini, Gavinics, Viotti, Kreuzer, Baillot, Rodé. 1818 lõpetas Lvov Peterburi Teedeehituse Instituudi ja töötas Arakt?ejevi sõjaväeasundustes teedeehitusinsenerina, seejärel sõjaväeinsenerina sandarmikorpuses, jätmata samal ajal viiulimängu. 1828. aastast teenis ta tsaar Nikolai I⁵ õukonnas tiibadjutandina, seejärel õukonna koorikapelli direktorina. Tänapäeval kaunistab Aleksei Fjodorovit? Lvovi nimi Peterburis M. Glinka nim Koorikapelli hoone fassaadi. 1850. aastal asutas Lvov Vene Kontserdiühingu (Russkoje Kontsertnoje Ob?t?estvo) ja pani dirigendina aluse vene sümfooniakontsertidele. Tolle aja kombed ei lubanud Lvovil kui vene aristokraadil ja kõrgel aukandjal, kindralmajoril kodumaal suure auditooriumi ees avalikult esineda, välismaal saatis tema kontserte aga tohutu menu. “Kui Venemaal mängitakse nii, nagu mängib Lvov, tuleb sinna õppima sõita,” kirjutas Robert Schumann Lvovi kohta. On teada, et Lvov oli tuttav Paganini ja Meyerbeeriga ning mängis duos Lisztiga.

Lvovi salongis Peterburis toimusid iga nädal kvartetiõhtud, neil käis koos selle ajastu vene intelligentsi ladvik. Tema kvarteti mängu sõideti välismaalt spetsiaalselt kuulama. Vürst Sergei Mihhailovit? Volkonski meenutab Aleksei Lvovi kohta järgmist: “Istusin sammastega toas ning lugesin kokku tammest ja eebenipuust valmistatud kabelaua ruute... Vanaema jutustas, et kui ta oli veel tütarlaps, mängis selle ukse juures tundide kaupa oma “Magginil”⁶ “Jumal, keisrit kaitse sa” autor, kuulus Lvov, ja tema viiul kõlas nagu orkester. Ta oli minu vanavanaisa adjutant, hea muusik ja insener. Joal viib üle jõe Lvovi sild: selle ainus, raudvarbadele toetuv kaar ulatub otstest kallastele; silla konstruktsioon on hämmastavalt kerge. Kui Nikolai I silda nägi, ütles ta: “Lvov on oma viiulipoogna üle jõe heitnud.” (II, 11.)

Lvov juhatas Joa mõisas malmist kaarsilla (tänapäeval on selle asemel rippsild) ehitust jõe alamjooksul, sild valmis 1833. aastal. Samal aastal külastas mõisa esimest korda ka oma perekonna ja kaaskonnaga tsaar Nikolai I. S. Umanets kirjeldab silda oma raamatus “Zamok Fall pod Revelem” järgmiselt:” ...45 sammu pikkuselt kaarduv peen ja kaunis poognakujuline sild, mis põimitud otsekui traadist, hakkab õrnemalgi jalaga puudutamisel võnkuma.“⁷

Joa mõisa esimesel külastusel tervitati imperaatorit rahvushümniga Lvovi juhatusel. Selle sõnad kirjutas Vassili Zukovski. Mõisas lauldi teisigi Lvovi laule, vaimulikke laule lauldi Joa lossi ühes tiivas asetsenud kabelis, mille interjööri kaunistanud Nikolai I kingitud mitme itaalia kunstniku maalid.

Lvov on loonud ka ooperid: “Bianca ja Gualtiero” (1844) ja “Undiin” (1848) ning ühevaatuselise opereti “Varvara, Jaroslavli pitsitegija”, mis tuli lavale Peterburi Alekandri teatris. Tema viimaseks muusikaliseks lavateoseks oli ooper 1812. aasta Prantsuse-Vene sõja teemadel, “Külavanem Boriss ehk vene talumees ja prantsuse maradöörid”, kus peaosa laulis (1854) kuulus vene bass Ossip Petrov. Lvovi üks silmapaistvamaid teoseid on kahtlemata ka Viiulikontsert (1840), mille esiettekanne toimus Leipzigis kuulsa Gewandhaus-orkestriga, juhatas Felix Mendelssohn-Bartholdy. Kontsert on populaarne tänapäevalgi, 1987. aastal heliplaadistas selle ka Sergei Stadler.

Aleksei Fjodorovit? Lvov suri 16. (28.) XII 1870 oma tütre mõisas Kaunase lähedal. On teada, et samal ajal oli Joa lossi perenaine Vera Volkonskaja, sündinud vürstinna Lvova (1848—1924) — vürst Pjotr Grigorjevit? Volkonski, Benckendorffi lapselapse (1843—1896) abikaasa. Kas ta aga oli Aleksei Lvovi sugulane, pole artikli autorile teada.

Rääkides Joa lossi muusikatraditsioonidest ja Volkonskite suguvõsast, ei saa mööda minna Sergei Mihhailovitš Volkonski vanaemast Maria Nikolajevna Volkonskajast (neiuna vürstinna Rajevskaja). Tal oli imekaunis hääl, õpetajaiks itaalia pedagoogid, ning ta mängis hästi klavessiini, klavikordi ja klaverit. Teel oma dekabristist mehe Sergei Grigorjevitš Volkonski juurde Siberisse peatus ta oma mehe õe vürstinna Zinaida Aleksandrovna Volkonskaja juures, kes oli kirjanik, laulja (kontraalt) ja helilooja. Maria Volonskaja kirjutab oma mälestustes, et vaevalt jõudnud Irkutskisse, avastas ta kingituse: “Minu hämmastusel ja vaimustusel polnud piire, kui nägin klavikordi, mille mulle salaja minu kibitka järel oli saatnud armas Zinaida Volkonskaja. Kuna tol ajal oli kogu Irkutskis vaid üks klaver, mis kuulus kubernerile, oli niisugune tähelepanuavaldus mulle seda enam tähtis. Istusin mängima ja laulma ega tundnud end enam üksildasena.”

Kui Volkonskite Siberis sündinud lapsed Mihhail ja Jelena said suureks, hoolitsesid vanemad nendegi muusikalise kasvatuse eest. Hangiti klaver, kõige moodsamad noodid ja õpikud.

Mihhail Sergejevitš Volkonski (1832—1909), kellest hiljem sai vene haridusministri sõber, ja Grigori Petrovitš Volkonski tütar ning Alexander Benckendorffi lapselaps Jelizaveta Grigorjevna Volkonskaja, ongi kirjanik Sergei Mihhailovitš Volkonski vanemad, kellest õieti kogu lugu algas. Kuid tema isaisa, dekabrist Sergei Grigorjevitš Volkonski veetis kaks suve enne oma surma (surn. 1865) Joa mõisas. Lapselaps kirjeldab teda oma raamatus: “Lossi tiivas asunud madalas kabinetis suitsetas sügavas tugitoolis pikka piipu valge habemega, mustast sametist hommikumantlis vana mees: see oli mu vanaisa, dekabrist...” (II, 7)

Emaisa Grigori Petrovitš Volkonski oli väljapaistev laulja, keda kauni bassihääle tõttu kutsuti La petit Lablache, bass Luigi Lablache (1794—1858) oli tolle aja silmapaistvaid itaalia ooperilauljaid. Vanaisa laulis sageli ka Joa lossis koos oma abikaasa Maria Volkonskajaga (Benckendorffi tütrega). Tollel samal perekonnale kuulunud “Érard’i” klaveril mänginud Maria Aleksandrovna nii baroki- kui klassitsimiajastu palu ning ka kõige uuemat muusikat — Chopini, Schumanni, Mendelssohni.

Mihhail Sergejevitš Volkonskil, memuaarikirjaniku isal oli suurepärane tenorihääl ning oma nooruses tegeles ta mitteprofessionaali kohta haruldaselt palju muusikaga. Ta laulis nagu tõeline itaalia tenor. Ja tema tütar laulis hästi oma kauni, heliseva ja maheda sopranihäälega.

Sergei Mihhailovitši huvi muusika vastu tärkas tänu tugevatele perekondlikele muusikatraditsioonidele varakult. Joa lossis kasvanud lapsed omandasid vürsti sõnul märgatava muusikalise eruditsiooni klaveri- ja vokaalmuusika alal ning hea klaveril saatmise oskuse, mis andis neile hiljem võimaluse vabalt aadlisalongides musitseerida.

Neljakümneselt võttis Sergei Mihhailovitš Volkonski klaveritunde tuntud pianistilt ja dirigendilt Felix Blumenfeldtilt, kelle juhendamisel lihvinud ta ka Chopini etüüdide mängu. Seitsmeteistkümneselt olevat tal tärganud ka huvi komponeerimise vastu, kord saatinud ta oma teosed isegi Pjotr Tšaikovskile läbi vaadata, kellega ta isiklikult küll tuttav ei olnud. Tšaikovskilt tuli huvitav vastus, see oli tähelepanelik, üksikasjalik ja range. Kiri lõppes järgmiselt: “Kui Teil aega on, tegelge kontrapunktiga ja pühenduge muusikale. Teil on eeldusi saada heaks heliloojaks, Teil on harmoonilist leidlikkust ja ka meloodiaannet, kuigi veel algelisel kujul.” (II, 134)

Sergei Volkonski mängis sageli ansamblis lauljatega, saatis klaveril FJ lia Litvinne’i⁸, keda ta pidas üheks suurimaks lauljaks. “Selle hääle mahlakus, täpsus ja võimsus oli võrratu,” kirjutas Volkonski. Sageli käis ta FJ lia Litvinne’i juures Peterburis ja ka Pariisis. Nad esitasid palju koos Schumanni, Schubertit ja Glucki.

Ta saatis klaveril ka Sibyl Sandersoni⁹, kes tol ajal laulis Maria teatris. Nende duo sai vaimustava vastuvõtu osaliseks Peterburi Aadlikogu saalis ja suurvürstinna Maria Pavlovna majas.

Volkonskil oli isegi juhust saata klaveril kuulsat Adelina Pattit¹⁰. Suurvürstinna Maria Pavlovna kutsus juba mitte enam noore Patti esinema Punase Risti toetuseks. Parasjagu käis Vene-Jaapani sõda. Patti laulis neli asja: Gounod’ romansi “Le ciel a visite la terre”, Schuberti Serenaadi, inglise laulukese “Sweet home” ja proua Rotschildi romansi “Si vous n’avez rien a me dire”.

Sergei Mihhailovitš Volkonski oli ka Šveitsi helilooja ja pedagoogi I mile Jaques- Dalcroze’i eurütmilise õpetussüsteemi üks esimesi uurijaid ja propageerijaid Venemaal. Aastail 1910—1914 külastas ta tema loenguid ja tunde. Volkonski vaimustus Adolphe Appia ja Émile Jaques-Dalcroze’i saavutuste üle Glucki “Orfeuse” lavastamisel¹¹. Ta pidas seda kunstiõppetunniks, mis avas tee lavakunsti uutele vormidele ja võimalustele. “Ja mitte üksnes uutele, vaid ooperikunsti ainuvõimalikule vormile.”

1899. aastal saab Sergei Mihhailovitš Volkonskist Venemaa Imperaatorlike Teatrite direktor. See suhteliselt lühike aeg tolles ametis andis mõndagi nii talle endale kui ka vene teatrile. Volkonski tegi katse seda lava uuendada, osalt “Mir Iskusstva” kunstnikke dekoraatoriteks kutsudes, mõningaid uuendusi õnnestus tal läbi suruda ka repertuaari alal. Just Volkonski tõi Venemaal lavale rohkesti Wagneri oopereid, millest kujunesid vene ooperilaval suursündmused.

Kuid osutus, et Sergei Mihhailovitš Volkonski tõeline kutse on hoopis midagi muud. 1900. aastate alguses pühendus ta läbinisti teatrikriitikale ning rezissuuri ja näitlejameisterlikkuse teooria ja praktika omandamisele. Revolutsiooni ajal õpetas Volkonski mitmetes Moskva kirjanduse ja teatristuudiotes ning kuulus Suure Teatri direktsiooni koosseisu.

1921. aasta lõpul emigreerus ta Prantsusmaale, kus tegutses teatriloolasena ja pidas loenguid vene publikule ning üliõpilastele prantsuse, itaalia ja ameerika ülikoolides. Sergei Mihhailovit? Volkonski suri Ameerikas Richmondis.

Vürst oli kirglik reisija kuid ometi on ta tunnistanud: ükskõik, mis maailmajaos ta ka ei viibinud, miski polnud võrreldav Joa lossi ümbritseva loodusega: männisaludega, kosena alla langeva kärestikulise jõega, selle kohal kõrguvate kaljude ja mere lõputu avarusega.

“Nüüd on Joa lossist järel vaid üksnes seinad; 1918. aastal seisid seal meie punaväed: jäid järele vaid seinad.

Kahju: Ja pomnju s t?uvstvom umilenja

O divnom meste svojego rozdenja...” (II, 23—24)

(Järgneb)

Tõlkinud TIINA ÕUN

Kommentaarid:

Krahv Alexander Benckendorff (1781 või 1783—1844) — baltisaksa päritolu vene kindral ja riigitegelane; Nikolai I reaktsioonilise sisepoliitika peamisi teostajaid ja dekabristide ülestõusu mahasurujaid, aastast 1826 sandarmeeria šeff ja keisri isikliku kantselei “kolmanda osakonna” ülem ( Vt EE I kd, lk 511. T. Õ.).

Sergei MihhailovitÓ Volkonski kirjutab oma “Mälestustes” tema kohta järgmist: “Tundub, et hilisem suhtumine Benckendorffi ei ole olnud just päris õiglane. Minu vanaisa räägib tema “puhtast hingest” ja “selgest mõistusest”. Nad teenisid kõrvuti sõjaväes, võitlesid koos, pummeldasid koos. Ja vaadake, mida ta räägib tsaari sandarmeeriast: “Kui väljasaadetu pean ma tunnistama, et kogu mu asumisel viibimise aja ei tähendanud sinine munder meile mitte mingit tagakiusavat ametnikku, vaid inimest, kes kaitses nii meid kui ka kõiki teisi tagakiusamise eest.” Aga imperaator Nikolai Pavlovitši kuulsad sõnad Benckendorffi kohta: “Ta ei ajanud mind kunagi mitte kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega.” Kes küll on võimeline pälvima sellist hinnangut niisugusel ametikohal?” (Moi vospominanija, Berliin 1923—1924; Moskva 1992, I, lk 185—186). Ehk vääriks Benckendorffi isik ja tegevus ümberhindamist. (V. Igošev)

² Berliin, 1923—1924; Moskva, 1992; (tsitaadid artiklis on pärit viimasest väljaandest, rooma numbriga on tähistatud köide, araabia numbriga lehekülg. — V. I.)

³ Sébastien Érard (1752—1831), prantsuse harfi- ja klahvpillimeister, kes leiutas 1821. aastal klaveri topeltrepetitsioon-haamermehhanismi, mida demonstreeriti esimest korda Pariisi maailmanäitusel 1823 (Vt EE kd, lk . — T.Õ.).

⁴ Tõenäoliselt viibis Henriette Sontag Keila-Joal 1840. aastal. Eesti Ajaloomuuseumis on säilinud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi autograafide kogus Autographen berühmter Componisten und Sängerinnen (AM f “D” 114:1) Henriette Sontagi kiri (autograaf) preili Catharina von Spafarjefile Moskvast 1830. aastal ja üks huvitav, vaeste heaks antud kontserdi kavaleht. Kontsert troimus 2. augustil 1840 Tallinnas Laial tänaval asunud Aksiamajas (e Aadliklubis) , sellel esinesid koor ja mitmed solistid, sh krahvinna Rossi (e Henriette Sontag) ja hr Henselt (tõenäoliselt tolleaegne kuulus pianist Adolph Henselt), kaastegevad olid ka krahvinna Sophie Benckendorff, vürst [Grigori Petrovitš?] Volkonski, preili Spafarjef jpt. Kontsert lõppes hümniga “Boze tsarja hrani”. Kava ja kirja on muuseumile üle andnud härra linnanõunik dr Eduard von Nottbeck. Kava on säilinud ka Eesti Akadeemilise Raamatukogu baltica kogus (Estl. Bibl. XIV 429, Theater- und Conzertzettel der Revaler Theater 1840), vt selle kohta ka Revalsche Zeitung nr 257, 11. XI 1892.

Beethoveni “Missa solemnise” esiettekanne toimus Peterburis 18. IV 1824, Üheksanda sümfoonia esiettekanne Viinis 7. V 1824. (T. Õ.)

⁵ Giovanni Paolo Maggini (1581—1630), kuulus itaalia viiulimeister. (T. Õ.)

⁶ Maria Nikolajevna Volkonskaja, dekabristi naine, on kirjutanud dekabristi pojale: “Teie isa, suursuguseim inimene, ei rääkinud kunagi halvasti imperaator Nikolai I-sest. Vastupidi, ta hindas tema häid omadusi: iseloomukindlust ja külmaverelisust, mida ta paljudel elujuhtumitel ilmutas; ta lisas, et ka mis tahes muus riigis oleks teda tabanud karm karistus.” (V. I.)

⁷ S. Umanets. Zamok Fall pod Revelem. Revel, 1894, lk 14. (V.I.)

⁸FJ lia Litvinne (1860—1936), kuulus vene päritolu sopran. On esinenud suuremal osal Euroopa lavadel ja ka New Yorgi Metropolitan Opera’s, laulnud Brünnhildet Wagneri “Nibelungide sõrmuse” tetraloogias, Isoldet jm. (Vt The New Grove Dictionary of Opera, 2. kd, lk 1293-1294, London New York, 1997. — T.Õ.)

⁹ Sibyl Sanderson (1865-1903), ameerika sopran, Massenet’ on talle pühendanud kaks ooperit: “Eclamonde” (1889) ja oma kuulsa “ThaV si” (1894. — Vt samas, 4. kd, lk 162—163. — T.Õ. )

¹⁰ Adelina Patti (1843—1919), kuulus itaalia sopran. Laulnud Lucia di Lammermoori, Violettat, Aidat, (Londonis esimene Aida), Juliat, Zerlinat, Rosinat, Carmenit jne. Esinenud kõigil suurematel Euroopa lavadel; (Vt samas, 3. kd, lk 918. — T.Õ.)

^{11 I} mile Jaques-Dalcroze (1865—1950), Ó veitsi helilooja ja muusikapedagoog, rajas eurütmilise õpetussüsteemi. Adolphe (Francis) Appia (1862-1928), Ó veitsi teatriteoreetik ja lavakujundaja. Vaimustus XX sajandi algul Jaques-Dalcorze’i eurütmikast ja rakendas seda oma lavastustes. Appia nägi selles õpetussüsteemis täiuslikemaid võimalusi muusika ja inimkeha vaba lavalise liikumise ühendamiseks; (vt samas 1. kd, lk 154 ja 2. kd, lk 881. — T. Õ.).