PERSONA GRATA. AILE ASSZONYI

Aile Asszonyi on eesti sopranikultuuri tulevikulootus, temperamentne 26-aastane lauljanna, kõlava naeru ja nakatavalt avala suhtlemisstiiliga. Kuigi lauljate kooliaeg on pikk, on Ailel juba praegu üsna suur esinemiskogemus solistina, koorilauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris ja natuke ka ooperilaval. Tema kuulsaim lauluõpetaja on olnud itaalia tenor Carlo Bergonzi, kelle nime võib leida igast vähegi mahukamast entsüklopeediast. Aile Vanaisa John Pori oli omal ajal väga tuntud orkestrijuht ja tantsumuusik.

Aile Asszonyi on sündinud 22. juulil 1975 Väike-Maarjas. Tema perekonnanimi, mille õigekirja meeldejätmine tundub paljudele ületamatult raske, pärineb isapoolsetelt ungarlastest esivanematelt. Kui sõda lõppes, võeti nuga ja Ungarist lõikas endale tüki iga riik, kes arvas, et tal on tükki vaja. See osa Ungari Karpaatidest, kus minu vanavanemad elasid, sai Ukrainale. Alguses ei juhtunud midagi hullu, anti isegi võimalus kahe nädala jooksul lahkuda, aga mu vanaisa, kes oli kirikuõpetaja, keeldus sellest. Pärast mõnda kuud okupatsiooni, nähes, mis ümberringi hakkas toimuma, kirjutas vanaisa koos viie kirikuõpetajast sõbraga kirja Stalinile. Pärast kirja postitamist viidi juba samal ööl ka nemad Siberisse, aga kõik kuus tulid tagasi ja elasid pika elu. Isa, tema õde ja vennad lõpetasid Ukrainas keskkooli, kuid kirikuõpetaja lapsi seal ülikooli ei võetud. Nii nad tulid riburadapidi Eestisse õppima, sest siin päritolu nii palju ei lugenud.

Ungari pool minu perekonnast tähendab muu hulgas seda, et meie perekond pole ainult ema, isa, vend ja mina, vaid kaks-kolmkümmend inimest, kes tihedalt läbi käivad ja üksteist nii heas kui halvas toetavad. Mul on sugulasi Slovakkias, Rumeenias. Karpaatides käisin lapsepõlves igal suvel ja Ungarisse sain esimest korda, kui lõpetasin 1. klassi. Tollal seda koolis keegi ei uskunud. Ungarikeelsest jutust saan päris palju aru ja kui on hetk, kus pole kellelegi öelda, et tõlgi, siis saan räägitud ka.

Mul on olnud väga hea kodu ja õnnelik lapsepõlv. Pole rääkida midagi sellist, mida paljudel kuulsatel inimestel — kuidas ahistati või kuidas pidi kuupaistel sonaate ümber kirjutama. Vanemad on olnud nii mõistvad, kui saab olla ühe muusikat õppiva “hullukesega”, kes tahab teha mõistetamatuid asju.

Ailet teatakse kui lauljat, kes tänu absoluutsele kuulmisele suudab väga hästi laulda ka keerulist atonaalset muusikat. Raske on uskuda, et ta kunagi 21. keskkooli lauluklassi pääses alles kolmandal katsel. Lydia Rahula oli emalt kaks korda küsinud, miks te oma lapse siia toote. Ema vastas: ta ju nii väga tahab. Ei tea, kuidas oleks elu läinud, kui ema poleks mind tookord kuulanud. Kes siis ikka võtab kuulda seitsmeaastast, kes korralikult viisi ei pea, aga on otsustanud lauljaks saada. Hea, et nii läks, muidu oleksid ilmselt muud asjad mu hõivanud — tegelesin sportvõimlemise ja ujumisega, olin matemaatikas tugev.

Vahepalana õppis Aile Otsa koolis koorijuhtimist. Hirvo Surva osutus nii heaks õpetajaks, et pani paariks aastaks unustama kinnisidee lauljaks saamisest. Mu hääl muutus palju, kui olin 16-17-aastane. Otsa kooli viimasel kursusel laulsin Elmo Tiisvaldi kutsel mitmesugustes projektides, elasin kaasa “Eesti Projekti” kammerkoori viimased hingetõmbed. Tulin laulu rea peale tagasi.

Juba Eesti Muusikaakadeemia esimesel kursusel, Ljudmilla Dombrovska ja Ivo Kuuse juures õppides, kutsus Tõnu Kaljuste Aile oma koori. Aastatel 1995—1998 tegi ta kaasa kõigis koori projektides ja välissõitudel, mis tähendas võimalust kuulata paljusid soliste, näha erineva stiiliga dirigente, laulda läbi väga palju teoseid ja taibata, mis mujal maailmas toimub. Kaljuste isiksus jättis tugeva mulje ja õpetas nõudlikku suhtumist töösse. Ühel hetkel otsustas Aile siiski pühenduda täielikult solistikarjäärile. Kooris ja solistina laulmisel on suured erinevused. Mingil ajal oli mul isegi kaks laulmismaneeri, mis on nonsenss — üks oli see, millega ma laulsin kooris, teine see, mida õppisin koolis. Selliseid fenomene nagu Kaia Urb, kes koorilaulu kõrval ka solistikarjääri teeb, on väga vähe.

Aastal 1999 sõitis Aile Itaaliasse, õppima laulukooli nimega Accademia Verdiana di Carlo Bergonzi.

Bergonzi akadeemia on täiesti eraldi peatükk minu lauljaelus. Seal oldud aeg muutis mu vaateid laulmisele kardinaalselt, ammutan siiamaani sealt mõtteid ja energiat. Mul oli varem mulje, et laulmine on üks väga üllas, keeruline ja müstiline tegevus. Maestro, sattudes jutuhoogu, seletas, mis see laulmine tegelikult on — välja hingamine, aga selleks et välja hingata, peab hingama sisse. Kõik, mis lauljate juures kõrva riivab, algab tavaliselt valest hingamisest.

Bergonzi võttis minuga läbi väga palju repertuaari, andes iga aaria kohta kätte põhiiva. Kuna selles koolis olemine on üüratult kallis, siis ta ilmselt aimas, et ma enam iial tagasi tulla ei saa.

Itaaliast tagasi tulnud, tuli pooleteise kuuga lõpetada kool Eestis. See kurnas energiast tühjaks, aga võib-olla oli kasulik, sest otsustasin, et ei lähe kohe magistrantuuri, nagu loodeti. Võtsin aasta vaba aega, et seedida ja kinnistada seda, mis Itaalias minu mõtlemises muutus. Sain sel ajal ennast katsetada, ilma et kooli press oleks peal olnud. Laulsin Naise osa Rauno Remme “Zondis”, siis sain Tartus Despina rolli Mozarti Così fan tutte‘s. Ma teadsin ju, et rollidele on tüpaazid ja Despina on pigem meeter viiekümnene kõkudrilla, aga lavastajal oli ettekujutus just sellisest Despinast, nagu olen mina. Lavastus õnnestus hästi ja oli mulle tõestus, et olen õigel teel. Mis ma ikka häbenen, mulle meeldib ka näidelda. Alati kui ma ooperist rääkima satun, lähen põlema. Ma saan aru, et ooperilauljad ei ole pahatihti head näitlejad ja sellest on tekkinud klišee, et ooper on see, kui laval on kuus posti ja Pavarotti on seitsmes. See pole alati nii.

Muusikaakadeemia magistrantuuris töötab Aile Matti Pelo ja Helin Kapteniga. Professor käib Soomest korra-kaks kuus, põhiline töö toimub Helin Kapteniga, kes on tõeline vokaalitreener ja laulja usaldusisik. Suvel, meistrikursusel Hollandis, lisandus Aile jaoks oluliste õpetajate hulka Christina Deutekom, endine primadonna ja nüüdne hinnatud laulupedagoog.

Aile on palju laulnud uut eesti muusikat — Timo Steineri ja Ülo Kriguli lugude esiettekannetel, Kairi Kose vokaaliga kammerballetis “Viimane Ükssarvik”. Kevadel lindistas ta koos Helin Kapteniga “Eesti Raadios” kõik Tormise miniatuurid helilooja enda juhendamisel. Oratooriumi soolode ja kammermuusika laulmist peetakse lauljate hulgas lihtsaks. Kuidas siis nii? Ooperis on story abiks ja teised inimesed laval, aga kammerlaulja klaveriga peab kogu selle loo ise tegema. Minu arvates nõuab see kümme korda rohkem energiat, kuigi väikeses saalis esinemine ei nõua nii palju volüümi. Oratooriumis olen laulnud suhteliselt sageli, kuna mul on koorijuhi tausta tõttu palju tuttavaid dirigente. Minu jaoks on kiriku tekstide esitamine iseäranis raske, võtab kaua aega, et neist aru saada, mitte lihtsalt ära laulda.

Ooperis on Aile unistus laulda dramaatilise koloratuursoprani osi, nagu “Võluflöödi” Öökuninganna. Ka n-ö suuri Verdi rolle, aga selleni on veel aega. Mulle meeldib väga bel canto muusika. Tean, et paljudel inimestel, eriti instrumentalistidel, on raske mõista, miks keegi sellest vaimustub. Samas pole ma kohanud inimest, kellele kontserdil poleks bel canto meeldinud, sest selle pärlid on nii kujukad ja hinge minevad. See muusika on puhas ja ilus. Mul oli just kogemus kontserdiga, kus oli vaja esitada ka XX sajandi muusikat. Mina valisin Stravinski “Elupõletaja tähelennust” Amme suure stseeni. Endale tõeline saavutus, aga kuulajatele enamuses ikkagi raskesti seeditav, kuigi Stravinski pole mingi superavangard. Uuem muusika on delikatess, tihti endale huvitav laulda, aga kuulajatele nagu tigu, mida kõik inimesed ei söö.

Meistrikursusel ütles Christina Deutekom, et maailmas on palju lauljaid, kes on lauljad selle pärast, et see tähendab lilli ja aplausi, aga on ka palju neid, kes on lauljad selle pärast, et kui nad püüavad loobuda, tulevad tervisehädad ja hingevaevad, sest nad lihtsalt ei saa olla laulmata. Aile kuulub viimaste hulka.

Vahendanud ANNELI REMME