150 AASTAT SÜNNIST

HEINO RANNAP
FRIEDRICH AUGUST SAEBELMANN
26. IX 1851 — 7. III 1911

Kaunimad laulud pühendan sull’,
vanematest armastatud kallis kodumaa!

See laul on kõlanud tublisti üle sajandi rahvapidudel, laulupäevadel, koolitundides ja sõdurite rännakutel. Küllap on ta Friedrich Saebelmanni lauludest oma kaasakiskuva rütmi ja voogava meloodiaga kõige tuntum. Kuigi see on vaid üks Friedrich Saebelmanni enam kui paarikümnest laulust, on tema looming kriitikute silmis jäänud vanema venna Aleksander Saebelmann Kunileidi varju. Friedrich Saebelmanni on süüdistatud saksapärasuse viljelemises, liedertafel’likkuses, Mendelssohni epigoonluses jms. Karl August Hermanni kõrval lõid XIX sajandi lõpukümnetel koorilaule paljud koolmeistrid, organistid ja köstrid: A. Anvelt, Ado Grenzstein, Jaan Jung, Jaak Järv, Mihkel Kampmann, J. Koik, J. Kruus, K. Ramm, K. Ruut, Martin Wilberg, Tõnu Võrk jt. Friedrich Saebelmanni laulud paistavad selles lauluhulgas silma oma värske helikeele, erksa rütmi ja talendika vormikujundusega. Helilooja silmapaistvat annet näitab tema loomingu püsimine tänaseni. Rahva suus on säilinud juba üle saja aasta “Kaunimate laulude” kõrval ka “Ema süda”, “Ellerhein”, “Helde isa taeva sees” jt. Neist viimane, leinalaul, kõlab ju igal eesti matusel. Lisame loetelule veel Friedrich Saebelmanni seadete kaudu ülipopulaarsed “Kas tunned maad” ja “Mu meelen kuldne kodukotus” ning kummardame austuses ühe esimese eesti silmapaistvama helilooja ees.

Tutuke om makum ku pipike.
(Karksi vanasõna)

Friedrich Saebelmann sündis Karksi Köstrimäel 26. septembril 1851. aastal pere neljanda lapsena. Mulgimaal oli kombeks panna esimesele või ka viimasele poisslapsele isa eesnimi. Poisslaps ristiti köstritalus 18. oktoobril. Ristivanemateks olid onu Otto Saebelmann, kes tollal oli Audru koguduse köster, Halliste praostiproua Agnes Schneider, kohalik kõrtsmik Martin Müller, tisler G. Tielemann ja preili Marie Winkler. Nii kanti kirikuraamatusse uue kodanikuna August Friedrich Saebelmann. Hiljem kasutati poisi esimest eesnime vaid ametlikes paberites ja nii isa kui ka noorem poeg olid tuntud Friedrichi nime all.

Isa, Friedrich Saebelmann oli tulnud Karksi luteri koguduse köstriks 1847. aastal samalt ametikohalt Audrust. Kuna Karksi kogudusel oma pastorit polnud (aeg-ajalt jutlustas kirikus Halliste pastor), pidi köster täitma mitmeid ülesandeid — pidama jutlusi, lohutama surijaid, matma surnuid, ristima lapsi, pastori peetud jumalateenistusel mängima kirikus orelit, andma kihelkonna lastele kooliharidust.

Köstri enda lapsed vajasid aga samuti haridust, nii asutas isa Friedrich seniste taludes olevate “salakoolide” kõrvale “kirjutuskooli”. Kõigile lastele õpetas isa ka klaverit, millel ta ise mänginud sageli klassikalisi klaveriteoseid. Eriti nõudlik olnud ta oma poegade mänguoskuse suhtes. Kodune keel köstri peres oli saksa keel. Isa ja ema tellisid ja lugesid saksakeelset kirjandust, mille toel lapsedki täiendasid oma silmaringi. Köstritalu sulased-tüdrukud ja ümberkaudsed lapsed olid eestlased, mille tõttu kõik köstripere lapsed omandasid valdavalt mulgimurdelise eesti keele.

Egas aastet ole velitse, ega aasta omamoodu.
(Karksi vanasõna)

Koolis sai Friedrich juuniorist Friedrichi seeniori ametlik õpilane. Kui Friedrich noorem oli kaheteistkümneaastane, suri isa. Ootamatult tuli perekonnal sel 1864. aastal vaadata lootusetult tulevikku. Vanem vend Aleksander õppis Valka seminaris, õed olid kasvatatud headeks koduperenaisteks, sest palgatööd polnud neil võimalikki leida. Köstritalust tuli aga välja kolida, et teha koht vabaks uuele köstrile. Koguduse liikmed oleksid näinud meelsasti uue köstrina poeg Aleksandrit, kes oli aga veel liiga noor ja seminargi lõpetamata. Eelmisel aastal oli tulnud Karksisse kihelkonnakooli abiõpetajaks Valka seminari kasvandik Georg Rosenberg. Seltsiva iseloomuga, muusikaandeline ja sõnakas mees elas kostilisena Saebelmannide perekonnas ja abiellus peagi vanema tütre Cecilia Saebelmanniga. Koguduse vanemad valisid ta ka Karksi kihelkonnakooli juhatajaks ja köstriks. Selleks, et suurt perekonda üleval pidada ja naisevendi koolitada, võttis Rosenberg enda kanda ka Karksi kihelkonna kolme suure valla, Karksi, Polli ja Pöögle vallakirjutaja kohad. Uue köstri ja õemehe rahalisel toetusel võis Aleksander jätkata õpinguid seminaris ja Friedrich kihelkonnakoolis, pühapäeviti lauldi Georg Rosenbergi kooris. August Kitzberg kirjutab oma mälestustes: Karksi köstrimaja oli — nagu nii mõnigi teine köstrimaja maal — muusika pesa, kust seda rahva sekka välja läks ja ilule pinda lõi. Isa surm oli tugevasti muutnud Friedrichi elu, senise range päevaplaani asemel võis ta nüüd teha, mida tahtis. Sageli polevat tahtnud ta midagi teha. Käinud soovi mööda õemehe tundides, harjutanud klaverit, hulkunud külapoistega ringi.

Kos om tüüd, sääl om saaki saia.
(Valga vanasõna)

1868. aastal kutsus J~ nis Cimze Aleksander Saebelmanni Valka seminari teiseks õpetajaks. Vajadus aidata Friedrichil saada tollal ainuvõimalikku eriharidust, mõjutas Aleksandrit jätma heapalgalise kihelkonnakooli juhataja kohta Paistus ja siirduma Valka. Cimzele meeldis Friedrichi muusikaline anne, ta õpetas ise talle orelimängu, muusikateooriat ja komponeerimist, sageli asendas Friedrich linnakirikus organisti. Sellest hoolimata tundub (küll vaid väheste andmete põhjal), et vanemal vennal oli tegemist, et nooremat venda mõjutada maksimaalselt õppetööga tegelema. Vennad olid mõlemad kauni välimusega, elava suhtlemisoskusega. Nii noormeeste kui ka tütarlaste hulgas populaarsed. Aleksander kulutanud vähe aega lõbustustele, Friedrich aga pühendunud sageli õlleõhtutele või koosviibimistele.

Koos Friedrich Saebelmanniga õppis seminaris 33 noormeest (eesti poisse oli 9). Seminaristidest moodustatud meeskoor laulnud heal tasemel. Lauldi ka Aleksander Saebelmanni laule. Friedrichi laululoomingust seminari ajal pole andmeid, kuid mingi algelise kompositsioonitehnika ta ilmselt seal siiski omandas. Suureks eeskujuks olid Friedrichile vanema venna laulud, mille ettekandeid ta jälgis ka esimesel Eesti üldlaulupeol Tartus.

1871. aastal lõpetas Friedrich Saebelmann seminari, Eestis organistikohta talle polnud ning vennad leppisid kokku minna õnne katsuma St. Peterburgi. Oli ju Venemaa pealinnas tööd ja sissetulekut leidnud enam kui 50 000 eestlast.

Parem kooruke kodus kui võileib võõrsil.
(Vene vanasõna)

Peterburis satuti kohe raskustesse. Organistikohti polnud. Konservatooriumis õppima asumine lükkus edasi kõrge õppemaksu tõttu. Eesti kogukonna kool ega eesti kirik ei vajanud nende tööd. Aleksander sai küll koduõpetaja koha tsaari perekonna soome päritoluga arsti dr Hartmanni peresse, kuid arsti lapsed saadeti peagi õppima välismaale ning Aleksander kaotas oma koha. Paremini läks Friedrichil, kes tänu oma perfektsele saksa keele oskusele võeti saksa Anna koguduse kooli õpetajaks. Sellel kohal töötas ta kogu Peterburis viibimise aja. Vaatamata vanema venna loomingulisele aktiivsusele ja ergutamisele, ei olevat Friedrich tegelnud Peterburis komponeerimisega. Mõningatel andmetel on ta siiski loonud sel perioodil mõned klaveripalad, mis pole kahjuks säilinud. Saebelmann huvitus aga tšellomängust, peamiselt iseõppijana omandas ta hea mänguvilumuse. 1874. aasta sügiseks oli ta suutnud nii palju raha kõrvale panna, et võis asuda õppima Peterburi konservatooriumis prof. Carl van Arcki klaveriklassis. Miks õpingud järgmisel aastal katkesid, selle kohta on mitmeid arvamusi. Juhan Aaviku arvates oli põhjuseks majanduslikud raskused (100-rublane õppemaks aastas oli paljudele muusikaõppijatele üle jõu). Artur Vahteri andmetel halvenes Friedrich Saebelmanni vahekord Anna koguduse kooli juhtkonnaga ja ta pidi õpetaja kohalt lahkuma. “Muusikalehes” (1933, nr 9) ilmunud anonüümses artiklis põhjendatakse seda nii: Saebelmanni õppeaja lõpupoole sooritati vene keisri Aleksandr II vastu üks järjekordseid atentaate [- - -] mispuhul eriti rängalt kimbutati kõiki neid, kellel kuidagi dokumendid polnud korras…Ja juhtuski Fr. Saebelmann nende õnnetute hulka, kellel pass ei olnud korras, — lihtsalt hooletuse pärast oli elamisluba jäänud pikendamata. Vaene provintsinoormees muidugi sattus ähmi täis… ja katsus, et sai salaja Peterburist tulema, koju, Karksisse.

On tõenäoline, et vaatamata lühiajalisele stuudiumile sai ta oma klaveriõpetajalt Carl van Arckilt (hiljem väga tuntud klaveriprofessor, ka Artur ja Theodor Lemba õpetaja) häid interpretatsioonilisi juhiseid ning tutvus väärtusliku klaverirepertuaariga. Konservatooriumis valitsev musitseerimise õhkkond, õpilasõhtud ja muusikateooria tunnid andsid oma osa. Karksis, Valkas ja Peterburis saadud teadmiste ja oskustega kujunes Friedrich Saebelmannist Eestis XIX sajandi lõpul üks võimekamaid muusikuid, kelle oskustest ja teadmistest said osa paljud Eesti organistid, koorijuhid ja kompositsioonihuvilised.

Hulk teeb hulka tööd.
(Karksi vanasõna)

Karksimäel jätkunuks Friedrichile tegevust, kui tal oleks olnud natukenegi huvi põllumajanduse vastu. Et seda aga polnud, rakendas õemees Georg Rosenberg ta tööle koolis abiõpetajana ja koorijuhi abina tuntud Karksi segakoori juures. 1877. aastal kutsus Rosenberg Karksisse teiseks õpetajaks naaberkihelkonnast pärit noore Peeter Ruubeli. Luulehuviline Ruubel kirjutas mitu teksti, millele Friedrich Saebelmann viisi lõi. Esimeseks ühiseks lauluks ja üldse esimeseks Friedrich Saebelmanni koorilauluks Karksi segakoorile näib olevat ärkamisaja patriootilisi tundeid kajastav laul “Isamaale” ehk “Kaunimad laulud”. Peeter Ruubeli sõnul on “Kaunimad laulud” loodud ajavahemikus 1878—1880.

Võta aega eest, ära tagant võta.
(Paistu vanasõna)

1880. aastal vabanesid Paistu kihelkonnas mõlemad kihelkonnakoolmeistri kohad, köstri ja organisti ametikoht. Peeter Ruubel kirjutab oma eluloos 1880. aasta augusti kohta: 26. augustil sain kirja: Lieber Rubel. Ich bitte Sie Donnerstag um 3 Uhr sich hier zu melden. Paistel Pastor W. Hansen. [Armas Rubel. Palun Teid neljapäeval kell 3 siia tulla. Paistu. Pastor W. Hansen.] Sõitsin sinna, õpetaja W. Hansen pani mind kandidatide kirja üles. Konvent oli selsamal päeval. — Mind valiti kihelkonna kooli juhatajaks ja Fr. Saebelmann II kooliõpetajaks ja organistiks.

Nii algas Friedrichi kolmkümmend aastat kestnud kooliõpetaja, kirikuorganisti ja kohaliku meeskoori ja segakoori juhi töö Paistus, mis oli pikitud lõbusate puhkeõhtute ja vahel ka mitmepäevaste õllepidudega. Anton Kasemets kirjutab sellest “Muusikalehes” (1925, nr 8): Põhjalikuma muusikalise ettevalmistusega ja andeka mehena ning lahke, vastutuleliku iseloomuga inimesena sai ta varsti ümbruskonnas õige populaarseks, nii et paljud koorijuhid ja isegi terved laulukoorid ligidalt ja kaugelt pöörasid tema kui muusikalise autoriteedi poole juhatuse saamiseks.

Saebelmann saavutas Paistu kooridega edu nii kohapeal, Viljandi maakonnas ja isegi Tartus esinedes. Ta autoriteet oli nii suur, et iga-aastasel Viljandi Põllumeeste Seltsi korraldatud kooride võidulaulmiste eel käisid ümberkaudsed koorid Paistus talle ette laulmas ja näpunäiteid saamas. Neljandal üldlaulupeol 1891. aastal oli Saebelmann palutud kooride võistulaulmisel zürii liikmeks. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta oli väljapaistev muusik, kes paistis silma hea klaverimängutehnika ja sisulise tõlgendusega. Eriti kiidetakse Saebelmanni haruldast improviseerimisoskust orelil — kiriku vanal ja kehval mänguriistal. Juhan Aavik, kes oli aastatel 1893—1897 Paistu kihelkonnakooli õpilane, sai nautida Saebelmanni ilusat klaverimängu, mis sageli kostis ta korterist, imestada tema pehmet, mõnusat ja rahulikku boheemlaseiseloomu, mis mõnikord, poiste vempudest ja mõõdu üle ääre tõustes ka vahel plahvatas nagu pikne, kuigi seda juhtus harva (“Kodukolle” 1952, nr 5).

Humoorikamalt on meenutanud koolmeister Saebelmanni kauaaegne Holstre orkestrijuht Jaan Hansson: Mõnikord, kui ta oli mõnel suuremal olengul rohkem “potti pistnud”, polnud teda paaril päeval klassis. Üldse oli ta klassitundide vastu ükskõikne. Poisid ajasid oma äri. Kui “sehvt” väga suureks läks, ärkas õpetaja mõnikord äkitselt, suures hoos põrutas lauale ja kärkis piksehäälega, et maja põrus. Muidu jättis ta endast väga hea mulje kui tasakaalukas ja haritud inimene. Klaveril ja orelil oli ta kunstnik. Mitmeid tema õpetatud ilusaid laule laulsin kogu elu.

Saebelmann õpetas koolis peale laulmise humanitaaraineid, juhataja Ruubel aga reaalaineid, käsitööd ja võimlemist. Oma suurte võimlemispidudega saavutas Paistu kool XIX sajandi lõpul üle-eestilise kuulsuse, Saebelmannil oli neil täita muusikaline osa.

Viina vits lööb valusasti.
(Paistu vanasõna)

Oleks Saebelmann lausa purjutaja olnud, poleks ta saanud töötada Paistus kooliõpetajana ja organistina vahetpidamata kolmkümmend aastat. Rahva mällu on aga jäänud huvitavamad juhtumised, mida lõbusalt meenutatakse. Näiteks legend, mille on kirja pannud köster-kooliõpetaja Jaan Kompus: 1888. a. sügisel kandideeris Fr. Saebelmann Rannu köster-kooliõpetaja kohale. 4. sept. on Saebelmann pidanud lõpumängu orelil mängima, tema ei ilmunud mitte, vaid ütelnud meestele kõrtsis: ”Seda orelat mõistvat iga harmoonika mängija mängida” ja jäänud Sawi kõrtsi istuma (Saebelmanni asemel valitud Jaan Kompus; Käsikiri TMM-s.).

Omalaadselt lahendas võitluse alkoholilembesusega koolijuhataja Peeter Ruubel, kes seadis sisse palgaraamatu, kuhu märkis üles aastate vältel päevade kaupa kõik kopikad ja rublad, mis ta andis välja ostudeks ja muudeks kuludeks Friedrich Saebelmannile, ta abikaasale või mõnele võlausaldajale Saebelmanni aastapalga arvelt. Kontsertide puhul Viljandis, Tartus jm võttis Saebelmann palga arvel sõidukulud, millest osa läks vahel kõrtsmikule.

Lilli Suburg kirjutab oma ajalehes “Linda”: …kontserdil oli puudusi, mida lauljad, kes mitte hra Saebelmanni takti löömisega harjunud ei olnud, juhatuse süiks andsivad…et nii hästi proovi laulmise kui ka kontserti aeg purjus oli (“Linda”, 8. II 1892).

Friedrich Saebelmann armastas viibida seltskonnas ja võttis osa vestlustest-arutlustest nii kõrtsis kui ka pastoraadis. Aruka ja laia silmaringiga mehena oli ta kõikjal teretulnud. Pealegi elas ta oma perega küllaltki kitsastes oludes: Paistu poisslaste koolimaja polnud ka kuigi tähtjas ehitus. Tema põhja pool otsas oli kaks kitsast ruumi kooliõpetajale (J. Hansson, TMM, f Mo 43).

Enam nalja kui jänest.
(Paistu vanasõna)

Paistu suurtes metsades elanud hundid kimbutasid XIX sajandil ümberkaudsete mõisate ja talude kariloomi ja murdsid hobuseidki. Hundijahid ja jahipidustused olid kohalikud suursündmused. Saebelmannist sai Paistu eelmiste kirikuametnike järel tubli jahimees, mida kinnitab iga-aastane organisti palgale lisatud “hundipreemia”. Selle harrastuse märkimisväärseks tulemuseks on rütmikas pasunakõla jäljendav “Jahilaul”, mille ta lõi 1880. aastatel.

See aastakümme oli Friedrich Saebelmanni loomingus olulisim. Tollal valmis enamik tema koorilauludest. Otsese komponeerimise kõrval esines ta palju ka solistina orelil, tšellol ja klaveril, saatis soliste, ka Aino ja Jaan Tamme. Näiteks on andmeid 1892. aasta kontserdist Viljandi maakirikus, kus nad koos esinesid. Saebelmann esitas tšellol Leclairi Largo ja Nardini Largetto. Maakonna muusikaelus ülipopulaarsele muusikamehele on luuletaja Ado Reinvald pühendanud luuletuse “Eesti lauluwiisi looja Saebelmann’ile” (“Sakala” 1884, lisa nr 35).

Iga jalg teeb ise jälgi.
(Halliste ja Paistu vanasõna)

Vendade Saebelmannide koorilaulud on üsna erinevad. Aleksander Saebelmann toetus oma loomingus suurel määral rahvaviisidele, Friedrich rahvaviisi motiive ei kasuta. Tema viisid on lakoonilised, lühikesed, korduva rütmifiguuriga, seejuures erakordselt voolava meloodiaga. Suure emotsionaalse mõjuga on esialgselt meeskoorile kirjutatud “Palve”, mille ta hiljem seadis ka segakoorile. Aastakümnete jooksul on seda lauldud või puhkpilliorkestritega mängitud pea kõikidel eestlaste matustel. Laul on olnud mitme üldlaulupeo (esmakordselt IV üldlaulupeol 1891 Tartus) ja kohalike laulupäevade kavas.

Friedrich Saebelmanni tuntuim laul “Kaunimad laulud” on üldlaulupidude kavas olnud alates viiendast üldlaulupeost. See kuulub praegugi kooride repertuaari ja on seltskonnas lauldavaks ühislauluks.

Koidula südamlikule luulele kirjutatud meeskoorilaul “Ema süda” asus peagi konkureerima veidi hiljem loodud Robert Theodor Hanseni samanimelise viisiga. Hansen lõi 12-taktilise lihtsa ja väga soojatundelise viisi, Saebelmanni meloodia, samuti 3/4 taktimõõdus, on aga a-b-a vormis kauni viisiga koorilaul.

Meeskooride repertuaari on jäänud tema “Jahilaul”, just hästi imiteeritud jahisarve motiivi ja erksarütmilise meloodika tõttu. Laulu üldplaan on küll sarnane mitme saksa helilooja vastavasisulise koorilauluga, kuid ei kopeeri neid. Felix Mendelssohn-Bartholdy oli ilmselt küll Saebelmanni poolt hinnatud ja austatud helilooja, eriti armastas Saebelmann esitada klaveril tema Rondo capriccioso’t. Mendelssohni järgi pani Saebelmann isegi oma esimestele lastele nimed: Felix ja Felicia. Romantiliselt tundeküllane, liedertafel’lik koorilaul oli Eestis sel ajal valdav muusikazanr. Selliseid laule lauldi kodudes ja kõikvõimalikel üritustel. Seda, kas laul oli saksa, vene, soome või eesti helilooja kirjutatud, ei peetud mitte alati tähtsaks. VI üldlaulupeol (1896 Tallinnas) lauldi näiteks kolm Mendelssohni koorilaulu. Samal laulupeol oli kavas ka Saebelmanni meeskoorilaul “Hale meel”, mis loodud Peterburis Ermitaazi varahoidjana tegutsenud eesti päritoluga luuletaja-kirjaniku-kunstniku Friedrich Russowi tekstile. Kui sellest laulust mitte otsida Mendelssohnile või Dmitri Bortnjanskile iseloomulikku tekstiosa, tuleb tõdeda, et tegemist on küpse helilooja osavalt harmoniseeritud rõõmsameelse viisiga, mis paistab Karl August Hermanni ja mitme teise tollase koorilaulukirjutaja loomingu kõrval silma oma professionaalsuse ja anderikkusega.

Omalaadne on ta laul “Kui waatan mina silmi sull’”, Saebelmanni enda tekstile: naiivne tekst jääb tublisti alla muusikale. “Ellerheina” tütarlastekoorile nime ja muusikalise logo on andnud Saebelmanni poolt Ado Grenzsteini luulele loodud rõõmus kevadelaul “Ellerhein”.

Väga populaarseks on saanud Friedrich Saebelmanni töötluses “Mu meelen kuldne kodukotus” (A. Renniti tekst) ja prantsuse viisi “Kas tunned maad” seade koorile. Saebelmanni soololauludest on teada kaks: “Lilleke” (A. Grenzsteini luule) ja “Serenade” (H. Kahu tekst). Mõlemad laulud on olnud Aino Tamme repertuaaris.

Friedrich August Saebelmann suri südamehaiguse tagajärjel 7. märtsil 1911. aastal Paistus. Tema matusele tuli kokku suur osa ümbruskonna elanikke. Pasunakooride ja laulukooride helide saatel maeti armastatud õpetaja ja helilooja kohalikule surnuaiale. Hiljem asetati ta kalmu juurde sõprade kogutud raha eest valminud graniidist ausammas. Heliloojat jäid leinama abikaasa Elise, tütar Felicia ja pojad Felix, Paul Johann ning Harry Reinhold. Viimane võttis 1935. aastal uueks perekonnanimeks Saemets. Vabadussõja ohvitserina ja viimase töökoha järgi Tartumaa politsei abikomissarina oli ta üks esimesi, kes 1941. aastal uue võimu poolt maha lasti, tema perekond saadeti Siberisse.

1911. aasta kevadel, pärast helilooja surma pöördus kooliõpetaja ja ajakirjanik Hans Turp “Oleviku” kaudu avalikkuse poole palvega avaldada Friedrich Saebelmanni laulud trükis ühise koguna. Et seda seni pole tehtud, pöördun Eesti muusikaorganisatsioonide poole ettepanekuga leida tahet ja võimalust seda  n ü ü d  teha.