IVALO RANDALU
15 AASTAT TALLINNA RAHVUSVAHELISI ORELIFESTIVALE I
Maailma loomisest on küll nii palju päevi möödas, et tõdeda: neid “feste” ei sünnitanud alguste alguse SÕNA, vaid pikk ja käänuline LUGU — plats, olnud ja olevad inimesed ning nende soovid ja võimalused.
Peatumata pikemalt kodumaiste orelite sajandite lool (esimesed konkreetsed teated pärinevad XIV aastasaja alguse Paistust ja Helmest, kus ei olnud tegu ilmselt mitte enam positiivide, vaid täismõõduliste orelitega), märkigem, et üldjoontes pidas oreliehitus Eesti ja Liivimaal sammu Läänemere-äärsete Saksa, Poola ja Rootsi aladel tehtavaga. Kuni ka meil valmisid XIX sajandi lõpul ja XX esimestel kümnenditel kenad romantilise dispositsiooni ning intonatsiooniga pillid. Ja need jäid, samas kui jõukates Lääne orelimaades mindi varmalt kaasa uute moevooludega, vanad lõhuti välja (viimased võttis sõda), romantilist muusikat polnudki enam millelgi autentsena mängida. Ent möödunud sajandi viimaseks veerandiks ärgati — see tingiski rajataguste organistide suure huvi meie instrumentaariumi vastu (õigemini — me oskasime kõnealuste festivalidega selle tähelepanu just siia juhtida, kuna näiteks Lätis samalaadse kategooria keskmised pillid vististi valdavalt senini “uinuvad”). Paradoks või mitte, aga meie omaaegsest vaesusest (või provintslusest) tärkas niiviisi rikkus, millele tegi Andres Uibo algataja, organisaatori ja kunstilise juhina teadliku panuse. Juba mõne aastaga asendus esinejate otsimine esinejate enam-vähem diferentseeritud valimisega, algul sondeerivalt, hiljem printsipiaalselt.
Ent festivalide avardamisel ei saanud baasiks olla ainult ühte, eelmainitud tüüpi instrumentaarium, vaja oli nn universaalseid, kaasaegseid võimsaid kontsertpille. Ja tänu 1960. aastatel N Liitu tabanud orelibuumile ehitati ka need siia. Kogunisti kolm, kõik Tšehhoslovakkia firma “Rieger-Kloss” tööd — 1961. aastal suurim ja parim “Estonia” kontserdisaali, 1976. aastal “Vanemuise” kontserdisaali ning 1981. aastal Nigulistesse (mis ideoloogiavalvurite silmis polnud enam sakraalhoone).
Niipalju orelitest, oreliasjandusel on laiemas tähenduses olnud aga eesti professionaalse muusika hälli juures üpris kaalukas osa, aastakümneid hiljemgi. Meenutame: Konstantin Türnpu, Miina Härma, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mart Saar, Peeter Süda, August Topman, Juhan Jürme, Peeter Laja, Alfred Karindi, Herman Känd, Paul Indra, Tiiu Targama, Hugo Lepnurm, Johannes Hiob, Meta Tari, Hillar Saha, Edgar Arro… See järjepidevus sai alguse Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse juurest, jätkus juba Eestis Topmani ja Johannes (John) Karise, seejärel Lepnurme klassis. 1940. aastad olid äärmiselt laastavad organistidegi seas, ainsaks kooliliselt ühendavaks lüliks jäi Lepnurm, tema hoolitses vahelduvate pingete kiuste orelikunsti kestmise eest (pidevat tuge leidis ta vaid samuti ahistatud EELK Konsistooriumilt). Esimesena kasvatas ta enda kõrvale Rolf Uusvälja, kellega oldigi aastakümneid toonase N Liidu sisuliselt juhtivad organistid. Ajapikku lõtvus ideoloogiline surve, 1980-ndatel astusid ette ametlikult diplomeeritud kontsertorganistidena Urmas Taniloo, Ines Maidre, Andres Uibo, Piret Aidula, Toomas Trass; 1990-ndatel, juba ka Uusvälja ja Uibo õpilased: Jaanus Torrim, Tiia Tenno, Helen Tammeste, Aare-Paul Lattik, Kristel Aer jt. Nii kodus kui ka raja taga taastus Eesti kui orelimaa maine, kuigi uute arengute paistel enam mitte ennesõjaaegses tähenduses, mil orelimuusika evis ilmalikus mentaliteedis koorilaulu ja orkestrimuusika järel kindlasti järgmist väärikat kohta.
Ei saa aga kategooriliselt väita, nagu oleksid kohalikud võimud ENSVs suutnud oreli mõneks pikaks perioodiks kultuurisfäärist päriselt välja suruda — teise-kolmandajärgulisse plaani, seda küll. Esiteks, suur osa rahvast eemaldus siiski (ka pragmaatilistel kaalutlustel) kirikust ja kirikukontsertidest üldse ning side oreli kõlaga, sõnumist rääkimata, hääbus. Teiseks lõigati väga pikaks ajaks läbi doonorkanalid traditsioone omavate orelimaadega. Esimesed väliskunstnikud tulid (ainult) Tallinna mängima alles 1950. aastate teisel poolel, siit välja pääseti siis haruharva, muutused saabusid alles kaheksakümnendatel.
Esimese ja ainukese ulatuslikuma sündmusena korraldati 1974. aastal “Estonia” kontserdisaalis üleliiduline festival, sisuks Bach ja tänapäev (ka Guillou ning Marguste “Orelitoonid”). Selle paraku vaibuvas kumas jõuamegi lõpuks 1987. aastasse. Kuigi vahepeal olid kosutust pakkunud mitmete nimekategi välisorganistide sooloõhtud, olid need üksnes eelmainitud “ametlikel” pillidel.
Öeldu valguses oli ja on vaadeldavatel festivalidel, eeskätt regionaalselt, täita otse misjonlik roll. Tõsi, lisandunud on (Rapla) rahvusvahelised kirikumuusika festivalid — tänavu IX ja eriti laia haardega. Kuigi need festivalid ajaliselt täpselt kattuvad, ei lange kontserdipaigad kokku ja nii kujunes augustikuu algus enneolematuks omas vallas.
I —1987, 2.—6. september
Niisiis oli olupoliitiline jää hakanud sulama mõneti juba enne 1987. aastat. Suurt ilma said uudistada ja endast märku anda ka punapassiga organistid; kõige kärsitumana ootas võimalust loomulikult noorem generatsioon. Nimetatud aastal kutsuti konkursist Speyeris (Saksa LV) osa võtma noori N Liidustki. Ettevalmistuse käigus oli neil vaja läbi teha peaproov. Äsja loodud Üleliidulise Oreliühingu moskvalasest esimehe Oleg Jantšenko soosimisel ja juba toona üliagara Andres Uibo initsiatiivil korraldati see Nigulistes: sobivas ruumis uus korralik pill, tunnustatud interpreedid, arvestatav järelkasv ja eeldatavalt kuulamiskogemusega publik. Konkursist osavõtjaid oli kolm: Aleksei Šmitov Moskvast, Eduard Oganesjan Vilniusest ja Andres Uibo; meistrite poolelt esinesid prof Lepnurm ja Uusväli ning Jantšenko ja Vaagn Stamboltsjan Jerevanist (tase polnud ühtlane kummalgi poolel, teele läkitati muidugi kõik kolm noort). Seega toimus 7 avalikku kontserti, kõik n-ö segakavaga. Meeleolu oli eufooriline, nii istusidki asjaomased maha arutamaks, mis edasi teha, sest ees ootasid järgmise aasta konkursid Leipzigis ja Tokyos. Leiti, et siinsed eelvõistlused tuleks taas korraldada Tallinnas ja laiendada need festivali mõõtmeteni, kus konkurss kujutaks endast vaid ühte osa, teist sisustaksid orelimängud tuntud tegelastelt ning oratoriaalsete suurvormide ettekanded; — kolmandat osa loengud, meistrikursused ja ansamblimuusika. Ette rutates ütleme, et viimastel tuli ükshaaval oodata järgmisi aastaid, üldpoliitiliste muutustega kaasnes omakorda kaugenemine Üleliidulisest Oreliühingust ja konkursse enam siinmail ei korraldatud.
Seega oli too esimene siiski vaid orelinädal, millest aga sai alguse kõik järgnev kas või juba ideeliseltki — igatahes konkreetsemalt ja suuremanagi, kui ERSO, mis alustas 1926. aastal triona ja sellegipoolest tähistab nüüd 75. aastapäeva.
II — 1988, 20.—25. september
Veel ei tihanud Uibo kasutada sõna “festival”, üritus ristiti Tallinna II orelimuusika nädalaks. Idast oldi ettevaatlikult eemaldumas (esinejaid sealt siiski kutsuti), Läänega aga sidemeid veel ei loodud. Siiski — Speyeris oli Uibo tutvunud sealse uhke toomkiriku peaorganisti Leo Krämeriga, kuid vastastikuste “dividendide” aeg oli veel ees. Piirduda tuli siinsete organistidega (meilt Lepnurm, Uusväli, Maidre ja Uibo), ainukese väliskülalisena söandati kaasata Seppo Murto Soomest. Kontserte tehti kümme, Niguliste kõrval ka Kaarli kirikus ja Tallinna toomkirikus. Kavad pakkusid välja organistid ise, erilist koordineerimist ei olnud. Kuigi “sellid” jäeti kõrvale ja eesmärgiks seati võimalikult kõrge kunstiline tase, kujunes see ebaühtlaseks. Põhjuseks koolilised puudujäägid ja kavade ülemäärane pretensioonikus. Plusspoolele võis kanda eesti organistide ja Murto esinemised. Tekkis tungiv vajadus edaspidi esinejate areaali Euroopa suunas laiendada.
III — 1989, 4.—13. august
Rahvusvaheliste sidemete avardumisele aitas kaasa Uibo osalemine mitmetel meistrikursustel vanades orelimaades. Ta leidis tuge eeskätt Krämerilt, kes otsis omakorda endale uusi väljundeid nimelt terra incognita’l — vast avanenud Idas (see tipnes orkestrijuhi ambitsioonidega ja viis Krämeri peatselt ERSOgagi mitmele turneele Lõuna-Saksamaal ning andis talle lõpuks ka peadirigendi koha meie orkestri ees). Nii õnnestus äratada huvi mitmete maade nimekates esinejates, kes tulid siia esialgu rohkem uudishimust, kuid kellest näiteks sakslane Stefan Palm jäigi siia käima. Krämeri ja Palmi kõrval musitseerisid veel Wolfgang Rübsam USAst, Martin Haselböck Austriast, Alan Sutton Inglismaalt, Bengt Tribukait Rootsist ja mitmed soomlased. Meilt, nagu seni ja kõigil järgnevail kordadel, Andres Uibo. Ühtekokku sai kontserte 15 (10 Nigulistes ja 1 Tallinna toomkirikus), peale Tallinna esmakordselt ka Pärnus, Raplas ja Suure-Jaanis. Neis paigus algaski Eesti väärtorelite avastamine külaliste poolt, teave meie pillidest levis peatselt teistesse maadesse. Loomulikult kaasnes tugevate organistidega kunstilise taseme märgatav tõus, kuulda sai siinmail esmakordselt nii mõndagi küll barokiajastust, küll romantikutelt, samuti XX sajandi eripalgelistelt autoritelt.
Ühesõnaga, III festival kujunes esimeseks tõeliseks rahvusvaheliseks orelifestivaliks ja siitpeale neid nõnda nimetama hakatigi. Ent arenguruumi jätkus veel kahes suunas: ürituste mahtu oluliselt paisutamata (eelarve!) mitmekesistati esinejate galeriid ning avardus nii zanriline kui ka vormiline külg. Esmakordselt toimusid meistrikursused (Krämer).
IV — 1990, 3.—12. august
Seekord õnnestus leida riigilt ja sponsoritelt ootamatult tõhus tugi, mis väljendus “dramaatiliselt” eeskätt kontsertide arvus — neid sai 37, sealjuures 5 Pärnus ja 13 Eestimaa muis paigus, mis tähendaski, et ellu äratati paljud väärtpillid. See tõi muidugi kaasa üksjagu muret, sest enamasti tuli kõik maakirikute orelid ja orelikesed kontserdikõlblikeks ette valmistada, juhtus ka äpardusi. Esinejaidki oli rekordarv —14. Nimetagem neist esmakülalistena ennekõike Gunnar Idenstami Rootsist, Jose Luis Gonzales Uriolit Hispaaniast, Carl-Otto Märtsonit, Bernhard Haasi ja Hans Gebhardi Saksamaalt, Tjeu Zeijenit Hollandist ja Alberto Pavonit Itaaliast. Uibo kõrval astus üles Urmas Taniloo. Hollandlasega, kellega käisin Rõuges kaasas, juhtus niisugune lugu. Kohalik “asjamees” oli kontserditeate välja kuulutamata jätnud ja kirik jäi peaaegu tühjaks — ometi haaras organisti mingi müstiline fluidum, ning mees, kes oli mänginud küllalt ka uhketel pillidel, kesk ülevat gootikat, tunnistas hämmeldunult, et veel kordagi varem pole ta oreli taga sattunud nõnda ekstaasi kui selles lihtsas pühakojas!
Nii suure hulga erinevaid traditsioone kandvate muusikute puhul kohtas muidugi ka üpris erinevaid isiksusi ja maitseid, mis alati ei pruukinud vaimustada. Ometi ilmnes igasuguseid festivale väärtustav tõik: eranditult vaieldamatud virtuoosid võivad endas kätkeda üksnes kõrgtasemel vaieldavaid esteetikaid, teisisõnu — kunstitõdesid on enam kui üks ja kuulajale antakse valikuvõimalus. Ses mõttes lõi isevärki supermulje Pavoni oma Bachi-mänguga; see tuli mürinal nagu tollisest kuulipritsist ja ületas tehniliselt inimvõimete piirid, seega oli ju ikkagi, mida imestada!
Taas korraldati — ja need jäävad obligatoorseks — meistrikursused. Neid viisid läbi professor Gebhard (Lübeck, Bruhns, Buxtehude), Urioli (Hispaania vanamuusika) ning Krämer (Franck). Õhtuti kujunes kõigile osalejaile populaarseks kohtumispaigaks festivali klubi.
V — 1991, 2.—11. august
Nüüdnegi kujunes oma 35 üritusega hiiglaslikuks. Tallinnas hüüdsid Niguliste kõrval veel toomkiriku ja Kaarli viled, mõlemad ühel õhtul. Pärnus esineti neljal korral; Tartus, Rõuges, Räpinas, Otepääl, Rakveres, Viru-Jaagupis, Koerus, Põltsamaal, Pilistveres, Kolga-Jaanis, Viljandis, Suure-Jaanis, Vigalas, Kullamaal ning esmakordselt ka saartel — Kihelkonnas, Kärdlas ja Emmastes — ühel korral. Esimest korda kuuldi Kurt Luedersit Prantsusmaalt, Eberhard Lauerit Saksamaalt, Mari Kodamat Jaapanist, Aimo Kankaneni ja Hannu-Heikki Hakulineni Soomest, teistkordselt olid siin Kiviniemi, Sutton ja Pavoni, kolmas kord Krämer. Meilt mängisid Uusväli, Maidre ja esmakordselt koos Uiboga piccolo-trompetist Jüri Leiten. Samuti osales esmakordselt festivalil (avakontserdil) kammerorkester: Anne-Liis Treimanni soleerimisel esitati Bachi kantaat Jauchzet Gott in allen Landen (BWV 51). Üsna arvukalt oli esindatud prantsuse muusika (BoN ly, Franck, Guilmant, Saint-SaN ns, Dupré jt), soome autorid Sibeliusest Kokkonenini, loomulikult saksa barokk ja romantikud, Uusväli esitas täiskava Regerist (Teine süit g-moll op 92, jm). Üldiselt võeti kaasa vähemalt poole kava jagu oma maa palu, Uiboltki kõlasid Süda “Ave Maria” ning Arro “Viis kontrasti”. Valitsesid tüüpilised vaheldusrikkad segakavad, suurvorme oli vähe. Kuigi Kodama Mozart ja Bach polnud kõige veenvamad, võlus ta isegi mitte niivõrd oma “kummarduspalaga” “Mälestus Eestimaast” (ta oli siin viibinud eelmisel aastal), kuivõrd jaapanipärasemate töödega. Ning veel kord peab tõdema, et väga suureks paisutatud ürituste tase ei saa alati olla ühtlane.
Meistrikursustel käsitles Lueders prantsuse romantikuid ja Krämer Mozartit.
VI — 1992, 31. juuli—9. august
Festivali avatseremoonia toimus Tallinna raekojas, muusikalise osa, Bachi Brandenburgi kontserdi nr 2 esitas Tallinna Muusikamaja Kammerorkester, juhatas Taivo Niitvägi, solistid olid Jüri Leiten, Reet Sukk, Eva Punder ja Taavi-Mats Utt. Pühavaimu kirikus mängiti sama orkestriga kaheksat Händeli orelikontserti: in F op 4/4 ja in B op 4/6 Josef Sluysiga, in B op 7/3 ja in g op 4/1 Bernhard Haasiga, in B op 4/2 ja in d op 7/4 Alan Suttoniga ning in g op 4/3 ja in F no 13 Robert Hugoga. Juhatas Hans Gebhard, kes tegi Nigulistes soolokava saksa muusikast. Kõik Pühavaimus toimunu salvestas Eesti Raadio. Kahekümnest kontserdist toimus enamik Tallinnas, Uusväli demonstreeris Nõmme Rahu kirikus äsja Hardo Kriisa renoveeritud naturaalse häälestusega väikest orelit (Bachi kavaga). Tavakuulajale kõlab see esialgu harjumatult, kuid, nagu ütles Uibo, pärast sellel mängimist ei tahakski justkui enam altereeritud pillil mängida. Perifeerias esinemised piirdusid seekord kolme kavaga Pärnus ning ühega Paides ja Rakveres. Esmaesinejateks olid Josef Sluys Belgiast, David Titterington Inglismaalt, Robert Hugo Tšehhist ja soomlane Erkki Alikoski; teist korda kohtusime Gebhardi kõrval veel Haasi ja Suttoniga. Seekord prevaleerisid kavades orelisuurvormid (rida Bachi prelüüde ja fuugasid, Mendelssohni ja Rheinbergeri sonaadid), huvipakkuvad olid Liszti sümfooniliste poeemide “Prometheus” (Jean Guillou) ja eriti “Tasso” (Peeter Süda) transkriptsioon; mitmel puhul kõlasid Franck (Titterington, Alikoski), Reger (Uusväli, Uibo) ning Messiaeni Alleluis serein d’une > me gui desire la ciel. Eesti muusika eest (Süda, Karindi) hoolitsesime ise, kuid eelmise külastuse tulemusena kõlas Haasilt ka Arro “Viis kontrasti”. Ühtekokku astus üles 10 organisti, peaaegu kõigil neil oli kaasas oma maa muusikat.
Meistrikursused: Sluys (Bruhns, Böhm, Bach), Haas (Messiaen) ja Alikoski (soome orelimuusika).
VII — 1993, 30. juuli — 8. august
Peaareeniks jäi muidugi Niguliste, ent jälle liiguti ka Tallinnast kaugemale: Pärnusse, Haapsallu jm; kaugeimad punktid olid Halliste ning teistkordselt Kärdla ja Emmaste. Avapeol metropoli raekojas mängis kolmandat aastat järjest osalenud Tallinna Muusikamaja Kammerorkester, nüüd juhatas Neeme Punder (Telemanni Avamäng C-duur). Seekord jõuti ka ammu igatsetud oratoriaalsete suurvormideni, milleks valiti Händeli “Iisrael Egiptuses” ja “Joosua”; kontserte Pärnu Eliisabeti kirikus, Tallinna toomkirikus ja Haapsalu lossi kirikus juhatas Leo Krämer.
Et eesti muusikast oli jõudnud huvituda väike, aga tegus Saksa noodikirjastus “Eres Edition” (peatselt “Eres Estonia Edition”), osutus võimalikuks pakkuda külalisdirigentidele täiskava meie helitöödest. 3. augustil saigi teoks kontsert nelja külalisega (lisaks Uusväli ja Uibo), seitsme teose hulgast Edgar Arro “Eesti rahvaviiside” I vihik, Igor Garšneki “Kolm seisundit”, Ester Mägi prelüüd-koraal “Dialoog” ja Erkki-Sven Tüüri Spectrum I (viimased kaks on uuema eesti orelimuusika pärlid). Edaspidi jääbki nii, et raja tagant tuuakse meie muusikasse üht-teist “tagasi”, selge see, et seda sinna ka ümberringigi “jäetakse”. Taas võis kuulda palju Bachi, väga huvitav oli Wolfgang Baumgratzi kava koraaliprelüüdidest, HTK numbrite, inventsioonide ja kuulsa “Chaconne’i” seadetest. Saksa muusikast kõlasid barokimeistrite kõrval taas Liszt ja Rheinberger, kuid ka Mozart, Schumann, Reubke, Brahms; vanaprantsuse muusikale olid tasakaaluks Duruflé, Franck, mitmel korral ka Messiaen, Saint-SaN ns, Guillou ja Vierne. Nagu varasematelgi aastatel, olid esindatud skandinaavia autorid. Esmaesinejatest nimetagem juba mainitud sakslasele Baumgratzile lisaks eeskätt ameeriklannat Paula Pugh Romanaux’d, itaallast Francesco Finottit ja leedulast Balys Vaitkust, tagasitulnutest Mari Kodamat ja iseäranis heal meelel Stefan Palmi (Bach, Duruflé, Messiaeni La Nativité du Seigneur ja suurepärane Liszti fantaasia ja koraal Ad nos, ad salutarem undam). Uusväli näib olevat kiindunud tsüklilistesse vormidesse, seekord valis ta mängida Olssoni “Gregoriaani laulud” op 30 ja Vierne’i Sümfoonia suurele orelile op 20. “Estonia” oreli peal õpetas improvisatsiooni Baumgratz, Finottil oli Frescobaldi programm.
VIII — 1994, 29. juuli — 7. august
Uudse joonena ilmub läbiv telg, milleks olid Widori kaheksa orelisümfooniat op 70 ja Symphonic romane op 73. Vokaalsuurvormiks valiti Haydni Theresien-Messe, mille ettekanded koos Mozarti Vesperae solennes de confessore’ga raamisid festivali omamoodi (esitati kaks korda järjest Tallinna toomkirikus, 2. augustil ka Pärnus), esitajateks festivalikoor ja orkester ikka Hans Gebhardi käe all. Avatseremoonia korraldati Nigulistes, kus sai esiettekande osaliseks Tüüri Spectrum II (Uibo). Orelivälist kõlas oratoriaalse kõrval veelgi ja selleks oli esmakordselt kammermuusika — Peep Lassmanni klaveriõhtu läbinisti eesti väikevormidest Tobiasest (Menuett) Pärdini (Tantsud), kokku 11 lugu 11 heliloojalt, kontserdipaigaks Suurgildi saal, kus sooviksid võimaluse korral kõik musitseerida. Oreli sooloõhtuid sai kokku 18, neist 6 väljaspool Tallinna (ka Paides); seega nagu ei mäleta, et varem pealinna neid nõnda palju oleks jäetud. Avastusesinejaina olid oodatud sakslased Eberhard Lauer ja Hartmut Rohmeyer, austerlane Michael Gailit (muide läti päritolu) ja pärislätlane Talivaldis Deksnis, ameeriklanna Pamela Decker ning eriti nimekas prantslane Olivier Latry prestiizsest Notre Dame’ist. Kolmas kord saime kokku Hans Gebhardiga, kelle auks jäi anda lõppkontsert, mida ta väärtustas meile kenasti Hindemithi Sonaadiga nr 1. Eesti muusika kavaga tulid välja Gailit, Deksnis, Decker ja Gebhard, meilt Uusväli ja Uibo. Viimase kontserdil kõlasid peale Widori Esimese sümfoonia ka Urmas Sisaski orelisümfoonia ?Geminorum Kastor ja Sümfoonia trompetile (Leiten), ?amaanitrummile ja didzeridele (millesse puhus autor ise), mõlemad esiettekandes ning jätkuvalt “maad ja taevast seletavad”. Eesti muusika kontserdi juurde tagasi tulles olgu täheldatud, et kuna ainuüksi siin kõlas umbes pool Peeter Süda teostest, oli see märk, et too eesti “esiorelimees” on maailma jõudnud. Et aga Süda on niigi jõudnud festivalilt festivalile, pääsesid enam mõjule hoopis Lepnurme väga kõrgelt hinnatud, kuid vähem esitatavad Tobiase koraalieelmängud — antud juhul neist viis (Gebhard). Kogu festivali kohal ei kõrgunudki mitte niivõrd Widori võimsad sümfooniad, kuivõrd pretensioonituma vormiga sügavtraagilised Alaini “Kolm tantsu” (Lauer). Ning on hea, et Eesti Raadio on, nagu kõik Niguliste kontserdid alates aastast 1993, ka selle talletanud. Lindile võeti seega ka prantsuse hilisromantikute hiilgav esitus Latrylt.
Meistrikursusi tegid Gebhard (Bach, Buxtehude) ja Decker (ameerika orelimuusika).
IX — 1995, 28. juuli — 6. august
Nüüd tõusiski Süda koos Vierne’iga festivali läbivaks teljeks — temalt kogu orelilooming, prantslaselt tema kuus orelisümfooniat. Esimesena oodatud Latry ronis ka organistidest esimesena Niguliste “pääsupesasse” ning mängis esimesena kirjutatud orelisümfoonia (op 14 aastast 1899); teiste prantslaste vahele paigutas ta samaväärsetes värvides Süda “Pastoraali”. Üle hulga aja saime lõpuks kuulata veel meisterimprovisatsiooni Lepnurme poolt talle sokutatud viisi “Meil aiaäärne tänavas” teemal — Latry tegi meist väga meeldivad prantslased!
Ka avatseremoonial Nigulistes prooviti arendada oreliimprovisatsiooni (Rein Rannap), ent orel pole klaver; õnnestunult astus seevastu uustulnukana ette Aare-Paul Lattik (Mendelssohn, Vierne). Avakontserdiga Tallinna toomkirikus (seejärel ka Pärnus) tähistati Purcelli 300. surma-aastapäeva, eesti ja läti solistide, festivalikoori ja Vanalinna Barokkorkestri esituses kõlasid An Evening Hymn ja “Püha Cecilia ood” (1692), dirigeeris Leo Krämer. Oreliväliseid kammerkavasid eesti interpreetidelt oli seekord õige mitu, tähelepanuväärsemaks siiski kuulus külaline — Wiener Akademie kahe kavaga Martin Haselböcki juhatusel. Taaskohtumisi pakkusid Bernhard Haas (Liszti—Süda “Tasso”), Mari Kodama ja Paula Decker; uued nimed olid viimase abikaasa ja USAs päris hästi tuntud mitmekülgne muusik William Albright (esitas Süda Scherzino, Pärdi Pari intervallo ja Uibo “Kolme koraalimeditatsiooni” kõrval ka oma tüüpiliselt ameerikalikus laadis lugusid), põnevil oodatud, kuid kerge pettumuse valmistanud bulgaarlannast pariisitar Yanka Hekimova, newyorklane David Pizarro (Arro “Kolm rahvaviisi”) ning lõunasakslane Andreas Rothkopf (Süda Fuuga f-moll).
Meistrikursusi juhatasid Latry (Vierne, Franck), Haas (Bruhns, Buxtehude) ja Albright (teemaks ameerika orelimuusika).
X — 1996, 2.—11. august
Alustati aplombita, koduselt Teatri- ja Muusikamuuseumis improvisatsioonidega sealsetel koduorelitel, lõpetati aga võimsalt Bachi “Markuse passiooni” ja Magnificat’iga Hans Gebhardi dirigeerimisel, esinejateks Tallinna Vanalinna Kammerkoor ja Barokkorkester ning eesti-läti solistide ansambel. Kontserdid toimusid Pärnus, Haapsalu ja Tallinna toomkirikus. Magnificat’i pole vaja üle kiita, mida aga kujutab endast möödunud sajandil kompileeritud “Markuse passioon”, sellest saime ettekujutuse küll ning hea seegi. Seevastu esmakordses galakontserdis ei pettunud keegi. Igaühele midagi ei ärgitanud suuremaid ootusi, kui üks segakava seda rohkem või vähem populaarsete numbritega teha saabki, ja sellisena oli see omal kohal. Veel pakuti põhiliinile vahelduseks õnnestunult kaks öökontserti: kord viiuli, flöödi, kitarri ja tšello mitmesugustes hõrkudes kombinatsioonides ning teisel puhul Tallinna Saksofonikvartett vaheldumisi Uibo orelisoolodega. Selgemalt kui eelmistel aastatel võidutses orel, meid esindas seekord Uibo üksinda. Ja kunagi varem pole Eestisse saabunud nii palju esmakordseid osavõtjaid: Philippe Lefébvre Pariisist, Gerard Gillen Dublinist, Bernhard Römer Hilderheimist, Matthias Eisenberg Keitum/Syltist, Gianluca Libertucci Vatikanist ja Aivars Kal‘ js Riiast. Vaid Bernhard Haas osales teist ning Hans Gebhard kolmandat korda. Ei puudunud küll suurvormid, nagu Schumanni Kuus fuugat teemal B—A—C—H, Hindemithi Teine sonaat, Bachi prelüüdid ja fuugad, kuid kava ampluaa oli kõigil hämmastavalt sarnane — skaala alumises pooles asusid eranditult kas Buxtehude või/ja Bach, lõpupooles aga kas Kagel, Haller, Kreisel jt. XX sajandi nimed või — rõõmustavalt sageli — improvisatsioonid.
Üritusi toimus 30, neist 16 Tallinnas, 4 Pärnus, uute kohtadena nimetame Valgat ja Türit. Oma meistrikursused (Bach ja kaasaegne muusika (mida ju läbivalt kuulsimegi) tegi Bernhard Haas Nõmme Rahu ja Pühavaimu kirikus.
(Jätkub)