JUHANI KOIVISTO
TÄNAPÄEVA JÕULUORATOORIUM
John Adamsi teosest El Nino ja selle esiettekandest Pariisis
John Adamsi uue, möödunud aasta detsembris esiettekandele tulnud lavateose El NiZ o kohta on vähemalt lihtne öelda, millest see räägib: lugu on täpselt seesama, mis jõuluoratooriumis: jutustus kahe tuhande aasta tagusest väljapaistva isiku sünnist.
Sajandite vältel on sündmust üksjagu kunstiks pööratud. Niisiis pole teema vapustavalt uudne. Adams toob aga vanasse jutustusse siiski midagi uut, nimelt naise vaatepunkti. Libreto sisaldab lisaks tuntud jõuluevangeeliumidele tekste Hildegard von Bingenilt ning Rosario Castellanoselt, Gabriela Mistralilt ja teistelt hispaaniakeelsetelt naispoeetidelt.
Uute värsside kaudu tuleb vanasse teksti imelise sündimise kõrvale tavalise sündimise tasand. Lahendus rikastab tervikut — mitte päris probleemitult, sest tekstid on väga erinevad.
Muusika on tuntud Adams — heakõlaline, osavasti kirjutatud, värvikas, võimas ja pingutuseta kuulatav. Tavalise minimalismi on Adams juba ammu seljataha jätnud, kuid kiirelt liikuvate kujundite kordamine, selge rütm, tonaalsus ja sageli ülilihtne harmoonia valitsevad Adamsi muusikat endiselt. Uudiseks on El Niño’s väljendusvahendite laienemine lausa kahes suunas, sest kaasatud on nii keskaegseid kõlavärve kui ka nüüdisaegseid elektripille.
Adams näitab end parimast küljest koorinumbrites, nagu see on ooperis “Klinghofferi surm”. Näiteks Herodese hirmutegudest lauldakse ja mängitakse karvukergitava võimsusega. Soolo-osades on huvipakkuvat vähem, sest meloodiakäänakutega on kohati raske kaasa minna.
Teos on mõeldud esitamiseks kas ooperi või oratooriumi kujul. Peter Sellarsi lavastatud esiettekandes Pariisi Thè> tre du Chatelet’s tehti sellest ooperiversioon, kuigi erilisel moel. Lugu kulgeb nimelt paralleelselt nii laval kui ka ekraanil. Lauljad esinevad tühjal laval, kus pole õieti ühtegi dekoratsiooni, ainult üks tool ja mustale põrandale maalitud punane ruut. Nende kohal jookseb film, mis jutustab täpselt sama lugu, kuid teises keskkonnas. Seega on tasandeid ja vaadatavat palju, tegelikult rohkemgi, kui vaataja suudab vastu võtta, eriti kui soovib veel kavalehelt teksti jälgida.
Euroopa vaatajale võib vastuvõtuprobleemi tekitada ka filmi sisu. Selles viiakse jõululugu tänapäeva Californiasse, mehhiklastena mõjuvad Maria ja Joosep sõidavad autoga, jõulutähena särab tänavalatern, karjased on politseinikud, kolm Idamaa tarka mererannal hulkujad. Kas saab see mõjutada eurooplast viisil, mida autorid soovisid? Seesugust pilti vaadates ei tunneta me tegelikkust, vaid pigem telesarja.
Osatäitjate riietus on võimalikult igapäevane, justkui soovitaks näidata, et imeline sünd võiks sama hästi toimuda tänapäeval või et iga sünd võib olla ime. Seda on ka Adams ise öelnud: keegi ei või sünnihetkel öelda, mis lapsest saab — toob ta maailma vihkamist või armastust.
Peter Sellars toob imeloo tänapäeva argitõelisusse, kuigi muusika korduv iseloom loob hoopis mütoloogilise ajatuse, omamoodi kestva oleviku, kus ajataju muutub ja kõik saab võimalikuks. Sellarsi lahendus pole lõpuks eriti kaugel piibli illustreerimise traditsioonist. Riietasid ju keskaja kunstnikud piibli tegelased samuti oma aja riietesse ning linnavaated olid pigem lähiümbruse kui Lähis-Ida omad.
Paremat esituskoosseisu poleks Adams tahta võinud: peaosades uue muusika vaieldamatute tippude hulka kuuluv sopran Dawn Upshaw, raskehäälne bariton Willard White ja metsosopran Lorraine Hunt Lieberson. Iseäranis erilise ja isikupärase kõla lõid kolm kõlavat kontratenorit Paul Hillieri koorist Theater of Voices Idamaa tarkadena. Helilooja poolt pole muidugi kuigi tavaline kaasata kolm kontratenorit, keda päris igast ooperimajast ei leia.
Kuna dirigendiks oli Kent Nagano, ei jäänud ettekandelt enam eriti midagi soovida. Orkestriks oli külalisena varem RIASi nime kandnud Berliini Raadio Orkester, praeguse nimega Deutsches Symphonie-Orchester Berlin.
John Adamsi tasemel helilooja uue suurteose esiettekanne on alati sündmus. Täissaal oli vaimustuses ja El Niño’t esitati jõulu ajal nii Prantsuse kui ka Inglise televisioonis. Sama soojaga tehti ka plaadistus. Järgnevalt saab El Niño’t näha San Franciscos ja Berliinis.
Ajakirjast “Rondo” 2001, nr 2 lühendatult tõlkinud RAUNO REMME