JARI KALLIO
MINIMALISTIDE KOGUTUD SEIKLUSED
Muusika endised murelapsed tegelevad nüüd sünteesiga

Oma ooperis “Klinghofferi surm” (1991) on John Adams lisaks minimalismile saanud inspiratsiooni ka Bachi passioonidest ning Wagneri ja Bergi ooperitest. Adams säilitab oma muusikas minimalismi tiheda rütmipulsi ja motiivikorduse, kuid teravdab harmooniat ja tihendab kontrapunkti.

Klinghofferi-järgsel aastakümnel on Adams minimalismist järjest kaugemale triivinud. Üha komplitseeruv helikeel piilub kohati lausa atonaalsusesse.

“Tahan kirjeldada ka elu traagilist poolt,” on Adams oma esteetika kohta lausunud. Kammersümfoonias (1992), Viiulikontserdis (1993), Gnarly Buttons’is (1996) ja klaverikontserdis Century Rolls (1996) on nähtav helilooja kasvav huvi virtuoossuse vastu. Töö ooperiga on muutnud Adamsi muusika solistlikumaks ja meloodilisemaks. “Nooremana poleks ma kontserdi kirjutamist ealeski ette kujutanud,” ütles Adams Viiulikontserdi loomise ajal. Püüd sünteesida ameerika kõrg- ja subkultuuri on pannud paljusid võrdlema Adamsi muusikunatuuri Leonard Bernsteini omaga.

Kõnest muusikaks

Steve Reich tegi pöörde “Kronos”kvartetile kirjutatud Different Trains’iga (1988). Teos põhineb lindistatud kõnekatkenditel, mille meloodilist sisu keelpillid imiteerivad ja harmoniseerivad. Kõnemeloodiad käituvad seega omalaadse cantus firmus’ena. “Kõnemeloodiad on inimeste muusikalised portreed, nende isiklikud viisid,” on Reich leidnud. Salvestatud kõne ja instrumentaalmuusika ühendamise võimalusi on Reich pidanud piisavalt viljakaiks, et neid korduvalt kasutada. Kõnemeloodiad avasid talle tee ka ooperi juurde, mida helilooja oli varem täielikult vältinud, kuna ei pidanud seda enda alaks.

“Ooperilaulmise kuulmine tekitab minus imestust, miks on vaja karjuda, kui on leiutatud mikrofon,” avaldas Reich oma seisukoha mõned aastad tagasi. Oma ooperiesteetika ehitas Reich üles kõnemeloodiatele, neid jäljendavatele lauljatele ja pillidele ning videofilmile. Visuaalse poole teostaja oli käepärast, sest Reichi naine Beryl Korot tuli kaastööliseks.

Dokumentaalne video-ooper The Cave valmis ligi nelja aasta töö tulemusena aastal 1993. Ooperis räägivad intervjueeritud juudid, palestiinlased ja ameeriklased oma versiooni Aabrami loost. Lindistatud kõne kasutamine on ühtlasi tagasipöördumine 1960. aastatesse, mil Reich tegi oma esimesed katsed sel alal linditeostega It’s Gonna Rain (1965) ja Come Out (1966).

Kogemuste kasvades on Reich lubanud endale salvestatud materjali suhtes järjest rohkem vabadust. Teoses City Life (1995) lammutab Reich kõnematerjali silpideks, mille kohakuti esitamisel tekkivat tulemust on raske liigitada kõneks või muusikaks. Hindenburg’is (1998) muudab Reich kõnelõikude algset helikõrgust ja pikkust.

Vaatamata kirele kõnemeloodiate vastu ei ole Reich hüljanud instrumentaalmuusikat. Virtuoossed Nagoya Marimbas (1994) ja Triple Quartet (1999) esindavad energilisimat Reichi. Kauaaegne huvi vanamuusika vastu on omakorda kuuldav vokaalteostes Proverb (1995) ja Know What Is Above You (1998). Ühtegi uut orkestriteost pole sündinud pärast aastat 1997 ja ilmselt enam ei sünnigi.

“Olen orkestriteostest loobunud. Ma ei taha kaheksatteist esimest viiulit, vaid ühte sooloviiulit ja mikrofoni,” kõlab helilooja põhjendus. Reich on au sees nii minimalistide kui ka modernistide hulgas. Helilooja oma ansambli kõrval esitavad Reichi teoseid mitmed teised uue muusika ansamblid. Peale selle remiksivad DJ-d Reichi teoseid klubides. “On hea tunda, et sinust on kasu,” tõdeb Reich.

Filmist ooperiks

Philip Glassi muusika on tuttav peaaegu kõigile. See kõlab kontsertidel, ooperiteatrites, filmides, klubides ja käekellades. Interpreetide skaala ulatub Gidon Kremerist Mick Jaggerini. Glass on avasüli vastu võetud muusikamaailma kõige tähelepanuväärsematele lavadele. Kolumbuse-teemaline ooper The Voyage (1992) oli New Yorgi Metropolitan’i tellimus ning aastatuhande vahetust tähistav Viies sümfoonia alapealkirjaga Requiem, Bardo, Nirmanakaya (1999) tuli esiettekandele Salzburgi muusikapidustustel.

“Kirjutan ooperiteatritele ja sümfooniaorkestritele, sest tahan jõuda võimalikult laia publikuni,” ütles Glass üheksakümnendate keskel.

Glassi tähtsaimaks huviobjektiks tundub olevat saanud ooperi ja filmi süntees. Idee arenes kolme Jean Cocteau filmi põhjal. Orphée (1992) on kammerooper, kus filmistsenaariumist on saanud libreto. Teost La Belle et la Bète (1994) esitatakse omakorda sünkroonselt filmiga, kus vokaalpartiid asendavad näitlejate repliike. Les Enfants Terribles (1996) haarab kaasa ka tantsijad.

Cocteau-triloogia jätkuna sündis koos Robert Wilsoniga loodud kammerooper Monsters of Grace (1998), kus kolmemõõtmeline arvutigraafika asendab rekvisiite ja mõnesid osatäitjaid. Glassi huvi on keskendunud oma polütonaalsusel põhineva helikeele kujundamisele. Rütmid on pidanud jääma tagaplaanile.

“Kõigepealt loobusin kõigist lääne muusika põhimõtetest. Hiljem olen arendanud oma stiili neid tagasi võttes,” on helilooja kirjeldanud.

Aastaid tagasi väljendas Glass huvi ajatu muusika vastu — helikeel, mis oleks põhimõtteliselt võinud sündida mis tahes ajaloohetkel. Võib-olla on see kõige viljakam viis vaadelda paljusid Glassi viimase aja teoseid, nagu Kolmas sümfoonia (1995) või Dracula (1998).

Õpetaja ja uus põlvkond

Kauaaegne huvi muusikateatri vastu pani ka Louis Andriesseni lõpuks ooperist kinni haarama. Sünge mõrvamüsteerium Rosa – the Death of a Composer (1994) on lavastaja-libretisti Peter Greenawayga tehtud koostöö kaudu seotud filmimaailmaga. Rosa muusikas on Andriessenile tüüpilist karmi ängistust ja dissoneerivat minimalismi. Sarnaselt Adamsi Klinghoffer’iga on kommenteerival kooril ka Rosa’s tähtis osa. Andriesseni loojakäekirja lüürilisem pool tõuseb esile teises koos Greenawayga tehtud ooperis Writing to Vermeer (1999). Naishäältele ja keelpillide ülekaaluga ansamblile kirjutatud muusika sisaldab vihjeid barokile.

“Orkester on nagu barokkansambli polaroidpilt,” kõlab Andriesseni määratlus. Kõrg- ja subkultuuri ühendamise potentsiaali uskuv Andriessen on olnud oluline mõjutaja minimalistliku traditsiooni kandumisel üle uuele põlvkonnale. Andriesseni juures on õppinud New Yorgi festivali Bang on a Can asutajad Michael Gordon, David Lang ja Julia Wolfe.

Kuigi nooremate heliloojate muusikat ei saa enam nimetada minimalismiks, on helikordused ja rütmipulss ikka veel selgesti kuulda. Näiteks Michael Gordoni teoses Weather (1997) keskendub tähelepanu Reichi-mõjulistele kaanonitele ja andriessenlikule karedusele. Püsivaimaks omaduseks tundub minimalismi puhul olevat jäänud selle vaatepunkt, võrdväärne suhtumine erinevatesse muusikakultuuridesse. Nende pakutavatest mõjudest loovad minimalistid ikka veel igaüks omamoodi sünteesi, milles tervik on tihti suurem üksikute komponentide summast.

Ajakirjast “Rondo” 2001, nr 2 lühendatult tõlkinud RAUNO REMME