INES RANNAP
EESTI NSV RIIKLIK FILHARMOONIA/”EESTI KONTSERT” 60

Käesolevat hooaega kuuekümnendaks nimetav “Eesti Kontsert” (EK) alustas oma tegevust 4. veebruaril 1941 Eesti NSV Riikliku Filharmooniana (EF). Tollast deviisi muusika massidesse viimisest ja laiades töötava rahva hulkades muusikaarmastuse arendamisest peab, tõsi küll, veidi teises sõnastuses oluliseks ka EK: prioriteetideks oli, on ja jääb hoida ja suurendada süvamuusika publikut, adressaadiks igas eas, erineva hariduse ja muusikalise ettevalmistusega kuulaja. Paralleelselt muusikaelu edendamise, eesti interpreetide ja heliloomingu propageerimise, rahvusvahelise mainega kunstnike kontsertide ja suurejooneliste muusikaürituste korraldamisega on olnud EFi ja EK pidevaks murelapseks kontserdikülastaja.

Kuuekümne aasta jooksul on publiku huvi suurenemine või vähenemine olnud seotud nii esinejate taseme, repertuaari kui ka poliitilise ja majandusliku olukorraga. Kui 1970. aastateni oli üheks olulisemaks kontserdilt eemale peletajaks mõni nõukogude muusika kaheldava väärtusega teos, siis üheksakümnendate algul mängis selles peamist osa pileti hind, mis üha süveneva sotsiaalse kihistumise oludes osutus üle jõu käivaks ka kõige andunumale muusikasõbrale. 1970.—1980. aastail mõjutas külastatavuse kasvu kahtlemata pisut liberaalsemast repertuaaripoliitikast tulenenud kontserdielu kvaliteedi tõus, ka 60. aastatel kogusid täismaju varem keelatud helitööd, näiteks Beethoveni “Missa solemnis” (muide, 1962. aasta jooksul kolm korda!) või üksikud tippinterpreedid, nagu Emil Gilels, David Oistrahh, Svjatoslav Richter.

1970. aastate lõpuks kuulajate arv 1,5 miljonini koos suurenes estraadikontsertide ja esinemistega väljaspool Eestit.

Publiku kasvatamise tähtsaimaks vahendiks peeti juba viiekümnendate keskel loeng-kontserte koolilastele. Head eeskuju näitas sellega Leningradi muusikateadlane Leonid Entelis, kelle 1954. aastal alanud sisukad ja suurejooneliselt illustreeritud loengud koolinoortele ja täiskasvanutele harisid Tallinna publikut aastaid. Eestikeelseid lektooriume viisid sel ajal läbi Harri Külvand, Ofelia Tuisk, Udo Kolk, Aare Allikvee, Aurora Semper ja Felix Randel. Süstemaatilisem töö laste ja noortega algas 1958. aastal Helgi Ridamäe loengutsüklitega Tallinnas, hiljem ka paljudes maakoolides. Tema huvitava teemaarendusega informatsioonirikkaid loenguid kuulasid kümned tuhanded õpilased algklassidest abituuriumini.

Kõige nooremate puhul lähtus Helgi Ridamäe põhimõttest “kujundi kaudu meeleollu”, teemadeks “Loomade karneval”, “Mänguasjad”, “Läbi aastaaegade” jm. Teisel aastal (II—V kl) rajas ta tsükli juba olemasolevatele muusikalistele kogemustele: “Pealkirjadeta lood”, “Muusikalised mõisted” jne. Keskastmele mõeldud loengud eeldasid teadlikumat publikut: “Muusikaline entsüklopeedia”, “Sümfooniaorkester”, “Koomiline ooper” jne. Loenguis vanematele klassidele seostas Ridamäe muusika kirjanduse ja kunstiga: “PuÓ kin muusikas”, “Liiv muusikas”, “Piibel muusikas”. Ridamäe püüdis loengkontsertidele kaasata võimalikult rohkem tunnustatud interpreete. Nii on koolisaalides kuulatud ka Georg Otsa, Hendrik Krummi, Margarita Voitest, Jüri Gerretzit, Jaan Õuna ning Neeme ja Paavo Järvit — ksülofoni mängimas!

Ridamäe kõrval hakkasid koolides lektoritena tööle Helju Tauk, Matti Reimann, hiljem Raili Sule, Inna Kivi jt.

Veidra sisuga sõna “Ó eflus” tuli käibele ja kadus koos EFiga. Oma oskuste tasuta jagamine “sõbraliku vastastikuse teenindamise põhimõttel” tähendas praktikas kontsertide andmist sõjaväeosadele, töölistele, kolhoosnikele ja kellele iganes, ilma et keegi oleks kellelegi midagi maksnud. Tasuta esinemisest aga üldjuhul ei keeldutud, sest “õilsasse Ó eflusse” negatiivselt suhtunut võidi tasuliste kontsertide korraldamisel “ära unustada”.

NSVLi sõjajõudude kultuurilise Ó efluse organiseerimise kohalikku komisjoni juhtis “Estonia” ooperisolist Olga Lund, tema kahekümne nelja kolleegi hulgas olid ka EFi kauaaegne kunstiline juht Olga Rudneva ning heliloojad Jaan Rääts ja Lydia Auster. Ò eflustöö ei kulgenud kaugeltki mitte ainult soldateid pidi, tuli esineda ka lausa uskumatutes kohtades: kaubalaeval, miilitsakoolis, Kunstiinstituudis, Pöögelmanni-nim tehases, ENSV Siseministeeriumis, EKP Keskkomitees, Pelgulinna Haiglas jne. Kõigi eelnimetatud ja kümnete nimetamata jäänud asutuste töötajad ja õppurid võisid aeg-ajalt tasuta nautida RAMi, Tiit Kuusiku, Urve Tautsi, Hendrik Krummi, Helgi Sallo jt esinemisi.

Ò eflust tehti ka väljaspool Eestit. 1977. aastal pälvis meie kontserdiorganisatsioon sellega isegi esikoha N Liidus.

N Liidu filharmooniates polnud kontserdielu organiseerimine koosseisuliste kollektiivide ja solistideta võimalik. EFi esimese direktori Paul Karbi suur unistus asutada EFi juurde sümfooniaorkester, koorid, ansamblid ja kaasata solistide koosseis ei saanud tema “valitsemisajal” teoks, puhkes sõda ja EFi tegevus katkes. Kuid enne seda jõuti veel nõukoguliku malli järgi tarifitseerida kõik meie tollased kunstnikud. Selleks valis Eesti NSV Kunstide Valitsus eesotsas Johannes Semperiga välja iga eriala autoriteetsemad esindajad ja määras neile n-ö kõrgeimad kategooriad 115—190 rubla esinemise pealt. Anton Kasemetsa juhtimisel asusid tööle komisjonid, kuhu kuulusid: Vladimir Alumäe, Olav Roots, Paul Karp, Made Päts, Aleksander Arder, Artur Lemba, Theodor Lemba, Bruno Lukk, Riho Päts jpt. Nende otsustuste kriteeriumideks olid vaagitava staazh, kunstilised teened, erialased võimed jm.

Kui EF novembris 1944 taastati, oli neist kenasti “kastidesse seatud” interpreetidest alles jäänud kaunis vähe, see-eest koondasid uus direktor Paul Varandi ja kunstiline juht Gustav Ernesaks EFi ümber hulga kollektiive. Esimestel aastatel kuulusid koosseisu meeskoor (dir Gustav Ernesaks), naiskoor (dir Alfred Karindi), segakoor (dir Tuudur Vettik), dzhässorkester (juh Vladimir Sapozhnin), puhkpilliorkester, rahvatantsurühm, rahvapilliorkester, kuuskümmend estraadikunstnikku jt. Paraku kujunesid need EFile liiga rängaks koormaks, sest kõigile tuli anda normikohaselt esinemisvõimalusi, suurte kollektiivide väljasõidud kogu Eesti piires olid aga materiaalselt ja tehniliselt peaaegu võimatu. Nii pudenesid pikkamisi maha või reorganiseerusid segakoor, naiskoor, dzhässorkester, puhkpilli- ja rahvapilliorkester, solistide staatus stabiliseerus alles viiekümnendate algul.

Esimest tõelist furoori tekitanud EFi kollektiiviks võib pidada Sapozhnini juhitud dzhässorkestrit, kelle “välisreisid” kujunesid vahel mitmekuulisteks gastrollideks mööda N Liidu mõõtmatuid avarusi. Kahjuks ärritas valvsaid kõrvu nende lääneliku orientatsiooniga repertuaar ja ameerikalikule dzhässile omane orkestratsioon. Ei aidanud ka keelpillide osatähtsuse suurendamine ja uus nimi “Lüüriline dzhäss”. Orkester elas üle mitmeid ümberkujundusi ja esines alates 1951. aastast Erich Kõlari, Leo Tautsi, Richard Mölderi, Peeter Sauli jt taktikepi all. Sapozhnin jäi aga paljudeks hooaegadeks imitaatorina ja mitmepillimängijana orkestri solistiks. Filharmoonia raudvara RAM on küll aastakümnete jooksul üle elanud tõuse ja mõõnu, kuid jäänud aina eesti koorilaulukultuuri maailmas väärikalt esindavaks kollektiiviks. Koorikontsertide arvukuse ja populaarsuse kõrgpunktiks olid viie- ja kuuekümnendad aastad, kui RAMi ja Eesti Raadio segakoori kõrval tuli “Estoniasse” esinema ridamisi taidluskoore Tallinnast ja mujaltki. Aegamööda see traditsioon hääbus. Peale raadio segakoori likvideerimist 1990-ndate algul tekkis koguni raskusi ühe heatasemelise oratooriumikoori kokkusaamisega.

Aastail 1977—1981 EFi juhtinud Tiit Koldits väärib tänu, et ta võttis Tõnu Kaljuste kammerkoori “Ellerhein” Eesti Filharmoonia Kammerkoorina ja Andres Mustoneni asutatud Hortus Musicus’e oma tiiva alla. Mõlemad kollektiivid on toonud EFile laialdast au ja kuulsust. Nüüdseks on kammerkoor küll iseseisvunud, ent Hortus Musicus jätkab EK “omandusena” ning on samal ajal ka baasiks Hortus Musicus’e akadeemilisele orkestrile ja mitmele väiksemale ansamblile.

EFi egiidi all on lühemat või pikemat aega tegutsenud veel puhkpillikvintett ja keelpillikvartett. Kui J. Tamme nim puhkpillikvintett eksisteeris, aeg-ajalt mängijaid uuendades, edukalt aastakümneid, siis keelpillikvartetiga olid meil lood kaua aega üsna nigelad. Seetõttu tervitati muusikaringkondades soojalt EFi otsust võtta 1956. aastal palgale keelpillikvartett koosseisus Vladimir Alumäe, Endel Lippus, Herbert Laan ja August Karjus. Paraku jätkus raha vaid paariks aastaks. Kvartett pidi esinema neliteist korda kuus, see tähendas ka elitaarse kammermuusika mugandamist spetsiaalses seades lihtsateks väikevormideks maakoolidele ja külaklubidele. Sellest professionaalsed mängijad tööle asudes küll ei unistanud! Administratsioon nägi väljapääsu kvarteti viimises poolele palgale, kuid siis pidanuksid muusikud oma ansamblitöö taas ühitama pedagoogi või orkestranditööga. Otsustati minna hoopis laiali…

Enamiku N Liidu filharmooniate juurde kuulus väga arvukas solistide koosseis. Näiteks Läti Filharmoonias oli 70 interpreeti: 25 vokalisti, 11 instrumentalisti, 10 kontsertmeistrit jne. Selle kõrval näis meie EFi solistide arv üliväike, palka said (või olid lepingulised) kolm kontsertmeistrit: Viivi Siht, Aino Himbek ja Vaike Vahi, viiuldaja Ines Rannap, lauljad Ellen Laidre, Nadezhda Anniko, Veera PoteÓ ina ja Jüri Pärg, balalaikamängija Roland Pikhof ja mõned estraadikunstnikud. Kui keegi lahkus, siis asendajat talle ei võetud, ja nii leidsid tol ajal kontsertidel rakendust praktiliselt kõik Tallinna ja Tartu teatrites, orkestrites ja muusikaõppeasutustes ametis olnud muusikud, kelle nime ette sageli asetati austav tiitel — Eesti NSV Riikliku Filharmoonia solist.

Oma esimese sümfooniakontserdi korraldas EF 4. märtsil 1941. aastal. Seda dirigeerisid Olav Roots ja vastne direktor Paul Karp. Beethoveni, Tobiase ja Artur Kapi helitööde kõrvale seati kohusetundlikult Glieri “Zaporozhje kasakad”. Sõja järel usaldati alustamise au sümfooniakontserdile, kus Eesti NSV Riikliku Raadiokomitee ja “Estonia” teatri ühendorkestrit juhatas Sergei Prohhorov. Programmi “eksis” Mjaskovski Tervitusavamängu, Ò ostakovitÓ i Klaverikontserdi (solist Bruno Lukk) ja TÓ aikovski Viienda sümfoonia vahele vaid Villem Kapi “Kolm pala”.

Sestpeale on sümfooniakontserdid kutsunud aastakümneid enamasti kindlal nädalapäeval (neljapäeviti või reedeti) kaks kuni neli korda kuus kuulama head süvamuusikat. Kavade koostamisel ei saadud algusaastail küll eirata nõuet mängida vähemalt kolmandiku ulatuses nõukogude muusikat — õnneks häid teoseid jätkus. Sümfooniakontserdi kavasse oli kõige lihtsam torgata mõnda peibutusrosinat, olgu selleks nimekas dirigent, kuulus solist või populaarne helitöö. Kuuekümnendail kuulas sümfoonilisi “reakontserte” keskmiselt 300 inimest, kuid näiteks Kurt Sanderlingi ja temaga soleerinud Mstislav RostropovitÓ it 1196 huvilist, Maria Grinbergi osavõtt tõstis külastajate arvu 928-ni ja dirigent Mark Pavermann 891-ni. Beethoveni “Missa solemnise” fenomenist oli eespool juba juttu.

1950. aastail juhatasid Roman Matsovi, Sergei Prohhorovi, Vallo Järvi kõrval sümfooniakontserte ka peaaegu kõik tollal N Liidus tunnustatud dirigendid: Gennadi Rozhdestvenski, Leonid Ginsburg, Kurt Sanderling, Nikolai RabinovitÓ , Leonid Gauk, Arv§ ds Jansons jt, kes hindasid meie orkestrit küllaltki kõrgelt. Sagedamini soleerisid nii omade kui ka külalisdirigentidega Vladimir Alumäe, Heljo Sepp, Hugo Lepnurm, Anna Klas, Bruno Lukk, Vaike Vahi, Ines Rannap, Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Georg Ots, Jenny Siimon jt. Kui aga korraga sai näha-kuulda nii välisdirigenti kui ka –solisti Gilelsit, RostropovitÓ it, Galina Barinovat, Gleb Akselrodi, Richterit jt, läks kontsert enamasti täissaalile.

1960. aastail elavnes huvi sümfooniakontsertide vastu tänu abonementsarjadele: “Mozarti valitud sümfooniad” (dir Neeme Järvi, Roman Matsov, Erich Kõlar, Edgars Tons, Nikolai RabinovitÓ ) ja “Sibeliuse valitud sümfooniad” (külaliseks dir Arv§ ds Jansons jt). 1970. aastail köitsid juba neli abonementsarja: “Muusikalisi tähtpäevi” (dir Vallo Järvi ja Neeme Järvi, Eri Klas, Natan Rahlin, Maksim Ò ostakovitÓ , solistid Jüri Gerretz, Eugen Kelder, Lev Vlassenko jt), “Händeli 12 orelikontserti” (Neeme Järvi ja Hugo Lepnurm), “Beethoveni instrumentaalkontserdid” (külaliseks ka dirigent Juri Temirkanov, solistideks Natalja Gutman, Oleg Kagan, Gidon Kremer, Valdur Roots jt), “Beethoveni 9 sümfooniat” (dirigeerimas Roman Matsov, Neeme Järvi, Karl Eliasberg, soleerisid Mihhail Homitser, Jüri Gerretz, Mare Jõgeva, Mati Palm jt). 1980. aastail olid väga populaarsed sarjad “Maailma muusikaliteratuuri Ó edöövrid” (dirigentideks Eri Klas, Peeter Lilje, Juozas Domarkas jt, solistideks Tatjana Grindenko, Kalle Randalu, Urve Tauts jt) ja “Instrumentaalkontsertide kullafondist” (solistid Rudolf Kehrer, Mihhail Homitser, Vladimir Krainev, Rein Rannap, Juri BaÓ met).

“Eesti Kontsert” abonementide süsteemi ei rakenda, küll aga koondab osa sümfooniakontserte sarjadeks. “Klassika pärle”, “Maailma muusikalised pealinnad”, “ERSO peadirigendid”. Omamaiste dirigentide Arvo Volmeri, Vello Pähna, Jüri Alperteni ja Paul Mägi kõrval kuuldi-nähti ka Daniel Sperberi, Dag Nilssenit, Gintaras Rinkevi… iust, Thomas Indremühlet jpt, oma soliste Ivari Iljat, Ralf Taali, Henry-David Varemat, Leho Ugandit jt ning külalisi Rosa Vasyliutet, Ulf Wallini, Sergei Stadlerit, Tatjana Grindenkot jpt.

Suurima elevusega võetakse alati vastu külalisorkestrite kontserdid. Algul tulid need muidugi vaid N Liidust, Soome Raadio Sümfooniaorkester lubati esmakordselt Eesti NSVsse 1968. aastal, Bergeni Sümfooniaorkester 1979. EK on meile toonud aga BBC, Washingtoni, Detroidi, Hollandi, Frankfurdi orkestreid koos suurepäraste dirigentide ja solistidega.

Pidevat peamurdmist on põhjustanud kammermuusikakontserdid, sest sobivat saali pole olnud selleks kunagi ja ei ole ka nüüd. Kammermuusika oluliselt väiksem auditoorium vajab intiimset interjööri — pole midagi kohutavamat mõnekümne kuulaja häbelikust hajumisest “Estonia” kontserdisaali avarusse! Niisugune inimkogum täidab aga näiteks raekoja saali otsast otsani. Paraku on kõigil aegade jooksul kammerkontsertideks kasutatud saalidel oma spetsiifilised puudused, ka raekoja saalil, kus alles hiljuti tuli platsilt kostva lärmi tõttu teha kontserdil paus. Ühe kaunima kammermuusika nautimise paigana oli mõnda aega kasutusel Kadrioru lossi saal, ent teadagi ei talu kunstimuuseumi eksponaadid hulga rahva kogunemist. Nigulistesse sobivad loomulikult kõige paremini orelikontserdid, kuid liiga pika kajaga akustika häirib isegi koori jälgimist, rääkimata instrumentalistist või soololauljast. Kummalisel kombel ei võtnud mõnda saali omaks publik (Lagedi Kultuurikeskust, “Eesti Projekti” saali, Matkamaja).

Kõigist sobivaimaks osutus kahtlemata Mustpeade Maja Valge saal, kuid viimasel ajal EK seda ei üüri ja korraldab väiksema kuulajaskonnaga kontserte keset “Estonia” saali paikneval kammerlaval.

Esimestel aastatel figureerisid rubriigis “Kammermuusika ja solistid” üsna napid arvud: 1945. aastal 53 kontserti (kuulajaid 1250), 1947. aastal 175 (47 000), kuid ometi ületasid need sümfoonia- ja isegi estraadikontsertide vastavad näitajad.

Mitme kümnendi vältel olid põhilisteks kammeresinejateks meie solistid ja ansamblid. Kuigi esimene tarifitseerimine oli hulga kunstimeistreid “ritta seadnud”, nõudis järgmine solistide põlvkond omi punktitasusid. Tarifitseerimisel peeti silmas ka poliitringidest osavõttu ja marksismi-leninismi õhtuülikoolis käimist! Soolokontserti andma pääses vaid I a või b kategooriat omav muusik. Selle eest maksti talle muide 3,33 punkti, mis tähendas I a omanikule 43 rubla!

Sõjajärgne kultuurinäljas publik ei olnud eriti valiv, ent ei varjanud ka oma eelistusi. Suur menu oli omapärase häälega ja sisuka tõlgitsusega lauljataril Ellen Laidrel, kelle üheks missiooniks sai eesti, eriti Mart Saare vokaalloomingu tutvustamine. Alati leidus palju kuulajaid värsket repertuaari ja loomingulist lähenemist hindaval Vladimir Alumäel, sügavalt Heino Elleri klaveriteoseid austanud Heljo Sepal. Suurepärase klaveriduo Anna Klas—Bruno Lukk populaarsus suurenes aasta-aastalt. Harva sooloesinemisteks aega leidnud Georg Ots pälvis tormilisi kiiduavaldusi, kõrgelt hinnati Tiit Kuusiku, Jenny Siimoni ja Elsa Maasiku meisterlikku kammerlaulu. Esialgu ainsa soleeriva organistina nautis tohutut menu Hugo Lepnurm.

Üsna varsti tuli peale noorem põlvkond: Lilian Semper, Vaike Vahi, Eugen Kelder, Arbo Valdma, Jüri Gerretz, Lemmo Erendi, Mare Teearu, Rolf Uusväli, Margarita Voites, Urve Tauts, Mati Palm, Hendrik Krumm jpt. Üllataval kombel külastas meie interpreetide kontserte sageli rohkemgi rahvast kui külalisesinejate omi, kuid loomulikult ei saa neid võrrelda niisuguste meistritega nagu Gilels, Richter, Grinberg, Oborin, Oistrahh, RostropovitÓ , Homitser, Boriss Gmõrja.

Tasapisi paotusid piirid ja lahkemaks muutunud Moskva kontserdiorganisatsioonide vahendusel hakkasid Eesti NSVd külastama muusikud Lääne-Euroopast ja kaugemaltki: Prantsuse organist Jean Guillou, Jaapani pianist Yalko Yamane, Austria pianist Paul Badura-Skoda, USA viiuldaja Aron Rosard, Ò veitsi organist Albert Bolliger, Viini kammeransambel Kontrapunkt, Genua kvintett Barocco, Ars Antiqua de Paris, Virtuosi di Roma jt põhjustasid vaimustustorme eeskätt kui saadikud tundmatust vabast kultuurimaailmast.

Plahvatusliku sündmusena mitte üksi muusikalises, vaid ka poliitilises mõttes on kõigil osasaanuil tänaseni meeles esimene varajase ja nüüdismuusika festival novembris 1978. Linnu kostüümis Aleksei Ljubimovi, Hortus Musicus’ega liitunud Gidon Kremeri ja Tatjana Grindenkoga, oma sugestiivsuses ületamatute Oleg Kagani ja Natalja Gutmani interpretatsioonist ning Arvo Pärdi, Valentin Silvestrovi, Vladimir Martõnovi jt uudse loomingu esitamisest sündinud ja Moskvasse jõudnud festivali järellainetuse silumisega oli direktor Tiit Kolditsil üksjagu tegemist.

1970. aastateks oli EF võitnud NSVL Kultuuriministeeriumi usalduse sedavõrd, et Tallinnas ja Tartuski hakati korraldama mitmesuguseid muusikaüritusi: 1969. aastal III üleliiduline pianistide konkurss, 1972. ja 1975. aastal üleliiduline koorifestival, 1974. aastal üleliiduline orelimuusika festival, 1976. aastal V vabariikidevaheline interpreetide konkurss, 1979. aastal Glinka-nim vokalistide konkurss, 1983. aastal Borodini-nim keelpillikvartettide konkurss jne.

Meie publikut köitsid võib-olla rohkemgi vabariiklikud interpreetide konkursid, mis alates 1968. aastast toimusid vaheldumisi pianistidele, keelpilli- ja puhkpillimängijatele ning vokalistidele. Paljud tolleaegsed laureaadid on praegu meie juhtivad solistid ja ansamblistid.

“Eesti Kontserdi” üle aasta korraldatud Eesti noorte interpreetide konkurssfestivalid “Con brio” annavad ülevaate muusikute järelkasvu parimikust ja püüavad leida uusi muusikuid, kes võiksid huvi pakkuda Eesti publikule ja ka väljaspool. Seni on võidukad olnud Ralf Taal, Virgo Veldi ja Silver Ainomäe.

Kui mõnedki EFi arukad ettevõtmised leiavad EK poolt praegu järgimist, siis grandioossed kunsti ja kirjanduse dekaadid vajusid ajaloo prügikasti koos neid tootnud nõukogude kultuuripoliitikaga. Esimene meiepoolne kunstiinvasioon pandi toime 1964. aastal Armeeniasse. Esinesid RAM, estraadiorkester, ansambel “Laine”, puhkpillikvintett, Neeme Järvi, Anna Klas, Bruno Lukk, Vladimir Alumäe, Heljo Sepp, Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm, Aino Külvand, Veera Nelus, Lidia Panova, Ülle Ulla, Tiiu Randviir, Jüri Lass jt; Tallinna Pioneeride Palee lastekoor, isetegevuslased — ühtekokku anti 75 kontserti või etendust. Kaks aastat hiljem toimus Nõukogude Eesti kunstidekaad Irkutskis. Seekord olid RAMi, tema poistekoori, “Laine” ja kümnete solistidega kaasas ka ERSO ja RAT “Estonia” orkester!

Kurb tõsiasi, et süvamuusika end ära ei majanda, sundis kontserdiorganisatsiooni leidma napile riiklikule dotatsioonile lisa estraadiosakonna tulemusliku tööga.

Kakskümmend kaheksa aastat estraadiosakonda juhtinud Rein Klingi eestvedamisel muutusid senised juhuslikult kokku klopsitud kavad viiekümnendate aastate algul kindla suunitlusega terviklikeks etendusteks, mis olid rahva seas oma alltekstide ja peidetud sõnumitega äärmiselt populaarsed. Ainuüksi tollaste tegijate loetelu — Mari Möldre, Ruut Tarmo, Lia Laats, Richard Peramets, Helmut Vaag, Eino Baskin, Jüri Järvet, Vello Viisimaa, Kalju Vaha, Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Jaanus Orgulas, Eva Klink — seletab nende vahel lausa pöörast menu. Paljud etendused naerutasid oma vaimukate, satiiriliste tekstidega (autoreiks Jüri Järvet, Valdo Pant, Uno Laht jt) ning rõõmustasid-lõbustasid heal tasemel muusikaliste ja liikumisnumbritega. Etendustes tegid kaasa kas orkestri või ansambli saatel, vahel koguni originaalmuusikaga (heliloojad Hans Hindpere, Arved Haug, Ülo Vinter jt) selleaegsed populaarsed vokalistid Heli Lääts, Tamara Kääpa, Klara Kotter, Leelo Karp, Gerda Murre, duett Leida Sibul—Hilda Koni, tantsijad Heli ja Leo Mõttus, Riina Pinding ja Verner Loo, akrobaadid Anita Mitt, Ants Vähejaus ja tandem Druus-Fatkin, balalaikavirtuoos Roland Pikhof, ksülofonist Neeme Järvi ja kvartett koosseisus Arved Haug, Eri Klas, Uno Loop ja Kalju Terasmaa. “Estonia” kontserdisaalis toimunud etendustes tegid kaasa ka tähed: Georg Ots, Ott Raukas, Harri Vasar, RAMi kvartett, Imbi Valgemäe, oktett “Laine”.

Ansambli “Laine” asutas 1960. aastal Gennadi Podelski. Häälte ilusa kooskõla, puhta intonatsiooni ja mitmekesise repertuaariga kiiresti kuulsaks saanud oktett jõudis juba esimesel kolmel tegevusaastal anda 500 kontserti! “Lainet” juhendasid hiljem ka Arved Haug ja Raivo Dikson, neidudega koos musitseerisid mitmed instrumentaalansamblid, nende esinemistel tegid kaasa vokaalsolistid, tantsupaarid, akrobaadid. Podelski menukate laulude kõrval peeti 1970. aastatel nende repertuaari tippudeks Diksoni dzhässilike elementidega rahvalauluseadeid.

Kasvatamaks-harimaks noori lavajõude, loodi 1963. aastal EFi juurde estraadistuudio. Enamik hiljem estraadilaval ilma teinud lauljaist on selle läbinud.

Seniste estraadietenduste asemel hakkas 1980. aastatel rahvast naerutama esialgu EFi juurde kuulunud Eino Baskini Vanalinnastuudio. Populaarsust kogusid — eriti jõudsalt N Liidu linnades — popmuusika ansamblid “Apelsin”, “Mahavok”, “Palderjan”, “Radar”, “Nemo”, “Vitamiin” ja solistid Jaak Joala, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Anne Veski, Marju Länik jt. Sel ajal kõlasid Tallinnas õige sageli ka välismaised dzhäss- ja popmuusika ansamblid — oli ju nüüd olemas tohutut rahvahulka mahutav Linnahall. Dzhässi- ja rockisõpru rõõmustasid esinejad USAst, Poolast, Hollandist, Ungarist, Inglismaalt jpt.

Eesti NSV Riiklikku Filharmooniat juhtisid 48 aasta jooksul 10 direktorit: Paul Karp, Paul Varandi, Leopold Vigla, Aleksei Stepanov, Pavel Ljubarov, Viktor VekÓ in, Johannes Laos, Rait Ivalo, Tiit Koldits ja Oleg Sapozhnin. Viimasel tuli üle elada Eesti Kultuurikomitee 1989. aasta 30. septembri käskkiri Eesti NSV Riikliku Filharmoonia likvideerimise kohta ja rasked ideoloogilised ning majanduskriisid “Eesti Kontserdi” jalule aitamisel. Alates 1993. aastast jätkas “võitlust” Enno Mattisen, juba kindlalt jalul püsiva “Eesti Kontserdi” võttis 1999. aastal juhtida Aivar Mäe.

Kui EF rajas oma kontserditegevuse väikesele riiklikule dotatsioonile ja estraadi kopsakale kasumile, siis EKl tuleb ettenähtud ja teadagi ebapiisavat eelarvet turgutada sponsorrahaga. Eduka funktsioneerimise eelduseks on kahtlemata produtsentide Lauri Aava, Madis Kolgi, Andres Uibo ja Peeter Vähi osavusel lepingute sõlmimisel välismaiste muusikaagentuuridega, abitaotlused mitmesugustelt fondidelt, õigeaegne, usaldusväärne ja põhjalik reklaam, läbimõeldud, tasakaalustatud ja hästi ajastatud kontsertide plaan jpm.

Raske on selle kirjatöö raamesse mahutada üksikasjalikku ülevaadet EK sisutihedaist tegevusaastaist, seetõttu piirdugem viimase paari hooajaga, kus juba enam-vähem stabiliseerunud tööprintsiibid annavad kujuka pildi selle kontserdiorganisatsiooni sihikindlatest pürgimustest.

Iga uus hooaeg tuleb huvilise silme ette juba suve lõpul trükis ja internetis, ühtlasi on võimalik pileteid reserveerida ja ette osta kogu hooajaks. Peale aastaplaanide teavitavad kuulajaid tasuta kuuplaanid.

Omamoodi kulgevasse kontserdiellu, kus on kindel koht sümfooniakontsertidel, Hortus Musicus’e väravatorni-üritustel, tähtpäeva- ja pühademuusikal, toovad suuremat elevust väliskülalised ja mitmesugused festivalid-sarjad. 1998. aastaks oli EK käivitanud 16 koondüritust; EFi päevilt võeti üle Tallinna rahvusvaheline orelifestival (kunstiline juht Andres Uibo), “Barokkmuusika päevad” (Andres Mustonen), Pärnu raemuusika-festival (P. Vähi) ja “Seitsme linna muusika” (Ida-Virumaal, produtsent Lauri Aav). Alates 1993. aastast toimub rahvusvaheline uue muusika festival “NYYD” (Erkki-Sven Tüür, Olari Elts, Madis Kolk), uued on ka Ida muusika festival “Orient” (Peeter Vähi), heliloojate Kappide muusikapäevad Suure-Jaanis (Andres Uibo), Tallinna suvemuusika-festival (Neeme Järvi), “Klaver” (Lauri Väinmaa), Saxomania (Olari Kasemaa, Villu Veski), kitarripäevad (Heikki Mätlik) ja klavessiinipäevad (Imbi Tarum), Mustjala muusikafestival (Aare Tammesalu), Valga-Valka muusikafestival “Üleaedsed”, Flutish Kingdom (Neeme Punder), kontserdisari Nordic Talents ja rahvusvaheline löökpillisündmus Pauken (Lauri Aav).

Kõigil nendel üritustel on kontserdikülastaja kokku saanud paljude eksklusiivsete muusikutega kogu maailmas: pianistide John Lill’i, Mihhail Pletnjovi, Marc-André Hamelini, Aleksei Ljubimovi, klavessinistide Gustav Leonhardti ja Bob van Aspereni, keelpillimängijate Gidon Kremeri, Ilja Gruberti, Isabelle van Keuleni, David Geringase, organist Olivier Latry, puhkpillimängijate HD kan Hardenbergeri ja Michala Petri ja teistega.

Koos eespool nimetatud külalisorkestritega ja ka ERSO ees on viimasel kümnendil näidanud meile oma meisterlikkust külalisdirigendid Nikolai Aleksejev, Andrei TÓ istjakov, Aleksandr Dmitrijev, Martin Fischer-Dieskau, Leslie Dunner, Patrick Strub, Yin Wang, Eri Klas, Leo Krämer jt. Ei saa aga salata, et Eesti publiku tormilisim vaimustus seostub siiski Neeme ja Paavo Järvi tulekuga, kas koos oma orkestriga või ERSO ette.

Ilusaid mälestusi kutsub esile väliskülaliste loetelu kammermuusika valdkonnas: Kodály nim keelpillikvartett, Ò ostakovitÓ i-nim keelpillikvartett ja Borodini nim keelpillikvartett, Swingle Singers, Consort of Musice, Ensemble Baroque de Nice, The Tallis Scholars jt, vennad Barthold ja Sigiswald Kuijkenid; samuti tippvokalistide Montserrat Caballé, José Carrerase, Robertino Loretti galakontserdid. Omaette sündmuseks kujunes Krzysztof Penderecki autorikontsert, kus ta ka ise dirigeeris.

Eksootilised viljad on maiamale tarbijale küll üpris hõrgud, ent meie väikeses Eestis võrsuv kultuuritoit tundub armsana. ERSO ja Arvo Volmer, RAM ja Ants Soots, “Ellerhein” ja Tiia Loitme, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste, NYYD Ensemble ja Olari Elts, Hortus Musicus ja Andres Mustonen, Tallinna Keelpillikvartett, Ivari Ilja, Peep Lassmann, Lauri Väinmaa, Andres Uibo, Riina Airenne, Kaia Urb, Mati Kõrts, Ain Anger ja väga paljud teised sisustavad EK korraldatud kontserdielu, tuues publiku hinge rahulolu ja tänutunde.

Ent EKl on täita veel üks väga oluline missioon — viia Eesti muusika ja muusikud üle piiri. EK peab eriti tähtsaks rahvuskultuuri esindusüritusi, mis on jõukohased eelkõige kesksele muusikaasutusele — suuremate festivalide ja eesti muusika päevade korraldamist teistes riikides. Olulised on EK meelest ka väiksemate ansamblite ja solistide piiritagused kontserdid.

Kahtlemata võib EK uhkust tunda Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” ettekandmise üle Saksamaal, olla rahul RAMi reisidega Ameerikasse, Iisraeli, Saksamaale, Hortus Musicus’e sagedaste esinemistega Lääne-Euroopas, millenniumituuriga Helsingis ja Genuas (ERSO, RAM, EF Kammerkoor, tütarlastekoor “Ellerhein” — kokku 150 muusikut), samuti suurt hulka esinejaid hõlmanud projektiga Hannoveri maailmanäitusel “EXPO 2000”.