DOKTORIKRAAD ETNOMUSIKOLOOGIA ALAL
Dr phil VAIKE SARV
Vaike Sarv lõpetas Tallinna Konservatooriumi muusikateaduse erialal (H. Tampere, I. Rüütel) 1976. aastal. Järgnes täiendõpe Eesti Teaduste Akadeemia aspirantuuris ja Tampere ülikooli etnomusikoloogia instituudis. Magistrikraadi (magister artium) kaitses Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti ja võrdleva rahvaluule alal 1998. aastal teemal “Uurimusi setu lauludest ja laulikutest: etnomusikoloogiline aspekt” ja doktorikraadi (doctor philosophiae) Tampere ülikooli humanitaarteaduskonnas etnomusikoloogia alal aastal 2000, väitekiri teemal “Setu itkukultuur”.
Vaike Sarv on olnud Eesti Keele Instituudi rahvamuusika osakonna teadur, alates veebruarist 2000 Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna teadur.
Vaike Sarve tähtsamad tööd sisaldavad setu rahvalaulude transkriptsioone ja uurimusi. Sarjas Ars musicae popularis on temalt ilmunud “Setu surnuitkud” I, II. (Tallinn, 1981—1982; kaasautor Veera Pino), “Setu lauludega muinasjutud” (Tallinn, 1987; kaasautor Kristi Salve) ja Setu hällitused” (Tallinn, 1999; kaasautor Maarja Kasema). Koostöös Tampere ülikooliga ilmus 1995. aastal kogumik Veera Pähnapuu lauludega, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsiga 1997. aastal uurimus setu improvisatsioonidest, Võro Instituudiga 1999. aastal uurimus “Setu alade jaotus rahvaviiside põhjal”.
Väljaandeid täiendavad publitseeritud helisalvestused (“Setu itkud”, 1984; “Setu lauluema Veera Pähnapuu”, 1989; Setu songs, 1992; “Värska leelokoor “Leiko””, 1999 jt) ning palju raadio- ja televisioonisaateid setu kultuurist (“Leelopäev Obinitsas”, 1986; “Lauluema Kati Lummo”, 1988; “Lihavõtted Lepal”, 1992 jt).
Omaette teema moodustavad folklooriharrastuse käsitlused (““Leegajuse” kiire aeg”, 1980; “Leigarid teatrilaval”, 1984; “Jaaniõhtu à la carte”, 1986; “Igor Tõnurist lammutab piiranguid: eksperimentaalne folkloristika rahvuskultuuris”, 1997; “Pärimusmuusikast Viljandis”, 1999 jt). Tähelepanu on pööratud ka rahvamuusika kasutamisele eesti heliloojate teostes (“Ester Mägi eetiline maailm”, 1992; “Poisid möllavad”/ ja “Tormis püsib”, 1993 jt) ning rahvamuusika ja koolimuusika seostele (“Emakeelne muusika lastele”, 1989; “Emakeelest ja pärimusest muusikas”, 1997).
Vaike Sarve on hinnatud Eesti Vabariigi teadus- ja kultuuripreemiaga (1994), Avatud Eesti Fondi preemiaga (1995), ajakirja “Teater. Muusika. Kino” aastapreemiaga (1997), ajalehe “Sirp” aastapreemiaga (1998) ja Anne Vabarna nimelise aastapreemiaga (1999).
Setu rahvalaul oli esmakordselt minu uurimisobjektiks, kui kirjutasin diplomitööd tookordse Tallinna Konservatooriumi muusikateaduse osakonnas. Professor Herbert Tampere soovitas valida teemaks Anne Vabarna laulud, kuid ma ei tahtnud piirduda arhiivimaterjaliga ja kirjutasin töö ühe sel ajal tegutseva lauluema Laanetu Oll’o repertuaarist. See oli oluline muudatus, kuna nõnda tekkis tarvidus käia mitmel korral välitöödel Setumaal ja õppida tundma elavat setu laulukultuuri.
Teine suurem pöördumine setu rahvalaulu poole sai teoks seoses magistritöö kaitsmisega Tartu Ülikooli filosoofiaosakonnas eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Töö puudutas mitmeid setu laule ja laulikuid ning sisaldas repertuaarianalüüsi kõrval ka laulmisega liituvaid tavasid ja kombeid. See andis võimaluse avastada setu muusika peamise võlu — see on muusika ja elukaare, muusika ja rahvakalendri vahetu seose. Muusika pole pelk meelelahutus, vaid osa traditsioonilisest kultuurist, mis setu etnilise grupi liikmetele on tänaseni omane. Traditsioonidel on aga suur jõud, mida ei maksa alahinnata.
Seetõttu on loomulik, et ka minu doktoritöö on kirjutatud setu ainese põhjal. Kui töö algusjärgus olin keskendunud ühele interpreedile, siis nüüd keskendusin ühele rahvaluule liigile — itkudele. See pole kerge zhanr ei esitajale ega kuulajale, sest itk toob esile võimsaid, isegi ehmatavaid emotsioone. Itku transkribeerimine nõuab mitmete lisamärkide kasutuselevõttu, selleks et näidata ohkeid, nuukseid, hääle murdumisi, sissehingamisi, hüüatusi. Itku helikõrgusliku ja ajalise struktuuri analüüs oli aga suhteliselt kerge, võrreldes itku tähenduse otsingutega. Itku käsitlus sundis vaatama inimloomuse varjatud külgedele ning heitma pilku elu ja surma piiridele. Eneselegi üllatuseks leidsin itkemise tagant mitte nõrkade silmavee, vaid tugevad ja targad naised. Nemad pidasid tähtsaks tundeid, kuid oskasid neid valitseda. Nemad võisid nutta, sest oskasid nutmise kaudu üles ehitada uut tasakaalu. Itkemisest on paljudes vanades kultuurides saanud siirderituaali osa, mis teeb eluketi tugevamaks kui enne. Usun, et itkukultuur võiks olla suurepärane tugi eesti rahvale, kes on hüljanud oma vana kultuuri ja jõudnud enesehävituslikule teele.
Vaike Sarve sõnavõtust Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonnas 27. 11. 2000 raamatu “Setu itkukultuur” tutvustuseks.