ZHANNA PÄRTLAS
ANTROPOLOOGILINE UURIMUS SETU ITKUKULTUURIST

Vaike Sarv, “Setu itkukultuur”. (Ars musicae popularis 14. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, Tampereen yliopiston kansanperinteen laitos. Tartu—Tampere, 2000.)

Eesti rahvamuusika-alasesse kirjandusse on lisandunud kaalukas uurimus, meie muusikateadlaste ja folkloristide perre aga uus doktor. Vaike Sarve monograafia “Setu itkukultuur” on kirjutatud eesti keeles, kuid doktoriväitekirjana kaitstud möödunud aasta novembris põhjanaabrite juures Tampere ülikoolis (sellest ka kaks väljaandjat raamatu tiitellehel). Tegemist on autori pikemaajalise uurimistöö tulemusega. Vaike Sarv alustas setu rahvalaulu uurimist juba 1970. aastate alguses Tallinna Konservatooriumi üliõpilasena Herbert Tampere juhendamisel. Sealt said alguse ka tema regulaarsed sõidud Setumaale, folkloristi ameti juurde kuuluvatele välitöödele, aga samuti setude traditsioonilistele tähtpäevadele. Aastate jooksul õppis Vaike Sarv setu rahvakultuuri tundma n-ö seestpoolt, temast sai kohaliku rahva hulgas päris omainimene. Järk-järgult kujunes tema keskseks uurimisteemaks setu itkutraditsioon, mida ta on käsitlenud mitmetes artiklites erinevatest vaatenurkadest, otsides nii itkude poeetilise ja muusikalise struktuuri seaduspärasusi kui ka itkutraditsiooni kultuurilisi aluseid.

Kõnealune töö on vormilt nn artikliväitekiri, mis põhiosas koosneb varem avaldatud artiklitest. Neist neli on ilmunud ajakirjas “Keel ja Kirjandus”, kaks ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” ning kaks Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl” (Tartu, 2000). Vaatamata sellele, et raamatu peatükid ilmusid eraldi artiklitena erineval ajal viimase kümne aasta jooksul, moodustavad nad raamatuna orgaanilise terviku. Neid autori seatud järjekorras lugedes tekib setu itkukultuurist terviklik ja mitmetahuline pilt. Pealegi on varem ilmunud artiklite ette lisatud mahukas sissejuhatav peatükk, milles autor selgitab oma töö teaduslik-metodoloogilisi lähtekohti ja annab põhjaliku ülevaate setu itkutraditsiooni kultuuritaustast.

Vaike Sarve raamat on vaieldamatult oluline panus eesti etnomusikoloogia arengusse, ja seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on töö väärtuslik juba valitud uurimisobjekti enda tõttu. Setu rahvalaulu on seni nii värsi- kui ka viisiehituse aspektist uuritud suhteliselt vähe. Põhjuseks on setu laulu märkimisväärne erinevus ülejäänud eestlaste rahvalaulu ehitusprintsiipidest. Nagu märgib autor (lk 143—144), oli see uurijate jaoks “ebamugav” materjal, mis jäeti tihti vaatluse alt välja. Samas on setu rahvalaul praegu Eestis kõige “elusam”, ehkki selle unikaalse traditsiooni kandjaid jääb järjest vähemaks. Praegu on viimane võimalus uurida setude arhailist laulukultuuri elavas vormis, enne kui see paratamatu hääbumise tagajärjel muutub “surnud” arhiivimaterjaliks.

Vaike Sarve uurimuse teiseks väärtuseks on selles rakendatud antropoloogiline lähenemisviis rahvalaulule. Läänemaailmas on selline meetod küll üsna levinud, kuid Eestis pole seda seniajani nii selgelt deklareeritud, põhjendatud ega järjekindlalt rakendatud. Loodetavasti saab autoril selles vallas olema järeltulijaid noorte teadlaste hulgas, kellel nüüd on eestikeelne eeskuju riiulist võtta.

Raamatus kajastuvad autori “teadusliku identiteedi” otsingud on omamoodi aja märk, mis iseloomustab tänapäeva eesti muusikateadust üldisemalt. Ka selle identiteedi leidmine lääne musikoloogia (käesoleval juhul etnomusikoloogia) traditsioonis (mis, tõsi küll, pole kaugeltki ühtne) on probleemi loomulik lahendus. Kuuluvus teaduslikku koolkonda ei ole mitte ainult uurija psühholoogiline vajadus, mis tagab talle teatud kindlustunde, vaid see on ka baas, mis aitab tõsta uurimistöö tulemuslikkust ja loob eeldused dialoogiks teadlaste laiema ringiga. Eesti iseseisvumisega suurenesid võimalused ja ka vajadus ümber orienteeruda lääne teaduslikule paradigmale. Nii eelistas ka Vaike Sarv oma enesetäiendamise kohana Tampere ülikooli, kus tegutseb tugev etnomusikoloogia koolkond. Õpingute edukusest annab tunnistust kõne all olev uurimus.

Milles siis seisneb uus lähenemisviis setu itkutraditsioonile? Vaike Sarv ise määratleb oma tööd kui interdistsiplinaarset uurimust, “mis jääb folkloristika ja etnomusikoloogia piirimaadele” ning mahub suuremas osas ühisnimetaja alla — “antropoloogiline uurimus” (lk 37). Nagu autor sissejuhatuse alguses märgib, põhineb tema meetod holistliku printsiibi rakendamisel setu itkukultuuri uurimisele. Termin “holism” (J. C. Smuts, “Holism and evolution”, 1926) osutab kogu maailma ühendavale terviklikkusele. “See põhimõte eeldab, et iga üksiku uurimisobjekti taustal püütakse näha selle eksisteerimiseks vajalikku keskkonda ning tuuakse seda esile ka uurimistulemustes” (lk 11). Komponentideks, millest peaks koosnema see terviklik pilt, on “looduslik, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond, milles tekst funktsioneerib, samuti teksti kasutava indiviidi psühholoogia” (lk 11). Sissejuhatuse esimese poole alalõikude pealkirjad viitavadki neile aspektidele, millest “holistlik” pilt moodustub: “Setu itkukultuuri looduslik ja sotsiaal-majanduslik taust”, “Setu kultuurirühma kujunemine antropoloogia ja arheoloogia andmete põhjal”, “Setu keel”, “Ajaloolised andmed”, “Kirik Setumaal”, “Kool ja haridus Setumaal”. See osa raamatust on omamoodi “teatmik” setudest — asjalik ja kompaktne ülevaade, mille taga on suur hulk läbitöötatud kirjandust XX sajandi algusest kuni tänapäevani. Kultuuritausta loomise funktsiooniga on ka raamatu teine peatükk “Etnonüümid ja setu identiteet”.

Metodoloogiliste lähtekohtade seletamisele on Vaike Sarve uurimuses pööratud palju rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Autor ise põhjendab seda asjaoluga, et “antropoloogiline kirjandus jõudis Eestisse alles 1990. aastail” (lk 37), nii et põhimõistete lahtiseletamine on täiesti kohane. Sissejuhatuse teine osa sisaldab palju informatsiooni antropoloogia ja etnomusikoloogia ajaloo ning praeguse seisundi kohta. Praktiliselt kõik uurimusega ühel või teisel viisil haakuvad mõisted, alustades terminist “folkloor”, on defineeritud, näidatud on nende päritolu ja tähenduse muutumised ajaloolises perspektiivis. Ka see raamatu osa on omamoodi “teatmik” — arvukatel allikatel põhinev ülevaade antropoloogia, aga samuti etnomusikoloogia ja lingvistika teadusharu mitmesugustest teooriatest, meetoditest ja uurimissuundadest. Kõigi mõistete defineerimise taotlus on märgatav ka raamatu teistes peatükkides, mis on teadusliku käsitluse puhul iseenesest hinnatav, kuid muudab mõnikord teksti veidi raskepäraseks — tundub, et liigne “enesekontroll” pidurdab mõtte arengut.

Otseselt setu itkukultuurile on pühendatud peatükid neljandast kaheksandani. Kolmas peatükk (“Vaateid setu rahvalaulude kogumistööle”) kuulub sisuliselt raamatu sissejuhatavasse ossa, viimane (“Itkud kontserdilaval”) räägib aga rahvamuusika eksisteerimise võimalustest uutes “eluvormides”. Setu itku uurimisel on põhiline rõhk pandud matuse- ja pulmarituaali (neid mõlemaid võib nimetada ka siirderituaaliks) psühholoogilisele mõtestamisele ning itku poeetilise teksti sisulisele ja struktuursianalüüsile. Erilist tähelepanu on pööratud veel itkemisega seotud rahvapärasele terminoloogiale, mis aitab lugejal läheneda laulikute enda arusaamale itkemisest. Eelnimetatud teemade käsitlus on autoril eriti köitev ja põhjalik. Selle kõrval jääb itku muusikaline analüüs mõnevõrra tagaplaanile, piirdudes mõrsjaitkude uurimisega eeslaulja partii põhjal.

Kuigi üldiselt jätab raamat igati tervikliku mulje, tulenevad selle artikliväitekirja zhanrist mõned lüngad teema esituses. Kuna uurimuse pealkiri “Setu itkukultuur” paneb ootama probleemi võimalikult ammendavat käsitlust, torkavad need lüngad lugejale silma. Nii jäävad, erinevalt pulmakombestikust, surnuitkuga seotud rituaalsed toimingud peaaegu kirjeldamata, kuigi on mainitud, et “itkemise aeg ja koht olid rangelt reglementeeritud, samuti kombestik ja isegi riietus” (lk 103). Surnuitku muusikaline külg jääb täielikult vaatluse alt välja, mis võib kahtluse alla seada autori olulise väite setu kõigi itkuliikide poeetilise ja muusikalise struktuuri sarnasusest. Oma muljete põhjal setu itkudest ei saaks ma kuidagi öelda, et surnu- ja mõrsjaitkude viisid on samad või väga lähedased; ka esitusmaneer on oluliselt erinev. Nii kaua, kui erinevate itkuliikide muusikalist struktuuri pole põhjalikult võrreldud, jääb see küsimus minu jaoks lahtiseks.

Sellega seoses tekivad raamatut lugedes veel mõned põhimõttelised küsimused. Kas sooloitkud surnule ja pulmades kõlavad kooriitkud kuuluvad tõepoolest ühte lauluzhanrisse? Kas laulmise ja füsioloogilise nutmise piiril kõikuvaid sooloitke tasub üldse “lauludeks” nimetada? Kas koori esitatud kindla lauluvormiga mõrsjaitke ei oleks õigem vaadelda itku tekstiga (ja funktsiooniga) pulmalauludena? Ka Vaike Sarv ise märgib, et “mõrsjaitke eraldab muude pulmalaulude hulgast eeskätt funktsioon” (lk 163). Teiste sõnadega — stiililised erinevused mõrsjaitku ja muude pulmalaulude viiside vahel ei ole olulisemad kui muude pulmalaulude viiside omavahelised erinevused. Kooriitku laululist iseloomu tunnistades nimetab Vaike Sarv seda mõnikord ka “itkulauluks”.

Üsna usutavalt kõlab oletus, et varasematel aegadel kõlasid sooloitkud ka pulmades (lk 121). See kutsub tõmbama paralleele vene itkutraditsiooniga, mida mingil määral tunnen. Venemaal esitati üksinda nii surnu- kui ka mõrsjaitke, nende kõrval olid aga olemas itku tekstiga pulmalaulud, mida esitas mõrsja sõbrataride (Setumaal podruskite) koor. Sarnasus avaldub samuti mõrsjaitkude esitamise rituaalses kontekstis, mõnikord isegi detailides. Näiteks mõrsja kummardamine sugulastele, mille juures pidi ta end lausa vastu maad heitma, oli kombeks ka Põhja-Venemaa aladel (vrd lk 118). Samuti on Venemaal tuntud võimalus, et mõrsja asemel itkes keegi vanem naine (vrd lk 121).

Itku ja laulu mõiste eristamine ei ole sugugi lihtne. Vaike Sarv esitab ka ise küsimuse, “kas itkemist võib üldse pidada laulmiseks?” (lk 113), ja otsustab, et itkude puhul on siiski tegemist ühe laululiigiga, sest nende tekstidel on kindel poeetiline vorm (seda näitab ta ilmekalt raamatu kuuendas peatükis). Kuid erinevus itkemise ja laulmise vahel ei näi peituvat mitte niivõrd teksti struktuuris, kuivõrd esitusmaneeris ja ka viisi ehituses. Seda tõestab võimalus esitada sama struktuuriga teksti nii itkuna kui ka lauluna (mis toimubki soolo- ja kooriitkude puhul). Itkuzhanri määramisel toetub Vaike Sarv selle funktsioonile ja teksti sisulistele ja vormilistele tunnustele, mis on iseenesest loogiline. Samal ajal peaks oluline erinevus, mis lahutab itkemist laulmisest ja mida kasvõi intuitiivselt tajub iga sooloitkemist kuulnud inimene, kindlasti kajastuma mis tahes zhanriliigituses.

Võttes eesmärgiks setu itkutraditsiooni kultuuritausta näitamise, olnuks loomulik vaadelda üldjoontes ka selle lähimat konteksti — setu laulutraditsiooni üldse. Võrdluses teiste viisidega oleksid itkuviiside spetsiifilised muusikalised tunnused vahest paremini esile tulnud. Kuid ülevaate tegemine sellest, mida pole veel küllaldaselt uuritud, tähendaks sisuliselt omaette uurimuse kirjutamist. Tööst, mis on tegelikult esimene monograafia setu rahvalaulu alalt, oleks selgelt ülekohtune oodata teema ammendavat käsitlust. Vaike Sarve raamat pakub lugejale ohtralt mõtlemisainet ja mitme probleemi puhul ka nende lahendust. Samas jääb uurimus mõnes mõttes avatuks, mis paneb ootama sellele sisulist järge.