PERSONA GRATA ANNA-LIISA BEZRODNY

Anna-Liisa Bezrodny on sündinud 10. septembril 1981. aastal. Ta on pärit mitme põlvkonna muusikute perekonnast. Tema isa oli silmapaistev viiuldaja ja dirigent, Moskva konservatooriumi ja Sibeliuse Akadeemia professor Igor Bezrodny, ema, professor Mari Tampere, on tunnustatud viiuldaja ja pedagoog, Eesti Muusikaakadeemia ja Sibeliuse Akadeemia õppejõud; isaisa Semjon Iljitš Bezrodny oli silmapaistev viiuldaja, 1930. aastatel Tbilisi konservatooriumi professor ja ooperiorkestri kontsertmeister, isaema Tatjana Pogozheva — samuti silmapaistev viiuldaja, professor Jampolski assistent Moskva konservatooriumis ja hiljem pedagoog Soomes; emaema Aime Tampere oli tunnustatud organist ja pedagoog, emapoolne vanavanaema Jenny Siimon — eesti väljapaistvamaid laulusoliste. Anna-Liisa on olnud muusika sees kogu aeg ja muusikuks saada on ta tahtnud lapsest peale.

Väiksena imiteerisin oma vanemaid õpetamas ja püüdsin isegi neid õpetada. Mingit küsimust, kelleks saada, ei tekkinud, muusikuks saada tundus nii loomulik. Hiljem tuli arusaamine sellest, kuivõrd ainulaadne ja vastutust nõudev on see elukutse. Suurimaks unistuseks on anda viiulimängu kaudu inimestele midagi väga olulist, ehk kunagi õnnestub see ka ellu viia.

Esimeseks õpetajaks oli Ivi Tivik, kelle juures Anna-Liisa alustas õpinguid kolmeaastaselt. Siis oli see vaid lõbus mäng.

Imestan siiani Ivi Tiviku kannatlikkust minuga mässata ja mu ulakusi välja kannatada. Käin talle veel nüüdki vahel ette mängimas ja olen talle kõige eest siiralt tänulik.

Tallinna Muusikakeskkooli astus Anna-Liisa 1987. aastal; kui aga ema ja isa läksid tööle Soome, jätkas ta 1991. aastast Helsingis viiuliõpinguid Sibeliuse Akadeemia noorteosakonnas oma isa ja ema klassis ning The English School’is, kus õpiti põhiliselt inglise, osalt ka soome keeles; peagi lisandus ka kohustuslik rootsi keel, vanemates klassides veel prantsuse, saksa ja itaalia keel. Nii hakkas Anna-Liisa juba varakult rääkima mitut keelt: kodus eesti ja vene, koolis inglise ja soome. Iga päev oli kasutusel praktiliselt neli keelt. Keeled ongi olnud muusika kõrval tema lemmikained.

Kuidas kulgesid viiulitunnid isa ja emaga, see sõltus nende ajakavast, sellest, millal üks või teine viibis parajasti Helsingis või reisil. Kerge ei olnud kellelgi.

Tegelikult on sõnadega raske väljendada seda, mida kõike olen neilt õppinud — muusikast, viiulimängust ja ka elust. Suurim tõde, mida nad mulle on õpetanud, on see, et kõik algab südamest. Kuid ka mõttetöö on väga tähtis. Peavad olema kõrvad, süda, käed, mõistus — siis tuleb ka viiulimäng.

1999. aastal asus Anna-Liisa õppima Sibeliuse Akadeemia solistide osakonnas, ees on veel kolm aastat õpinguid. Ta on osalenud ka mitmetel meistrikursustel.

Esimest korda neljateistkümneselt — 1996. aastal Yfrah Neamani kursustel Inglismaal. Olen käinud neil veel hiljemgi — 1997. ja 2000. aastal. Neamanil on kombeks ise valida osalejad. Üritused toimuvad ühes XV sajandil ehitatud lossis. Mängitakse ka kammermuusikat, tavaliselt öösel hilja.

1998. aastal käis Anna-Liisa Hermann Krebbersi kursustel Iirimaal Waterfordis. Kursuste raames toimus ka mitu kontserti, publiku huvi nende vastu oli suur. Lõppkontserdil tuli tal mängida Rimski-Korsakovi fantaasiat “Kuldkikas”. Krebbersi kursustel on Anna-Liisa osalenud veel ka Saksamaal Hannoveri lähedal Lehrtes, kus tuli samuti esineda kontserdil. 1999. aastal võttis ta osa Igor Ozimi kursustest Weimaris.

See on fantastiline linn oma ajaloo ja ilu poolest. Sain võimaluse mängida ka Jena filharmoonia orkestriga Tšaikovski Viiulikontserti. Olen saanud ka mitu tundi Sergei Kravtšenkolt, kes on meie perekonnatuttav juba ema õpiaastaist, ning käin aeg-ajalt ette mängimas ka Olga Parhomenkole, kes praegu elab Soomes. Ta on õppinud David Oistrahhi juures ja on fantastiline pedagoog. Meistrikursused on ühele muusikaõppurile väga olulised, sest nii puutub kokku erinevate nägemuste ja mõtetega pillimängust ning muusikast.

Anna-Liisa on võtnud osa ka nii mõnestki konkursist. 2000. aasta juunis esindas ta Eesti interpreete Eurovisiooni noorte muusikute konkursil (Young Musician Competition of Eurovision Broadcast Union) Bergenis. Kavas olid Rimski-Korsakovi fantaasia “Kuldkikas”, Štšedrini “Humoresk” ja Camillo Sivori “Romance sans paroles”. 1995. aastal võitis ta Jan Kociani nim viiuldajate konkursil (Jan Kocian International Violin Competition) III preemia, 1997. aastal I preemia Sibeliuse Akadeemia noorte viiuldajate konkursil, 1999. aastal Dietzenbachi muusikapidustustel Internationales Musikfest Dietzenbach anti ainus preemia Anna-Liisale. Aastal 2000 kutsuti ta Dietzenbachi esinema solistina koos Gruusia Kammerorkestriga, mängiti Bachi Kontserti viiulile, keelpillidele ja basso continuo’ le a-moll BWV 1041).

Vaatamata sellele suhtub Anna-Liisa konkurssidesse üsna kriitiliselt.

Ei saa ju individuaalsust numbritega mõõta! Palju oleneb zhüriist — kui andekad ja arukad inimesed seal istuvad, milline meeleolu neil parasjagu on, mida nad hommikul sõid jne. Miks peab erinevaid interpretatsioone mingisse järjekorda seadma? Inimesed, nende mõtted ja tunded on erinevad. Muusiku amet on eriline selles mõttes, et muusika kaudu saab väljendada seda, mida sõnadega ei saa!

Esinemisi on Anna-Liisal olnud õnneks ka väljaspool võistlust. Neist üks meeldejäävamaid oli tema isa Igor Bezrodny mälestuskontserdil Moskva konservatooriumi Suures saalis septembris 1998 Moskva TV-6 sümfooniaorkestriga, juhatas Aleksei Nikolajev. Esineda tuli kõrvuti selliste meistritega nagu Pavel Berman ning Maksim Fedotov — mõlemad on olnud isa õpilased — ja mängida Sibeliuse Viiulikontserti. On olnud võimalus mängida ka Juha Kangase ja Tallinna Kammerorkestriga oktoobris 1999 Mozarti Kolmandat viiulikontserti G-duur, sama kontserti esitas Anna-Liisa ka emadepäeva kontserdil Soomes mais 2000 Heikki Rautasalo ja Jyväskylä orkestriga, Paul Mägi juhatusel esines ta möödunud aasta märtsis, kavas Raveli “Mustlasrapsoodia” (EBU konkursi Eesti eelvoor). Üks huvitav kogemus oli esineda möödunud aastal “valvesolistina” Vaasas Põhjamaade dirigentide konkursi II voorus.

Esimese preemia võitis teatavasti Olari Elts, teise ja kolmanda pälvisid “kolleegid” Sibeliuse Akadeemiast. Mängida tuli neli korda Sibeliuse Viiulikontserdi I osa.

Kõige suuremaks ja tugevamaks muusikaelamuseks on Anna-Liisale senini olnud isa salvestatud heliplaat Chaussoni “Poeemiga “.

Minu jaoks on selles terve omaette maailm, ilu ja valu, mida vaid muusikas saab edasi anda. Mu isa oli tõeline kalliskivi muusikute seas. Niisugust esitust ei ole ma ei varem ega hiljem kuulnud.

Järgmisest sügisest loodab Anna-Liisa õppima asuda Yfrah Neamani juures Londoni Guildhall School’is.

VLADIMIR IGOÒ EV
TIINA ÕUN