TIIA JÄRG
MATI KUULBERG

9. VII 1947— 14. VI 2001
Kool: 1962—1966 Tallinna Muusikakeskkool (Harald Aasa viiuliklass);
1966—1971 Tallinna Riiklik Konservatoorium (Anatoli Garšneki kompositsiooniklass).
Töö: 1966—1974 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri viiuldaja;
1970—1998 Tallinna Georg Otsa nimelise Muusikakooli muusikateoreetiliste ainete ja kompositsiooni õpetaja;
1986 — Heliloojate Liidu konsultant.
Heliloojate Liidu liige alates 1972. aasta veebruarist.

CV

Minu hing sündis seal ja siis, kus valguserikkas õhus olid tähed, ja taevas oli täis ränkraskeid tumedaid pilvi. Sadas kollast vihma, välk sähvatas ning ülalpool oli kohutav mürin. Ja siis tegi Jumal vahe valguse ja pimeduse vahele. Ning taevast tuli särav tulekera ja ta nimetati päikeseks.

Oma esivanemaid ma kahjuks ei mäleta, kuid armastan jäägitult oma reaalselt eksisteerivaid ema ja isa. Võõrväe ülemvõimu tõttu oli mu lapsepõlv piisavalt piinarikas ja ääretult nukra alatooniga.

Ja väikesed konnalapsed läksid üle teeristi. Polnud suhkrut, komme, vorsti, jäätist, limonaadi, ning hamburgerit meie maal veel ei tuntud. Sain iga päev peksa, kuna olin elav poisslaps. Ema istus kaela peal ja isa uhas mind püksirihmaga, millel pannal. Ikkagi kollektiivne ettevõtmine. Kas pole? Isa tahtmine oli — minust peab saama uus ja täiuslikum Paganini ja seda uues kuues. Ta tahtis täita oma salasoovi, küll aga mitte lapsepõlveunistust.

Kahjuks see kasvatusmeetod ennast ei õigustanud — minust sai küll muusik, kuid ainult helilooja. Mu juuksed pole hallid ega pealagi paljas, kuid mu elu on must, räpane ja tume ning hingerõhuvalt raske. Miks? Miks kured lendavad lõunasse? Miks muusikud peavad olema libud? Miks pean ma olema istunud Pagari tänava keldrites iseenda riigi iseseisvuse nimel? Oma riigilipu eest? Miks?

Tundub, et neile küsimustele ei tule niipeagi vastust, kuid eksistentsi ots saabub niikuinii. Ja ta on paraku käega katsutav. Kas võit elu nimel? Või hoopis rumaluse pärast?

Tänan lugejat, kui ta sissejuhatuse jõudis läbi lugeda. Nüüd aga kõigest järjekorras, nagu ikka kombeks, ja veidi talitsetumate emotsioonidega.

Ma armastan inimesi. Ja veel enam armastan ma väikseid lapsi. Ma pean neist tõesti lugu. Kuid veel enam olen ma kiindunud loomadesse ja loodusesse, sest sealt ma ju tulnud olengi. Tunnen vahel rohkem rõõmu mahajäetud kassipojast külavaheteel kui mõnest heast kolleegist, kes mind surmahirmus, ja seda ainult kadeduse pärast, mu rasket pead silitama on pandud.

Rabad ja laukad, kotkapesa juba ammu surnud männi ladvas, väikene hütike sinisilmse järve ääres. Ning lootusetu kalapüük pärast rasket äikest — metsamarjad ja tormiselt vahutav meri rannakividega. Kõik see ja veel lõputult palju imetegusid looduses ongi minu elu aluspõhi ja tugi. Ka armastus. Nagu rünkpilved sinitaevas.

Olin teises klassis ja minu ees istus valgete pikkade patsidega tüdruk. Ma tirisin teda tema juustest ning ilmselt väljendasin sellega oma siiraid tundeid. Aga nüüd on ta surnud ja maetud.

Nagu paljud minu teised klassikaaslased. Lisaks veel mu parimad sõbrad. Küsimus — kas poleks aeg lõpuks ometi lahkuda?

Siis tuli esimene tõeline kooliarmastus, mis kestab tänini, ja tolle daami käest saan ma alati sobilikke nõuandeid, kuidas oma isiklikus elus toimida. Ta oli ilus, tark, jällegi valgejuukseline ja väga heatahtlik. Ta õpetas mind ka tundma, kes on naisterahvas. See oli meeldiv kogemus ning ei kao minu mälust kunagi. Kuid ma jäin süütuks kuni oma esimese abielu pulmaööni. Ja see oli ju lausa ime! Mis sest, et väikene ime. Ja see kõik juhtus väga kaua aega tagasi — siis kui sadas jällegi kollast vihma.

Inimene on üdini patune; ka minu edasist elukäiku hakkas juhtima kuningas alkohol. Oman ka kõiki teisigi inimlikke nõrkusi ega häbene sugugi nende pärast. Alkohol toimis aeglaselt, tasapisi, kuid siiski viis just alkohol mind selleni, et pidin loobuma oma toredast perekonnast teise, võhivõõra mulgi naise pärast. See oli mulle ränkraske otsus, mida kahetsen sügavalt.

Ei tulnud ka teisest abielust midagi head; kulus kakskümmend täisaastat, et teha selgeks —meil pole enam teineteisele midagi ilusat öelda. Ka polnud meil omavahel rõõme jagada. Ja jälle sadas, tumedat kollast vihma.

Jäin päris üksi ning olgugi et teine mind igati toetas ja aitas, kadus armastus ei tea kuhu. Lihtsalt haihtus. Nagu need valged rünkpilved sinitaevas. Ja jälle sadas mustale mullale rasket kollast vihma. Aga äikest polnud.

Ent kahekümnes sajand on infotehnoloogilise ajastu algus ja võimalused leida uut ning sobilikku elukaaslast on lausa piiramatud. Hakkasingi oma printsessi otsima.

Ja näe — sealt ta tulebki! Noor, kaunis, haritud, jällegi tark ja valge peaga, kuid kahjuks koos oma täiskasvanud pojaga. Viga! Meie mõlema mõtlemise viga. Uus abikaasa pole õnneks õpetaja ega muusik, kuid teda vaevab rahaprobleem.

Nagu kombeks on, armusime teineteisesse päris sügavasti; ka abieluleping sai kohe sõlmitud. Võib-olla isegi liiga kiiresti, kuid see oli meie mõlema soov ja vaba tahe.

Ning pilvine päike sinitaevas lainetas meie kohal ka südaööl, olgugi et Jumal oli teinud pimeduse ja valguse vahele selge vahe. Ja sadas õhkõrna valget kirbet lund, ning kollast tumedat vihma polnudki.

Kõik oli kaunis ja imeline, kuniks minuni ulatus jällegi saatana karvane käsi. See oli kuningas alkohol…

Ilmus veelgi üks lahendamatu probleem — Jumal.

Oma sünnist saati olen olnud sügavalt alandlik olend Kõrgema Võimu ees, kuid nüüd äratati minu vastu väärastunud vandenõu — ma pidavat uskuma liialt vähe ja valesti!

Inimest sundida pole võimalik, ning resultaat on järgmine — ma ei usu enam Oma Jumalat. Kuid keda ma siis üldse uskuma pean? Oma baptistist ämma? Kellele ma pean leidma koha oma elus? Koletult palju on neid vastamata küsimusi ning lahenduseni pean jõudma üksinda. Kuid kes on murtud tiivaga kajakas? Peaaegu rämps.

Seisan nüüd valiku ees — kas rünkpilvedega sinitaevas või süsimust maamuld koos ränga kollase vihmaga. Millegipärast meeldib mulle viimane võimalus rohkem. Siis on vähem vaeva iseenda ja teiste ees.

Kuid ilma Temata poleks ju mitte midagi ega kedagi. Ning Jumala vaim lehviks päris üksipäini laotuse peal. Annaksin meelsasti sada tilka verd, et saada teada elu suurt ja tabamatut saladust. Kuid leping vanakuradiga on mul juba sõlmitud ning minu psüühikat on kontrollinud juba ammustest aegadest alkohol. Usun, et mitte jäädavalt ning mitte ka igavesti. Hüvasti, õudsed unenäod.

Oma sihipäratu patukahetsusega nendin — Jumal mind enam ei aita.

Pisarad minu põskedel on ammu kuivanud, järele on jäänud vaid soolane kirme pikkadest möödunud aegadest.

Minu ainus soov on rahu, töö ja armastus. Tore, kui muru kasvaks minust ülespoole, linnud laulaksid oma laulu ja ma saaksin lõpuks hingerahu. Viimast soovin ka lugupeetud lugejale. Aga jällegi sajab jämedat kollast vihma.

31. oktoobril 2000. aastal.

*

Eespool toodud teksti ulatas Mati Kuulberg oma isale 23. märtsil 2001. Isa pannud imeks, ons poeg nüüd kirjanikuks hakanud.

8. aprillil 2001, eesti muusika päevade teisel kontserdil kõlas Niguliste kirikus Mati Kuulbergi oreliteos “CV” esiettekandes Aare-Paul Lattikult. Veljo Tormis küsis siis autorilt: “Kelle CV see on?” — “Minu,” vastas Mati Kuulberg. — “Kas pole liiga vara sellest kirjutada?” Teos lõpeb kellalöögiga. Kuulberg vist ei vastanudki tookord Tormisele.

20. juuni keskpäeval kõlas “CV” Kaarli kiriku võlvide all, kui algas autori viimne teekond. Hingekella löödi Mati Kuulbergile.

*

“Mis on loojale hinge peidetud,

turul ja tänaval see ei karju”

Henrik Visnapuu

*

Mati Kuulberg kirjutas muusikat 35 aastat ja kõikides zanrites, välja arvatud vokaalteater. Konservatooriumi viisaastak lõpeb Esimese sümfoonia esiettekandega 12. juunil 1971, aga Kuulbergi nimi on muusikainimestele teada juba mõnda aega: 7 prelüüdi kahele viiulile (1968); 4 sonaati teemal BACH flöödile, oboele, altsaksofonile ja tuubale (1969); kontsertiino tuubale ja sümfooniaorkestrile (1970), lisaks “Vanemuises” lavale jõudnud lühiballett “Kompositsioon viiele” (1971) — need on üliõpilaspõlve teostest kaalukaimad, neid esitatakse ka pärast esiettekannet.

1971. aasta suvi ja sügis kuuluvad balletile “Mont Valérien”. See on esimene õhtut täitev kolmevaatuseline ballett noorele heliloojale, esimene lavastus Ago-Endrik Kergele. 1971. aasta detsembri lõpul on “Vanemuises” esietendus, teos äratab tähelepanu ja publiku huvi. Järgmise aasta veebruarist on Mati Kuulberg Heliloojate Liidu liige, märtsis valmib Puhkpillikvinteti partituur. See on Kuulbergi teostest, aga ka eesti puhkpillikvintettidest üldse üks kõige enam mängitud ja kõige rohkem “rännanud” (esimese kolme aasta jooksul 25 korda).

Tuleb tunnustus, süveneb enesekindlus. Sõbrad-pillimehed kiirustavad tellima uusi teoseid. Ta näib töötavat kiirelt ja kergelt. Kahtlusteks pole aega. Esiettekannete kalender dikteerib töötempo. Puudub aeg loomulikuks pingelanguseks, laadimiseks ja taaskäivitumiseks. Näib, et seda kõike saab teha kiirendatud korras.

“Sümfoonia on VALMIS! Kolm osa (kõik attacca) kestavad ca 16 minutit. Koos komponeerimise ja partituuri panemisega võttis see mul sünnitusvalusid tervelt  n e l j a  ööpäeva jooksul. Olen jäänud tunduvalt kõhnemaks. Muusika võtab sealt, kust surm ka ei võta. Partituuri lehekülgi on 80, koosseis kolmene. [- - -]

Malera Kasuku trio võeti Heliloojate Liidus hästi vastu. Ainult Ofelia Tuisk oli hingepõhjani solvunud, et tulevad siin vanu ja teenekaid lollitama. Jaan Koha vist ei saanudki aru, kes see Kasuku on. Lepo tegi enne [teose esitust] ettekande ja loetles palju oopusi ning rääkis “elulugu” kah. Täna õhtul on siis kummardamine ja pärast — …bankett. Homme pole vaja enam sümfooniat kirjutada.”

Nii kirjutas Mati Kuulberg 2. novembril 1977. Jutt on tema Teisest sümfooniast (esiettekanne 15. detsembril 1977, dirigent Neeme Järvi). MaLeRa KaSuKu trio idee pärines Toomas Velmetilt: kirjutagu noored komponistid üks tõeliselt kollektiivne klaveritrio, kus igal mehel üks partii ja igaüks sai ühes teose kolmest osast oma jao esimesena valmis kirjutada. Kuulberg kirjutas viiuli-, Kangro klaveri- ja Sumera t?ellopartii. Autorite nimede esimestest tähtedest moodustati uus heliloojanimi. MaLeRa KaSuKu trio esiettekanne toimus 2. novembril 1977 (Jüri Gerretz, Toomas Velmet, Valdur Roots).

Alles hiljem, koostades ülevaadet Mati Kuulbergi teostest, nägin, et 1977. aastal on tal valminud veel klaverisonaat, klaveritrio, Sonaat sooloviiulile nr 3 ja Attacca soolotromboonile, järgmise aasta märtsis — Kolmas sümfoonia. Algul valime meie tee, hiljem tee meid…

Glissando taevastest põrgutesse — kunstniku elu, ütleb Diktonius.

Kord, pärast Mati Kuulbergi üht järjekordset “glissandot”, arvan, et see oli 1970. aastate lõpupoole, küsisin talt, kaua ta arvab niimoodi vastu pidavat. “Kui neljakümneni, ei enam,” vastas ta vaikselt. Suur kriis tuli varem. Lähedaste toel ja tohtrite abiga tõusis ta pinnale — 1980. algusaastad on üsna teostevaesed. Aga siis oli ta elutahe väga suur. Muusikasse tuli uus kvaliteet: süvenev, rahunenud, tasakaalustatum, rabelevast tormlemisest vaba(m) — viiulipoeem “Tiiule” (1983), Neljas sonaat sooloviiulile (1983), oratoorium “Elu nimel” (1985), Saksofonikvartett (1986), “Meenutus” tšellole ja klaverile (1987), palad “Niente” ja “Quasi” sooloflöödile, milledest sai Jaan Õuna initsiatiivil hilisema Flöödikontserdi (1994) seeme.

*

Ma ei tea, kuidas ta töötas. Sellest ei rääkinud ta kunagi. (Sellest ei räägi vist ükski kunstnik.) Kui kord üritasin ettevaatlikult uurida, kuidas see muusikategemine käib, keeras ta jutu naljaks ja teatas irvitades,  k u i  ebasobivates paikades tuleb mõnikord pähe tarvilik muusikaline teema. Teoste mustandeid pole ma tema kodus näinud. Kui selle kohta pärisin, ütles ta, et pärast teose puhtalt ümberkirjutamist likvideerib ta kõik visandid ja mustandid. Seevastu kõik muud paberid säilitas ta hoolikalt. Tema kirjavahetus, loomingudokumendid jms olid korralikult kaustades kronoloogilises järjestuses. Ta raamatu- ja noodikogu ning heliplaadid olid katalogiseeritud. Asjad tema ümber pidid olema korras. Oma tegemistes oli ta metoodiline ja süsteemsust armastav.

See torkas silma ka pedagoogilises töös. Ühes kammeransambli tunnis juhtusin tunnistajaks, kuidas õpilane mängis üht fraasi ebatäpselt. Õpetaja Kuulberg juhtis tähelepanu itaaliakeelsele terminile, mida õpilane, nagu selgus, ei teadnud. Et tegemist oli muusikute jaoks väga “igapäevase” sõnaga, ütles õpetaja: “Enne te siit tunnist ei lähe, kui selle meelde tuletate. Minul on aega küll.”

Et muusika oskussõnade tundmisega (järelikult — ka täpse täitmisega) oli TMKK õpilastel ikka ja jälle probleeme, koostas Mati Kuulberg 1980. aasta sügisel “Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastiku”. Neljakümne ühe leheküljeline käsikiri sisaldab ka aineregistrit!

Muide, 1973. aasta vabariiklikuks interpreetide konkursiks kirjutas Mati Kuulberg kohustusliku klaveripala “Giusto” (it k — täpselt). 1985. aastast pärineb “ENSV HL liikmete heliloomingust aastail 1962—83”. Need on statistilised tabelid, millest nähtub iga zanri ja iga autori arvuline esindatus vaadeldaval perioodil. Ei ole siin kirjutajale teada, kas Mati Kuulberg võttis selle töö ette isiklikust initsiatiivist või kuulus see ta tööülesannete hulka Heliloojate Liidus.

*

Elusa helilooja (seda väljendit tarvitas Mati Kuulberg mõnusa huumoriga) puhul mõtleme ta muusika juurde ta käitumise, sõnad, hääletooni, zestid, kõnnaku ja käekirjagi, muidugi juhul, kui teda tunneme, olgu või ainult kaasinimesena. Mõtleme kokku nähtava ja kuuldava poole, ja seda enesele märkamatult. Ajalik ja ajatu on koos ainult teatud hetkeni. Edasi saab oluliseks see, mis jääb, kui looming loojast ja loomisajast eemaldub. See, mille interpreetide järgmised põlvkonnad arvavad esitamisväärseks loomingust, mida autori isiksuse eripära enam ei elusta, kui leiavad sellest uut generatsiooni huvitavat. Looming olevat loojast targem…

Mati Kuulberg oli maailmaga kontakti otsiv, aktiivset suhtlemist vajav isiksus, aga paraku ise mitte parimas läbisaamises ümbritsevatega. Lapsena otse talumatuseni pöörane, oli ta ka täiskasvanuna oma vulkaanilise temperamendi ja mõnigi kord pidurdamatu käitumisega ebamugav ja ettearvamatu. Oma arvamust inimeste või maailma asjade seisu kohta ei jätnud ta enda teada.

Mati Kuulberg oli salgamatult andekas, hea tähelepanuvõimega, kiire taibu ja veel kiirema reaktsiooniga, muusik iga toll, hingelt ehk rohkem interpreet, kui elu seda talle võimaldas, miks muidu käis ta 1990. aastate alguses Roman Matsovi juures analüüsimas Beethoveni sümfooniate partituure?

Helilooja elukutse suurim raskus on Honeggeri sõnul kontseptsiooni sünd.

*

Täna, kolletamispäeval, möödub Mati Kuulbergi lahkumisest alles neli kuud. Ühe põlvkonna haavad on neljast järjestikusest kaotusest veel liiga värsked, et teha suuri üldistusi. Alles hakkame hoomama, mida lahkujad meile tähendasid, millest oleme ilma, aga aina selgemaks saab ka, mida nad meile pärandasid, koolivennad konservatooriumist — Lepo Sumera (2. juuni 2000), Raimo Kangro (4. veebruar 2001), Tarmo Lepik (11. märts 2001), Mati Kuulberg (14. juuni 2001).

Me ei või iial teada, kui kaugele kellegi otsene või kaudne mõju ulatub. Teadmatus selles asjas peaks meis kasvatama ettevaatlikkust ja vastutustunnet (V. A. Koskenniemi).

*

Mati Kuulberg oli minu kolmas loominguõpetaja muusikakeskkooli viimastes klassides. Tunnid toimusid iga esmaspäeva hommikul Kadriorus, tema kodus Weizenbergi tänaval. Minu õppimisaeg sattus ühte tema loomingulise kõrgajaga. Tol ajal kirjutas ta Flöödikontserti, mille tehnilistest killukestest minagi osa sain.

Õpetuse tuumaks oli minu arvates see, et ta suutis luua süsteemi, kus õpilane tundis loomingulist kindlust, mingit põhja; mitte abstraktset ruumi, vaid kindlat loomingukoridori.

Tema põhjalikkuses oli midagi ellerlikku: nõue iga noot põhjalikult läbi tunnetada. Tema ideaaliks oli polüfoonilise liini läbiviimine, vertikaali pidas ta vähem tähtsaks. Tema lemmikintervall oli väike noon. Kõige “ohtlikum” oli tundi viia klaverimuusikat, selle üritas ta halastamatult rookida kahehäälseks. Ta andis väga hea vormitunnetuse. Ja ei sallinud kvadraatset lauseehitust.

Tal oli vapustavalt kiire analüüsivõime, ja kindlasti oli ta üks eesti parimaid partituurilugejaid.

Mingi aja möödudes muutus ta tolerantseks, hakkas õpilase maailma sügavalt sisse elama, parandusedki muutusid pigem tehniliseks.

Ta andis ka teoreetikute rühmale orkestratsiooni. Tal oli kodus suur noodi- ja plaadikogu, seal kuulati läbi põhirepertuaar, ka XX sajandi põhiteosed, näiteks Stravinski “Püha kevadet” nimetas ta “suurimaks orkestriimeks”. Kuulamise põhiosa moodustasid Šostakovitši ja Prokofjevi teosed. Negatiivne näide temalt oli Philip Glass. Ja lemmikheliloojana nimetas ta Tšaikovskit.

Timo Steiner (s 1976)

Lõpetanud TMKK aastal 1994 Mati Kuulbergi ja

EMA aastal 1999 Jaan Räätsa õpilasena

*

Mati Kuulberg oli inimene, kes mind kättpidi kompositsiooni juurde tõi, ja selle eest olen ma talle elu lõpuni tänuvõlglane. Poleks olnud tema entusiasmi ja usku, et minust võiks helilooja saada, oleksin juba varakult käega löönud, kes teab — võib-olla ka muusikast üldse loobunud. Kohtusin Mati Kuulbergiga esimest korda siis, kui üritasin Muusikakeskkooli IX klassis fakultatiivselt kompositsiooni õppida. Esimesed loomingutunnid olid kohutavad. Üheleheküljelised klaveripalad, mida olin suure jõupingutusega klaveri taga mitu päeva üritanud paberile panna, lammutati Kuulbergi käe all tükkideks — algaja komponistina ei suutnud ma neis luua ühtset ja läbivat loogikat. Mäletan siiani oma esimest loometükki — kirjutatud d-mollis —, mille kohta Kuulbergi kommentaar oli “no võtmemärgid võtame siit nüüd kohe ära”, ja sellele repliigile järgnes loeng sellest, kuidas kaasaegses muusikas võtmemärke ei kasutata. Mõne kuu pärast otsustasin jätta kompositsiooniõpingud katki, veendumusega, et sel alal mul eeldused puuduvad.

Mõni aasta hiljem sai Mati Kuulbergist meie klassi harmooniaõpetaja ning harmooniaülesannete lahendamise juures tulid jälle kõneaineks kompositsiooniõpingud. Kuulberg veenis mind, et nii lihtsalt loobuda ei tasu ja et võiksin siiski üritada. Kui teist korda oma kompositsiooniõpinguid n-ö “alustasin”, oli juba kergem. Mäletan ühte naljakat seika, et XI klassis, aasta enne lõpetamist, tahtsin üle minna kompositsiooni erialale. Pidin kolm korda kirjutama avalduse ning lõpuks kolmandal katsel ka Kuulbergi kaasa kutsuma, et ta minu eest kostaks. Ta oli nõus direktori juurde kaasa tulema ja lõpuks siiski mu soov kompositsiooni erialal õppida täitus.

Kuulbergi juhendamisel toimusid meil ka põhjalikud muusika kuulamise tunnid (ei mäleta, kuidas seda ainet nimetati). Tal oli kodus aukartustäratav hulk mitmesugust muusikat, nii tegin näiteks tutvust ka Bali saare ja Ravi Shankari muusikaga. Ka oli meil võimalus jälgida partituuriga Steve Reichi teost “Desert music”. See teos ja üldse Steve Reichi muusika avardasid tollal tohutult mu arusaama sellest, mida üldse kujutab endast uus muusika — ja siin oli suur roll ka Mati Kuulbergil, kes jagas selle kohta põhjalikke selgitusi. Abiks oli ka uue muusika kuulamine partituuriga ning näiteks arutelud orkestratsiooni, teoste ülesehituse jms teemadel.

Kuulbergil oli hiilgav karakteritaju, mis avaldus eriti siis, kui ta loomingutunnis teoseid parandas. Ta oli väikseimaski motiivis võimeline nägema karakteri “iva”, tundus, nagu joonistuks kujutluspilt ka tema silme ees eredalt välja. Minul see võime puudus ja seega jäi mul ainult imetleda. Kokkuvõttes ei saaks ma öelda, et Kuulberg oleks mingil moel mulle peale surunud oma loomingulist “mina” — pigem just tundsin, et õpingud tema juures innustasid mind. Vähemalt olin sel ajal üsna produktiivne, ja Kuulberg julgustas mind paberile panema ka ulatuslikumaid asju — kuigi hiljem osutusid paljud mu tolleaegsetest teostest jamaks, aga vähemalt oli see üsna hea ettevalmistus edasisteks õpinguteks.

Mirjam Tally (s 1976)

Lõpetanud TMKK 1995. aastal Mati Kuulbergi õpilasena ja

EMA 1999. aastal Lepo Sumera klassis

*

Oma esimest kompositsioonitundi meenutades võin mõndagi öelda tema kui õpetaja kohta üldiselt. Kõigepealt tundis ta loomulikult huvi selle vastu, mida olin eelnevalt teinud. Kaks muusikastiili (tema ja minu oma) läksid totaalselt lahku. Muidugi ei olnud minu stiil tähtis, tegelikult seda polnudki. Vaid mõningad katsetused barokiaegset muusikat imiteerides. Mõtlen praegu imestusega, kuidas ta suutis mind veenda rohkem XX sajandi stiilide poole pöörduma, nii et hakkasin otsima oma stiili. Kindlasti olid tal teiste õpilaste jaoks teised vahendid. Mind kasvatas ta aga alguses loomade imiteerimisega. See tähendab, tema andis looma nime ja mina pidin kirjutama vastava muusika. Muidugi ei suutnud ma seda enam kujutada oma “vana” muusikastiiliga, pidin leidma “uue”. Ajapikku hakkas mulle see “uus” väga meeldima ning ma jäingi selle juurde. Samas kasutas ta iga võimalust, et ka muusikalis-teoreetiliste küsimustega tegelda (hiljem oli ta ka mu harmooniaõpetaja). Teooria küsimused loomingutunnis ei tähendanud aga otseselt harmoonia probleeme (kuigi ka vahel neid), vaid noodi õigekirja, muusika ülesehitust, üldist meloodia ja bassiliini kujundust ning erinevate kujundite tähendust. Eriti täpne oli ta noodikirja suhtes. Ta ei lasknud läbi ühtegi ebatäpsust. Ka oli tal välja kujunenud oma süsteem vastavate instrumentaalsete lahenduste leidmiseks, mis olid ilmselt tingitud kunagisest tööst ERSOs ja praktikast komponistina. Orkestris mängimise praktikast tuli ka enneolematu pillide ja orkestratsiooni tundmine. Kuigi meie kujutelmad ning põhimõtted orkestratsioonist jäid kuni lõpuni väga erinevaks, olen ma talle võlgu kõik, mida orkestrist tean. Tema oli üks vähestest kompositsiooniõpetajatest, kes tulemuse saavutamiseks ei surunud peale ennast ja oma stiili, vaid suutis arendada iga noort heliloojat õpilase enda eripärasid ära kasutades.

Väga huvitav on tagantjärele mõelda, milline seos on tegelikult tema õpetamise stiili, inimliku olemuse ja muusika kirjutamise stiili vahel. Õpetajana ütles ta alati palju, kuid väheste sõnadega. Vahel oli tunne, et ta suutis viie sõnaga ära seletada mõne teoreetilise peatüki, mis sisaldas rohkem fakte, kui oli sõnu tema lauses. Kuid veel üks tähelepanek. Kõik, mis ta ütles, jäi meelde. Ka veel täna mäletan kõike, mis ta rääkis harmooniatunnis ja loomulikult — kompositsioonitunnis. Tema muusikas puudub ülearune, kõik vajalik on aga omal kohal. Ta arvestas, et kuulaja saab niikuinii aru, mis seal on, ning ebaolulise materjali taandamine vähendab asjatut müra. Nagu õpetus, jääb ka Mati Kuulbergi muusika esimesel kuulamisel eredalt meelde. Kuulberg oli väga nutikas. Ta suutis muusikat teha peaaegu olematute vahenditega, tema kujund oli ülinapp. Seepärast suudabki ta teinekord kuulajat petta sellega, mida seal tegelikult ei ole.

Mati Kuulberg on eesti muusikale jätnud hindamatu pärandi oma nelja sooloviiuli sonaadiga. See muusika on tõeline virtuoosimuusika viiulile. Väga kahju, et ta oma soolosonaatide plaanitud kuuesest tsüklist jõudis kirja panna ainult neli. Sonaadid on eesti viiulimuusikas erilised, kuna nad on loodud viiulimängu erinevaid võtteid kasutades. Võib öelda, et viiul kirjutas need sonaadid läbi Mati Kuulbergi käe.

Seoses Mati Kuulbergiga ei saa ma lahti mõttest, et tema, kui keegi üldse, suutis kompositsiooni Õpetada.

Mihkel Kerem (s 1981)

Õppinud TMKKs Mati Kuulbergi juures 1991—1999, EMA üliõpilane Mirjam Keremi viiuli- ja Jaan Räätsa kompositsiooniklassis