TIIA JÄRG
VAIKSELT JA MÄRKAMATULT, ILUTSEMATA JA TASAKAALUKALT…

Eesti muusika grand lady Ester Mägi juubeliks

Karl August Hermann õhkab 1892. aasta suvel “Laulu ja mängu lehe” kuuenda numbri sabas: “Oh, komponeerimisega ei ole nüüd uuemal ajal enam midagi võita. Kui üks hää mõte valmis on, siis ei ole paberit, kuhu pääle kirjutada; ja kui on üles kirjutatud, siis ei leia kirjastajat; ja kui sa ühe leiad, siis ei ole maksjat; ja kui saab trükitud, siis ei osteta; ja kui keegi ostab, siis ei oska keegi mängida; ja kui keegi mängida oskab, siis ei meeldi ta kellelegi” (K. A. H. – kellegile).

Raske arvata, keda dr Hermann ülaltoodut kirjutades silmas pidas, tema enese kohta see ei tarvitse küll käia, pigem sobiks see tulevase Mart Saare kohta umbes tosina aasta pärast.

Mart Saare säravaima õpilase Ester Mägi (sünd. 10. jaanuaril 1922) suhtes, tundub siinkirjutajale, on kindlasti kehtetud K.A.H. õhkamise viimased väited. On mängida oskajaid ja pole trehvanud inimest, kellele Ester Mägi looming poleks meeldinud.

Aastakümnete kuludes on see omandanud maine, mida siiralt võiks kadestada mõnigi edevuse- ja kuulsusejanus kolleeg. Ester Mägi helilooming on tervikuna ja iga teos eraldi võetuna nii kõrge kullaprooviga, et ammuilma käibib muusikute hulgas ütlemine: tal ei ole halbu teoseid. Ise ütleb ta end olevat pikatoimelise, nii sündivat ta teosed sammhaaval: “Kirjutan aeglaselt ja hoian valmis teoseid väga kaua oma käes. Mu looming ei ole ju suur. Seetõttu ei saa ma endale lubada, et annaksin käest ära noote, millega ma ise rahul ei ole.” (TMK 1992/1)

Tema tulek muusikasse, täpsemalt loomingusse, on ju õieti juhus, et hilise stardiga klaveristuudium käerikke tõttu katki pidi jääma; kui oli juhus, et ta — tänu Karl Leichteri terasele pilgule — 1946. aastal Mart Saare kompositsiooniklassi sattus, kus ta enese sõnul alles klaveritrio õnnestumisest alates julges uskuma hakata, et temast võib siiski ehk saada helilooja. Siis oli 1950. aasta.

Igal meist peab olema midagi eelmistest põlvedest kaasa saadud. Elu tähtsate valikute tegemisel see avaldub. Ja pealtnäha juhused reastuvad teatud seaduspäras saatuseks.

Ester Mägi emapoolne vanaisa Jüri Niemann olnud nii suur laulumees, et pühapäeva hommikuti kirikust tulles kurtnud alati: “jälle ei saanud ennast välja laulda”, sest naised olevat hakanud juba liiga palju vaatama sinna meeste pingi poole…

“Lapsepõlvest mäletan, et armastasin laulda, aga tegin seda tihtipeale imelikult: püüdsin laulda kahehäälselt. See oli omamoodi figureeritud leelutamine. Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgesti, et Miina Härmaks, ilma et oleksin üldse teadnud, mida see tegelikult tähendab.

Ilmselt oli see 1928. aasta üldlaulupidu, mis minus nii suure vaimustuse tekitas. Poisid muidugi itsitasid mu ütluse peale, ja sealt alates muutusin ma võrdlemisi ettevaatlikuks oma muusikaarmastuse väljendamisel”. (TMK 1992/1)

Lauluhimu (juba mitu põlve) ja tungiv vajadus väljendada rohkem kui meloodiat; tahtmine saada Miina Härmaks… Tagantjärele ei tundu toonase lapse sirgjooneline soov hoopiski mitte naljakas, pigem on see tähendusrikas oomen. Ebaõnn klaveriõpingutes ja õige, sobivama õpetaja leidmine.

Gunnar Aarma ütles kord veendunult, et kui inimene on selleks valmis, siis talle saadetakse õpetaja…

*

Mind on ikka hämmastanud Ester Mägi muusikas peituv hapruse ja tugevuse üheaegsus, poeetilise ja asjaliku koosolemine, sõnul raskesti tabatav ja imetlust tekitav. Nii on see paljudes teostes. Olgu näiteks või “Serenaad” flöödile, viiulile ja vioolale või “Duod rahvatoonis” flöödile ja viiulile, mille eriline atmosfäär, õigemini muusika iseäralik kokkukõla Vargamäe loodusega mulle “pärale jõudis” alles Tammsaare viiuli osaluse kaudu teose ettekandes, või Klaveritrio toime võhikust kammermuusika kuulaja peal, mille tunnistajaks juhuslikult sattusin… Ei ainsatki lehvivat lippu ega huilgavat pasunat peale karjapasunate ja sikusarvede “Bukoolikas” — nii läbi nõukogude perioodi tulla!

Kunstniku elu raskus.

Oma tee leidmise raskus.

Oma hääle kuuldavaks tegemise raskus.

Puhta südametunnistusega elamise ja olemise raskus.

Mida Ester Mägi muusikas leidub, on mõneski ülelugemist väärivas kirjatükis hoolikalt üles tähendanud Hugo Lepnurm (“Kaheksa eesti tänase muusika loojat”, Tln, 1979; TMK 1982/1) ja Evi Papp-Arujärv (TMK 1984/8).

Ester Mägi muusika paneb kuulaja mõtlema kunsti iseseisvast väärtusest, selle aegumatusest.

Ester Mägi teoste emotsionaalne informatsioon kõneleb looja suurest eneseväärikusest.

Ester Mägi teostes ei lahendata põletavaid päevaprobleeme, ei muretseta maailma ja rahvaste eksistentsi pärast. Vaikselt ja märkamatult viivad ta teosed inimese olemisse süüviva muusika kaudu elu põhiväärtuste juurde. See on juurte tunnetamine.

Ilutsemata ja tasakaalukalt kõneleb ta muusika delikaatsusest maailma suhtes, hoolitsusest kuulajast ligemise eest sealhulgas.