KRISTEL PAPPEL
ETÜÜD RIIA ROSSINIST

Need, kes tulevikus hakkavad uurima meie piirkonna muusikateatrit XX ja XXI sajandi vahetusel, saavad tõmmata kaardile joone põhjast lõunasse, Helsingist Riiga — peatustega Tallinnas ja Tartus. Viimastel aastatel on teatrikontaktid tihenenud mitte ainult või mitte niivõrd lauljate vahetusega: uue ja järjest laieneva nähtusena lisanduvad n-ö publikureisid. Tallinnast käiakse Helsingisse ja vastupidi, Tallinnast ja Tartust ka Riiga. Omaette teema on, kas ka Vilnius ja Peterburi võiksid sellesse areaali kuuluda — koostöö nende teatritega on lauljate puhul olnud igatahes viljakas.

Hoolimata publikureisidest soojendab ooperisõbra südant, kui naaberteater talle koju külla tuleb. Paar hooaega tagasi esitas Läti Rahvusooper Tallinnas “Estonia” kontserdisaalis Händeli “Alcinat”. 2001. aasta novembrikuus näidati Tartu kontserdimajas ja “Estonia” teatris Rossini “Sevilla habemeajajat”, Läti Rahvusooperi turnee organiseeris “Eesti Kontsert”.

“Sevilla habemeajaja” oli lavastanud praegu esmajoones Iirimaal tegutsev šveitslane Dieter Kaegi. Kaegi kasutas oma tõlgenduses nii “trendivõtteid” — mis oleksid võinud ka ära jääda — kui ka fantaasiarikkaid, üldistavaid kujundeid. “Trendivõtteks” nimetan näiteks reporterite-fotograafide lavaletoomist: väga vähesed teatrimehed suudavad loobuda sellest kulunud võttest tekitamaks laval (ja publikus) elevust. Kaegi ei suutnud, ent õnneks vältis siiski liialdustesse kaldumist — prozektoreid lavale ei tassitud. “Trendivõte” on ka tegevuse istutamine XX sajandisse, täpsemalt 1960. aastatesse. Õnneks ei jäänud see õõnsaks punnitamiseks, et olla iga hinna eest “moodne” — juba “Sevilla habemeajaja” zanr opera buffa lubab suuri vabadusi ja paralleele tänapäeva või lähiminevikuga.

Opera buffa tegelaste päritolu ulatub kaugetesse commedia dell’ arte aegadesse ja huvitaval kombel sobivad mõned Bergamo* värvikad tüübid ka 1960. aastate kangelastega. Opera buffa on tähendanud ka oma aja iidolite väljanaermist, Kaegi lavastuses on nendeks Maria Callas (ehk Rosina), Aristoteles Onassis (ehk Bartolo) ja Karl Lagerfeld (ehk Figaro), nii et esimesed kaks õieti retroiidolid. Krahv Almaviva on ikka krahv Almaviva — arvatavasti võis ta noorus ja aadlitiitel olla 1960. aastatel sama võrgutavad kui Beaumarchais’ või Rossini ajal. Tegevus hargneb ühe luksushotelli toas (lavakujundus sakslaselt Stefanie Pasterkampilt, valgustus: Nicholas Malbon, Iirimaa).

Aga välised nõksud ei oleks sentigi väärt, kui nende taga poleks detailselt läbi töötatud reziiga ja terviklikult kujundatud rollidega lavastust. Muidugi leidub küsitavusi, näiteks ei osanud ma põhjendada muu kui hirmuga muusika ees tormistseeni lahendust: tuppa pageb järjest rohkem hotelliteenijatest armastajapaare, kelle tegevus seal pole eriti veenev. Ent mahlakad ja täpsed rollitõlgendused kaaluvad need küsimärgid üles. Särav ja iseteadev Rosina (Sonara Vaice), piiratud, aga samas mõjuva isiksusena Bartolo (Juri ?kljar Peterburi Maria teatrist, kes poetas teksti ka sõnu laitmatus eesti keeles), kõhetu ja nutikas Basilio (Kri?j> nis Norvelis), jahedalt elegantne Figaro (Giedrius Zalys Leedu Rahvusooperist). Andekas noor tenor Viesturs Jansons krahv Almavivana näis algul “eelsoojendusaega” vajavat, ent juba krahvi esimene ümberkehastumine (purjus sõjameheks) oli vaimukas ning roll kulges hoogsalt lõpuni. Tuntud lauset suurtest ja väikestest rollidest illustreeris KristT ne Zadovska osatäitmine: Zadovska Berta iga lavalolek oli väike võluv etendus. Ka Berta ainuke aaria oli hästi lauldud.

“Sevilla habemeajaja” muusikatõlgenduse tugevaim külg olid lauljad. Sellise vokaaltaseme üle rõõmustaksid paljud Euroopa teatrid. Orkester fraseeris stiilselt, aga oodanuks veel kergemat, läbipaistvamat kõla (dirigent Normunds Vaicis). Omaette probleemiks kõikidele muusikutele oli kindlasti “Estonia” teatri akustika, millega lõpuni ei harjutudki.

Läti Rahvusooperi külaskäik viis mõtted taas sellele, kui teretulnud oleks Balti ja Põhjala ooperifestival, mis haaraks just artikli alguses mainitud teatreid. Jõudsalt näib selle poole pürgivat Saaremaa ooperifestival, mis aga järjest suuremate ülesannete lahendamiseks vajab veel rohkem jõudu, organiseerimist, asjaosaliste instantside arusaamist ja raha. Seni arendame ise ooperiturismi ja samas ootame loomulikult oma naabreid taas külla.

* Bergamo linna peetakse commedia dell’ arte sünnipaigaks.