VASTAB TEO MAISTE.
VASTAB MATI PALM
“Estonias” juubeldatakse. Jaanuaris sai Mati Palm 60, veebruaris saab Teo Maiste 70. Kaks kunstnikku, kaks isiksust, kaks erinevat saatust..., aga teemad, õigemini küll märksõnad, mida nad jõulude eel lahti kõnelesid, on samad. Räägitud erinevatel päevadel, kohtades, kellaaegadel jne. Tagasivaates on jutuks põhiliselt viimased kümme aastat, seega juubelist juubelini. Kui kogemata ei ole nende omavahelises jutuajamises ilmsiks tulnud, et nad täpselt samu teemasid puudutasid, siis selgub see asjaosalistele käesoleva numbri ilmumisel.
TEO MAISTE
Unistused?
Suuremad neist on täide läinud. Noorena Siberis olles — see oli umbes tuhat kilomeetrit Tomskist — kuulsin krapist ooperilaulu, see tõmbas mind ja pani kuulama. Tollal rahvavaenlasena ja NKVD järelevalve all... aga läbi elu keerdkäikude jõudsin lavale ja olen seal siiamaani. Üks soov oli näha uue aastatuhande algust. Unistuseks oli vaba Eesti, ütleksin, et negatiivse kõrval on uues Eestis ka palju ilusat. Praegu unistan veel rahulikust vanaduspõlvest.
Elu?
Töine. Kui praegu ikka viis õhtut järjest laval olla, võtab võhmale, rollid ei ole pearollid, aga olen pabistaja tüüp ka. Tööd olen teinud tohutult palju kõikide teatris oldud aastate jooksul, kokku saab neid nelikümmend kaks. Alustasin 1960 “Vanemuises” ja kui 1962. aastal konservatooriumi lõpetasin, kutsuti paralleelselt ka “Estoniasse”, nii et “Estonias” saab nelikümmend aastat, lavastusi kokku 122 ja rolle umbes 110. Neist hingelähedasemad on olnud Porgy, Cyrano ja Boriss, aga ka parun Ochs “Roosikavaleris”, Philipp II “Don Carloses”, Lempelius “Reigi õpetajas”, Mölder “Näkineius”, Hovanski. Kui alustasin teatritööd, ei meeldinud mulle üldse operett, tundus, et seal on liiga labased naljad, aga nüüd meeldib mulle küll operettides kaasa teha — “Viini veri”, “Nahkhiir”, “Rummu Jüri”, “Mustlasparun”, tulemas on “Lõbus lesk”.
Ma ei kujuta üldse ettegi, mida muud oleksin võinud elus teha. Armastan teatrimaja, see on nagu minu teine kodu. Uskumatu, et olen hetkel teatris vanim tegev solist. Teatripisiku pärisin isalt, kes oli Võru “Kandles” näitleja ja tegi ka muusikalavastustes tenorirolle. Minu sündimise ajal tegeles isa juba äriga.
Esinemised väljaspool Eestit?
Et Eestis on palju tööd olnud, olen mõnedest pakkumistest isegi ära öelnud. Head mälestused on Leningradist, kus laulsin Philippi. Olen kaasa teinud projektlavastustes Prantsusmaal, Nantes’is, ja Soomes — Oulus, Turus, Savonlinnas. Muidugi ka gastrollidel “Estoniaga”. Oleks olnud teine aeg, oleks ehk paljugi teisiti läinud.
Meelismaad?
Prantsusmaa ja Itaalia, sealne vana kultuur, mida ei jõua ära imetleda ja endasse ahmida. Aga ka Soome, karge, kaunis ja hingelähedane, eriti suvel.
Vokaalsümfoonilised suurvormid?
Praegu ma neis ei laula, nüüd on uued ja noored tegijad, aga olen laulnud rohkem kui kolmekümnes suurvormis nii Eestis kui ka väljaspool.
Kammerlaul?
See pagas ei ole mul kuigi suur. Oma esinemisvajadused olen saanud rahuldada teatrilaval. Üks põhjus on siin ka vähene publikuhuvi kammerlaulu vastu. Kuid viimasel ajal olen mõelnud, et nüüd võiksin minna teisele ringile, sest niipalju ilusat muusikat on laulmata.
Pedagoogiline töö?
Mu staaz on küll suur, umbes kolmekümmend aastat, aga suurt koormust ei ole mul kunagi olnud, praegu on kaks õpilast. Mu esimesi õpilasi oli Hans Miilberg, kes alustas Jenny Siimoni klassis, järgnesid praegune vanemuislane Jaan-Willem Sibul, Taimo Toomast, kes on nüüd Dessau ooperi solist, Andrus Mitt, kes laulab praegu Soome Rahvusooperis, Thomas Mürk, noorematest Priit Põldma, Alo Rammo jt, mõned on läinud ärialale.
Õpetamise plusspool?
Rõõmustan, kui üliõpilane võtab minult midagi vastu ja suudab selle ellu viia. Õpetamine on küllaltki raske protsess, aga ka kasulik, õpetades õpid ise ka.
Koduteater “Estonia”?
Raske on teatrile hinnangut anda, kui ise oled selle tööde-tegemiste sees, arvestades etenduste menu ja publiku vastuvõttu, siis võib rahul olla. Rõõmu teevad võimekad noored.
Kadedus?
Ei ole tundnud. Headelt lauljatelt on alati midagi õppida.
Armastus?
Armastusega laval on nagu vägivallagagi. Kõik tugevad tunded peavad lavalt saali paistma ehedad. Alustan igat rolli nagu puhtalt lehelt. Alguses ei oska sellega midagi peale hakata, loen teksti, aga siis saan muusikast impulsse ja nii hakkab osa vähehaaval ilmet võtma. Vahel ärkan öösiti ja laulan mõttes oma partiid läbi. Juhtub ka, et ei saa esietendusekski veel õiget tunnet kätte. Lavastajatega on mul vedanud. Mina nendega vaidlema ei kipu ega ennast peale ei suru. Püüan mõista, mida lavastaja tahab ja mõtestada seda, lähtudes oma arusaamisest. Tunnete virvarris on abiks olnud paljud erinevad dirigendid, igaüks neist on isiksus, — see on rikastav kogemus.
Noored kolleegid?
Olen end noorte hulgas alati hästi tundnud. Nendega koos töötades tunnen end sama noorena. Omal ajal suhtusid ka Georg Ots ja Tiit Kuusik vanemate kolleegidena noortesse sõbralikult ja abivalmilt.
Füüsiline vorm, sport ja tervis?
Vormi tuleb hoida, kuid sporti ma pidevalt ei tee. Olen hommikuti võimelnud, siis pikka pausi pidanud, nüüd võimlen jälle, see annab päevaks parema toonuse. Suvel peab korralikult puhkama.
Puhkus?
Puhkus möödub mul suvilas, seal leidub alati tegevust — teen õues tööd, naudin saunaskäimist. Mulle meeldib vaadata, kuidas lill kasvab, armastan neid kasvatada kodus ja suvilas. Hommikul teretan lilled ära, see rahustab ja annab hingele hea tunde.
Praegune kultuuripoliitika?
Kõige rohkem häirib mind massikultuur. Meelelahutuses on mõndagi head, aga “tümps” on liiga pealetükkiv ja agressiivne. Ka raadio on sellega kaasa läinud, välja arvatud “Klassikaraadio” ja osaliselt ka “Vikerraadio”. Vahel on poliitikute arusaamad kummalised ja tahetakse teha arusaamatuid otsuseid, nagu näiteks “Klassikaraadio” likvideerimine, — õnneks see jäi alles.
Ajakirjandus, raadio, televisioon?
Ma pole ehk õige hindaja, aga mõnikord on piinlik lehte lugeda. Ajakirjanikud võivad endale liiga palju lubada. Muusikateatri kajastamises on ka vajakajäämisi, eriti päevalehtedes. Arvustus kipub sageli olema lihtsalt arvamus, mis on ühekülgne ega põhjenda midagi. Unustatakse ära, et muusikateater ei ole mitte ainult muusika, vaid ka teater, või ei teata, mida sisaldab mõiste “teater”. Arvan, et omaaegsed kriitikud Vidrik Kivilo ja Helga Tõnson tundsid ka teatrit. Praegustest võib usaldada Kristel Pappelit ja Mare Põldmäed. Arvustused jäävad ajalukku. Palju lohutust olen leidnud Soome ja ka meie klassikaraadiost. ETVst on ooperietendused taandunud. Teatri ajalugu peaks tänapäeval ka pildis jäädvustatama. Loodan sellele, et tehnika abil, mille jaapanlased “Estoniale” kinkisid, asi paraneb ja teater ise salvestab oma lavastused.
Euroopa Liit?
Ei tea, mis sealt võib tulla. Mulle ei meeldi ühtne raha, raha on ju riikluse sümbol, kuigi jah, liikumine võib olla lihtsam. Äkki hakatakse meile esitama norme umbes samuti nagu nõukogude ajal — kõik pidi vastama standardile.
See uue lipu jant ei ole küll Euroopa Liidust tulnud idee, aga tundub, et meie oma inimesed ei anna endale ka aru, mida nad õieti välja mõtlevad. Sini-must-valget lippu peitsid inimesed rasketel aegadel, hoidsid ja riskisid oma eluga ja ta on ka väga ilus. Miks meil peab olema ristilipp, oleme Baltikum, mitte Põhjamaad. Lätil, Leedul ja Eestil — kõigil on trikoloorid.
Praegune elu Venemaal?
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei ole ma Venemaal käinud. Alustasin ju Tomskis, see on vana vene kultuurilinn. Mõni aasta tagasi oli sealse muusikakooli 100. aastapäev, mulle saadeti ka kutse, aga mul jäi sõitmata.
Mobiiltelefon ja suhtlemine infoühiskonnas?
Alustasin piipariga, nüüd on mul mobiiltelefon, millega pean kontakti õpilaste, abikaasa ja kolleegidega. Arvutit ei ole, seni olen sellest kaugelt mööda käinud, aga plaanis on pensionile jäädes see muretseda — maailm tuleb koju kätte.
Argipaine?
Kellel seda ei oleks! Majanduslikke raskusi esialgu pole, aga mis saab edasi? Kui oleksin normaalses ühiskonnas elanud ja sama palju tööd teinud, oleksin võinud ammu muretut elu elada… Kuid töötades koos noorte kolleegide või õpilastega kaovad argimured.
Poliitika?
Ei tegele sellega ega tahagi tegelda. Kõrvaltvaatamine teeb nukraks, vahel vihaseks. Poliitika on suur stressi tekitaja, seal on rumalad mängud, võimuladvikus on hirmus omakasupüüdlikkus. Optimistina loodan, et poliitikud saavad täiskasvanuks.
Üllatus?
Iga päev on üllatus.
Muusikaakadeemia?
See on ime. Mäletan oma esimest välismaasõitu 1965. aastal, töötasin siis “Vanemuises”. Varssavis tutvustati meile uut ooperiteatrit ja uut helikindlate klassidega konservatooriumi. Imetlesime poolakaid, Varssavi linn tõusis ju Teise maailmasõja järel tuhast. Meie teatriehitus läks hõlmikpuu nahka, aga akadeemia on tõesti ime.
Südamelt ära?
(Pikk paus, ju siis jätab südamele.)
MATI PALM
Unistused?
See millest olen unistanud on käes — vaba Eesti. Ka minu lavateel on murdejooneks Eesti Vabariigi taastamine, millele järgnev on kolmandik minu kunstnikuteest. Noorena tahtsin palju reisida, õnneks olen seda ka saanud. Kui laotada maailma kaart laiali, siis olen käinud selle äärepunktides nii põhjas kui lõunas, idas kui läänes — Vancouver Kanadas, Hokkaido saare idatipp ja Magadan, Brisbane Austraalias, Buenos Aires — rääkimata maailma kaardi keskpaigast. Salaunistustest ei tahaks rääkida, hingesopis ikka midagi on.
Elu?
Ma ei tohiks oma elu üle kurta, tööd on olnud pidevalt teatris kui kontserdilavadel, kuigi jah, viimast on olnud Eestis vähem, aga väljaspool seda enam. Kui aga mõelda, et teatris, mis on siiski mu põhitöö, jookseb korraga mitu rolli, ja neid on veel tulemas, siis on mul läinud paremini kui paljudel teistel minu vanuses. Laulda Borissi, Pimenit, Philippi, Komtuuri, Bancot “Macbethis”, Zaccariat “Nabuccos”, Colline’i “Boheemis”, kohe jõuab lavale de Silva “Ernanis” — see kõik on ühe hooaja koormus.
Esinemised väljaspool Eestit?
Neid on aastate jooksul olnud väga palju. Olen laulnud umbes seitsmekümnes Itaalia teatris erinevaid rolle või esinenud kontsertetendustel. See on ilus pagas, aga vahel osutunud ka raskeks katsumuseks. Sitsiilias Agrigento teatris laulsin näiteks kuus õhtut järjest Colline’i “Boheemis”. Gastrollides võivad tekkida hoopis teised situatsioonid kui etteplaneerituna koduteatris. Saksamaal laulsin üheksal õhtul järjest eri linnades vaheldumisi Hollandlast “Lendavas Hollandlases” ja Zaccariat “Nabuccos”, kuna tuli asendada haigestunud poola kolleegi. See oli suur koormus nii vaimule kui ka häälele, mida ei saa kiitusena võtta, aga elus tuleb ette erinevaid olukordi. Esinemispaikade geograafia on lai — Soome Rahvusooperist Buenos Airese kuulsa Teatro Colón’ini või uusaastakontserdist lillevanikutes Amsterdami Concertgebow’s soolokavadeni Moskvas. Pidevat agenti mul ei ole, aga on olnud inimesi, kes on minu eest seisnud või mind kutsunud. Teisest küljest on mul olnud sellest ka hea meel, et ma ei ole ennast kellegagi sidunud ja kõik, mida olen saanud teha väljaspool, on olnud tänu individuaalkutsetele. Ma ei ole pidanud kellegi tahtele ennast allutama, olen olnud vaba.
Meelismaa?
Itaalia. Tunnen seal end vahest kõige paremini. Kui kokku arvata õppimised, gastrollreisid, züriitöö jms, olen Itaalias elanud üle kahe aasta. Itaaliaga seostuvad mul alati kaks aastaaega: varakevad, mil kõik õitseb, — see on tohutu lillemeri — ja sügis, kui kõikjal on kollased suured apelsiniväljad, mille vaatamisest hakkab suu vett jooksma. Selle kõrval on mu lemmikmaadeks veel Soome ja Leedu.
Vokaalsümfoonilised suurvormid?
Viimase kümne aasta jooksul olen Eestis vähe laulnud, aga suurvormi pagasis on mul viiskümmend viis teost, mitmeis neist olen võinud laulda mujal. Enamesitatud teoste kõrval meenuvad kõigepealt “Joonase lähetamine” ja “Hiiob”, Mahleri Kaheksas sümfoonia, Šostakovitši Kolmeteistkümnes ja Neljateistkümnes sümfoonia, Dvoraki Reekviem, Rossini Messa di Ravenna või Puccini Missa di Gloria.
Kammerlaul?
Olen laulnud palju erinevat repertuaari ja vist kõige rohkem kammerkontserte on mul olnud Venemaal. Kontsertmeistrid on olnud Tarsina Alango, Peep Lassmann, Viiva Väinmaa, Viive Pajuri, viimastel aastatel Peterburis ja Moskvas Larissa Gergijeva. Kahekümne seitsmest laulutsüklist minu repertuaaris on umbes pool olnud eesti autoritelt. Osa neist ootab raadiolindistust, sest muud võimalust nende esituseks ma ei näe.
Pedagoogiline töö?
Seda on olnud kaks perioodi: aastail 1976—1982 ja siis 1993. aastast kuni tänaseni. Vahepealne paus oli tingitud sellest, et olin aastas praktiliselt neli kuud kontserttegevuse tõttu Eestist ära. Liiga vähe jäi aega õppetööks, nii ei saanud see olla põhjalik. Pedagoogitööle tulin tagasi seoses magistriõppe loomisega. Olin lauluosakonna juhataja ühe perioodi — viis aastat. Praegu olen õppejõud.
Õpetamise plusspool?
Küllalt palju õpid ka ise. Õpilast juhendades kuuled asju, mida enda juures ise alati ei kuule — nii vokaaltehnilises kui interpretatsioonilises mõttes. Õpetamise puhul meeldib mulle näha, kuidas minu pakutu realiseerub. Paraku praegu ei ole enam garantiid, et õpilased leiaksid erialast tööd. Kooride hulk on vähenenud, teatris on nii-öelda lahtiste uste poliitika. Nojah, konkurents parema koha pärast on lääne maailmas olnud loomulik.
Koduteater “Estonia”?
Minu arvates “Estonia” kõige tugevam aeg oli 1970—1980-ndad aastad, kui teatris oli igast hääleliigist osatäitjad võtta ja jagus ka topeltkoosseisudeks. Me ei pidanud laenama lauljaid, selleks et tükki välja tuua. Selge on see, et kõigil aegadel on igal pool teatrites käinud külalisesinejad ja näidanud oma oskusi, — see on huvitav publikule ja kolleegidele. Viimasel ajal ei jätku meil aga osatäitjaid rollidele, ajame läbi kas ühe koosseisuga või kutsume juba algkoosseisu külalisi. Hea, et Läti ja Leedu on ligidal, sealt võib lauljaid leida. Aga probleeme on teistelgi, olen ka ise viimastel aastatel Leedu teatrit aidanud, käinud nendega ringreisidel.
Kadedus, ka siis, kui keegi laulab paremini?
Ma ei ole niimoodi kunagi mõelnud, pigem olen imetlenud kedagi, et kuidas ta nii hästi laulab. Juba noorena seadsin endale verstapostiks oma vanema kolleegi Teo Maiste ja olen jälginud tema lavategevust. Kuusik, Krumm, Ots...— kõiki neid olen imetlenud.
Armastus?
Tavainimesel on üks armastus, see kas on või ei ole. Artistil on oma eraelu ja veel lavaelu. Minul on küll nõnda läinud, et olen mänginud palju habemega vanamehe rolle, aga neilgi on oma armastus, ka tsaaridel ja kuningatel, see peab kuidagi laval kajastuma. Kas või Philippi kuulsas aarias — see on kõik üks suur armastus. Ega Boriss Godunuvgi elanud ilma armastuseta — see oli suunatud lastele. Ooperilauljal peab see hääles kajastuma, seda peab hääle kaudu kujutama. Armastus on hingeline seisund, seda ei saa väljendada ainult sõnades. Ooperirolliks tuleb armastustunde kujutamine ka vokaalselt välja treenida. Laval peab edasi andma konkreetset karakterit, mitte iseennast, ja igas loos on ka armastus erinev.
Noored kolleegid?
Õpilased ei ole mu sagedased partnerid, kõige rohkem olen laval koos olnud Tarmo Sillaga, viimasel ajal ka Märt Jakobsoni ning Alar ja Katrin Pintsaarega oma õpilastest. Iga aeg formeerib teatriinimest omamoodi. Olen veel sellest põlvkonnast, mil teatris olid sinuga kõrvuti ennesõjaaegsed tegijad — Tiit Kuusik, Endel Pärn jt. Nende vaated teatrieetikale süstiti minusse noorena. Tänapäeva noorte lauljate puhul tekitab mus mõnigi asi võõrastust, aga nende eripäraks on suurem huvi uue muusika vastu.
Füüsiline vorm?
See on kõikuv. Kui tervis on korras, siis on ka füüsiline vorm hea. Kaks-kolm peaosa nädalas, pluss proovid, on normaalne koormus. Liikumisega tuleb muidugi aktiivselt tegelda. Olen kunagi lõpetanud spordikooli, loonud oma elusüsteemi, see aitab mind ka praegu.
Puhkus?
Puhkuseks on mitte-erialane tegevus, kas või Sauel lapsepõlvekodu õuel toimetamine...
Praegune kultuuripoliitika?
Ma ei söanda teha väga suuri üldistusi. Olen ise mitmes komisjonis tegev, mul ei ole päris eetiline sellest rääkida. Aga olen end viimasel ajal tabanud mõttelt, et kui meile vabadus kätte antuli, oli kultuurielu alguses nagu üks kevadine vasikas, kes sulust välja on pääsenud ja kepsleb värskes õhus suurest rõõmust, — sellel puudus kindel suund. Muidugi on mul omad tähelepanekud. On asju, mis ühes korralikus kultuurriigis nii ei käi, nagu siin. Meie kontserdielus hakkas algul oma inimeste osatähtsus langema, mõnelgi juhul oli tähtis, et esineja oleks mujalt, kas Soomest või Rootsist. Nii sattus teatri- ja kontserdilavale ka teise või kolmanda järgu tegijaid. Mõnedki koorilauljad mujalt on esinenud meil solisti pähe. Õnneks hakkavad nüüd asjad juba stabiliseeruma, ka rahalised võimalused paranevad. Vahepeal kadus repertuaarist vene muusika, nüüd on olukord normaliseerumas. Venemaalt käivad meil ainult valitud interpreedid. ERSO peadirigent Nikolai Aleksejev on suurepärane muusik. Poliitika ja muusika rahvuslikud väärtused tuleks lahus hoida. Tunnen Vardo Rumesseni poliitilisi seisukohti, vaatamata neile esitas ta ka 1990-ndatel aastatel Skrjabini ja Rahmaninovi muusikat. Mul oli mõni aeg tagasi päris naljakas lugeda, et meil hakatakse taastama kultuurisuhteid Peterburiga. Minu suhted katkesid, jah, aastail 1990—1997, siis ma Venemaal tõesti ei käinud. Olin aga üks esimesi, kes andis Maria teatri stazöörigrupile meistrikursusi 1997. aastal. Meistriklass oli ka sealses konservatooriumis, olen olnud mitmetes züriides ja laulnud esinduslikul festivalil “Peterburi paleed”. Eelmisel kevadel oli mul taas soolokontsert Peterburi filharmoonia Suures saalis.
Ajakirjandus, raadio, televisioon?
Ei saaks öelda, et meie kultuuri kajastamine meedias oleks nii auväärsel tasemel kui siis, mil kirjutajateks olid Aurora Semper, Ofelia Tuisk, Helju Tauk jt. Päevalehtedes ilmuvad mingid ülevaated, aga tõsiselt arvestatavat kirjutist on raske leida. Kriitika peab olema asjatundlik, siis on tal kultuuriväärtus. Kui võtame mõne Karl Leichteri kirjutise, saame sellest ettekujutuse möödunust. Mõnedki kultuurisündmused toimuvad, ilma et neist jääks mingit märki maha.
TVs näidatakse rohkem seebikaid. Riigi TVs on arvestatavaid muusikasaateid vähe. “Vanemuises” ja “Estonias” esitatu käib TVst nii vähe läbi, et osa inimesi ei teagi, kus need teatrid asuvad. “Klassikaraadiost” saab küll kuulda ülekandeid teatri- ja kontserdimajadest.
Euroopa Liit?
Tahaks loota, et kui läheme Euroopa Liitu, ei hakata meile tobedaid ettekirjutusi tegema, — milline peab olema näiteks muna suurus või tomati läbimõõt. Üks ettekirjutus võiks siiski olla — et teatud protsent kontserdi- ja teatrilaval ettekantavast oleks meie oma maa looming.
Praegune vene elu?
Vene elu on huvitav jälgida. Näiteks Peterburis pakub renoveeritud hotell “Europe” nii uhket elu, mida ei ole ma mujal ilmas kohanud. See on uskumatu luksus, isegi mõttetu. Kella seitsme ajal mängitakse selles hommikueine saateks harfi, klaverit või kitarri, — elava muusika saatel võib süüa kaaviari või muid hõrgutisi. Üks mu sõber ütles, et mis vaesele imelik, see rikkale loomulik. Aga ühes teises hotellis meenusid mulle jälle Vilde reisikirjad — supp oli leige ja kelneri sõrm supis.
Mobiiltelefon ja suhtlemine infoühiskonnas?
Mulle ei ole kunagi pähegi tulnud reisile kaasa võtta mobiili — see on maailm, kus saan hästi ja rahus elada. Vanasti kirjutasin, nüüd helistan vajadusel tavatelefonilt. E-mail’i kaudu ei suhtle. Infoühiskonna probleemid mind ei vaeva. Mul ei ole asja ega aega tegelda kõigega, mis maailmas toimub, sest minu ring on tore kodu ja pere, toredad õpilased ja piisavalt tööd. Kui arvutiga hakkaksin tegelema, rööviks see veel mu aega. Vahel vaatan mõne raamatukaane vahele, lehedki on pikad ja paksud.
Argipaine?
Isiklikult minu jaoks seda ei ole. Aga... ühiskondlikud ülesanded ja võõrad mured on minuga kaasas. Päeval vähem, öösel rohkem. Ma arvan teadvat mis on argipaine. Olles maalt pärit, tean veidi nende probleeme, seal ei lähe paljud asjad nii, nagu oodatud ja loodetud. Liikumise “Eluterve Eesti” juhatuse esimehena, olen kokku puutunud painavate küsimustega — eelkõige paljude eesti laste ja perede raske olukorraga. Hea tunne on, kui olen eriala või kodu arvelt saanud teistele kuidagimoodi kasulik olla.
Poliitika?
Osa inimesi on pürginud poliitikasse, et ära kasutada seal avanevaid võimalusi. Istusin minagi kunagi Tallinna Linnavolikogu tagapingis Koonderakonna toetajaliikmena. Need on toredad mehed, aga erakonna likvideerimise otsus oli mehine ja õige. Pole mõtet sipelda poliitikas, kui sellel väljundit pole.
Üllatus?
(Pikk paus.)
Muusikaakadeemia?
Võime selle üle uhked olla, et meil niisugune maja on. Me saame teha oma igapäevatööd nii hästi, kui oskame. Aga akadeemia maja olemasolu väärtustab meid muu maailma silmis, meid on hakatud võtma oluliselt tõsisemalt kui varem.
Südamelt ära?
Elades ideaalide maailmas — aga teatri ja kontserdilava selline koht ju on —, valid ilusa repertuaari, rahvas plaksutab, saad lilli. Tore on. Aga...probleem number üks ei ole ehitada “unelmate teater” või midagi muud kõrgkultuuri tarbeks. Ka Tartu maantee läbimurre, “Eurovisiooni” võistlused Eestis jms on kõik ajutine mure. Meie tõeline probleem on iive. Oleme selle suhtes kõik veidike pealiskaudsed ja vähe hoolivad. Eesti rahvast peab kuidagi alal hoidma. Kui iibe langus jätkub aastas umbes 5000 inimeset, siis lihtsa arvestuse järgi on meid saja aasta pärast vaid pool alles ja me läheme Siberi ugrilaste teed. Me hääbume ilma igasuguste okupatsioonideta ja see on meie enda valik. Sageli mõtlevad eluliste otsuste vastuvõtjad liiga lühikese aja peale. Kui selles osas Eestis midagi ei muutu, pole mõtet tegelda globaalsete probleemidega. Pole tähtis, millises liidus või ühenduses hääbume.
Küsinud RAILI SULE