JOOSEP SANG
PARIM JÕULUKINK JAZZISÕBRALE
“Jõulujazz 2001”

Olulisim kõigepealt — “Jõulujazz 2001” oli igas mõttes suur õnnestumine. Lisaks vaheldusrikkale programmile rõõmustas nii korraldajaid kui ka esinejaid üle ootuste suur publikuhuvi: kõik suuremad kontserdid olid välja müüdud ning väiksematessegi saalidesse jagus meeldivalt palju vastuvõtlikku publikut. Eesti jazzielust, mis jätab üldiselt kaunis kiratseva mulje, saab juba aastaid rääkida eelkõige seoses festivalidega, mis külmal ning pimedal ajal (kevadel “Jazzkaar” ning talvel “Jõulujazz”, sügisel-talvel veel vähemat mõõtu “Nõmme Jazz” ning “Tudengijazz”) küllaltki laiale publikule lohtu pakuvad. Aina kasvav Suur-Tallinn pole ilmselt veel piisavalt suur, et vähemalt ühte tõelise jazziklubi nime õigustavat asutust kasumis hoida, sestap tuleb rahulduda (õnneks aina kasvavate-kosuvate) jazzifestivalidega.

“Jõulujazz 2001” oli mitmekesine kümnepäevane festival, millel puudus paaril varajasemal aastal tooni andnud stiililine laialivalguvus ja liialt laia publiku püüdmise taotlus. Seekord kõlas hea jazz ja sellega kõige otsesemalt suhestuv muusika ning festivali adressaat oli jazzi finesse hindav publik. Et mitmed esinejad suutsid ka nn laiemat publikut haarata, on pluss omaette. Äärmiselt meeldiv oli ka eesti muusika rohkus. Olukorras, kus eesti muusikaelu prioriteedina väärtustatakse (vahel ka üsna fossiilset) klassikalist muusikat ning jazz asub meie muusikapüramiidi umbmäärases keskosas, on rõõmustav, et siiski sünnivad uued projektid, ilmuvad uued plaadid ning kerkivad esile uued tegijad. Publiku tellimus selleks on sageli suurem kui klassikalise muusika puhul — Riho Sibula kontserdil “Estonia” kontserdisaalis toodi juurde lisatoole, lubati publikut rõdule seisma, kuid siiski jäid paljud ukse taha; näiteks samas saalis toimuvad “Eesti muusika päevad” ja mitmed teisedki kontserdid seda sageli ei suuda.

Kuigi “Jõulujazzi” välisesinejad, vokaalkvintett M-Pact ning mustanahaline Christian-Charles de Plicque olid esmaklassilised, oli festival siiski eelkõige kodumaise jazzi pidu. Hinnaalandust tegemata võib öelda, et kõik esinesid köitvalt: pianist Tõnu Naissoo tõestas, et on endiselt meie klaverijazzi esinumber; Tiit Kalluste ja Villu Veski näitasid, kuidas näeb välja tõeline balti koostöö, esinedes Niguliste kiriku avaras akustikas koos Raimonds Macatsiga Lätist (klahvpillid, suupill) ning Eugenius Jonavi… iusega Leedust (kitarr, vokaal); klarnetist Meelis Vind esitles oma tundeerka loomingut harfikõladega rikastatud kvartetile. Neist kolmest veelgi esinduslikumad olid kolm ülejäänud kontserti eesti muusikaga. Hedvig Hanson, kindlasti esinumber (õieti peaaegu ainuke number) meie vokaaljazzis, esitles väga tänuliku publiku ees oma uut plaati “Tule mu juurde”, mis sisaldab pooleldi unustatud eesti levilaule jazzilikus töötluses ning ka Hansoni omaloomingut. Esitatud kava plusside hulka kuuluvad kahtlemata valitud repertuaar ise, huvitav bändikoosseis, kus tuntud tegijate kõrval vähemalt kaks noort ja laiemale publikule tundmatut muusikut — kitarrist Marek Talts ning pianist Jorma Toots; huvitavad arranzeeringud ning lõpuks mõistagi Hansoni enda hingestatud esinemine. Tõsi — viimast võivad paljud tähistada ka miinusmärgiga, sest lauljatari soul’i-maneerid ei sobi kindlasti paljudele. Soul ja r’n’b on Hedvigi ilmsed mõjutajad, kuid ka tema jazzivaramu (nüansirikas fraseerimine, hea timing, oskus scat’i laulda) on piisavalt rikkalik, et hea jazzlaulja tiitlit õigustada.

Kitarrist Tiit Paulus ajas samuti “eesti asja” ning esines kavas pealkirjaga “Rahvalaulust Valgreni” koos soome suupillimängija Heikki Jäntti ning bassist Taavo Remmeliga. Saaremaale varjunud Paulus pole meie jazzis enam nii esiplaanil kui varem, kuid tema tegemistel tasub silma peal hoida. Pauluse südameasi on üdini eestiliku ühendamine kitarrijazzi traditsioonidega. Tallinna raekojas veidi kobavalt alanud muusikaõhtu kasvas kiiresti nauditavaks kammerjazziks, kus kõik kolm muusikut täiendasid üksteist liigselt esile trügimata ning esitasid intiimse aruka kava, milles domineerisid rahvaviisid ja tihti radikaalsedki seaded Raimond Valgre lauludest, mis alles kava lõpuosas tegid ruumi sellistele jazzistandarditele nagu Here’s That Rainy Day ja Bluesette.

Riho Sibula kahe poolega kontsert oli kindlasti üks “Jõulujazzi” peamisi publikumagneteid — kontsert müüdi kiiresti välja ning vastuvõtt oli soe ja tähelepanelik. Õhtu esimeses pooles laulis Sibul Estonian Dream Big Bandi saatel talle südamelähedast muusikat (Van Morrisoni Moondance, Nick Drake’i River Man, John Martyni Solid Air, Jerome Kerni Yesterdays), mis kõlasid Ameerikas õppiva Raul Söödi seades. Lisaks olid kavas veel kaks lakoonilist seadet Tõnu Kõrvitsalt (Tom Waits ning Sibeliuse jõululaul “Ei ihka au, ei hiilgust ma”) ning kaks eriti efektset Harry Connick juuniori sulest. Estonian Dream Big Band on paari tegevusaastaga järjest kosunud, kuigi ei õigusta oma lennukat nime ka veel täna sajaprotsendiliselt — seda juba põhjusel, et meil lihtsalt pole nelja jazztrombonisti ning -trompetisti “unistuste” vasesektsiooni loomiseks. Siiski on bigbänd tänuväärt algatus ning kindlasti on märkimisväärne, et orkester suutis sisuliselt ühe kuu jooksul publiku ette tuua kolm väga erinevat kava — Jukka Linkola autorikontserdi, kõnealuse Sibula-õhtu ning aastalõpu-show nimeka Lex Jasperi käe all. Et viia Estonian Dream Big Bandi tase aste kõrgemale, tuleks kollektiivi tööd korraldada Euroopa juhtivate bigbändide (näiteks Taani Raadio bigbändi või soomlaste UMO) eeskujul ja tagada muusikutele stabiilne töö. Eeldused kujuneda hoopis paremaks kui omaaegne palgaline Eesti Raadio bigbänd on ilmsed.

Riho Sibula intiimne laulumaneer sobis vastu ootusi orkestriga hästi kokku. Sibul pole jazzlaulja ning õnneks ei püüdnud ta ka Söödi mitmekesiste jazziseadete saatel svingida; pigem meenutas tema esinemine stiililt selliste isikupäraste rocklauljate, nagu Sinead O’Connor ja Björk kuulsaid salvestusi täisverelise bigbändi saatel. Kontserti tumestas kuritegelikult ükskõikne helirezii, mis ei lubanud Sibula esinemistes alati olulistel laulutekstidel publikuni jõuda — isegi kui osa süüd laulja enda sordiini all laulumaneeri arvele kirjutada. See mure kummitas enam teises kontserdipooles, kus esines kitarrist Jaak Sooääre juhitud ansambel Una Bossa soome bassisti Ville Herrala ja trummari Petteri Hasa ning eesti DJ-kultuuri isafiguuri Raul Saaremetsa osavõtul. Viimase osa jäi ansamblis tagasihoidlikuks, soome muusikute kaasamine oli aga hea mõte — meie nõutuim kontrabassist Taavo Remmel (kõigi eesti jazzimeeste esimene valik vaid paari-kolme tõesti korraliku jazzbassisti seas) osales festivalil kuuel kontserdil ja neljas erinevas koosseisus, vaevalt et ta enamat oleks suutnud. Una Bossa esitas laule, mis ilmunud Sibula mullusel sooja vastuvõtu pälvinud CD-l, samuti neid, mis salvestatud tema uuele, ei tea millal ilmuvale albumile. Viisiku vaikne muusika vajanuks paremat ruumi, kui “Estonia” suur saal, ammugi paremat helipilti, kuid siiski jättis see saalitäiele soodsa mulje. Võtmefiguur, bändi vedav mootor oli Una Bossa ridades mitte resigneerunud olekuga Sibul, vaid märksa rohkem väljapoole suunatud loomusega Sooäär, kes täiendas oma kitarrikommentaaridega viisiku mõtlikku muusikat.

Kuigi eesti jazz moodustas viimase “Jõulujazzi” tuuma, poleks pilt festivalist kui tervikust nii soodne ilma väliskülalisteta. Seattle’i vokaalkvintett M-Pact oli põhjendatult festivali peaesineja, kelle ülesastumine oli eelreklaamidest pähe kulunud lennukaid epiteete väärt. M-Pact’i nimi oli meil küllap kõigile tundmatu ning siia jõudis viisik Tallinnas kaks korda käinud ansambli The New York Voices soovitusel. Eesti publik on head ansamblilaulu palju kuulnud — kui vaid jazzi ning kergemat muusikat silmas pidada, meenuvad Manhattan Transfer, New York Voices, Real Group, Swingle Singers, King’s Singers, Singer Pur, Manhattan Vocal Project ja veel mitmed, absoluutsest ladvikust on puudu küll vist vaid M-Pact’i suurim mõjutaja Take 6, kes kord “Tartu jazzi” esinejana välja kuulutati, kuid siiski tulemata jäi. M-Pact ei laulnud pelgalt puhast jazzi, vaid ka gospeli ning soul’i joontega seadeid, klassikalise põhiplaaniga jõululaule ning lausa puhast poppi, mida ühendasid esmaklassilised arranzeeringud ja veatu esitus. Selline stiililine virvarr ei mõjunud siiski asjatu eklektikana, vaid koondus hästi läbimõeldud programmiks, mida veelgi ilmestas aktiivne lavaesinemine. Ameerikalik feel good-faktor on selle mandri kollektiivide puhul sageli vaid meelega võetud poos, kuid Sakala saali esimesse ritta paistis hästi kätte, et M-Pact’i entusiasm oli siiras. See on ka arusaadav, sest kuigi kvintett ei jää ühegi parameetri poolest alla maailma parimatele, on ansambli nimi veel suhteliselt tundmatu ning tippu pääsemiseks on vaja palju tõestada. Ehkki M-Pact’i muusika on igas mõistes hea jazz, tegutsevad Seattle’i lauljad vallas, kus palju määrab ka müügistrateegia. Tallinnas nähtu kinnitas, et grupi muusikalised voorused ei jää imagoloogiliste vangerduste varju, vaid lubavad M-Pact’i, õnnekombel eesti jazzipubliku uut head tuttavat, pidada silmapaistvaks täienduseks maailma vokaaljazzi ansamblite esireas.

Kaks väliskülalist astusid üles ka Tallinna metodisti kirikus, mis on oivaline kontserdipaik, pealegi meeldivalt avatud igasugusele muusikale. Meil ammu tuttava Sergei Manukjani kontsert lisandus festivali kavva ootamatult ning sellele ei jõudnud reageerida ei siin kirjutaja ega ka kardetavasti suur osa tema talendi ammustest austajatest. Teine esineja samas kirikus oli vokalist Christian-Charles de Plicque, kes on pärit Ameerikast, kuid elab nüüd Soomes, kus tegutseb ka tema saateansambel The Full Tilt Band. De Plicque’i biograafia räägib tema aastakümnetepikkusest koostööst nimekate bluusi- ja jazzimeestega, mehe tänane muusika ühendab gospelit, soul’i, bluusi ning vähemal määral ka jazzi. De Plicque on tõelise soul’ihäälega laulja, kellelaadseid meil vähe käinud ning kes kannatab välja võrdluse selliste vana kooli lauljatega nagu Ray Charles, Al Green või Barry White. Koos noorte soome muusikutega laulis de Plicque gospelit, tõlgendas selliseid laule, nagu Marvin Gaye What’s Goin’ On ja Van Morrisoni Have I Told You Lately That I Love You ja püüdis sütitada tuimavõitu publikut, mis õnnestus vaid osaliselt.

“Jõulujazzi” kümme päeva panid rõõmustama, et arvukas publik hea muusika ära tundis ning sellest osa sai. Kuuldu pakkus esmatutvust kahe huvitava välisesinejaga ning näitas märke arenevast eesti jazzist, mida hoiab elus vaid tegijate-korraldajate entusiasm heidutavas olukorras, kus puuduvad korralik jazziharidus, piisavad väljundid ning mis kõige tähtsam — muusikaelu korraldajate arusaam jazzi vajalikkusest ja väärilisest kohast tänases muusikas, nii laias maailmas kui ka kitsas Eestis. “Jõulujazz” on “Jazzkaare” väike vend, kuid sellisena väga hästi läbi mõeldud, kompaktne ning kuulajasõbralik. Küllap oli festivali külastajate seas teisigi, kes leidsid end mõttelt — see oli parim jõulukink jazzisõbrale.