VARDO RUMESSEN
EDUARD TUBINA LAPSEPÕLVEST JA TEMA ÕPILASTEOSTEST II
(Esimene osa vt TMK 2000, nr 7)

Me ei tea täpselt, mis ajast pärinevad Tubina esimesed loomingulised katsetused, ja mitmedki neist on tõenäoliselt läinud aja jooksul kaduma. Olemasolevatel andmetel võiks dateerida Tubina kõige varasemaks säilinud helitööks soololaulu “Õhtul”, loodud Karl Eduard Söödi tekstile 1925. aastal. Laulu käsikirjal on pühendus Tubina kaasõpilasele Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, lauljatar Linda Pirnile. Käsikiri kannab kuupäeva 21. november 1925 ja on valminud seega juba teisel õppeaastal Elleri juures. Selles ühe algaja õpilase esimeses loomingulises katsetuses äratab tähelepanu meloodiline leidlikkus, mitmekesine klaverifaktuur ning ladus muusikalise mõtte arendus. See on kaunis looduspilt, mis on edasi antud tundlike värvidega, ja milles paelub autori poeetiline kujundlikkus. Kahjuks pole teada, kas Linda Pirn seda tol ajal õpilasena ka kuskil esitas. Nii ongi see jäänud senini täiesti tundmatuks.

Sama aasta lõpul kirjutas Tubin veel ühe teose, klaveripala “Hällilaul”, mille pühendas oma heale sõbrale Rudolf Keissile. See Tubina varaseim säilinud klaveriteos äratab tähelepanu oma pehme harmoonilise koloriidiga. Siin on tunda lähedust Raveli värvika kõlamaailmaga, selle ootamatute harmooniliste modulatsioonidega. Käsikiri kannab daatumit “19. detsembril 1925” ja pühendust “Oma armsa sõbra Ruudile enne uinumist mängida”.

Ei ole teada, kas see lühike klaveripala tol ajal ka mõnel avalikul kontserdil kõlas. Tõenäoliselt esitati see esimest korda avalikult alles 29. juunil 1981 Stockholmis Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis selle artikli autori poolt.

1926. aastal on loodud teinegi Rudolf Keissile pühendatud klaveripala “Albumileht”, pühendusega “Süvenemiseks oma armsa Ruudile. Edy. 10. jaanuaril 1926. a.”.

Muidugi ei leia me siit veel kunstilist küpsust ega isikupära. Vaieldamatult võib aga neis täheldada seesmiselt ladusat muusikalist arengujoont, mis viitab selgelt nende looja tugevale muusikalisele väljendusjõule.

Üsna ilmselt oli Tubinale neil aastail suureks loominguliseks tõukejõuks tema armastus Linda Pirni vastu, kellega ta tihti koos esines ja hiljem abiellus. Linda Pirn on arvatavasti inspireerinud Tubinat mitmete tolleaegsete heliteoste loomisel, mistõttu ka on enamikule neist omane siiras väljenduslaad ja sisemine vajadus kõike poetiseerida. Sellele viitab ka mitme selleaegse soololaulu tekstivalik. Nimetagem neist 1926. aastal loodud soololaule “Luitel” ja “Su õrna kätt” (Villem Grünthal-Ridala tekstile). Mõlemalt käsikirjalt leiab pühenduse: “Prl. Linda Pirnile sügavan lugupidamisen. Edy Tubin. 10. märtsil 1926.”

Kuigi need soololaulud on avaldatud kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud” (Tallinn/Stockholm, 1988), on neist esimene arvatavasti senini ette kandmata. Seevastu kõlas teine laul juba 1930. aastatel Arno Niitofi ettekandes, hiljem plaadistas paguluses selle Heinz Riivald (Heinz Riivald. LP. Eesti laulud, 1961). Laulu on korduvalt esitanud mitmed eesti lauljad.

Selles laulus tahaks eriti esile tõsta romantilist väljendusrikkust, eriti laulu keskmises osas, kus suures ja dünaamilises puhangus on juba tunda tulevast väljapaistvat sümfoonikut. Helilooja, kes suudab saavutada nii väikeses vormis nõnda pingelise arenduse — pianissimo’st fortissimo’ni, mis haarab peaaegu kogu klaverifaktuuri, pälvib kindlasti suurt tähelepanu.

Samal 1926. aastal on loodud ka “Hall laul” (Ernst Enno sõnad), mille esiettekanne toimus 24. aprillil 1926 “Vanemuise” kontserdisaalis, esitajaks Alice Kopli-Wiegand. (Ilmunud kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud”, Tallinn/Stockholm, 1988.)

Sellesse aastasse kuulub veel soololaul “Serenaad” (Eino Leino sõnad), mille käsikirja varasem variant asub Richard Ritsingu arhiivis, laulu hilisem, veidi ümbertöötatud käsikiri aga Tallinnas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Laul on küll trükis avaldatud (kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud”), kuid tõenäoliselt seni ette kandmata.

Tubina õppeülesandel kirjutatud tööd on enamasti hävinud, 1927. aastast on säilinud vaid üks Fuuga c-moll, mille teema on ilmselt Elleri antud, sest samale teemale on kirjutanud ka Olav Roots ühe fuuga. Käsikirjal on ka märkus: ”Hinne — hää. H. Eller. 15. mail 1927.”

Õpingukaaslane Karl Leichter on märkinud aga, et Tubin tõi alati Elleri juurde tundi kaasa arvukalt iseseisvalt kirjutatud õppeülesandeid ja et mõnigi neist oli juba täiesti viimistletud kunstiteos. Kahjuks tundub, et Tubin ei hoolinud eriti oma varasematest helitöödest.

1927. aastal on aga siiski loodud mitmedki helitööd, mis tegid Tubina nime laiemalt tuntuks. Neist tuleks esmajoones nimetada meisterliku arendusega humoorikat rahvaviisitöötlust meeskoorile “Karjase laul”. Teos on jäänud kuni tänaseni Tubina üheks populaarsemaks koorilauluks üldse. Selle laulu kirjutas Tubin Tartu Meeslaulu Seltsi koorile ning selle esiettekanne toimus 26. oktoobril 1928 Tartus “Vanemuise” kontserdisaalis, koori viiendale aastapäevale pühendatud kontserdil autori juhatusel. Hiljem on see olnud korduvalt nii kodu- kui välis-Eesti laulupidude kavades. 1933. aastal määrati “Karjase laulule” ka Türnpu-nim koorilaulude võistluse auhind. See on muide ka ainus autori juhatusel heliplaadistatud teos (“His Master’s Voice”, 1939. Samuti on see plaadistatud CDl “Eduard Tubin. Meeskoorilaulud”, RAMi ettekandes, dir Ants Soots. (“Forte”, 1999). Trükitud korduvalt, viimati: “Eduard Tubin. Kogutud meeskoorilaulud”, Stockholm, 1999).

Samal 1927. aastal on valminud veel helilooja üks nõudlikumaid soololaule ”Kesk laotusi” (Ernst Enno väljendusrikkale tekstile), mille esialgne pealkiri oli “Prelüüd”. Laul annab tunnistust noore helilooja erakordsest meloodiaandest (meloodia arendus kuni 23 takti), millega võivad uhkustada vaid vähesed heliloojad.

Värvikale harmooniale toetuvad kõlavirvendused klaveripartiis loovad kujutluse avarast taevalaotusest ja meenutavad Tubina üht hilisemat, kõige väljapaistvamat klaveriteost — Teist klaverisonaati, mida on hakatud selle faktuuri järgi nimetama ka “Virmaliste sonaadiks”. Sonaadi algus oleks aga nagu otseselt välja kasvanud soololaulust “Kesk laotusi”.

Ei ole teada, kas seda soololaulu tol ajal keegi üldse laulis. Helilooja ise suhtus oma teosesse küllaltki kriitiliselt ja ei võtnud seda ka oma 1948. aastal koostatud kogumikule “10 soololaulu”. 1965. aastal tegi Tubin selle laulu veidi ümber. Niisugusel kujul kõlas “Kesk laotusi” esmakordselt helilooja 60. sünnipäeva kontserdil Stockholmi Kontserdimajas L. Haugi ettekandes (klaveril Harri Kiisk) 25. aprillil 1965.

Hiljem ilmus laul kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud” ning on kõlanud mitmete lauljate esituses.

Suurt huvi pakub veel samal aastal taani kirjaniku Johannes Vilhelm Jenseni sõnadele loodud soololaul “Drengi laul jääliustikul”.

Tubina teiste selleagsete soololauludega võrreldes on see küllaltki erandlik mitte ainult Tubina, vaid kogu toonases eesti heliloomingus. Nimelt on Tubin kasutanud siin esmakordselt (ja seda tõenäoliselt kogu eesti muusikas!) kvartharmooniat, millega püüdis enda sõnul edasi anda “karmi Põhjala külma hingust ning inimlikku igatsust kaugete maade järele”. Laul kõlas esmakordselt 1. novembril 1933 Arno Niitofi ettekandes (klaveril Olav Roots). 1935. aastal mängiti teost ka helilooja poolt orkestreerituna. Tubin ise pidas seda nähtavasti oma tolle perioodi lauludest küllaltki oluliseks, sest 1937. aastal lisas ta sellele ka taanikeelse originaalteksti ning saatis selle Wilhelm Hanseni kirjastusele, lootes ilmselt oma laulu näha kuulsa Taani kirjastuse väljaantuna, kuid kahjuks saatis kirjastus teose Tubinale järgmisel aastal tagasi. See ilmus trükist Tallinnas EKHSi kirjastusel. Kuigi teos on ka hiljem avaldatud kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud”, on seda vaid harva esitatud ning see on jäänud teenimatult Tubina teiste laulude varju.

1927.—1928. aasta paiku on üsna tõenäoliselt loodud veel lühike klaveripala “Epiloog”, mis aga on jäänud senini täiesti tundmatuks.

Eriti viljakaks kujunes Tubinale 1928. aasta, mil valmisid tema esimesed tõelised šedöövrid. Nimetagem neist 2 prelüüdi klaverile b-moll ja f-moll. Neist esimene on äärmiselt poeetiline ja võluva meloodilise arendusega lühike klaveripala. See on eesti klaverimuusika tõeline pärl. Prelüüdi algusmotiiv on lähedane Skrjabini prelüüdile op 15, nr 5, kuid teose vorm Elleri prelüüdi a-moll (II vihikust) omale. Pole kahtlust, et see Elleri 1920. aastal loodud prelüüd pidi avaldama Tubinale tol ajal suurt mõju. Tubin on ka ise kirjutanud selle kohta oma kirjas Ellerile 1967. aastal:

Sellest pisikesest, umbes 20-taktilisest prelüüdist puhub äkki, ootamatult läbi nii võimas tuuleiil, et hing jääb kinni. Ainult üks purse, aga sellise jõuga, et pärast prelüüdi kaeblikku lõppu see ikka veel kusagil sisemuses edasi elab ja jääbki sinna. Vähemalt minusse on see jäänud tänaseni püsima... Veel enne, kui sain Sinu õpilaseks, andsid mulle õpetuse muusika seesmise jõu suurusest, näitasid kätte teeraja, mida pidi tuleb minna, et leida seda jõudu ja kuidas seda kasutada.

Tubina varastes prelüüdides võib sageli märgata vormi ülesehituse sarnasust Elleri nimetatud prelüüdiga: lühikese ajaga saavutatakse teoses suur tõus, ning pärast hetkelist peatust järgneb lühikese lõpuosa vältel rahunemine. Elleri eeskuju ilmneb ka vormi kontsentreerituses ja teatud kujundite sarnasuses, mida võime täheldada teisteski Tubina varastes helitöödes.

Kui Leichter ühel kokkusaamisel Tubinaga Elleri juures 1969. aastal viitas Tubina varaste prelüüdide kontsentreeritusele, vastas Tubin: “See oli Elleri teene, tema ei lasknud pikalt lobiseda. Pidi ikka kohe ära ütlema, mis ütelda on.”

Teine prelüüd on mõneti arendatum, selles on veelgi enam melooodilise joone paindlikkust ja improvisatsioonilisust.

Ei ole teada, kas neid prelüüde keegi tol ajal ka esitas. (Olav Roots mängis 1930. aastatel kaks prelüüdi, mis on loodud aastal 1934.) Pärast sõda kõlasid need esmakordselt alles 25. detsembril 1975 Tubina 75. sünnipäevale pühendatud kontserdil Eesti NSV Heliloojate Liidus artikli autori esituses (ning need on heliplaadistatud firmas BIS 1988. aastal).

Pärast selle salvestuse kuulamist valmis Tubinal kogumik “10 prelüüdi”, milles ta ühtlasi kasutas neist kahest prelüüdist esimest, prelüüdi b-moll, teist pidas ta aga liiga laialivalguvaks.

1928. aastal on kirjutatud ka kaks suurepärast soololaulu, “Sügise päikene” ja “Punane õunapuu õis” (Juhan Liivi tekstile). Laulud on loodud Linda Pirnile, kes on neid hiljem ka korduvalt esitanud.

Neist esimene, “Sügise päikene”, kujunes Tubina üheks kõige populaarsemaks soololauluks. Tänu oma meloodilisusele ja lihtsusele on see tõenäoliselt tema kõige rohkem esitatud soololaul üldse.

1939. aastal seadis Tubin selle ka orkestrile. Sellisena see laul heliplaadistati 1939. aastal firmas His Masters Voice (solist Lydia Aadre, dirigent Olav Roots).

Teine laul, “Punane õunapuu õis” meenutab oma ülesehituselt mõneti helilooja varaseid klaveriprelüüde, kuid milline materjali kontsentreeritus, kompositsiooniline meisterlikkus ja tundeehtsus on sellele omased! Kuigi laul on tehniliselt küllaltki nõudlik, on see leidnud tee paljude lauljate repertuaari.

Esmakordselt kõlasid mõlemad laulud 11. mail 1930 “Vanemuise” kontserdisaalis Heino Elleri kompositsiooniklassi õpilaste kontserdil Linda Pirni esituses (klaveril Olav Roots). 1948. aastal võttis helilooja need ka oma kogumikku “10 soololaulu” (Eesti Rahvusfondi paljundus). Esmakordselt on need trükituna ilmunud kogumikus: “Eduard Tubin. Soololaulud”.

Samal aastal on loodud ka soololaul “Lumehelbeke” (Juhan Liivi sõnad). Tõenäoliselt ei ole seda laulu üldse esitatud ja nähtavasti suhtus ka helilooja ise sellesse kriitiliselt. Hiljem Rootsis elades kirjutas ta 1948. aastal sellele tekstile uue laulu ning lülitas selle samal aastal koostatud mainitud kogumikku “10 soololaulu”. Seda versiooni on ka korduvalt esitatud. Hiljem on mõlemad variandid ilmunud trükis kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud”.

Olav Rootsi mälestuste järgi valmisid Tubinal 1928. aastal ka variatsioonid klaverile rahvaviisi “Laula, laula, suukene” teemal. Kahjuks on teos läinud aja jooksul kaduma.

HHHelilooja esimeseks suursaavutuseks tuleb pidada 1928. aastal loodud ulatuslikku Esimest klaverisonaati E-duur. See on esimene suurvorm Tubina loomingus. Kuigi ka siin võib veel täheldada mitmeid mõjutusi, peamiselt Skrjabinilt, on see samas loodud erakordse väljendusjõuga ja annab tunnistust noore autori rikkast fantaasiast, huvitavast klaverifaktuurist ja suurepärasest klaverikäsitlusest. Sonaadi kõik osad paistavad silma mitmeplaanilise klaverifaktuuriga ja on tehniliselt väga nõudlikud. See on kahtlemata eesti klaveriloomingu üks raskemaid teoseid, nõudes pianistilt suurt tehnilist virtuooslikkust ja mitmesuguste keeruliste võtete täiuslikku valdamist. Kahjuks on see jäänud tänapäeva eesti muusikapublikule täiesti tundmatuks teoseks.

Sonaadi 1. osa esiettekanne toimus 14. novembril 1928. aastal Tartus Olav Rootsi klaveriõhtul. 1936. aastal müüs helilooja selle iseseisva helitööna EKHSile pealkirja all “Sonaat-allegro”, kusjuures, nagu ta oma kirjas EKHSi Valitsusele märkis, ei pidanud ta teisi osi kunstiliselt õnnestunuks, mille tõttu ta neid ka müüa ei soovinud. 2. ja 3. osa käsikiri asus pikka aega Karl Leichteri valduses ja need kõlasid esmakordselt alles 30. novembril 1985. aastal allakirjutanu esituses Kadrioru lossis toimunud klaveriõhtul. 4. osa käsikiri oli kaua kadunud ja seda ei ole senini avalikult ette kantud. Selletõttu on sonaadist heliplaadistatud vaid esimesed kolm osa (BIS, 1988). Lähitulevikus peaks see ilmuma trükist Rootsi kirjastuselt Nordiska Musikförlaget.

Sonaadil on neli osa ja selle vorm on erakordselt pikk — teose kogu kestus on üle kolmveerand tunni. Teose intonatsiooniliseks aluseks on sonaadi algul kõlav peateema laskuva käiguga motiiv, mis oma intonatsioonidelt meenutab Skrjabini Viienda klaverisonaadi kõrvalteemat. Kuigi see on Tubina esimene suurvormis loodud helitöö ning sellele võib ette heita veel teatud ülepakutust ja vormi laialivalguvust, on see kahtlemata suurepärane saavutus, mille kõrvale ei ole eesti tolleaegsest klaveriloomingust midagi seada.

1929. aastal kirjutas Tubin tõenäoliselt oma esimese orkestriteose — “Eesti rahvatantsud”. Helilooja teise abikaasa Erika Tubina mälestuste järgi on need loodud ühe lasteetenduse saatemuusikaks. Tõenäoliselt oli selleks F. Pocci/A. Kitzbergi lastenäidendi “Nõiapill” lavastus “Vanemuise” teatris, mis esietendus 2. aprillil 1929 Juhan Simmi juhatusel. Tsükkel koosneb kolmest osast: I “Ingliska”, II “Kivikasukas”, III “Karutants”. Hiljem, 3. novembril 1939 esitati seda ka Olav Rootsi juhatusel Tallinna raadios.

Tänaseks on selle kaks esimest osa ka heliplaadistatud Detroidi orkestriga Neeme Järvi juhatusel (Detroit Symphony Orchestra, 1997).

Nagu näeme, on Tubina loominguline produktiivsus vaatamata õpetajaametile Nõos ja dirigendikohustustele Tartu Meeslaulu Seltsi juures aukartustäratavalt suur. 1920. aastaist pärinevad aga tõenäoliselt veel mõnedki helitööd, millel puudub täpne dateering. Nimetagem neist: “Sonetti” klaverile ja soololaulu ”Laula mulle” (Ernst Enno sõnad), mis on jäänud käsikirja ja tõenäoliselt seni ette kandmata.

Arvatavasti on 1920. aastatel valminud ka soololaul ”Noor armastus” (Gustav Suitsu sõnad), mis on samuti loodud Linda Pirnile. Andmeid laulu esitamise kohta tema poolt ei ole. Küll kõlas see Paula Neumani ettekandes 17. aprillil 1934 Tartu ülikooli aulas. Laul on heliplaadistatud Irene Loosbergi ettekandes (Merit Records, 1961) ja avaldatud trükis kogumikus “Eduard Tubin. Soololaulud”.

Kui Tubin 1930. aasta kevadel Nõost lahkus, jäi tal maha oma korterisse üks kast seal kirjutatud helitöödega. Teiste seas ka kolm osa Esimesest klaverisonaadist ning üks vihik Eino Leino luuletustele loodud soololauludega “Helkalaulud”, mille seas leidunud ka varasem variant laulust “Ylermi”. Nagu helilooja ise on rääkinud, ei olnud tal aga hiljem enam aega neile järele sõita ja ta ei teadnud ka, kuhu need jäid. Huvitaval kombel sattusid aga Karl Leichteri kätte tema Esimese klaverisonaadi 2. ja 3. osa. Osa käsikirju sattus aga Tartus Erika Tubina ema korterisse, kus need seisid pikka aega, kuni leiti tema pärijate käest alles 1998. aastal. Kahjuks on osa neist läinud kaduma, kaasa arvatud eespool nimetatud “Helkalaulud”.

Viimane õppeaasta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, 1929/30 kujunes Tubinale mitte ainult väga pingeliseks, vaid ka mitmeski mõttes murranguliseks. Sel õppeaastal kirjutas ta üheosalise Klaverikvarteti cis-moll. See oli Tubina lõputöö Tartu Kõrgemas Muusikakoolis.

Leichteri mälestuste järgi olevat teos olnud valmis juba 1929. aasta kevadeks. Kuid nagu Leichter meenutas, olevat ühel kooriproovil läinud teose partituur Tubina mantli taskust kaduma ning Tubin kirjutanud selle pärast mälu järgi uuesti üles. Siinkirjutaja järelepärimisele palvega täpsustada teose loomise aega vastas Tubin (kirjas 9. veebruarist 1977): “Klaverikvarteti loomisaega ei mäleta. Esmakordne ettekanne oli tõepoolest H. Elleri kompositsiooniklassi õpilaste kontserdil 1930. a., kuid kirjutatud on see ikka paar aastat enne seda, töö läks tookord aeglases tempos.”

Klaverikvartett on kahtlemata kõige küpsem suurvormis helitöö, mille Tubin õpinguaastail kirjutas, ja seda võib pidada ka eesti üheks väljapaistvamaks kammermuusikateoseks. Seda iseloomustab ühelt poolt helilooja noorusromantiline tundemaailm oma lopsaka ja faktuuritiheda väljendusega, teisalt aga vormi hästi läbi mõeldud ülesehitus.

Kuigi teos on üheosaline, sisaldab see endas kõiki mitmeosalise sonaadi tsükli vormitunnuseid. Harmoonia on küllaltki huvitav ning värvikas. Juba esimesed akordid äratavad tähelepanu oma müstilise salapäraga, mille kohta Tubin hiljem on öelnud, et “Küll need mulle omal ajal meeldisid!”

Suur tähtsus teoses on energilisel peateemal, mis esimest korda kõlab klaverilt. Teose lõpuosas transformeerub see meeltülendavaks apoteoosiks kõigi keelpillide unisoonis, mille järel tuleb kogu teost lõpetav kiireloomuline coda.

Klaverikvarteti esiettekanne oli 11. mail 1930 Heino Elleri kompositsiooniklassi õpilaste õhtul “Vanemuise” kontserdisaalis, esitajateks Olav Roots, Boris(Boruch) Muršak, Ferdinand Arand ja Mendel Slatkin). Samal kontserdil oli kavas ka kaks osa Olav Rootsi Klaverisonaadist (esitas Olav Roots), Eduard Oja sopranikvartett “Talveöine” (esiettekanne) ning kaks Tubina soololaulu “Sügise päikene” ja “Punane õunapuu õis” (esitas Linda Pirn).

See oli märkimisväärne sündmus Tartu muusikaelus, ühtlasi andis kontsert hea ülevaate Elleri juures õppinud noorte heliloojate loomingust.

Kuigi Tubina Klaverikvartetti mängiti pärast seda veel mitmel korral, vajus see teos hiljem pikkadeks aastakümneteks täielikku unustusse.

Esmakordselt kõlas helitöö taas alles 16. aprillil 1977 Tallinnas Eesti NSV Riiklikus Teatri- ja Muusikamuuseumis ning on nüüdseks ka trükis avaldatud (EMF. Tallinn, 1981) ja kahel korral heliplaadistatud (“Melodija” 1989 ja BIS 1993).

Klaverikvartetiga tõestas Tubin, et ta on omandanud Elleri juures suurepärased kompositsioonialased oskused ning 22. mail 1930 lõpetas noor helilooja Eduard Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli.¹

Pooleli jäi ulatuslikum “Süit Eesti motiividel” sümfooniaorkestrile, mis valmis 1931. aastal pärast muusikakooli lõpetamist. See on neljaosaline teos, mille vorm meenutab klassikalise sümfoonia tsüklit. Teose esimese osa rahvaviisi olevat Tubin saanud Eduard Oja käest. Laskumata siikohal teose analüüsi, tsiteeriksin vaid väljavõtet Heino Elleri kirjast Emil Ruberile: Tubin kirjutab praegu Süiti eesti algupäraste viiside peale suurele orkestrile, üks osa on juba valmis ja teise kirjutamist algas, üldiselt mõtleb 4 osa teha. Alguse järgi otsustades võib ütelda, et see on, mis meie meestel vähe olemas ehk täiesti puudub — loogiline temaatiline ülesehitus. Siis, kui tema saab sellega valmis (loodan kevadeks), siis sokutan teda Tallinna poole ja laseme mehel ise juhatada oma asja.

(7. novembrist 1930).

Süidi esiettekanne 1. novembril 1931 “Estonias” kujunes Tubina debüüdiks Tallinnas nii heliloojana kui orekstridirigendina.

Pärast muusikakooli lõpetamist 1931. aasta kevadel asus Tubin tööle “Vanemuise” dirigendina. Samal aastal komponeeris ta meeskoorilaulu “Igatsus” (Ernst Enno sõnadele).² Selles kõlavad nagu karjapoisipõlve mälestuse ja kauge kutsena uute kõrguste poole luuleread:

Allikad ja kasutatud kirjandus:

Eduard Laugaste. Meenutused E. Tubinast. Käsikiri 22. jaanuaril 1985.

Autori vestlus Karl Leichteriga 9. detsembril 1984.

Autori vestlus Eduard Tubinaga juunis 1981 (helilint).

Autori vestlus Tubinaga novembris 1979 (helilint).

Eduard Tubin. Soololaulud. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Tallinn/Stockholm, 1988.

Harri Kiisk. Eduard Tubin. Reekviem langenud sõduritele. “Teataja”, 30. mai 1981.

Autori vestlused Richard Ritsinguga novembris 1985.

Eduard Tubina ja Erika Tubina vestlus Heino Elleri juures koos Karl Leichteri, Heljo Sepa ja Valter Ojakääruga detsembris 1969 (helilint).

Eduard Tubina meenustusi Eduard Ojast. Küsitlenud V. Rumessen. TMK 1995, nr 1, helilint novembris 1979).

Eduard Tubin. Mälestuskilde Juhan Liivist. “Looming” 1967, nr 12.

Olav Roots. “Eesti Looming” 1946.

Autori vestlus Voldemar Krimmiga Lakewoodis juulis 1988.

E. Uibu mälestused Tartu Ajalooarhiivis (F 5245).

Albert Paabu mälestused (Ülle Paabu käest).

Ain Tõnissaare kirjad autorile 1984. aastal.

Karl Adra mälestused kirjas Elva Keskkooli kodulooõpetajale Aino Tammele 24. I 1984.

Eduard Tubina autobiograafia. Käsikiri.

Agnes-Asta Marandi kirjad autorile 1990. aastal.

August Nieländer. Taktikepi ja relvaga. Stockholm, 1982.

Kommentaarid:

1 Tubina nimele anti välja Tartu Kõrgema Muusikakooli matrikkel nr 172. Ta võeti vastu kõrgema kursuse III astmele 21. IX 1927 ja lahkus koolist 11. IX 1931.