MESSIAENIST UUTE TUULTENI EESTI MUUSIKAELUS
Intervjuu pianisti ja Eesti Muusikaakadeemia rektori Peep Lassmanniga

Peep Lassmann, parima mainega eesti muusikuid, on Muusikaakadeemia rektorina ka üks siinse muusikaelu võtmeisikutest. Sel põhjusel jõuab alljärgnev intervjuu klaverimuusika juurest — lähtepunktiks on seejuures Olivier Messiaen, kelle teoste esitajana Lassmanni väga kõrgelt hinnatakse — eesti muusikaelu ja -ajakirjandusega seotud küsimusteni ning fikseerib mitmed aasta 2000 esimesel poolel tõsisemalt kõne all olnud kultuuripoliitilised probleemid.

Teid kui pianisti seostatakse viimaste aastate kontserdikavade valguses eelkõige prantsuse helilooja Olivier Messiaeniga. Millal ja kuidas te Messiaeni enda jaoks leidsite?

Messiaeni muusikaga tutvusin juba üpris ammu, üle kolmekümne aasta tagasi. Teatud määral oli see juhus. Käisin 1967. aastal festivalil “Varssavi sügis”, mis tollal oli peaaegu ainuke koht ida ja lääne muusika kokkusaamiseks. Tookordse festivali kavas Messiaeni muusikat küll ei olnud, aga ma käisin Varssavi noodipoodides ja seal oli müügil nii “20 pilku Jeesuslapsele” kui ka osaliselt “Lindude kataloog”. Poole kõrvaga olin Messiaeni varem kuulnud, huvi oli tekkinud. Ostsin noodid oma turisti vahetusraha eest.

Messiaeni muusika haakus minu mõtlemisega kohe algusest peale. “Lindude kataloog” tundus siis üle mõistuse keeruline ja ma ei puutunudki seda enne kui üheksakümnendatel aastatel. Tollal olid muidugi ka Messiaeni teoste, eriti “20 pilgu” mänguvõimalused üpris kesised. Üksikuid lugusid võis ilma pealkirjata mängida, aga õigete pealkirjade all ja terve tsükli mängimine oli täiesti välistatud. Nii oligi kavas lihtsalt Olivier Messiaeni “Kolm pala”. See läks läbi küll. Idee jäi alateadvusse, ootama võimalusi, mis tekkisid kaheksakümnendate teisel poolel.

“Lindude kataloogiga” seoses rõhutatakse alati teie ornitoloogiaalaseid teadmisi. Kumb tuli teie ellu varem, Messiaeni muusika või teadlik huvi lindude ja linnulaulu vastu?

See, et ma mängin “Lindude kataloogi”, ei ole seotud sellega, et ma linde tunnen. Lindude tundmine aitab mingil määral, aga pole peamine põhjus, miks ma Messiaeni esitan. Vahekord tuleks õigesti paika panna — eelkõige Messiaen, siis “Lindude kataloog” ja seejärel linnud. Kuigi linnud on mu ellu kuulunud juba perekondlikel põhjustel — mu onu on loodusteadlane. Kolmeteistaastaselt käisin ringi ja taipasin ornitoloogiast üht-teist, aga siis tuli muusika ja klaverimäng.

Kas on võimalik sõnastada seda, mis teid Messiaeni muusikas haarab?

Interpreedi ja helilooja natuuris peab olema midagi ühist, et mõte haakuks. Elus ei ole ma Messiaeniga kokku puutunud. Kuigi ma ei ole kuigi religioosne inimene ja Messiaenil seevastu on suhtumine religiooni väga tõsine, on tõesti midagi, mis algusest peale tema poole tõmbas. Muidugi on tal väga isikupärane, paljusid mõjutusi ühendav helikeel. On ka muusikuid, kes tema muusikat eriti ei salli, kuigi ma tean, et Eestis on see suhtumine viimasel ajal hakanud muutuma.

Ma pole selle peale mõelnud, aga on tõenäoline, et kui siin oleks veel kaks või kolm pianisti, kes Messiaeni mängiksid, peaks mõtlema küll, kas tasub neljandaks hakata.

Mitu soolokontserti aastas peaks pianist andma, et kontserdivormis püsida? Või pole see kuigi oluline?

Võimalikult palju, aga mingisugust alampiiri ei oska öelda. Kontserte ei tohi ka liiga palju olla. Paljud rahvusvaheliselt gastroleerivad pianistid on tihtilugu sellega hädas. Õige arvu leidmine on väga keeruline. Palju sõltub sellest, kas esinemine on põhiline elatusallikas või mitte. Rektoriks oleku algusaegadel oli mul üsna vähe kontserte, tundus, et ma palju mängida ei jõua. Hakkasin pakkumisi ära ütlema, aga äraütlemised kuhjusid ja selle tagajärg oli, et pakuti järjest vähem esinemisi. Hiljem hakkasin ettevaatlikult ka jaa-sõna ütlema ja nüüd on tekkinud olukord, kus tuleb jälle hakata “ei” ütlema. Esinemisvõimalusi oleks nii palju, et ajaliselt läheks raskeks.

Kas olete jõudnud ka selliste maailmakuulsate pianistide Tallinnas antud kontserte kuulama nagu Grigori Sokolov või Vladimir Ashkenazy? Kuidas neid hindate?

Ashkenazyt kuulsin, Sokolovi kahjuks mitte. Olen Sokolovi mujal kuulnud ja pean temast väga lugu. Ta on absoluutne pianist, kes praktiliselt muuga ei tegele ja tema aastate-pikkune süvenemine klaverimängu on andnud fantastilisi tulemusi.

Sokolovi konservatooriumiaegsed kaaslased on väitnud, et ta millegi muu vastu eriti huvi ei tunnegi. Kui teised läksid Pariisis esimesel vabal hetkel Louvre’isse, siis tema kontserdisaalist ja hotellitoast kaugemale ei jõudnudki. Ta on ehk isegi eluvõõras inimene?

Ma usun seda küll, kuigi samal ajal on ta kindlasti väga haritud inimene. Ta oli väga noor, kui võitis Tšaikovski-nimelise konkursi, ja siis räägiti just vastupidi, et see varaküps pianist on samal ajal tavaline koolipoiss, kes tahab ka jalgpalli mängida.

Kuidas hindate Eesti pianismi praegust taset?

Eesti pianismi tase on kõrge, meid on siin juba pikka aega väga hästi õpetatud. Hea meel on sellest, et ka praegune klaveriosakond on jätkuvalt tugev. Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa, n-ö keskmise põlvkonna pianistid Lauri Väinmaa ja Ivari Ilja on juba mõnda aega ka tuntud õpetajad. Ka noorem põlvkond on väga rõõmustav — Tanel Joamets, Toomas Vana, Ralf Taal, Ave Nahkur, Marko Martin, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Hanna Heinmaa, Age Juurikas — seda nimekirja võiks jätkata veel noorematest.

Mida võiks noorema põlvkonna eesti pianisti jaoks pidada tõeliselt suureks saavutuseks? Mis on prestiizhikas — mõni konkurss, esinemine suurel laval?

Igal pool on prestiizhikas omada võimalikult palju esimesi preemiaid võimalikult soliidsetelt konkurssidelt, mis toimuvad nii Ameerikas, Austraalias kui ka muidugi Euroopas.

Kas klassika-Eurovisioon kuulub nende hulka?

Klassika-Eurovisioon ei ole selle kategooria konkurss, esiteks on seal väga range vanusepiirang ja teiseks ei ole see ainult klaverimängijate võistlus. Kolmandaks seab televisioon oma piirid, väga raske on ennast seal täielikult avada. Mina seda konkurssi väga kõrgele ei seaks, aga muidugi on see oluline kogemus. Ikkagi — võimalikult palju preemiaid võimalikult tugevatelt konkurssidelt, et olla maailma tippmänedzheride huviorbiidis. See ei tähenda sealjuures, et need, kes võidavad rohkem preemiaid, oleksid tegelikult pea jagu üle nendest, kellel on neid vähem. Hea on, et korraldatakse ka selliseid konkursse, mis annavad rohkem võimalusi isikupära avaldamiseks, mitte ainult standardrepertuaari võimalikult säravaks esitamiseks.

Kui rahvusvahelisel konkursil esitataks nõue mängida oma kodumaa helilooja teost, mis oleks siis esimene teos eesti muusikast, mida õpilasele soovitaksite?

Oleneb õpilase isikupärast. Väga uhke oleks näiteks Elleri Tokaata, aga see on konkursil mängimiseks ohtlik lugu, küll aga oleks üks hiilgenumber. Viimase aja eesti klaverimuusikas on minu jaoks kaks olulist teost — Ester Mägi “Vana kannel” ja Lepo Sumera “Pala aastast 1981”.

Kuidas olete rahul muusikasündmuste kajastamisega Eesti meedias, sealhulgas vastukajadega omaenda esinemistele?

Tunnen rohkem olukorda kirjutavas pressis ja selles annab tunda, et Eesti on liiga väike. Kumbki meie soliidsematest päevalehtedest ei vasta ideaalile. Põhjuseks on turu olukord, lehe omanikud peavad arvestama massilugeja maitsega, kui tahavad lehte vähegi suuremas tiraazhis välja anda. Kultuuriküljed peaksid olema mahukamad. Esimene pähe tulev võrdlus on “Helsingin Sanomat”, väga mahukas ja soliidne leht, mille monopoolne seisund Soomes pole küll lehe kvaliteedile mõjunud. Ma kardan, et sellist lehte Eestis niipea ei teki. Kuna lehed peavad tulema vastu lugeja maitsele, ilmuvad tihtilugu tõsiselt mõeldud materjalid kriiskavate pealkirjade all, et ainult lugeja tähelepanu tõmmata. Mulle tundub, et lugeja, kellele need on mõeldud, heidab ainult pilgu pealkirjale ja tegelikult lugu ikka ei loe. Kas selles on võimalik midagi muuta, ma kahtlen, kuigi tegelikult peaks.

Kas probeem on rohkem väikeses mahus või ka tasemes? Kas te olete näiteks iseenda kontserdi kohta mõnda lauslollust lugenud?

Sellele vastates ma paneksin muidugi maki kinni. Muusikast kirjutajaid on meil vähe, võiks olla rohkem.

Kust nad tulema peaksid?

Nad peaksid muidugi tulema Muusikaakadeemiast. Meil on ju tegelikult kursused, kus seda on võimalik õppida. Iseküsimus on, kas kirjutaja peaks tingimata olema muusikateadlane. Iga erudeeritud ja suure kuulamiskogemusega muusik, kes oskab huvitavalt kirjutada, võiks ju kriitik olla. Siiski tundub mulle, et Muusikaakadeemias on sellest liiga vähe räägitud ja midagi peaks ette võtma, et häid kirjutajaid tekiks rohkem. Minu arvates on Eestis praegu kolm arvestatavat arvustajat, aga ma ei hakkaks neid praegu nimetama.

Millega olete ja millega ei ole rahul praeguses Eesti kultuuripoliitikas, kitsamalt muusikaelu korralduses? Kas teile tundub, et mõni väärtus on ohus?

Eesti muusikaelu on huvitav, põnev, kirev, tihe. Viltu on hoopis üks teine asi, mis on terve ühiskonna probleem ja puudutab peale kunsti ka näiteks teadust — arvamus, et need valdkonnad peaksid majanduslikult ka kohe midagi tagasi tooma. Kui selline seisukoht juurdub, siis see on ohtlik. “Müümine” ei tohiks olla nii suur probleem ega ainuke kriteerium, tuleb toetada seda, mis on toetamist väärt. Mina kuulun kuuekümnendate põlvkonda, kelle jaoks on jäänud oluliseks põhimõte, et kunst ja teadus ei saa lasta ennast kinni maksta, nad peavad olema vabad, neid ei saa allutada ka turumajandusele, nagu ei saanud omal ajal allutada ühe partei poliitikale. See, et n-ö intellektuaalsed tegevusalad alluvad turumajanduse survele, on väikeses riigis ohtlik. Suures riigis, Ameerikas, võib see vabalt nii olla, seal leidub alati raha ja “hulle”, kes toetavad ükskõik milliseid suundumusi.

Mis on saanud ajakirjandusse jõudnud vastuolust teie ja “Eesti Kontserdi” vahel? Kas seisukohad on lähenenud või on tähelepanu läinud teistele asjadele?

Ajakirjandus tundis mõnu selle vastasseisu teravdamisest. See on muusikutevaheline asi, aga ajakirjandus tegi selle poliitiliseks. Vastasseis tulenes minu jaoks samadest põhimõtetest, millest ma just rääkisin. Praegu on vastuolu tõesti leebunud, sest avalikust teravast vastasseisust ei võida mitte keegi, ja asi laheneb tasapisi. Üks etteheide “Eesti Kontserdile” oli seotud teatud üleoleva suhtumisega eesti interpreetidesse. Ma arvan, et see on ühe areneva kontserdiagentuuri lastehaigus. Minul isiklikult ei ole esinemistega probleeme olnud. Praeguseks on ka Interpreetide Liidu läbirääkimised “Eesti Kontserdiga” jõudnud heade tulemusteni. Esimene “Eesti Kontserdi” uue loomenõukogu koosolek oli väga pingeline ja möödus närvilises õhkkonnas, püüti vältida igasugust diskussiooni. Järgmine oli juba asjalikum ja on lootust, et järgmisel hooajal areneb loomenõukogu tegevus edasi ning diskussiooni käigus jõutakse selliste lahendusteni, mis aitaksid eesti muusikakultuuri ohtudest mööda.

Kas väljendaksite TMKle oma seisukohti sellises viimasel ajal suurema kella külge jõudnud kultuuripoliitika küsimuses nagu Teatri- ja Muusikamuuseumi olukord, aga ka parlamendi poolt kirjastustegevuseks eraldatud raha jagamine?

Teatri- ja Muusikamuuseumi probleemidesse ma pole veel jõudnud eriti süveneda, aga arvan, et muuseumide reformimine on vajalik ja muuseumide direktorite töölepingud peaksid olema seotud ajaliste piirangutega, nagu on muude asutuste juhtide omad. Kindlasti peaks Teatri- ja Muusikamuuseumi üks oluline töölõik olema materjalide uurimine ja eksponeerimine, mitte ainult hoolitsemine seal talletatud väärtuste alles püsimise eest. Igas muuseumis peab toimuma teaduslik töö. Samas on meeldiv aktiivne kontserttegevus muuseumis.

Kirjastustegevuseks eraldatud summa osas panime Eesti Muusikanõukogu uue juhatuse esimesel koosolekul paika põhimõtted, teisel arutasime, millised taotlused nende printsiipidega kokku lähevad ja millised mitte. Kolmandal hakkasime juba raha jagama nende taotluste vahel, mis printsiipidega sobisid. Plaatide väljaandmiseks tehtud taotlused suunasime vastastikusel kokkuleppel Kultuurkapitaliga helikunsti sihtkapitali ja nemad omakorda suunasid trükiste toetuse taotlused meile.

Kas nende hulgas on ka mõni uus muusikaväljaanne?

Seekordsel jagamisel ei olnud, aga me arutasime seda ja kui võimalus tekib, peaks selle jaoks raha leidma. Uus muusikaalane väljaanne oli päris tõsiselt arutelul, aga praegu me midagi konkreetset paika ei pannud.

Kas see võib tähendada loojangut sellele ajakirjale, mille küsimustele te praegu vastate?

Muusikanõukogu ei saa otsustada ühegi väljaande sulgemise üle.

Kui suur võiks olla uue väljaande lugejaskond? Kuidas jõuda selleni, et puhtalt muusikaalasel väljaandel oleks laiem kandepind terves kultuuris?

On kaks või isegi kolm varianti. Üks võimalus on teha täiesti kitsalt professionaalne spetsiifiline ajaleht, mille tiraazh oleks väga väike. Teine võimalus oleks väljaanne väga suurele lugejaskonnale, mis tõenäoliselt ka hästi välja ei mängi. Jääb üle kolmas võimalus, mis oleks kuldne kesktee — püüaks haarata võimalikult palju muusikahuvilisi, aga jääks oma tasemelt võimalikult professionaalseks.

Mis on praegu muusikaakadeemia kõige tõsisemad probleemid?

Meil oli hiljaaegu akrediteerimine, rahvusvaheline komisjon vaatas läbi kõik õppekavad ja avaldas oma arvamuse. Loomulikult oli mitmeid märkusi, kuigi tegelikult läks meil päris hästi. Peale selle toimus akadeemia kui institutsiooni akrediteerimine. Millised on siis puudused, mis leiti? Kõigepealt muidugi kehv finantseerimine. Teiseks kontserdisaali puudumine. Muud märkused olid juba spetsiifilisemad, näiteks see, et õpperepertuaaris võiks olla rohkem viimaste aastate loomingut. Olen sellega täiesti nõus, aga valikuid piirab raamatukogu varustatus, kuigi suuname sinna igal aastal sadu tuhandeid kroone. Veel üks üldine tähelepanek puudutab õpetajaskonna vanust. See on tõesti tõsine probleem. Maailmas on õppejõu vanusepiir 65 aastat ja kui me hakkame seda väga rangelt jälgima, võib see meile kahjulikuks osutuda. Kui omal ajal oleks tulnud professor Bruno Lukk 65-aastaselt pensionile saata, oleks ta pidanud lahkuma 1974. aastal. Ta töötas teatavasti veel 15 aastat ja väga edukalt. Meie peaksime selles küsimuses paindlikumad olema.

Küsinud ANNELI REMME