See on lugu seaduspärast ja mõnest juhusest, kuid siiski seaduspärasest juhusest. Või sellest, et rähnipoeg ei saa kohe puu otsa, kui kurn kesk lagedat asetseb. Tänapäeva kultuurimaastikul õnneks lõputut lagedat ei ole, oma puu jääb varem või hiljem uitlennulgi ette.

Aare-Paul Lattik on sündinud aastal 1970 Tallinnas inseneri peres, kus isa läks klaveri juurde vaid nende aegade mälestuseks, mil oli trompetistina mänginud mitmes bändis. Ja kodus oli magnetofon, millele korjati levimuusika pärle, oli ABBA-aeg. Seega elati Lattikute juures üsna harilikult, eriline oli hoopis pere geneetiline gamma: ema pärines Moskvast, isapoolne vanaisa Tartust, isapoolne vanaema Lätimaalt ning mõned vaarisad kaugemaltki Läänest. Aare-Paul ei omista neile tõikadele suuremat tähtsust, ka mitte sellele, kas Jaan Lattik oli tema vanalell või mitte.

Kasvatuslikult mingit erilist suunamist Aare-Paul ei mäleta — et kord võib-olla arstiks saada, tuli kõigepealt tavalist kooliteed käia 47. keskkoolis, kus reaalained kohe sugugi ei istunud, nendega lõpuni vedada aitas pinginaaber. Nagu pioneerile kohane, algas maailmavaate vormimine Arkadi Gaidari juttudega, omaselektsioon käivitus keskkoolis, kus, nagu ta ütleb, luges küll suure huvi, aga erilise armastuseta. Ometi läbis ta Shakespeare’i otsast otsani ning tundis hästi originaalis Puškinit ja Lermontovi, kodune belletristika oligi enamjagu venekeelne. Nooruki makro- ja mikromaailma vahel tekkisid käärid, tulnud tunne, et elab valel sajandil — tõmbas kõik see, mis jäi XV—XVII sajandi vahele. Niisiis võõrandumine: “Sellest ajast ei jäänud õieti midagi külge, see oli kuidagi mõttetu. Sain vaid suundumuse ja teadmise, et sinna tagasi enam ei taha.”

Esimene juhus. Aare-Paul oli siis juba kaheteistkümneaastane, poisikesena isalt ja eraõpetajalt mõneti klaverimängu saanud ning sinnapaika jätnud. Siis aga ühel päeval jäi raadionupp peatuma Mozarti A-duur kontserdile. See lummas ootamatult ja “rändas” magnetofonilindile, millelt võis imeleidu lõpmatuid kordi ikka ja jälle kuulata. “See oli armastus esimesest pilgust.” Läbimurre klassika juurde oli seega järsk ning siit peale jälgis Aare-Paul raadiokavu, valis, kriipsutas alla ja lindistas. Vanad lindikettad Mozarti Reekviemi kümmekonna esituse (Mravinskist Harnoncourt’ini) ja d-moll Fantaasia ning Beethoveni teostega on kui reliikviad tänini alles. Alguse oli saanud valik, kuid veel ei midagi enamat.

Kaks aastat hiljem söandas ta jälle üsna juhuslikult astuda esimest korda üle “Estonia” kontserdisaali läve ja ... peaaegu kahetses. Mitte muusika pärast, masendas publik: enamasti temaealised, kuid isekeskis kõik tuttavad ning kõrgel ja kaugel — oli parajasti TMKK 1984. aasta kevadine lõpukontsert. Ent samas kerkis ka kihk ja mingi seesmine selginemine, tulemuseks jälle klaveritunnid. Nõnda läbi keskkooli, eelduseks lahtised käed ja vaimne küpsus, mis viisid ka Beethoveni tõsiste sonaatide juurde.

Veel enne abituuriumi saabus see teine päris juhus. 1987. aastal, ühel järjekordsel popipäeval astus Aare-Paul üle Jaani kiriku ukse sisse, niisama sooja. Orel mängis ja see oli imeline, pilvekõrgune tunne. Siit peale hakkas ta orelit üha kuulamas käima, tasapisi kasvas mingi ebamäärane salasoov ning klaveriharjutused leidsid sihipärase suuna. Et mõneti avaldusid ka loomingulised kalduvused, näis ainuõige teena hakata muusikakoolis teooriat õppima. 1988. aastal sellist kursust Otsa koolis ei avatud, avati aga Elleri koolis ning kodu mõistval toel Aare-Paul sinna astuski. Ja mis peatähtis — Urmas Taniloo võttis ta seal enda juurde fakultatiivselt orelit õppima. Seletamatagi sai oreliruum talle armsaimaks paigaks, seda enam, et Ago Russak lubas tal seal hommikuni harjutada. “Oli romantiline — väljas pime, majas ei hingelistki. Unistus oli täitunud: orel ja mina!” Manuaaltehnika arendamise huvides läks ta teisest kursusest klaveriosakonda üle.

Pooled ööd veetis Aare-Paul oreliklassis, samast teisest kursusest alates aga pooled päevad paralleelselt ülikoolis — seda täismõõdulise filosoofiatudengina aastail 1989—1992. “Läbi jõudsin teha kaks kursust, mitmed ained olid väga põnevad, eeskätt politoloogia ja kirjandus. Maailmapilt avardus, pealegi oli ju veel — minu päevil küll vaid aasta — Juri Lotmani aeg. Tema loenguil käisin hoolega, ta oli ka ainuke, keda tervitati püstitõusmisega. Sündisid huvitavad muusikavälised tutvused, toona liikus ülikoolis palju põnevaid kujusid Venemaalt, kust tuldi Tartusse just Lotmani pärast. Minus selgines siis paljugi. Olen jumalakartlik inimene — kartsin, et minus endas on midagi, mis toob karistuse. Religioon, see “miski” algab minu jaoks muusika esimesest taktist, tajusin seda vist juba noorukina — arvan, et see tuligi koos muusikaga. Samas ei seostu see kõik mul miskipärast tänapäeva maailmaga, mistõttu tunnen end sageli valel ajal elavat.”

1992. aastal sai Aare-Paulist esimene Urmas Taniloo lõpetaja Elleri koolis, kuid selle väikese nüansiga, et kool ise jäi lõpetamata. Kärsitus oli ta juba aasta varem viinud professor Lepnurmele ette mängima, kuid ka kraad kõrgemat stuudiumi EMAs läbima. “Lepnurm tõi minu hinge rahu, lõi sisemise kindlustunde. Ta vaigistas ka mu kärsituse ja muusikaalased kahtlused just sisulises mõttes, sest tehnilisi, näiteks manuaaltehnilisi probleeme tema juures ei olnud. Jõudsime kiiresti suurte ja raskete teoste juurde (Bach, Liszt jt) ja ma teadsin, mida teen. Võib-olla oligi hästi, et mind nagu väikest juudipoissi kodus ei sunnitud — järsku oleksin eemale põgenenud? Nüüd tean, et mu muusikutee on ette määratud.”

Kui Lepnurm sillutas vaimse tee, siis Andres Uibo järgmise õpetajana EMAs viimistles peenemaid mängutehnilisi parameetreid, esmakordselt puutus ta siis sügavuti kokku artikulatsiooniprobleemidega. “Uibolt sain teadmise, et niisama ei tule midagi, tunnetuse sellest, milles ikka mäng seisneb. Palju andis muidugi plaatide kuulamine, kuigi esialgu tundus kõik huvitavana, ka vene interpreetidelt... Ei ole ikka nii (enam), et peaasi, et orel hüüab!”

EMA lõpetamisaastaks sai 1996, järgnes magistrantuur, ent Prantsusmaal, mitte enam siin. Parasjagu käis Tallinna festivalil mängimas Lille’i konservatooriumi direktor ja Pariisi Notre-Dame’i organist Philippe Léfèbvre ning Aare-Paul sokutas talle kasseti oma Vierne’i Kolmanda orelisümfoonia ja Bachi Es-duur Prelüüdi ja fuuga esitusega. Selle põhjal professor ta Lille’i kutsuski (õpihuvi prantsuse kooli suunal oli kerkinud aga iseäranis eelmisel suvel, pärast Olivier Latry kontserti Nigulistes, kogu selle muusika “suursugusest hoiakust”). “Léfèbvre on võimas õpetaja, tundsin end erilise väljavalituna, sest ainuüksi maestro nimi manas inimeste näole sooja naeratuse. Esimesed päevad olid siiski kohutavad, sest väljaspool erialatunde ta minuga ei tegelnud, kõige muu eest tuli ise seista ja ma olin üsna üksi — ka harjutusvõimaluste otsimisel. Pealegi mõistsin varsti, et sealse taseme jaoks oli minu ettevalmistus veel kaunikesti poolik. Tegelikult on prantslased aga väga kenad inimesed, tuge sain peagi ka meie väikeselt eestlaste koloonialt Pariisis, kust jäingi kuu aja pärast Lille’i vahet sõitma. Kodu leidsin sümboolse üüriraha eest (500 fr) ühe kunagi Eestis käinud inimese juures. See asus tegelikult päris nooblis rajoonis, vaatega Triumfikaarele. Mulle on praegugi armas see 10 ruutmeetrit. Abikaasa ja põnn jäid toona loomulikult Tallinna, nüüd tuli ka abikaasa minuga. Tegelikult on jätkuvalt väga raske, sissetulekut peaaegu ei ole. Elu suurimaks probleemiks kujunes algul ikkagi “oma” oreli leidmine. Vaevalise otsimise järel leidsin selle lõpuks Pariisi ameerika kirikust. See on korralik 3 manuaali ja 47 registriga pill — mida veel tahta! Kohustuseks on vaid põhiorganisti asendamine. Kuigi palk on minimaalne, võin harjutada palju tahes. Nii on mul jälle minu ööd! Eelmisel talvel andsin seal ka kaks-kolm kontserti, Eesti Vabariigi 80. aastapäeval veel kahasse Ene Rämmeldiga; tema luges Ristikivi, mina mängisin prantsuse ja eesti muusikat.”

Nii nagu Aare-Paul professor Léfèbvre’it õpetajana imetleb, nii ka tema hõivatust kahetseb. Seepärast otsustaski ta järgmisest sügisest vahetada õpetajat ja kooli. Esitas järjekordse kasseti, seekord professor Louis Robillard’ile Lyoni konservatooriumist, keda kohtas esmakordselt samuti tolsamal suvel Tallinnas. Sooritanud eksami, sõitis ta mullu ja sõidab nüüdki kaks kordas kuus Lyoni. Robillard on nõudmistes väga täpne, eriti palju pakkuvat ta artikulatsiooni vallas. Nimetamata üht teisest paremaks, peab Aare-Paul õpetajate vahetust juba põhimõtteliselt väga kasulikuks. Peale selle haarab ta kõrvalt juurde ka mitmeid meistrikursusi. “Kõrvalt juurde” haaras ta aga juba 1997. aasta sügisest veel Pariisi Sorbonne’i ülikooli muusikateaduse fakulteedi magistrantuuri. See tähendab uurimuslikku tööd. “Sorbonne on lõpmatu infoallikas, mida kõike seal raamatukogus ei leia! Sealjuures käsikirju — võta ja raputa vaid tolm maha. Seal viibides kaotad originaalivirnade keskel igasuguse ajataju. Vajasin inimest, kes mind täpselt teaks suunata selles, mida ise aimamisi kobasin; selliseks meheks sai professor Pierre Guillot, kes on ise organist ja prantsuse romantilise orelimuusika hea tundja. Minu tööks — tähtajaga kevad 1999 — valisime “Sümbolism XIX—XX sajandi prantsuse orelimuusikas”. See on ilmatu uhke materjal ning tundub, et seal mail üldse mitte põhjani hekseldatud valdkond. Üllatav küll, kuid vähemalt tänapäeval huvituvad prantslased ise oma ajaloost väga vähe: nad ladestavad varad arhiivi ega tegele seejärel nendega enam sugugi. Nii soovitas professor mul muu hulgas üles otsida näiteks ühe Caesar Francki kuulu järgi noorpõlveteose, mida seni üldse ei tuntavat — “Heroilise idülli”. Oli ikka ülev tunne küll, kui selle ka leidsin ja seda sajand hiljem võib-olla esimese inimesena käes hoidsin!

Tahaksin veel palju ette võtta, kuid minutaolisi on Pariisis hulganisti. Kui väga pingutada, saaksin sinna võib-olla pikemaltki jääda, et veel mingile uuele tasandile jõuda. Aga teha oleks siin Eestiski palju — ehitatakse uued orelid Jaani kirikusse, muusikaakadeemiasse... Ideaalne oleks, kui mulle tulevikus jääksid mõlemad — nii Pariis kui Eestimaa, ja võiksin olla vahendajaks mõlemas suunas.”

Rähnipoeg on laande jõudnud. Mõneti hiljem kui teised, aga see-eest kõrge puu otsa. Aare-Pauli orelimängu on kuuldud juba mitmel pool Eestimaal, sealjuures ka Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil.

IVALO RANDALU