VAIKE SARV
ITKUD ÜLEMINEKURITUAALIS

Nuta nied nutud kodoje, ike nied isamajasse

Itk on üks vanemaid rahvaluuleliike, mis on tuntud kogu maailmas. The New Grove Dictionary of Music and Musicians põhjal tähistab termin lament ‘itk’ mitmesuguseid muusikalisi ja poeetilisi vorme, mis on kas otseselt seotud surma ja matuserituaaliga või sellest mõjustatud (viimaste hulka kuuluvad näiteks nekruti- ja mõrsjaitkud, mida on esitatud sümboolse surma puhul). Itkul on mitmeid funktsioone. Esmalt võimaldab itkemine väljendada itkeja leinatunnet ja kergendada tema südamevalu; teiseks on see poeetiline pöördumine surnu poole; kolmandaks annab itkemine surnutele rituaalset abi uues olukorras kohanemiseks ja võimaldab mõjutada teispoolseid, et nad ei häiriks elavaid.

Läänemeresoome itkude kohta leidub varasemates arhiivimaterjalides vähe andmeid. Ühelt poolt on selle põhjuseks esimeste rahvaluulekogujate huvi keskendumine rahvusliku identiteedi kujundamisele, mille euroopaliku haridusega linnamehed ehitasid üles eepilise rahvalaulu põhjal. Itkemine oli aga naiste traditsioon, selle sotsiaal-kultuuriline struktuur, usundiline taust ja ka keel erines märgatavalt meeste kultuurist. Itku ehmatav ekspressiivsus mõjus selliselt, et neid meestekesksesse rahvuskultuuri kaasa ei haaratud. Näiteks kuulis soome rahvuseepose looja Elias Lönnrot Karjalas küll itkemist, kuid pidas nende ülesmärkimist ebameeldivaks tegevuseks. Ta kirjutas 1836. aastal, et itk ajab kogujal juuksed peas püsti, käib läbi luust ja lihast ning itkeja südantlõhestav hääl vapustab üleskirjutajat ka hiljem, kui see meelde tuleb. (“Tämä itku kävi niin karkialla, oikein karvoille käyvällä, läpi ruumiin jäsenten vihlasevalla äänellä, että vielä vudenki päästä sitä muistellessani olen kuin säikähyksissä.”)

Läänemeresoome itkude süstemaatiline kogumine algas alles 1880. aastail ja vähehaaval tuli ilmsiks, et siis oli see veel elav ja hämmastama panevalt mitmepalgeline rahvaluule liik. Itkud olid kasutusel peamiselt kreekakatoliku kiriku mõjusfääri jäänud rahvaste hulgas, kuhu kuulusid ka karjalased, vepslased, vadjalased, ingerlased ja setud.

Varem on itketud Eesti teisteski piirkondades, näiteks pärineb selle kirjutise moto ühest möödunud sajandi Kuusalu pulmalaulust. Rohkem teame setu itkude kohta, mille põhjal saab teha mõne aastasaja taha ulatuvaid järeldusi itku olemusest. Jakob Hurda “Setukeste lauludes” on substantiivi ikk sünonüümid paralleelsetes värssides seotud peamiselt vee kujundiga (silmavesi, lained, sademed). Mitmekesisemalt on avatud verbi ikma tähendusväli. Ühest küljest on seda seotud ebatavalise hääletekitamisega (kuukma nagu kägu, vaakma nagu vares), mida vastavalt paralleelvärssides leiduvatele verbidele põhjustavad tugevad emotsioonid (kahetsema, kurvastama, leinama, muretsema, meelepaha tegema). Samal ajal pole verbi ikma kasutatud inetu töinamise või kestva nutmise kohta, vaid itkemine on olnud kaunilt korrastatud ja selge lõpuga tegevus (ime ikke ilosahe, ime kahits kallihe, ime nuutske nobe’ehe) . Itku on vastandatud laulule: kui laulus olid esikohal sõnad, siis itkemises nutt, nuuksed ja ohked. Itkemine ühendab nutu ja laulu, nimetades seda sõnadega itkemiseks (ma naksi imä havva pääl sõnol ikma). Niisiis oli itku kaudu võimalik laulu vormis väljendada itkus sisalduvaid tundeid (esi iki - esi lauli).

Termini ‘itk’ sünonüümidena on varasemas kirjanduses kasutatud erineva tuletusprintsiibiga liitsõnu, milles põhisõnaks on ‘laul’: nututaoline nutulaul, leina väljendav leinalaul, matustel esitatav matuselaul, Surma või Manalase tulekuga seotud surmalaul, manalase laul. Need terminid pärinevad paraku luterlikust kultuuriruumist, kus itkemine oli aastasadu olnud keelatud.

Folkloristlika ja etnomusikoloogia alale kuuluvates artiklites olen kasutanud substantiivi itk koos adjektiiviga rituaalne, mis viitab itkemise sotsiaalsetele ja religioossetele funktsioonidele ning eraldab seda argipäevasest mureväljendusest. Itkemine erineb nutust eeskätt selle poolest, et itk ei lõhu inimese sisemist tasakaalu, vaid pigem ehitab seda uuesti üles .

Et mõista itku ajaloolist ja ka nüüdisaegset tähendust, tuleks tugineda mitmele teadusharule: psühholoogiale ja füsioloogiale, usundiõpetusele ja sotsioloogiale, folkloristikale ja etnomusikoloogiale. Itkemine kui sünkroonne ilming ei avane ühe- või ka mitmekülgse käsitluse kaudu ja jääb ilmselt alati lõpuni kirjeldamata. Siinkohal on edaspidi püütud avada itku mõistet usundi ja rituaali abil, mida on käsitletud kultuuriantropoloogilises kontekstis. Usundit saab analüüsida kaudselt, keele või tegevuse kaudu. Sajandi algul pöörati enam tähelepanu itku verbaalsele kujule. Alates 1970. aastaist on esile tõstetud usundi avaldumist rituaalis (performance’is). Sotsioloogias nähakse rituaali mis tahes formaliseeritud ja stiliseeritud käitumises, mis sobival hetkel sama mustri järgi kordub. Ühest küljest kujundab rituaal sotsiaalset struktuuri, mille peamiseks funktsiooniks on integreerida inimest ühiskonda, samas võimaldab rituaal ületada ühiskonna seatud piire.

Rituaali on käsitletud ka kui ühte kommunikatsiooni liiki, mis avaldub esituses (konkreetses riituses). Kommunikatsiooni on vaadeldud kahest aspektist. Ühest küljest on see informatsiooni ülekandmine saatjast vastuvõtjani. Rituaali mõiste avamisel on olulisem aga teine vaatenurk, mis käsitleb kommunikatsiooni kui sümbolitele tuginevat suhtlemisprotsessi. Tunnetusliku aktiivsuse ja afekti seisundis taaselustatakse vanu või kutsutakse esile uusi tähendusi, mis tuginevad sümbolite võrgustikule ja nendega seotud väärtusorientatsioonidele. Sümbolid kui püsivad ja kontsentreeritud kujundid on siin tähtsal kohal, sest viitavad antud kultuuris olulistele asjadele, tegevustele, ideedele ning muudavad kommunikatsiooni mõjurikkamaks ja paremini mõistetavaks.

Itku performance’i all tuleks siinkohal mõista spetsiifilist esitusviisi, mis aitab itku kui kommunikatsiooniakti sotsiaalset, kultuurilist ja esteetilist tausta interpreteerida ning mõista. On märgitud, et rituaali käigus esitatud enam või vähem invariantsed tegevused ja häälitsused ei tarvitse olla esitajatele endile arusaadavad. Ka setu naised ei suuda kuigipalju selgitada, miks nad nõnda toimivad või itkevad. Seetõttu tuleb rituaali mõista eeskätt kui formaalset struktuuri, kui teatud hulka omadusi või tunnuseid, mis on omavahel enam või vähem fikseeritud suhetes.

Rituaalse kommunikatsiooni omapäraks on asjaolu, et teate edastajad on samal ajal oma teate kõige tähtsamad vastuvõtjad. Sellest mõtteviisist lähtudes on itk suunatud mitte niivõrd väljaspoolsele adressaadile, vaid enesele (itkeja itkeb tätäkest, mitte tätäkesele). Ühtlasi näitab itku performance teistele rituaalis osalejatele, et itkeja aktsepteerib kanoonilist teksti, mida ta esitab, ja seob selle oma isikliku eluga. Niisiis on rituaalne itkemine kultuuriantropoloogilises kontekstis eeskätt sotsiaalne akt, mis ei tarvitse alati olla seoses uskumustega. Mõned uurijad peavad rituaalis osalemist olulisemaks uskumisest, sest osalemise aktiga võivad esitajad oma kahtlustest jagu saada ja alles rituaali käigus usule jõuda. Igatahes kaitseb rituaali kindlakskujunenud vorm sotsiaalseid kokkuleppeid aja purustava jõu eest ning sunnib inimesi tahes-tahtmata kinni pidama moraalireeglitest.

Rituaalis toimuval kommunikatsioonil võib olla mitmeid funktsioone: sotsiaalsete struktuuride korrastamine ja muutunud staatuse ametlik tunnustamine, isiklike ja ühiskondlike kriiside leevendamine, kuid ka jumaliku õigluse tunnetamine. Rituaalile tunnuslikuks peetakse aga maailma mõjutamist metafüüsiliste vahendite abil. Rituaalis pöördutakse jumalate, deemonite, loomade, taimede ja elutute olendite poole ja püütakse neid sõna või maagilise tegevuse abil mõjutada tegutsema inimesele soodsas suunas. Sø renseni arvates pole rituaalis siiski tegemist transtsendentaalse vastuvõtjaga. Rituaali käigus tõstetakse esile probleem, millele lahendusi otsides tuuakse sisse väljapoole inimtaju piire jäävad mõisted.

Kõige üldisemalt on rituaalis nähtud ideoloogia vormi, mis oma arhetüüpsel kujul püüdis demonstreerida transtsendentaalse jõu, olgu siis jumalate või pühade esivanemate juuresolekut inimeste igapäevases elus. Seetõttu on rituaal seotud religiooniga. Surma ja igaviku võit inimese argipäeva üle saab aga rituaalis teoks ülimalt formaliseeritud dramaatilises protsessis, mistõttu võib sellist rituaali siduda väga erinevate maailmavaadetega.

Rituaalide liigitamisel on enamasti lähtutud Arnold van Gennepi religioonialasest uurimusest Les rites de passage (1909), mis sai laiemalt tuntuks pärast ingliskeelse tõlke ilmumist. Selles leiduv analüütiline mudel käsitleb rituaali kolmeosalise protsessina: separation — transition (liminality) — incorporation.

Kontseptsiooni võtmemõisteks on künnise ületamine (ld limen — künnis). Van Gennep peab siirderituaali peamiseks osaks siirdamist (üleminekut), millele eelneb irrutamine ja järgneb liitmine. Liminaalses faasis pole aga asjad nii nagu tavalises maailmas. Rollid võivad olla ümber pööratud, nagu näiteks mõrsja ärasaatmisel kodunt, mil ta on kaetud sotsiaalset surma sümboliseeriva valge kaaliga.

Soome usundiuurija Lauri Honko on otsinud vastust küsimustele, mis tekivad rituaalset tegevust sisaldava uurimismaterjali dokumenteerimisel ja rühmitamisel. Selleks on ta moodustanud rituaalide taksonoomia ja süstematiseerinud rituaale kolme kriteeriumi põhjal: sotsiaalne suunatus, korduvus ja ennustatavus. Selle tulemusel jagunesid rituaalid kolme kategooriasse. 1. Siirderituaalid puudutavad üksikisikut, toimuvad üks kord elus ja on ennustatavad. 2. Kalendrirituaalid määravad oma reeglipärasusega kogu sotsiaalse elu rütmi. 3. Kriisirituaalid on vajalikud nii üksikisiku kui ka rühma elus ootamatutel juhtudel.

Itkemine kuulub vaid siirderituaalide juurde. Siia kuuluvad inimese sünd, surm ja elu jätkamisega seotud pulmatseremoonia, mõnevõrra ka initsiatsioon ja teised sotsiaalset tähendust omavad pöördepunktid inimese elus. Itketud pole kõigis siirderituaalides. Itk on seotud eeskätt surnu või mõrsja ärasaatmisega kodunt, kuid ka muude sündmustega, kus inimene lahkus tuttavast keskkonnast ja siirdus teise, enamasti võõrasse keskkonda. Itkud koonduvad siirderituaali liminaalse faasi algusesse, mil vanad struktuurid olid lõhutud, uued aga polnud veel üles ehitatud. Itkemise abil viib sotsiaalne grupp üksikisiku ühest staatusest teise ning selle tulemusel omandab siirdatav ühiskonnas uue rolli.

Itkemise kõige üldisemaks eesmärgiks oli elu jätkumise kindlustamine hõimurühmas. Surmajuhtumite korral ei tulnud mitte ainult ümber jaotada omandiõigus elavate vahel, vaid anda ka lahkunule tema osa ja täita tema soovid, selleks et olla kindel teispoolsusesse siirdunu heatahtlikkuses mahajääjate vastu ning elimineerida võimalik pahatahtlikkus. Itkude sotsiaalpsühholoogiline tähendus oli seotud inimese tundeeluga — itkus avaldub sügav kurbus, mis toob kaasa katarsise nii itkejale kui ka itkemisrituaalis osalejaile. Rituaalsed itkud ühendavad itkejad ja nende lähikondlased ühist kultuurilist identiteeti kandvaks rühmaks.

Kokkuvõtteks tuleb itku määratleda kui poeetilist, muusikalist ja nonverbaalset kommunikatsiooni, mis reguleerib nii üksikisiku kui ka sotsiaalse grupi füüsilist seisundit, psüühikat ja sotsiaal-majanduslikku elu ning toimib usundilistele kujutelmadele tuginedes siirderituaali kontekstis.

Mitmete läänemeresoome itkude käibelt kadumine näitab, et koos industrialiseerumise ja urbaniseerumisega kaovad enamasti ka vanad tavad. Kui kaob itkude kognitiivne taust, võib itkemine jääda püsima vaid sel juhul, kui säilib mingi teine itkemist ülalhoidev institutsioon — olgu selleks siis teater, kino või kontserdisaal.