TEATRIANKEET 1999/2000

Juba hulk aega on TMK lõpetanud aasta teatriankeediga. Muidugi annavad nii toimetus kui ka vastajad enesele aru, et tegu on pigem telegrammistiilis nendingute kui põhjapanevate üldistustega. Ometi on ankeet tänases meedias vististi ainus foorum, kus kõrvuti avaldab arvamust suurem jagu Eesti teatrist kirjutajaid. Ses mõttes on toimetusel väga hea meel, et aasta-aastalt vastajate arv mitte ei kahane, vaid pigem kasvab, loodetavasti ka kvalitatiivselt. See on eriti teretulnud tänases teatriargipäevas, kus, nagu näitab ka seekordne ankeet, on üha vähem lavastusi, mida on näinud kõik, üha rohkem neid, mida tõstavad esile üksikud vastajad. Tähelepanu väärib seegi asjaolu, et aasta-aastalt nimetatakse parimate lavastuste seas üha suuremat hulka töid: kui veel möödunud aastal mahtus sellesse lahtrisse 24 lavastust, siis tänavu pakuti välja 32 tööd! Eks näita see ühest küljest üldiste ja kõigile vastuvõetavate tippude puudumist, teisalt ka seda, et ollakse näinud erinevaid asju, et ülevaate saamine muutub üha keerulisemaks kui mitte võimatuks.

Ühe kokkuvõtte peaks niisiis pakkuma teatriankeet.

        1. Algupärane teatritekst, mille ilmumine Eesti lavale hooajal 1999/2000 tundub Teile märkimisväärsena?
        2. Parim tõlkenäidend eesti teatris?
        3. ... lavastus?
        4. ... muusikaline kujundus ja kunstnikutöö?
        5. ... naisosatäitmine?
        6. ... meesosatäitmine?
        7. ... kõrvalosa?
        8. Millise Eesti teatri repertuaarikujundust peate kõige läbimõeldumaks?
        9. Millisena näete veelahet Tallinna teatrite, väikelinnateatrite ja väiketeatrite/ vabatruppide vahel?
        10. Mida sooviksite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud vms.)
        11. Millised (arvatavasti) olulised lavastused on nägemata?

ÜLEV AALOE:

1. Rõõm, et Eestis näidendeid ikka veel kirjutatakse, ju tuleb kunagi ka loodetud kvalitatiivne hüpe. Parim möödunud hooaja tekst oli J. A. Nooremba (Madis Kõivu koos Hando Runneliga) vana — “Küüni täitmine”, mis lavale jõudis esmakordselt. Heal tasemel on Rein Saluri taastulek — “Tulek”, ja hea meel on Mihkel Ulmani tulekust (koguni kahe näidendiga), ootusi hoiab kõrgel Andrus Kivirähi otsinguline vaim (“Papagoide päevad”).

2. W. Gombrowiczi “Laulatus” H. Lindepuu tõlkes “Vanemuises”.

3. Mati Undi “Laulatus” “Vanemuises”.

4. Muusikaline kujundus: jäädes sõnalavastusteatritesse, siis üks koguperemuusikal — “Salaaed” Pärnu “Endlas”, Tõnu Rein.

Kunstnikutöö: Aime Unt (“Hamlet” Tallinna Linnateatris), Pille Jänes (“Aristokraadid” Eesti Draamateatris), Kristiina Münd (“Salaaed”), Lilja Luhse (“Talvemuinasjutt” Pärnu “Endlas”).

5. Piret Rauk (“Pildimeistrid” Viljandi “Ugalas”), Karin Tammaru (“Laulatus” ja “Kummitussonaat” Tartu “Vanemuises”).

6. Peeter Tammearu (Claudius Linnateatri “Hamletis”), Riho Kütsar (“Laulatus” Tartu “Vanemuises”).

7. Neid viskab õnneks kohe päris palju silme ette, nimetaks esimestena meelde tulnuid: Lembit Ulfsak ja Tõnu Kark (Eesti Draamateatri “Rahvavaenlases”), Ain Lutsepp (ED “Aristokraatides”), Anne Reemann (ED “Zorbases”), Hannes Kaljujärv, Külliki Tool ja Raivo Adlas (“Vanemuise” “Laulatuses”)…

8. Konksuga küsimus. Vastajalt eeldatakse, et ta heidab pilgu hooaja esietenduste lehele ja endale tuttavate/armsate nimede järgi midagi kuulutab. Teatri repertuaar on see, mida mängitakse, kaks ilusat pealkirja neli korda kuus väikeses saalis ei maksa midagi. Aga kui nimekirja järgi öelda, siis möödunud hooajal Tartu “Vanemuine”.

9. Veelahe? Tallinna ja väikelinnateatrite vahel kindlasti selles, et Tallinnal (mingil määral ka Tartul) õnnestub endale kahmata parimad jõud. Väiketeatreid/vabatruppe olen näinud sedavõrd sporaadiliselt, et üldistustega ei julge välja tulla.

10. Plusspoolel on 1) lavakujunduste taseme tõus (tihti on olnud raskusi selle “parimagi” väljamõtlemisega, nüüd jäi mitu tasemel tööd kirja panemata; 2) suvelavastuste mängumaa avardumine (parim näide — “Aristokraadid”).

Miinuspoolel on tõsiselt võetava kriitika märgatav vähenemine, mis suures osas tuleneb ilmselt üldisest ajakirjanduse situatsioonist.

Probleeme jätkub. Valusaim (?), vähemasti hetkel: ilusa Kuressaare Linnateatri tulek ja edasine saatus.

11. Nähtud (Eesti teatrite) lavastuste arv jääb iga aastaga väiksemaks, möödunud hooaja uuslavastustest olen näinud alla kolmekümne. Eeldatavatest “olulistest” on nägemata “Idioot” Vene Draamateatris, “Tanja, Tanja” Rakvere Teatris ja “Lõppmäng” EDs.

JAAK ALLIK:

1. Raimo Kangro “Süda” kui muusikaline ja kirjanduslik tekst. Mihkel Ulmani kui fabuleerimisoskust ja ka dialoogi valdava dramaturgi ilmumine (kahe näidendiga!). Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop” ning Rein Saluri “Tulek” kui intrigeeriva ajaloolise teemavalikuga ja samas probleemiasetuselt väga tänapäevased näidendid.

2. A. Ibseni “Taevariik” — ometi midagi tänasest noorusest ja tema keeles! Oluline on ka M. McDonagh’ avastamine eesti vaatajale. Just see on modernne dramaturgia, mitte aga süzheetu absurdimaiguline udutamine, nagu meil mõned arvavad!

3. Märkimisväärseid ja rõõmustavaid lavastusi oli hooajal ootamatult palju ja kuna ükski ei tõusnud just peajagu parimaks, siis loetlen nad kõik teatrite järjekorras:

Neeme Kuningase “Süda”, Priit Pedajase “Aristokraadid”, Mikk Mikiveri “Sõda ja rahu”, Elmo Nüganeni “Hamlet”, Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine”, Enn Keerdi “Taevariik”, Raivo Trassi “Meil aiaäärne tänavas”, Kaarin Raidi “Pildimeistrid”, Lembit Petersoni “Tartuffe”.

Idee ja teostuse mastaapsuse poolest tahaksin eraldi esile tõsta Merle Karusoo “Save Our Souls” just tervikprojektina.

4. Lilja Blumenfeldi “Talvemuinasjutt”, Agu Pildi “Don Carlos” (kostüümid), Pille Jänese “Aristokraadid”, Iir Hermeliini “Huck”.

5. Laine Mägi (“Aristokraadid”), Herta Elviste (“Mägede iluduskuninganna”), Piret Rauk (“Pildimeistrid”), Külli Teetamm (“Hamlet”).

6. Aleksandr Ivaškevitš (“Idioot”), Guido Kangur (“Vend Enrico ja tema piiskop”).
7. Külliki Saldre (“Laulatus”), Peeter Volkonski (“Sõda ja rahu”).
8. Rakvere Teatri.

9. Ega muud veelahet olegi kui see, et annete kontsentratsioon on samalaadses proportsionaalses püramidaalses vahekorras. Kuna aga viimasel ajal on tulnud juurde küllaltki arvukalt keskmiselt lavastada oskavaid inimesi, siis lavastajate turg on pingestunud ning lavastajaseisus muutumas üha enam vabakutseliseks. See võimaldab teatrites üle minna lavastajakeskselt repertuaari planeerimiselt kunstilise juhi kesksele. See tähendab, et kunstiline juht hakkab enam kui seni otsima repertuaari ning kutsuma sellele sobiva lavastaja. See töötab mõningal määral väikelinnateatrite ja vabatruppide kasuks ning tasakaalustab näitlejaannete koondumist pealinna teatritesse.

10. On kahju, et Draamateatri ja Karusoo veregrupp ei kattunud ning toimus võõrkeha kõrvaleheitmine. Tegelikult taotleb ju Pedajas sama mida Karusoogi, kuid teeb seda leebemalt. Eks aeg näita, kas homöopaatilisel ravil on mõju.. Esimesel hooajal jäi Pedajase-Draamateatri (kui teatri) kõige huvitavamaks hetkeks igatahes sügisene repertuaari haipimine Ene Paaveri poolt.

11. Märkasin üllatusega, et toimetuse esitatud nimekirjast olin näinud 45 lavastust, mis andis aluse siiski suu lahti teha. Kuid paljugi huvitavat on kahjuks nägemata. Häbenen ja nimetan neist olulisemad: “Kratt”, “Anna Karenina” (“Estonia”), “Rahva vaenlane”, “Pihlakavein”, “Papagoide päevad”, “Teekond kappi” (Draamateater), “Senaator Fox”, “Imede torn” (“Endla”), “Kurva kohviku ballaad”, “Connemara. Üksildane lääs.”, “Varjudemaa” (Rakvere Teater), “Kodukäijad”, “Eksituste komöödia” (“Vanalinnastuudio”), kogu Nukuteatri repertuaar.

MARIS BALBAT:

1. Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine”. Merle Karusoo “Save Our Souls”, peamiselt selle teine, integratsioonist rääkiv osa. Uue, hästimängitava autori ilmumist võib tähistada Mihkel Ulmani “Teekond kappi”, mille lavalisust tõestas Hendrik Toompere jr vaimukas lavastus Eesti Draamateatris.

2. Edward Albee “Kurva kohviku ballaad”. Teatud reservatsioonidega Witold Gombrowiczi “Laulatus”.

Nägemata/ lugemata on B. Frieli “Aristokraadid”.

3. Tundub, et minu nähtu hulgas sel hooajal vaieldamatut favoriiti pole. Mati Undi “Laulatuses” on kuhjaga leidlikkust, fantaasiat, vaimukust, kuid absurdizhanri jaoks näib lavastus liiga pikana.

Mikk Mikiveri “Sõjas ja rahus” oli huvitavaid stseene (peamiselt Peeter Volkonskiga vana vürst Bolkonski rollis), kuid terviku tugevamat mõjulepääsu segas vähene kontsentreeritus ja võib-olla ka liigne lõivumaksmine vaatemängulisusele. Katri Kaasik-Aaslavi “Kurva kohviku ballaad” köitis huviga inimese vastu. Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine” on hinnatav kui Kõivu vaimu tabamine debütandist lavastaja poolt. Eino Baskini “Mets” tõuseb esile vähemalt “Vanalinnastuudio” enda kontekstis. Väga elamuslik oli Võru Harrastusteatri lavakava “Üts kõrd üts” Jaan Lattiku ja Madis Kõivu tekstidel (lavastaja Taago Tubin). Mängituna Võrus Kreutzwaldi muuseumis ja esitatuna võrulaste endi poolt omas ta erilist hingust.

Jällegi: nägemata on Priit Pedajase “Aristokraadid”.

4. Lepo Sumera muusika kasutamine Eesti Draamateatri lavastuses “Vend Enrico ja tema piiskop”.

Aime Undi kunstnikutöö Linnateatri “Hamletis”.

Vadim FomitÓ evi kujundus Draamateatri lavastusele “Teekond kappi”.

5. Marika Vaariku miss Amelia Rakvere Teatri “Kurva kohviku ballaadis”. Ülle Ulla proua Gurmõzhskaja “Vanalinnastuudio” “Metsas”. Maria AvdjuÓ ko Flo Eesti Draamateatri lavastuses “Teekond kappi”.
6. Peeter Volkonski vana vürst Bolkonski “Sõjas ja rahus”. Roman Baskini NeÓ tÓ astlivtsev “Metsas”. Hannes Kaljujärve Joodik (Suursaadik) “Laulatuses”.
1. Peeter Kardi Harald “Küüni täitmises”. Guido Kanguri Piiskop “Vend Enricos”. Herardo Kontrerase Juri Provalin lavastuses “Save Our Souls”. Konkurentsitult Aarne Üksküla Näitleja “Hamletis”. Vapustav!
2. Tõesti ei oska öelda. Peaaegu igal teatril on väärtrepertuaari ja avastusi, kuid ka teoseid, mille repertuaarisolek, vähemalt konkreetse lavastuse põhjal, on küsitav. (Selliseks repertuaariküsitavuseks pean näiteks “Armastajaid kurja tähe all” Rakvere Teatris). Meelelahutustükid ei näi siiski prevaleerivat enam ühegi teatri repertuaaris.
3. Sellele küsimusele sai eelmisel aastal vastatud ning ei näi seda moodi, et ühe hooajaga oleks midagi väga oluliselt muutunud.

10. Olen hakanud tähele panema, et väga väheseks on jäänud köitvaid lavastusi. Liiga tihti vaatan esimese vaatuse järele hirmunult kavalehte: ega ometi veel kahte vaatust ei järgne? Tihti on sealjuures tegemist just seda laadi lavastustega, kus lavastaja on püüdnud muu kõrval kasutada nagu vaataja peibutamiseks ka vaatemängulisi või atraktiivseid momente. Lavastaja valearvestus? Mis muidugi ei tähenda, et köitvaid lavastusi üldse ei oleks. On ikka.

Mõtlikuks teeb teatripubliku pilt: selle moodustavad valdavalt noored hästiriietatud paarid. Kuid kus on vanemad inimesed? Näib, et teatriskäimine hakkab muutuma hea elujärjega kaasnevaks prestiizhseks ürituseks.

11. Nägemata on liiga palju: juba mainitud “Aristokraatide” kõrval ilmselt olulisematena veel “Pildimeistrid” (Kaarin Raid), “Connemara. Üksildane lääs” (Jaanus Rohumaa), “Lõppmäng” (Mati Unt), “Mägede iluduskuninganna” (Ain Mäeots), “Väike õuduste pood” (Georg Malvius), “Vaim” (Tiit Palu), “Talvemuinasjutt” (Tiit Ojasoo), “Meil aiaäärne tänavas” (Raivo Trass) jt.

LUULE EPNER:

1. Kui valida üks, langeks minu eelistus Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmisele”, mille lavastamise fakti pean tähtsaks — lavastust ennast pole paraku veel näinud. Kui nimetada rohkem, siis kindlasti on oluline Merle Karusoo “Save Our Souls”.
2. Oletan, et mõeldud on eesti lava jaoks uusi tekste? Nende hulgast, mida olen näinud, on raske midagi eelistada. New writing’u näited ei ärata erilist vaimustust. Niisiis hääletan Paul Claudeli “Vahetuse” poolt — olgugi seda kunagi ammu eesti teatris juba mängitud.
3. Palju päris häid lavastusi, ent suuri sündmusi vähe. Kuid siiski: Mati Undi “Laulatus”.
4. Huvitav oli “Don Juani” lavakujundus (Ervin Õunapuu) ja muusikaline kujundus (Andrus Laansalu) koosvõetuna. Samuti “Talvemuinasjutu” kujundus pluss heli (Lilja Blumenfeld ja Tiit Ojasoo). “Laulatuse” stsenograafia (Mati Unt). Hästi tehtud ja meeldejäänud töid on muidugi rohkemgi, näiteks Aime Undi kujundus “Hamletile”.
5. Üht ja parimat ei oska nimetada. Loetelu, mis ei ole paremusjärjekord: Marika Vaarik “Varjudemaas”, Külliki Saldre “Laulatuses”, Herta Elviste “Mägede iluduskuningannas”, Anne Reemann “Hamletis”.
6. Riho Kütsar ja Hannes Kaljujärv “Laulatuses”. Veel: Ain Lutsepp “Don Juanis”, Erki Laur — “Inimesed saunalaval”, Meelis Rämmeld — “See pärnapuulehtla”, Guido Kangur “Lõppmängus”, Raivo Adlas “Laulatuses”, Sulev Teppart “Papagoide päevades”.
7. Peeter Volkonski “Sõjas ja rahus”, Ago Anderson ja Peeter Kard “Talvemuinasjutus”.
8. Nimekirja lugedes tundus kõige põnevam olevat Pärnu teatri afiš š , ent kuna näinud olen liiga vähe, ei oska öelda, kas see on niisama põnev ka vaatajale.
9. Ei tahaks üldse rääkida mingist veelahkmest kunstilises mõttes. Hooaja kõige huvitavamat ja elusamat teatrit — minu vaatamiskogemuse piires — pakkusid “Vanemuine” (ma ei saa küll aru, mis ajast peale on Tartu väikelinn?), Pärnu (vaba ja vaimukas “Talvemuinasjutt”!), “Ugala” (“See pärnapuulehtla”), Tartu Lasteteater (“Kass kudi kangast”). Kui teatrimaastikku niimoodi liigendada, nagu ankeedis pakutud, tuleks rääkida erinevatest toimetuleku tingimustest, kuid ma ei tunne end pädevana neid analüüsima.
10. Arendades eelmise punkti vastust — midagi liigub ja tekib neis nn väikelinnade ja väiketeatrites, tihtilugu ka väikelavastustes. See käib rubriiki “Rõõm”. Mure ja vihastamise alla aga kuulub ühe niisuguse omanäolise ja sellisena asendamatu väiketeatri ärakaotamine — Tartu Lasteteatri likvideerimine teatri direktori valimiste varjus, eriti aga demagoogia, mis sellega kaasas käis. Ei saa olla midagi selle vastu, kui tekib teatrilaboratoorium, nagu “Lendav Hollandlane” — kuid miks peab selleks kõigepealt hävitama ühe samuti “laboratoorse”, teistmoodi teatri?!
11. Paraku palju. Ei jõua vaatamisega esietenduste tempole järele. Nii on seni veel nägemata “Vend Enrico ja tema piiskop”, “Küüni täitmine” (just see etendus jäi ära, kuhu kohale sõitsin), “Kurva kohviku ballaad”, “Idioot”, “Tartuffe”, “Trankvillisaator”, kindlasti veel midagi, mille tähtsust ei oska nägemata hinnata.

KADI HERKÜL:

1. Kõige üllatuslikum — Mihkel Ulmani “Teekond kappi”. Mõtlemapanevaim — Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop”.

Veel mitte lavale jõudnuist lummas lugemiselamusena Jaan Unduski “Goodbye, Vienna”.

2. Brian Frieli “Aristokraadid” ja Per Olov Enquisti “Pildimeistrid”.

3. Priit Pedajase “Aristokraadid”, Lembit Petersoni “Tartuffe”.

4. Mae Kivilo “Connemara”.

5.—7. “Aristokraatide” ansambel ja iga roll eraldi; Maria AvdjuÓ ko (“Teekond kappi”); Külli Teetamm (“Hamlet”); Pille Lill (“Inimese hääl”); Leila Säälik (“Pildimeistrid”); Aleksandr IvaÓ kevitÓ (“Idioot”); Jaan Tätte (“Vahetus”); Aleksander Eelmaa (“Vend Enrico ja tema piiskop”).

8. Kõige huvitavama tervikhooajaga sai maha “Endla”, tugevasti alla latti töötas Linnateater.

1. J. A. Nooremba “Küüni täitmine”.

2. Witold Gombrowiczi “Laulatus”, Paul Claudeli “Vahetus”, Per Olov Enquisti “Pildimeistrid”.

3. Esimeses järjekorras Mati Undi “Laulatus”.

Huvi pakkusid ka kaks “Endlas” valminud debüütlavastust — Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine” ning Tiit Ojasoo “Talvemuinasjutt”. Seega sündis lõpuks midagi üle keskpärasuse nivoo ulatuvat ka suure saali tingimustes. Üle mitme-mitme hooaja.

Väiksemates (= eripärasemates) mängupaikades valminust tuleb esimesena ära mainida Priit Pedajase “Aristokraadid”. Aga tahaks lisada veel ühe sümpaatse kimbu väiksemaformaadilisi töid: Kaarin Raidi “Pildimeistrid”, Andres Noormetsa “See pärnapuulehtla”, Mati Undi “Inimesed saunalaval”.

4. Piirduksin ühe kunstnikutööga : Lilja Blumenfeldi “Talvemuinasjutt”.

5. Marika Vaarik — “Kurva kohviku ballaad”, Herta Elviste — “Mägede iluduskuninganna”, Külliki Saldre — “Laulatus”, Külli Teetamm — “Hamlet”, Leila Säälik — “Pildimeistrid”.

6. Tiit Sukk — “Aristokraadid”, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv, Raivo Adlas — “Laulatus”. “See pärnapuulehtla” kolmik: Andres Noormets, Gert Raudsep, Meelis Rämmeld.

7. Ülle Kaljuste — “Aristokraadid”, Elina Reinold, Peeter Volkonski — “Sõda ja rahu”, Volli Käro — “Kurva kohviku ballaad”, Peeter Kard — “Küüni täitmine”, Sulev Teppart, Aleksander Eelmaa, Elina Reinold — “Papagoide päevad”.

8. Ikka veel “Vanemuise” palgalisena ei pea endiselt kohaseks sõna võtta.

9., 10. Hooaeg 1999/2000 jääb annaalidesse kui sügavalt erandlik: peaaegu kõik vähegi tähelepanu vääriv toimus väljaspool pealinna teatreid. Draamateatri uus juhtkond oli teada olevalt suures osas sunnitud järgima oma eelkäijate tehtud (pro tegemata jäetud) “sõiduplaani”, Nukuteatri ja “Vanalinnastuudio” juhid vahetusid hooaja piiril, kaks ülejäänud Tallinna olulisemat teatrit, Von Krahli Teater ja Linnateater töötasid lihtsalt alla oma jõu, ka kvantitatiivses mõttes olid mõlema teatri näitajad tagasihoidlikud. Kindlasti on sellel objektiivseid põhjusi, kuid väljastpoolt hinnates ei oska kuidagi põhjendada Linnateatri nii väikest uuslavastuste arvu (“Hamlet”, üks lavakunstitudengite, üks kaheinimese-, üks neljainimesetükk). Arvestades, et viimasel ajal on suurenenud Linnateatri trupp ja mängukohtade arv, on mõistetamatult kokku kuivanud ka teatri jooksev repertuaar.

Kui nn väikelinnateatrite ümber hõljus paljutõotavat innovatiivset innukust, siis väiketeatrite nägu näis kuidagi väsinud. Üks neist, Tartu Lasteteater, oli muutunud oma peremeestele liialt tülikaks ja pidi seega maamunalt kaduma. Ma ei usu, et see oli just väga läbimõeldud otsus.

Hooaeg 1999/2000 veenis veel selles, kui pikaks ajaks siiski võib juhtkonna vahetus pidurdadada teatri normaalset funktsioneerimist. Olukord, kus ametist “lahkuv” juhtkond enam “ei taha” ja “saabuv” veel “ei saa”. Sellega seoses: kas ei peaks selleks kutsutud ja seatud instantsid mõtlema uute juhtkonnavahetuste võimalikult “valutule” (st ka aegsamale) korraldusele? Kui üks teater ja tema juhtkond on oma sobivust tõestanud, võiks töölepingu sõlmida vähemalt viieks aastaks. See oleks ka miinimum, mille põhjal saaks teatri juhilt (ja tema meeskonnalt) eeldada mingisugustki kaugemat-perspektiivsemat nägemust.

11. Arvatavasti on need Ugala “Don Carlos” ja “Theatrumi” uuslavastused.

MARGUS KASTERPALU:

1. Muidugi on märkimisväärne “Küüni täitmise” jõudmine lavale. Samas, tekst oli ju teada ja tuttav, ja varem või hiljem oleks see juhtunud nagunii. Sellepärast rõõmustasin mina ehk rohkemgi Jaan Krossi “Vend Enrico” üle — kultuuriloolisi ekskursse pakkuvad tekstid on mu nõrkus. Kivirähi jätkamine on samuti märkimist väärt, samuti Mihkel Ulmani tulek koguni kahe tekstiga.

2. Parimat on raske öelda, sest häid on palju. Mulle tundub oluline McDonagh’ tekstide jõudmine meie lavale. Samuti, küll hoopis teises kategoorias, Gombrowiczi “Laulatus”.

3. Mulle sobis väga Keila-Joa lagunenud mõisa kohavaimuga kooskõlastatud ja Volkonskite perekonnalooga suhestatud Pedajase “Aristokraadid”. Mulle avaldasid sügavat muljet Undi “Laulatus” ja Priimäe “Don Carlos”. Mind üllatas Stefan Erheimi “Cosí fan tutte” “Vanemuises” — selgus, et ka ooperit on võimalik lavastada, mitte ainult lavale seada.

4. Kunstnikutöödest. “Küüni täitmise” (Liina Tepand) heinapallid kaldpinnal — ainuvõimalikuna näiv lavaline vaste rutiinsele, lõppematule, tolmusele heinahangumisele. Aime Undi “Hamlet” ja “Ihnuri” (koos Liina Undiga) “kummut”— see uste ja sahtlitega asi keset lava. “Connemara” (Mae Kivilo) lavasügavus. Pille Jänese (“Aristokraadid”) süvenev Pedajase-mõistmine. Või nende teineteisemõistmine, ega ma tea, kuidas see täpselt käib.

5. Herta Elviste jätkuv tippvorm “Mägede iluduskuningannas”. Külli Teetamm “Hamletis”. Maarika Vaarik “Kurvas kohvikus”.

6. Riho Kütsar “Laulatuses”. Guido Kangur “Enricos” ja “Lõppmängus”. Üllar Saaremäe “Connemaras”.

7. Peeter Volkonski “Sõjas ja rahus”. Andres Lepik lavastuses “Meil aiaäärne tänavas”.

8.—10. Mulle tundub, et teatrimaastikul toimub miski, millele ma ei leia paremat sõna kui “korrastumine”. Teatritel hakkab tekkima kindel teadmine sellest, millise kultuurilise orientatsiooni ja majanduslike võimalustega publikuga nad seal, kus nad asuvad, arvestada saavad. Ja kui see on teada, saab võimalikuks kavandada oma tegevust nii, et n-ö keiser (vaataja) saab, mis tema tahab, ja ka n-ö jumal (teatrikunst) ei jää päris ilma. Objektiivsete tingimuste adekvaatse hindamise järel tehtud subjektiivsete otsuste sihikindel ellurakendamine viib varem või hiljem teatrite oma näo tekkimiseni. Muidugi ei olda sel teel kaugeltki ühekaugusel, aga mulle tundub, et vähemalt paigal ei seisa enam ükski Eesti teater.

11. “Idioot” Vene Draamateatris, “Tartuffe” “Theatrumis”, Karusoo “Save Our Souls”.

MEELIS KAPSTAS:

1. Mati Undi “Inimesed saunalaval” Von Krahli Teatris, Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine” “Endlas”, Merle Karusoo kodustamiskava “Save Our Souls”.

2. Olja Muhhina “Tanja. Tanja” Rakvere Teatris, Connor McPhersoni “See pärnapuulehtla” “Ugalas”, Arni Ibseni “Taevariik” “Endlas”, Martin McDonagh’ “Connemara. Üksildane lääs” Rakvere Teatris ja “Mägede iluduskuninganna” “Vanemuises”, Patrick Marberi “Ohtlik lähedus” “Vanemuises”.

3. “Aristokraadid” Draamateatris (Priit Pedajas), “Tanja. Tanja” Rakvere Teatris (Kalju Komissarov), “Laulatus” “Vanemuises” ning ka oma minatuursuses mõnus “Inimesed saunalaval” Von Krahli Teatris (Mati Unt), “Küüni täitmine” “Endlas” (Tõnu Lensmendi debüüt), “Väike õuduste pood” Draamateatris (Georg Malviuse kvaliteedis toimiv muusikalilavastus). Küsimata zhanrist, eesti teatri keskmisest ühtlasema ja tugevama ansamblimänguga silmapaistvad lavastused.
4. Krista Tool (“Tanja. Tanja” Rakvere Teatris), Pille Jänes “Aristokraadid” Keila-Joa mõisas), Liina Tepand (“Küüni täitmine” “Endlas”), Mae Kivilo (“Connemara” Rakvere Teatris).

5. Ülle Kaljuste (Judith, “Aristokraadid”), Marika Vaarik (miss Amelia Evans, “Kurva kohviku ballaad”), Piret Kalda ja Maria AvdjuÓ ko (Katarina Lastotškina ja Vera Muhhina, “Save Our Souls”), Külliki Saldre (Katarzyna, “Laulatus”), Leila Säälik (Selma Lagerlöf, “Pildimeistrid”), Ülle Lichtfeldt ja Kersti Tombak (Zina ja Tüdruk, “Tanja, Tanja”), Herta Elviste ja Liina Tennosaar (Mag ja Maureen, “Mägede iluduskuninganna”), Elina Reinold (Marja Bolkonskaja, “Sõda ja rahu”), Angelina Semjonova (Hortense, “Zorbas”).

6. Toomas Suuman (nõbu Lymon, “Kurva kohviku ballaad”), Tiit Sukk ja Ivo Uukkivi (Casimir ja Willie Diver, “Aristokraadid”), Üllar Saaremäe (pastor Welsh, “Connemara”), Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar (Joodik ja Henryk, “Laulatus”), Indrek Saar (Poeg telelavastuses “Stella Stellaris”), Erki Laur (Giurgadnilkiir, “Inimesed saunalaval”), Meelis Rämmeld (“See pärnapuulehtla”).
7. Aleksander Eelmaa (Vatikani kardinal, “Vend Enrico ja tema piiskop”), Elle Kull (hotelliteenija Maria, “Igaühele oma”).

8. Pilkupüüdev, nimekas ja mitmekülgne uuslavastuste nimekiri on hooaja algul välja käia juba enamikul teatritel. Kahju, et paljutõotanud “naeltele” hooaja lõppedes tagasi mõeldes vaid vähesed lavastussündmustena meenuvad.

Hooaja 1999/2000 uuslavastuste hulgas on esindatud vaat et kogu maailmaklassika: Ibsen, Molière, Beckett, Tolstoi, Strindberg, Pirandello, Shakespeare, Albee, Schiller, Ostrovski, Kivi, Twain, Simon, Kundera jne). Ent vaimustunult on endast rääkima pannud vaid paar lavastust, ennekõike Dostojevski “Idioot” Vene Draamateatris.

Täheldatav on suund nimeka, kunstiväärtusliku meelelahutuse poole. “Vanalinnastuudio” hüppas üle oma varju, tuues oma tuntud-teada publikumagneti Cooney komöödia kõrvale kolmiku — Koidula, Ostrovski, Shakespeare! Nukuteater tõi välja oma “Hamleti”.

9. Kui lähtuda siia ankeeti mahtunutest, siis näikse veelahe vähenevat väikelinnateatrite kasuks.

Hooaja algul peetud, kahte eelmist teatriaastat kokkuvõttev festival “Draama ’99” kujunes veel ennekõike Draama- ja Linnateatri omavaheliseks mõõduvõtmiseks. Aastaga on pilt muutunud. Draamateater sai oma tulemused kirja alles hooaja viimsel minutil — suvelavastustega “Väike õuduste pood” ja “Aristokraadid”. Ka torkab teravamalt kui varem silma, et Linnateater saab kaua elada vanast rasvast. Vaid neli uuslavastust ja neist ükski ei pakkunud väärilist jätku vanadele tippudele, nagu “Pianoola”, “Ainus ja igavene elu”, “Arkaadia”, “Kuritöö ja karistus”. Saalid on väiksed ja publikut jätkub.

See, et väikelinnateatrite kunstiväärtuslikumatele lavastustele kohapeal toetavat publikut kauaks ei jätku, on kurb paratamatus, mis Tallinna külalisetendustepublikule kätte ei paista.

10. Hea, et vaheldust tõi eesti lavale laine nooremat dramaturgiat nii läänest kui ka idast (vt vastus 2). Hea, et teater pakub sagedamini lavastusi, mis teenivad nii vaimustunud poolt- kui ka vihaseid vastuhääli. Näidates, et ka kriitkutel on erijooni, nagu vanus ja sugu. Õnneks on maitseküsimuste kõrval ka n-ö absoluutseid väärtusi — paar kuldmuna pälvivad selles hooajas kriitikute “issanda loomaias” üksmeelse kiidukoori.

Hea meel on, et Jaak Alliku lavastatud “Ristumine peateega” ning moskvalase Juri Jerjomini lavastatud “Idioot” panid eesti teatraalid kõnelema Vene Draamateatrist. Viimati tekitas see teater eestlaste hulgas elavat vastukaja kuus aastat tagasi, Jerjomini lavastusega “Mosvasse! Moskvasse!”.

Hea, et Eestis on uuesti käima hakanud tippteatrid Venemaalt, hooaega ilmestasid stiilinäited Fomenkolt, Ljubimovilt, Viktjukilt. Huvitavat rahvusvahelist võrdluspilti pakkus “Baltoscandal 2000”. Muu hulgas võis veenduda korraldaja Peeter Jalaka sõnades, et selletaolise otsingulise teatri festivali sarnast Eestil endal praegu palju pakkuda pole. Ju eeldab praegune aeg, et rohkem tehakse keskmisele maksumaksjale rihitud teatrit. Omaette rõõmustav vaatamisväärsus oli kolmandat korda Rakveres saalid ummistanud teatrifestivali noor publik.

11. “Idioot” Vene Draamateatris, “Endla” lavastused “Talvemuinasjutt” ja “Meil aiaäärne tänavas”.

TAMBET KAUGEMA:

1. Küsimusele vastamata jätta on ebaviisakas ning et ma ei oska eelistada Kivirähi “Papagoide päevi” Saluri “Tulekule”, siis tuleb poodiumi peale seada mõni kolmas. Õigupoolest, kui märkimisväärsusest elik olulisusest rääkida, sobib ilmselt sinna tekstidest kõige paremini Nooremba “Küüni täitmine”. Aga kokkuvõtvalt: on olnud paremaid (hoo)aegu.

2. Kui ühelt autorilt mängitakse ühel hooajal korraga kahte lugu, siis midagi peab selle taga ju olema. Seega, miks mitte esile tõsta McDonagh’ “Connemarat” (Rakvere Teater) ja “Mägede iluduskuningannat” (“Vanemuine”).

3. Pedajase “Aristokraadid” ja Karusoo “Save Our Souls” — ilmselt näitab selline valik tõsist tüdimust traditsioonilistest teatrisaalidest.

4. Küsimusele parimast muusikalisest kujundusest pean vastama nagu paar korda juba varemgi: ei ole mulle selleks kõrva kaasa antud, et head paremast eristada. Ega silmagagi lood kõige paremad ole, kuid esile tõsta võiks vahest Aime Undi tööd “Hamleti” kallal. Ei saa muidugi välistada, et selle kujunduse juures aitas ära petta ka Taevalava uudsus.

5. Leila Säälik “Ugala” “Pildimeistrites” ja viimastel hooaegadel üldse.

6. Midagi väga säravat ei meenu. Ilmselt siis nägemata.

7. Kui seda muidugi kõrvalosaks võib nimetada, siis Peeter Volkonski “Vanemuise” “Sõjas ja rahus”. Ärgu tema vürstlik kõrgus solvugu.

8. Eks iga teater istu oma mätta otsas ning kõik need mättad on ise sorti kuju ja suurusega, mistõttu on raske neid omavahel võrrelda. Kui läbimõelduse all mõista ka näiteks ühtset stiili, siis siin kuulub esikoht ilmselt Von Krahli Teatrile. Iseasi, et sealsete uuslavastuste arv on nii kasin, et isegi saekaatri mehed saavad need kerge vaevaga ühe käe sõrmedel üles lugeda.

9. Minu arusaamist mööda ei lähe veelahe Tallinna lennujaama naabrusest, kus pealinn ära lõpeb, vaid tõsisem probleem on see, et ikka veel pole — ei Tallinnas ega provintsis — tekkinud arvestatavat hulka erateatreid. Vaene aeg ning kitsad olud küll, aga hing ihkab hirmsasti mitmekesisust. Nii kaua, kui erateatrid pole jõuliselt poodiumile astunud, ei saa ka riigiteatrite rahakraane koomamale keerata, sest muidu võib alles jääda vaid tühi väli.

10. Kui hooaja sisse arvata ka suvised vabaõhulavastused, siis rõõmu teeb see, et nende lavastajad on hakanud tõsiselt mõtlema, kolleeg Margus Kasterpalu üht lemmikväljendit kasutades, n-ö koha vaimule. Heade näidetena olgu nimetatud Liiva keskus ja Keila-Joa mõis. Tõsi, teatrit võib teha kõikjal, kuid igal põõsal, puul ja kivil peab olema põhjendus, miks sai värske lufti kätte tuldud.

11. Neid on nii palju, et häbi hakkab.

MADIS KOLK:

1. Ilma igasuguste mööndusteta paigutaksin siia Merle Karusoo “Save Our Souls” ja Lutsu-Undi “Inimesed saunalaval”. Mõistagi ei saa mööda vaadata Nooremba “Küüni täitmisest”, kuid selle puhul alustaksin hindamist kohe teksti kunstilisest tasemest, üllatusväärtusele lisapunkte andmata. Sama lugu on Krossi “Vend Enricoga”. Kivirähi “Papagoide päevad” esindaks n-ö rubriiki “parim omas vallas”.

2. B. Frieli “Aristokraadid”, W. Gombrowiczi “Laulatus”, C. McPhersoni “See pärnapuulehtla”, O. Muhhina “Tanja, Tanja”. Süümepiinadeta jätan P. Marberi “Ohtliku läheduse” sellest seltskonnast välja.

3. Raskeim küsimus. Võrreldes eelmise, suhteliselt halli hooajaga on sedapuhku üldpilt tunduvalt huvitavam ja mitmepalgelisem, kuid samas puuduvad ka teisi pea jagu ületavad tipud. Tekitamata hierarhiat mingil ühel skaalal, nimetaksin erinevas mõttes märkimisväärsetena Pedajase “Aristokraate”, Undi “Laulatust”, Mikiveri “Sõda ja rahu”, Karusoo “Save Our Souls’i” ja Jerjomini “Idiooti”.

4. Muusikaline kujundus Undi “Lõppmängus” (Mati Unt) ja Anne Maasiku Lasteteatri lavastuses “Kesk aegade viirastust luuletaja” (Heikki Rein Veromannilt). Kunstnikutöö “Endla” “Talvemuinasjutus” (Lilja Blumenfeld). Mõlemad koos moodustasid suurepärase terviku Toominga “Kummitussonaadis”.

5. Kõik “Aristokraatide” naisnäitlejad ning Liina Olmaru P. Claudeli “Vahetuses”.

6. Aleksandr Ivaš kevitš “Idioodis”, Rein Kütsar “Laulatuses”, Guido Kangur “Lõppmängus”, Sulev Teppart “Aristokraatides”.

7. Seda saan vastata tinglikult, kuna mulle silma jäänud osatäitmiste puhul on sageli raske eristada kõrvalosa kesksemast rollist. Sellega riskides: Külliki Saldre “Laulatuses”, Peeter Volkonski ja Evald Aavik “Sõjas ja rahus”, Ilmarise seltskond “Save Our Souls’is”, Tiit Sukk “Kasimiris ja Karolines”, Andrus Vaarik “Papagoide päevades”.

8. Viimase hooaja lõikes on raske jäika eraldusjoont tõmmata. Tundub, et kõik teatrid on mõtlema hakanud. Eelnevaga võrreldes näib, et “Endla” hakkab läbimurdeks valmistuma.

9. Vastus peaks olema pikem ja analüüsivam, kui ankeet seda võimaldab. Lühidalt öeldes tekitatakse kõigi kolme kategooria vahel veelahe sellega, et seda veelahet olematuks püütakse vaikida. See on teatrite identiteedi küsimus. Kui perifeeriateatrid üritavad olla sellised nagu pealinnateatrid, kuid erinevail (majanduslikel, geograafilistel ja kaadripoliitilistel) põhjustel on tulemuseks lihtsalt teine või kolmas tõmmis, pole põhjust imestada, miks pealinna publik Tallinnast välja ei viitsi sõita. Tundub, et mingil määral on väikelinnade teatrid “oma näo” väljakujundamise peale juba mõtlema hakanud. Sama lugu on väiketeatritega, kus alternatiivsed ollakse enamjaolt üksnes institutsioonilises mõttes, kuid loominguliselt kiputakse üldpildi rikastamise asemel mainstream’i ihalema — olla nii “nagu päris”, mis siis, et põlve otsas. Arvan, et veelahkme probleem kaotab oma valulisuse, kui selle lahkme piire teravamalt ja kontseptuaalselt teadvustama hakatakse.

10. Meeldiv on, et leidsin selle hooaja lavastuste hulgast mitu näidet, mis räägivad vastu teatripraktikute jutus sageli kõlama jäävale paatosele, nagu takistaks teatriinstitutsioon ja konveiersüsteem geniaalsuse avaldumist. Loodan, et praktikuil on aega ja tahtmist oma kolleegide töös neid välgatusi ära tunda ja eeskujuks seada. Seda sooviks ka kriitikalt, mis aga paraku siiani aina “ajakirjanduslikumaks” muutub. Soovin, et nii teooria kui ka praktika liiguksid edasi ühise eesmärgi nimel, kuid ilmselt on mõlemad hetkel oma kookonisse kapseldunud ning pead välja pista ja teineteist märgata on raske. Kui Eestil puuduvad vahendid ja lugejaskond teatriajakirja jaoks, mis avaldab mahukaid ja analüütilisi teatrikirjutisi nii meilt kui ka mujalt, peaks TMK püüdma vastu seista päevalehekriitika sissetungile kui teatriretseptsiooni ainsale kujundajale.

11. Linnar Priimäe “Don Carlos”, Jaak Alliku “Ristumine peateega”, Lembit Petersoni “Tartuffe”, Andres Lepiku “Noad kanade sees”, Raivo Trassi “Inimese hääl”.

GERDA KORDEMETS:

1. Koos kõikide kaasnevate küsitavustega on olulisim tekst Merle Karusoo “Save Our Souls”. Karusoo järje- ja põhimõttekindlus “oma rida” ajades on mind alati kaasa mõtlevana hoidnud, ent hetkel on tähtsaim, et Karusoo teater on üha enam võtmas endale ühiskonna parandaja ja maailmavaate kujundaja rolli. Kui ilusasti öelda, siis: maailmaparandaja rolli, aga mitte selle sõna romantilises või ideelises tähenduses, vaid üsna konkreetselt ja asiselt. Ärritavalt ka. Õnneks.

Kindlasti väärib märkimist Jaan Tätte näidendi “Ristumine peateega” jõudmine Eesti venekeelse publiku ette, nagu ka selle näitemängu vaimustavalt suurejooneline maailmavallutus. Eriti täna, mil “Ristumise” edule saab vaadata juba sama autori “Silda” näinud silmadega.

Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop”. Hea näidend.

2. Martin McDonagh’ “Connemara. Üksildane lääs” ja “Mägede iluduskuninganna”; Brian Frieli “Aristokraadid”. Ühesõnaga, ikka see iiri värk. Ja natuke teisest ajast ja kultuuriruumist ka: Paul Claudeli “Vahetus”.

3. Priit Pedajase “Aristokraadid” (Eesti Draamateater) Keila-Joa mõisas. Jaanus Rohumaa “Connemara. Üksildane lääs” Rakvere Teatris.

4. Pille Jänese tundlik ja reaalne ruum Keila-Joa mõisas (“Aristokraadid”). Mae Kivilo mitmekihiline (nii otseses kui ka kaudses mõttes) kujundus lavastusele “Connemara. Üksildane lääs”.

“Aristokraatide” muusikaline kujundus (Priit Pedajas). Ehkki enamasti vist juba näidendisse sisse kirjutatud, siiski selles ruumis (nendes ruumides) väga isevärki elu elav..

5. Külli Teetamme Ophelia Linnateatri “Hamletis”. Laine Mägi — Alice Draamateatri “Aristokraatides”. Herta Elviste ja Liina Tennosaare Mag ja Maureen “Vanemuise” “Mägede iluduskuningannas”. Liina Olmaru ja Epp Eespäeva — Marthe ja Lechy Elbernon Linnateatri “Vahetuses”.

6. Aleksandr IvaÓ kevitÓ i vürst Mõškin Vene Draamateatri “Idioodis” ja Tiit Suka Casimir “Aristokraatides”.

7. Ain Lutsepa onu George ja Sulev Tepparti Eamon “Aristokraatides” (Teppart ka “Papagoide päevades”, ehkki see pole vist kõrvalosa.)

8. Eesti Draamateatri repertuaar tundub läbikaalutuim. Samas, mitte kõikide teatrite kohta ei saa objektiivset hinnangut anda — olen liiga vähe näinud.

9. Igikestev küsimus. Kas väikelinna teatritel ja vabatruppidel on samad võimalused, kas need võimalused peaksid olema paremad jne. Küsimus, mis peaks näiteks Linnateatri trupil ilmselt piinlikkusest kõhu valutama panema — et neil on ju nii head võimalused…

Ma ei usu enam sellisesse veelahkmesse. Eesti on nii tilluke, pole vahet, kas hea lavastus tuleb välja Tartus, Kuressaares, Tallinna Linnateatris või mõne vabatrupi ettekandes. Hea teater leiab oma publiku igal juhul üles. Ja kui ei leia, siis on viga kas lavastuses või oskuses seda pakkuda. Kui sellise veelahkme olemasolust saab üldse rääkida, siis on see puhtalt mõtlemise veelahe. Rakveres ju käiakse, naljaga pooleks on isegi teatud kirjutajate-kajastajate seltskond, kes ennast Rakvere Teatri fännklubiks kutsub. Ja käima hakati siis, kui koos Üllar Saaremäe ja Indrek Saare & kompaniiga tuli uus mõtlemine. Rakvere meeldib ja ärritab, sellepärast käiaksegi.

Ja muidugi on olemas veelahe, mis jookseb hea ja keskpärase teatri vahelt. Mingis mõttes on Eestis liiga palju väga head teatrit, seetõttu paraku jääbki juba ka korralik keskpärane soovitava tähelepanuta.

Üks suur avastamisrõõm: kolm Narva “Ilmarise” teatri noormeest — Dmitri Kukuškin, Dmitri Kosjakov ja Juri Potapov Merle Karusoo lavastuses “Save Our Souls”. Andekad osatäitmised.

10. Üks praktiline — ja kaua jahutud — probleem. Jätkuvalt on püsti küsimus, miks kriitik peab mõnes teatris ostma pileti. Ikkagi on kuidagi näotu, kui näiteks Linnateater saadab kutse, samas teatades, et pileti saab välja osta siis ja siis. Kõlab nagu üleskutse heategevaks rahaannetuseks, aga küsimus pole ju 35 kroonis — ehkki, igal aastal see hind natuke tõuseb. Küsimus on põhimõttes: kriitik/kajastaja teeb teatris tööd.

Üks asi, mis tekitab hämmeldust: mis õigupoolest toimub Von Krahli Teatris või selle teatriga? Miks nii vähe arvestatavaid uuslavastusi?

Ma ei näe teatris praegu üldisi, kõikidele teatritele samaseid probleeme. Ju siis on kõik enam-vähem tasakaalus. Küll aga on vastamata küsimusi ja lahtisi otsi teatri ning tema jäädvustamise osas. Alates sellest, et kui Eesti Televisioon enam ei suuda salvestada enamikku lavastustest, kas me siis anname endale aru, milline korvamatu auk haigutab tulevikus selle küllalt rikka teatriaja koha peal, mil sündisid Pedajase “Aristokraadid”, Rohumaa “Connemara”, mil Jaan Tätte kirjutas “Ristumise” ja “Silla” jne?

Ja veel. Olen tüdinenud juba paar aastat väldanud kurtmisest, et praegune kriitika on kehv ja kohe tuleb kriitikute uus laine, uus kriitiline sõna ja mõte. Kuhu see siis jääb? See, mida mina olen sattunud lugema ja mis võiks vist teatud mõttes nn uue laine alla käia, kuna kirjutajad on suhteliselt värskelt esile astunud, on suures osas üsna hämaroleku piiril kõikuv tühisõnalisus. Filosoofiline kindlasti, aga suhestubki sellisena, põhiliselt kirjutaja ego ja sõnaseadmisoskusega. Mis on sel aga pistmist tänase teatriga? Mille parim osa (vähemasti minu meelest) on lihtne, arusaadav, erutav ja vägagi kõnekas, kes pole kunagi lugenud Kierkegaardi ega tea isegi, kes on Nietzsche.

11. “Teekond kappi”, “Tanja, Tanja”, „Vaim”, „Laulatus”, „Pildimeistrid”, “Tartuffe”, „Küüni täitmine”, „Meil aiaäärne tänavas”… Kindlasti veel mõni.

PIRET KRUUSPERE:

1. Eeskätt tundub märkimisväärsena seik, et lõpuks ei kartnud eesti teater Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmist”. Minu jaoks oli tähenduslik Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop”. Kirjutajate varasema loominguga haakusid kõnekalt nii Rein Saluri “Tulek”, Mati Undi “Inimesed saunalaval” kui ka Merle Karusoo “Save Our Souls”. On hea meel, et näitemängude kirjutamist jätkavad Jaan Tätte, Andrus Kivirähk, Toomas Suuman. Ja et esile on kerkinud uus nimi — Mihkel Ulman.

2. Ei nimetakski siinkohal parimat. Anglo-ameerika dominant repertuaari üldpildis näib vist nõrgenevat, tervitan rõõmuga W. Gombrowiczi, P. Claudeli, Ö. v. Horváthi, B. Frieli, P. O. Enquisti, G. Büchneri tekste eesti laval.

3. Raske on sel korral parimat nimetada. Ehk tõstaksin teistest siiski enam esile Ingo Normeti lavastatud Raudsepa “Mikumärdi”, lavakooli XIX lennu lõputöö, mis võlus oma täpselt stiliseeritud lavastusjoonise ja (Reet Neimari määratlust laenates) nipernaadiliku atmosfääriga, tõestades, et Raudsepa tekst kõlab ühtaegu üleajaliselt ja kaasaegselt. Siirast teatrirõõmu tundsin Andres Noormetsa lavastusest “See pärnapuulehtla”, samuti läksid korda Priit Pedajase “Kasimir ja Karoline” ning “Aristokraadid” ja Mikk Mikiveri “Vend Enrico”. Rõõmustas Tõnu Lensmendi debüüt “Küüni täitmisega”.

Merle Karusoo “Save Our Souls” vapustas, aga tekitas sisimas ka küsimärke, Elmo Nüganeni “Hamleti” esialgsest, ebalevast vaatamismuljest on sündinud soov uue “järelekaemise” järele.

4. Muusikalisest kujundusest: Lepo Sumera helindus “Vend Enricos”; Astor Piazzolla muusika kasutamine “Mikumärdis”.

Kunstnikutöödest: Pille Jänes (“Kasimir ja Karoline”, “Aristokraadid”), Aime Unt (“Hamlet”), Krista Tool (“Kurva kohviku ballaad”, “Tanja, Tanja”), Esti Kittus (“Mikumärdi”).

5. Maarika Vaarik (“Kurva kohviku ballaad”), Kleer Maibaum (“Vend Enrico”), Külli Teetamm (“Hamlet”), Laine Mägi ja Ülle Kaljuste (“Aristokraadid”), Maria Klenskaja (“Tulek”), Maria AvdjuÓ ko ja Piret Kalda (“Save Our Souls”).

6. Guido Kangur (“Vend Enrico”), Sulev Teppart (“Vend Enrico”, “Aristokraadid”), Tiit Sukk (“Aristokraadid”, “Kasimir ja Karoline”), Jaan Rekkor ja Peeter Kard (“Küüni täitmine”), Meelis Rämmeld, Gert Raudsep ja Andres Noormets (“See pärnapuulehtla”), Rene Reinumägi, Herardo Contreras, Tanel Saar (“Save Our Souls”). Uutest tulijatest nimetaksin — võetagu seda n-ö avansina — Tambet Tuisku (“Ihnuri” peaosa ja “Mikumärdi” episood).

7. Taavi Teplenkov (“Kasimir ja Karoline”, “Väike õuduste pood”), Aleksander Eelma (“Vend Enrico”), Ain Lutsepp (“Aristokraadid”), Aarne Üksküla ja Anu Lamp (“Hamlet”), Volli Käro (“Kurva kohviku ballaad”), Kersti Tombak (“Tanja, Tanja”).

10. Üha sagedamini taban end sedastuselt, et üritades uuslavastuste laviiniga sammu pidada, kaotab kriitika oma vaateväljast lavastuse esietendusejärgse kasvu- ja arengukaare. (Olen sellele mõelnud näiteks nii Linnateatri möödunud hooaja “Kojutuleku” kui ka Draamateatri nüüdse “Kasimiri ja Karolinega” seoses.) Teatriloo seisukohast teeb see tendents murelikuks-ärevaks ja ma ei usu, et ma nimetatud asjaolu üle dramatiseeriksin.

11. Nägemata on/jäi kurvastavalt palju lavastusi, enim kahetsen, et nende seas on Undi “Laulatus” “Vanemuises” ja Jerjomini “Idioot” Vene teatris.

JAANUS KULLI:

1. Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine” “Endlas”; Jaan Tätte “Ristumine peateega” V e n e  Draamateatris; Dostojevski-Jerjomini “Idioot” Vene Draamateatris.

2. Martin McDonagh’ “Connemara. Üksildane lääs” Rakvere Teatris ja “Mägede iluduskuninganna” “Vanemuises”; Brian Frieli “Aristokraadid” Eesti Draamateatri lavastusena Keila-Joa mõisas.

3. Juri Jerjomini “Idioot” Vene Draamateatris; Priit Pedajase “Aristokraadid” Volkonski mõisas; Elmo Nüganeni “Hamlet” Linnateatris.

4. Muusikaline kujundus: Tõnu Raadik “2001 aastat elu Eestimaal” “Endlas”, Allan Vainola “Huck” Emajõe Suveteatris.

Kunstnikutöö: Aime Undi “Hamlet” Linnateatris.

5. Laine Mägi Alice “Aristokraatides”; Külli Teetamme Ophelia “Hamletis”; Marika Vaariku miss Amelia Evans “Kurva kohviku ballaadis” Rakvere Teatris; Herta Elviste Mag ja Liina Tennosaare Maureen “Mägede iluduskuningannas”; Larissa Savankova Nastasja Filippovna “'Idioodis”.

6. Aleksandr Ivaškevitši vürst Mõškin “Idioodis”; Tiit Suka Casimir, Sulev Tepparti Eamon ja Tõnu Oja Tom Hoffnung “Aristokraatides”; Marko Matvere Hamlet “Hamletis”; Toomas Suumani nõbu Lymon “Kurva kohviku ballaadis” Rakvere Teatris; Jaan Tätte Thomas Pollock “Vahetuses” Linnateatris; Ain Lutsepa Sganarelle “Don Juanis” Eesti Draamateatris.

7. Aivar Tommingase Onu “Sõjas ja rahus” “Vanemuises”; Ain Lutsepa onu George “Aristokraatides”; Peeter Oja Õnneseen “Vanalinnnastuudio” “Metsas”.

10. Rõõmud: et “Aristokraatidega” on leitud järjekordne uus ja põnev “lava”. Et kuidas üks hüljatud ja lagastatud mõis hakkab ühtäkki uuesti elama. Ja et selliseid unustatud mängupaiku on Eestis kindlasti veelgi. Tuleb nad vaid osata üles leida.

Et ootamatult — ja meeldivalt ootamatult — on Eesti esidramaturgiks tõusnud Linnateatri näitleja Jaan Tätte.

Tähelepanekud:

Kahtlemata on sündmuseks Kuressaare teatri avamine. Annaks ainult jumal ja kultuuriministeerium mõistust ja raha, et see teater ei jääks pelgalt ääremaa teatriks, kuhu minnakse näitlema ja lavastama viimases hädas, kui mujal enam tööd ei ole/ei anta. Juba esimene hooaeg on neid kõhklusi esile toonud.

Kuidagi hakkab peost (vaateväljast) välja libisema Von Krahli Teater. Miks ei ole selle teatri ümber enam seda salapära ja üllatavat teistmoodi tegemist, mis aastate eest justkui kohustas selle teatri kõiki tükke ära vaatama. Vist ei ole Sigismund Von Krahl juba mitu head aastat Eestis käinud.

Üllatused:

“Save Our Souls” ei olnud minu jaoks kindlasti Merle Karusoo viimaste aastate parim lavastus, kuid sügav kummardus lavastajale, et ta tõi Tallinna vaataja ette kolm Narva harrastusteatri näitlejat ja suutis nad ilma mingi hinnaalanduseta proffidega kõrvuti mängima panna. Kolm suurepärast ja isikupärast professionaalsete näitlejaeeldustega tegelast, kes näiteks Vene Draamateatris võiksid oma võimed taas proovile panna.

11. Mati Undi “Laulatus” “Vanemuises”.

1. “Küüni täitmine”, kuigi see näitemäng ei ole enam mingi uudis. Rõõmustab kahe jalaga tänases päevas oleva Mihkel Ulmani ilmumine.
2. Vaadeldav hooaeg on vist McDonagh’ avastamise aeg, seega tema “Mägede iluduskuninganna” “Vanemuises” ja “Connemara” Rakveres.

3. Priit Pedajase “Aristokraadid”, Mati Undi “Laulatus” ja Juri Jerjomini “Idioot”.

4. Kunstnikest tõstaks esile Marianne Kuurmet “Idioodi”, Aime Unti “Hamleti” ja Pille Jänest “Aristokraatide” eest. Muusika oli mõjuv “Aristokraatides”.

5. Herta Elviste osatäitmine “Mägede iluduskuningannas”.

6. Aleksandr IvaÓ kevitÓ i nimiosa “Idioodis”.

7. Draamateateris oli palju häid kõrvalosi. Isegi vähem õnnestunud lavastustes nagu näiteks “Kazimir ja Karoline”. Head olid “Papagoide päevade” maisema poole rollid. Kas see räägib tekkima hakkavast ansamblivaimust või on teatrist saamas kõrvalosade teater?

8. Repertuaarikujundusest on raske rääkida, kui teater ragistab vaatajate ja tekstidega lavastuste tasemel, suutmata enamasti realiseerida võetud eesmärke. On mõningane peataoleku aeg, millel on eri teatrite puhul vaadates objektiivsed põhjused.

9. See on kultuuripoliitika küsimus. Kui võim ja avalik arvamus sallib sellist põhimõtteliselt ebademokraatlikku hierarhiat, mida siis teha? Tundub, et Rakvere Teatril on vahel õnnestunud tegudega seda murda.

10. Sel hooajal jõudis moodne vene näidend tagasi eesti lavadele. Äkki hakkab (publikus?) valitsev russofoobia taanduma?

11. “Sõda ja rahu” “Vanemuises”.

1. Merle Karusoo “Save Our Souls”, Mati Undi “Lõppmäng”.
2. P. Marber “Ohtlik lähedus”.

3. Tõenäoliselt ei mäleta ma aasta pärast sellest hooajast enam peaaegu midagi. Ei olnud kindlasti ühtegi sellist lavastust, mis jääks tulevikus kuidagi märgistama uue aastatuhande alguse teatrit. Vahest püsib erinevatel põhjustel meeles Merle Karusoo “Save Our Souls”.

5. Herta Elviste “Mägede iluduskuningannas”.

6. Hannes Kaljujärv, Hannes Kaljujärv, Hannes Kaljujärv.

9. “Vanemuise” draamaosas justkui midagi koidaks. Loodetavasti oli Draamateatri puhul tegemist august välja ronimisega. Neil oli väga igav hooaeg.

10. Ainult paremad koosseisud suudavad kasvuhoones täiesti muganenud Tallinna teatreid veel vee peal olevatena välja paista. See, mille pärast mina teatris käin, tuli sellel hooajal ainult “väikelinna teatritest” ja väike- ja vabatruppidelt.

11. “Idioot” Vene Draamateatris, kuigi see, mida kiitvatest arvustustest välja lugeda oli ei mõjunud kuigi veenvalt. Vaatamata on ka peaaegu kogu “Ugala” ja Rakvere Teatri repertuaar.

MIHKEL MUTT:

1. “Küüni täitmine”, “Papagoide päevad”.

2. “Laulatus”, “Aristokraadid”, “Kasimir ja Karoline”, “Idioot”.

3. “Hamlet”, “Aristokraadid”, “Laulatus”, “Väike õuduste pood”, “Küüni täitmine”, “Igaühele oma”.

4. “Väike õuduste pood” mõlemas suhtes.

5. Herta Elviste “Mägede iluduskuningannas”, Külli Teetamm “Hamletis”.

6. Marko Matvere ja Peeter Tammearu “Hamletis”, Peeter Kard “Küüni täitmises”.

7. Peeter Volkonski “Sõjas ja rahus”, Hannes Kaljujärv “Laulatuses”, Kalju Orro ja Indrek Sammul “Hamletis”.

8. Kolmel väikelinna teatril ja “Vanemuisel” on see parem kui kahel Talllinna põhiteatril.

9. Mitmete vabateatrite vahe põhitegijatega pole eeskätt kvaliteedis, vaid omandivormis, trupi moodustuses ning etenduste arvus. On üksikuid eredaid välgatusi, mida näeb siin-seal festivalidel, need panevad meenutama, et ametlikus teatris ei näe välgatusi ülearu sageli. Ja on (kuuldavasti) ca 700-trupiline tagamaa, millega on suur vahe igas mõttes.

10. Ahastus tuleb peale, vaadates, kuidas aeg läheb ja mõned suursaavutusteks võimelised näitlejad jäävad pingile istuma. Peale tulevad uued imepoisid ja -tüdrukud, uued lemmikud rabavad värskusega, endistel sugeneb juustehalli ja tselluliiti.

Ma ei saa aru, miks on hea tõsise dramaturgia najal tehtud nii vähe kokkuvõttes üle keskmise lavastusi? Ilmselt see kõneleb kasvavast võimetusest süveneda.

11. Küsiksin vastupidi: millised olulised on nähtud?

1. Sõna otseses mõttes: on märkimisväärne, et lõpuks ilmus lavale “Küüni täitmine”. Vahepealne Kõivu-kogemus on meid kollektiivselt targemaks teinud: nüüd oskasime kõik sellest kahekümneaasta vanusest näidendist mõnu tunda, lavastada aga oskas juba tudengki.

Rein Saluri “Tuleku” tulek (pärast “Minekut”) on ilmselt hea idee (aga pole ise kahjuks näinud ega lugenud).

2. B. Frieli “Aristokraadid”, O. Muhhina “Tanja, Tanja”, C. McPhersoni “See pärnapuulehtla”.

Omaette huvitavaks fenomeniks osutus vana Ostrovski ja “Metsa” tänapäevasobivus ja populaarsus.

3. Parimad-perfektsed, igaüks omas laadis: Pedajase “Aristokraadid”, Undi “Laulatus”, Noormetsa “See pärnapuulehtla”.

Mis neist küsimuse sõnastusega kokku käib? Ehk siis viimane? Miks peab hooaja tippe küsima üldse “põnevaima/oodatuima” nurga alt? Teater kas äratab, erutab, mõjub, annab energiat, lubab kogeda ja mõtelda, ka imetleda ja nautida vms. See kas juhtub või ei. Oodatu-ootamatu skaala pole siin kõige olemuslikum.

Mind haaras/äratas huvi veel üksjagu lavastusi. Neil pole küll küljes seda perfektsuse lõhna, pigem pisut poleemilisuse maitset. Elusad lavastused: Elmo Nüganeni “Hamlet” (vaatamata kõigele, mis räägitud ja kirjutatud!), Kalju Komissarovi “Tanja, Tanja” (ka Fomenko variandi äranägemise järel!); Ingo Normeti XIX lennuga tehtud “Mikumärdi” (arvan, et lavastaja elu parimate oopuste hulka kuuluv, tavatult lüüriline, kujundlik, tõsine “Mikumärdi”; kohe kindlasti mitte “igavalt traditsiooniline”, nagu väitis ajalehes noorkriitik. Kas varasemaid lavastusi nägemata? Üks kõige ebaadekvaatsemalt hinnatud lavastusi möödunud hooajal!); Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine” (Pärnu oma laval! Tallinna etendus ebaõnnestus, osaliselt vist ka lavamõõtmete erinevuse tõõtu. Ja siiski, diplomilavastusega kohe eliitteatri kaardile!); Kaarin Raidi “Pildimeistrid” (kui Raid lavastab, siis saad enamasti alati professionaalsuse mõõdu kätte!).

4. Krista Tool “Tanja, Tanja” — minu silmis hooaja põnevaim lava. Ent mitte võit kehvas konkurentsis: “Talvemuinasjutt” (L. Blumenfeld), “Hamlet” (A. Unt), “Ihnur” (A. ja L. Unt), “Küüni täitmine” (L. Tepand, ka tema oli alles üliõpilane).

Muusikakujundustest Riina Roose “Hamlet” ja Tõnu Tepandi “Küüni täitmine”. Need võivad meeldida või mitte meeldida, kuid nad on lahutamatud lavastustervikust.

5. Üksikut tipprolli ei näinud. Tugeva tasemega naisrolle juhuslikus järjekorras: Leila Säälik “Pildimeistrites”, Herta Elviste ja Liina Tennosaar “Mägede iluduskuningannas”, Laine Mägi ja Ülle Kaljuste “Aristokraatides”, Külli Teetamm ja Anne Reemann “Hamletis”, Epp Eespäev “Vahetuses”, Marika Vaarik “Kurva kohviku ballaadis”, Karin Tammaru “Sõjas ja rahus”.
6. Hannes Kaljujärv ja Riho Kütsar “Laulatuses”, Marko Matvere ja Peeter Tammearu “Hamletis”, Jaan Tätte “Vahetuses”, Toomas Suuman “Kurva kohviku ballaadis”, Tiit Sukk “Aristokraatides”, Sulev Teppart “Papagoide päevades”, Aleksandr IvaÓ kevitÓ “Idioodis”. Paraku mitte ükski päris ilma “aga”-deta. Hooaja lemmiktrio: Gert Raudsep, Meelis Rämmeld, Andres Noormets (“See pärnapuulehtla”).
7. Ivo Uukkivi ja Ain Lutsepp “Aristokraatides”, Külliki Saldre “Laulatuses” ning “Sõjas ja rahus”, Peeter Kard “Talvemuinasjutus” ja “Küüni täitmises”, Jaan Rekkor “Küüni täitmises” (selles tükis peaosalist vist polnudki, kõik oma üksikute monoloogidega justkui kõrvalosad). Võluv episood: Aivar Tommingas “Sõjas ja rahus”.
8. Rakvere Teatrile näib edu toovat see, et repertuaarist mõeldakse mitte ainult kui uutest näidenditest/dramatiseeringutest, vaid kui teksti ja selle lavastaja huvipakkuvast kooslusest. Hooaja külalislavastajate nimekiri (K. Kaasik-Aaslav, J. Rohumaa, A. Lepik, R. Annus, I. Normet, K. Komissarov, A. Prosa) annab kokku märksõnad “avatus” ja “püüd professionaalsusele” (mitmete külalislavastajate puhul näib olevat juba sisse programmeeritud nn pedagoogiline aspekt ehk trupi täiendkoolitus).

Kõige suurema hüppe tegi aga Pärnu “Endla”: kolmekordne riskijulgus noortega (“Küüni täitmine”, “Talvemuinasjutt”, “Taevariik”), eksperimendid zhanri- ja mänguvälja piiridega (“Inimese hääl”; “Meil aiaäärne tänavas”) andsid üllatava mainemuutuse teisejärgulisest väikekodanlikust meelelahutusteatrist (paaril eelmisel hooajal) viljakaks eksperimentaalteatriks.

9. Vaadeldaval hooajal mingit tõsist veelahet provintsi ja metropoli vahel ei märganud. Tõsi, Viljandi “Ugala” on publikuga suhtlemises ohjad käest lasknud ning langes stopptule rolli, aga nende marki hoiavad veel kaks heal tasemel miniatuuri (“See pärnapuulehtla” ja “Pildimeistrid”). Väiketeatritel oli eelmine hooaeg vist suuremate sündmusteta (Von Krahl; “Theatrum”)? Kuid eks see pilt ole kõikuv ikka ja alati.

Tuletan aga meelde, et pealinna ja väikelinnateatrite vahel paikneb veel sajajalgne “Vanemuine”, ja kui see lõpuks kõik oma jalad korraga jooksma saab…, peab ka pealinn rohkem pingutama.

10. a. Reformidest. Segastel asjaoludel lõpetas Tartu linn oma Lasteteatri eksistentsi. Et pole ise lähedal olnud, ei tunne ma seda lugu detailides, kuid ajakirjandusest saadud info järgi ja p õ h i m õ t t e l i s e l  tasandil näib otsus vale. Ja kaugelt vaadates jääb mulje, et mäng pole olnud ka päris puhas.

Ärevust tekitavad vahepeal päevavalgele paiskunud plaanid lahutada Teatri- ja Muusikamuuseum (ehk teisisõnu: likvideerida selle teatriosa? Fondid laiali pillutada?!) Praegu on küll vaikus, aga ei või enam millelegi kindel olla. Kas silmaklapistatud fanaatikute erahuvidest käivitatud kultuurivaenulike reformide palavik juba läbi ei võiks saada? Kes muu neid lõhkuvaid ideid tasakaalustada saaks kui Kultuuriministeerium?

b. Kord aastas ikka ka jooksvast kriitikast. Praegu on moes suhtuda tüdinult ja üle õla psühholoogilisse teatrisse — et oleks teist nagu liiga palju, et säärane traditsioon justkui domineeriks jms. Mõtlen üha sagedamini, kas tegu pole äkki äraõppimata õppetükiga, kas kirjutajad-kõnelejad ikka ülepea teavad, millest nad räägivad? Traditsioon on ju tegelikult hõre, tõelist psühholoogilist teatrit saab näha haruharva. Kas ei tehta lihtsalt vahet psühholoogilise teatri ja olmerealismi vahel? Elusa teatri ja rutiinse läbilõikerepertuaari vahel? Loodan, et vähemalt “Aristokraatidele” ei saa siiski keegi põlglikult üle õla vaadata. Fomenko teatri pealt saanuks selgemaks, mis võimalusi selline lavastaja filigraantööga käivitatud elus sündmuste ja suhete näitlejateater pakkuda võib, kuid ega ma neid, kellele selle fenomeni avastamisrõõm hädasti ära kulunuks, eriti palju saalis kohanudki… Kas teatrinähtuste piiride avarusest kõnelejail endil tegelikult tolerantsi jätkub? Mind isiklikult ka näiteks Gombrowiczi-Undi “Laulatus” sisuliselt ei kõneta (Unt nõustub, et tähendusi enam ei peagi teatris otsima, minul on sellest kahju), kuid ma tunnustan sedagi teatrifakti, sest ta on hästi tehtud.

11. Nägemata jäid eriprojektid “Save Our Souls”, “Tulek”, “Huck”, “Meil aiaäärne tänavas”. Jooksvast repertuaarist loodan lisaks alles vaadata “Estonia” “Kratti”, Draamateatri “Don Juani”, “Pihlakaveini”, “Teekonda kappi”, “Ugala” “Don Carlost” ja “Theatrumi” “Tartuffe’i”.

ENE PAAVER:

1. Andrus Kivirähi “Papagoide päevad”, Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmise” lavale jõudmine, Merle Karusoo jätkamine sotsioloogilise teatri vallas (“SOS”), Mihkel Ulmani debüüt kahe näidendiga “Teekond kappi” ja “Imede torn”, Mati Undi klassikatõlgendus “Inimesed saunalaval”.
2. Tõstaksin esile nii väärt näidendeid endid, kuid iseäranis tunnustaksin nende meisterlikke tõlkeid eesti keelde: Enquisti “Pildimeistrid”, Strindbergi “Kummitussonaat” — tlk Ülev Aaloe, McDonagh’ “Connemara. Üksildane lääs” — tlk Peeter Sauter, Frieli “Aristokraadid” — tlk Krista Kaer, Nicholson “Varjudemaa” — tlk Anne Lange.
3. Frieli “Aristokraadid” (lav Priit Pedajas), Gombrowiczi “Laulatus” (lav Mati Unt), Kõivu/Runneli “Küüni täitmine” (Tõnu Lensment).
4. Airi Erase valguskujundused mitme Eesti teatri eri zhanrites lavastustele: “Kratt”, “Süda”, “Sugar” “Estonias”, “Väike õuduste pood” Eesti Draamateatris, “See pärnapuulehtla” “Ugalas”.
5. Herta Elviste — “Mägede iluduskuninganna”, Anne Reemanni — Gertrud (“Hamlet”), Marika Vaariku Miss Amelia (“Kurva kohviku ballaad”) ja Joy Gresham (“Varjudemaa”), Maria AvdjuÓ ko Flo (“Teekond kappi”).
6. Andres Noormets (“See pärnapuulehtla”), Jaan Rekkori — Kusta (“Küüni täitmine”), Marko Matvere Hamlet (“Hamlet”), Aleksandr IvaÓ kevitsi vürst MõÓ kin (“Idioot”), Üllar Saaremäe preester (“Connemara. Üksildane lääs”), Andres Puustusmaa — Leonce (“Leonce ja Lena”).
7. Ülle Kaljuste Judith (“Aristokraadid”).
8. —
9. Väikelinnateatrid ja väiketrupid mahuvad vähem meedia tähelepanuorbiiti — meedia võim kunsti- ja seltsielusündmusi t o o t a  aga kasvab järjest. Samas tegutsevadki nn väiketrupid sageli jätkuvalt oma piiratud niÓ is ega anna teatrielule tervikuna kuigi sageli erksaid uusi värve ja impulsse (nagu siiski kindlasti suutis Karusoo projekt või Emajõe Suveteatri tegevus).
10. Rõõmustavad lavastajadebüüdid (Ojasoo, Lensment, Kivirähk), elujõuline suvelavastuste hooaeg ja nende lavastuste kvaliteet, teatriuurijate uus energia ja mõnedki uued tegijad.
11. “Meil aiaäärne tänavas”, “Taevariik”, “Jacques ja tema isand”, “Tulek”.

1. Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine” (ilmus ka raamatuna). Mati Undi “Inimesed saunalaval” — Undi Lutsu-tekstid raamatus “Huntluts”.
2. Witold Gombrowiczi “Laulatus” (koosmõjus autori “Päevaraamatuga”). Iiri näitekirjanduse laine: Friel, McPherson, McDonagh.
3. Mati Unt — “Laulatus”. Priit Pedajas — “Aristokraadid”. Elmo Nüganen — “Hamlet”. Mikk Mikiver — “Sõda ja rahu”. Lootusrikkaks tegev debüüt — Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine”. Avastuslik, tõsiste tähendustega eesti klassika tõlgendus — Ingo Normeti “Mikumärdi” XIX lennuga. Särav professionaalne meelelahutus — Georg Malviuse “Väike õuduste pood”. Õdus õhustik, ühtehoidev lavaline suhtlemine — Andres Noormetsa “See pärnapuulehtla”.

Et aga muuta vastus avaramaks ja avatumaks kui pingul pingerida, olgu lisatud veel kamaluga puudutavaid või muidu meelepäraseid lavastusi: Mati Undi “Inimesed saunalaval”, Jaanus Rohumaa “Connemara”, Ain Mäeotsa “Mägede iluduskuninganna”, Aare Laanemetsa “Salaaed”, Kaarin Raidi “Pildimeistrid”, Lembit Petersoni “Tartuffe”, Andri Luubi “Sina. Mina. Tema. Meie. Teie. Nemad.”, Tiit Ojasoo “Talvemuinasjutt”, Tiit Palu “Ohtlik lähedus”, Enn Keerdi “Taevariik”.

4. Mati Unt — “Laulatus” (kujundus ja muusika). Lavakujundus: Lilja Blumenfeld — “Talvemuinasjutt”, Liina Tepand — “Küüni täitmine”, Keila-Joa hääbuv mõis ja Pille Jänes — “Aristokraadid”, Linnar Priimägi — “Don Carlos”. Helikujundus: Eva Eensaar ja Marius Peterson — “Mina. Sina. Tema. Meie. Teie. Nemad”.
5. Herta Elviste Mag ja Liina Tennosaare Maureen (“Mägede iluduskuninganna”). Helene Vannari Betty (“Hall mees”). Oluliseks on saanud kõik Marika Vaariku rollid. Üldse tahaks märksõna “parim” asemel tunnustada näitlejate arengut, täiustumist, uusi värve ja varjundeid rollides. Külli Teetamme Ophelia. Karin Tammaru uue etapi algus “Vanemuises”: Nataša Rostova (“Sõda ja rahu”), Mania (“Laulatus”), Anna (“Ohtlik lähedus”). Hilje Mureli Eboli (“Don Carlos”).
6. Marko Matvere Hamlet. Guido Kanguri peapiiskop Eduard Profittlich (“Vend Enrico ja tema piiskop”). Peeter Kardi Harald oma monoloogiga “Küüni täitmises”. Riho Kütsari Henryk ja Hannes Kaljujärve rollid (“Laulatus”). Peeter Volkonski vana vürst Bolkonski (“Sõda ja rahu”). Sulev Tepparti Eamon (“Aristokraadid”). Üllar Saaremäe preester Welsh (“Connemara”). Arengulisus: Tiit Suka Casimir (“Aristokraadid”), Meelis Rämmeldi Joe (“See pärnapuulehtla”) ja Julius Jaenzon (“Pildimeistrid”), Velvo Väli Coleman (“Connemara”). Üllatusroll: Mait Malmsteni Orin (“Väike õuduste pood”). Rõõmustas Roman Baskini taastulek näitlejana. Võlus Tõnu Oja oskus oma isiklikku näitlejateemat jätkata ka nii tavapäratus rollis, nagu pakkus muusikal “Linnupuur” —Tõnu Oja tõestas jälle, et “elu (loe ka: teater) on väärt üht trotsivat häält”. Ei raatsi kiitmata jätta Margus Prangelit Jaak Jooramina “Mikumärdis” — nii noor mees sisemiselt nii veenev vana mehena.
7. Aleksander Eelmaa Vatikani kardinal (“Vend Enrico ja tema piiskop”). Sepo Seemani Truscott (“Salaaed”). Ivo Uukkivi Willie Diver (“Aristokraadid”). Indrek Taalmaa Pato (“Mägede iluduskuninganna”). Peeter Oja Štšastlivtsev (“Mets”). Taavi Teplenkovi rollide galerii “Väikeses õuduste poes”. Aksel Orava Elmar Krabbi (“Teekond kappi”). Garmen Tabori Lesk (“Zorbas”). Aivar Tommingase ja Raivo E. Tamme duett “Huckis”.

P.S. “Aristokraadid”, “Laulatus”, “Küüni täitmine” on sedavõrd ansamblilavastused, et iga osatäitja on tähtis ja kiitust väärt.

8. “Theatrumi” lavastuste tasakaalukas aegruum.
9. Ei taha võimendada vastandusi. Sest Tartu Lasteteatri küüniline likvideerimine inimeste poolt, kes seda teatrit üldse ei tundnud, on väga ohtlik ajastuline märk. Ja ega see pole ainus.
10. Ainus võimalus olla ja usaldada on säilitada sisim veendumus: teater, näitleja, ka kriitika ei ole ega saa olema ajastu tühi-”Kroonika”, vaid ikka midagi püsivamat ja sügavamat. Jutumärgitu, klantspilditu kroonika.

11. “Kurva kohviku ballaad”, “Meil aiaäärne tänavas”, “Idioot”, “Tuulte tallermaa” jt.

JAAK RÄHESOO:

1. Mitu aastakümmet lavastamist oodanud Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine”, millise riskantse ülesandega debütant Tõnu Lensment rõõmustavalt toime tuli. Üsna huvitav oli vaadata ka Mati Undi Lutsu-töötlust “Inimesed saunalaval”.

2. Kindlasti Gombrowiczi “Laulatus”. Aga hea näidend on ka Frieli “Aristokraadid”.

3. Jälle Gombrowiczi “Laulatus” (lav M. Unt) ja Frieli “Aristokraadid” (P. Pedajas), lisaks Shakespeare’i “Hamlet” (E. Nüganen). Hea sõna peaks poetama vist ka Tolstoi-Mikiveri “Sõja ja rahu” suurülesande kohta, ehkki see pole eelnimetatutega samas õnnestumisklassis.

4. Kujundusvalikut on seekord raskem teha. Olgu nimetatud Lilja Blumenfeldi töö üldisemaltki huvi pakkuvas Shakespeare’i “Talvemuinasjutus”.

5.—7. Osatäitmispunktidega olen peaaegu alati hädas olnud. Õnneks on ju häid näitlejaid alati, aga see rahulolu pöördub ankeedi ees valikukimbatuseks. Jäägu nüüdki vastamata.

8.—10. Nii mängukava üldine juhuslikkus kui ka (eeskätt Tallinna) juhtteatrite ja muude lavade märgatav vahe on kummitanud juba mõnda aega. Aga just äsjane hooaeg oli paljude aastate kohta repertuaarinimetustelt peaaegu kõikjal üks põnevamaid. Nüüd peaks tõesti võrdlema, kuidas liidrite ja muude teatrite mängukavade seesugune lähenemine kajastus publiku hulgas, eriti väiksemates linnades, ent selleks oleks vaja arvandmeid, et järeldused ei jääks üksnes omaenda võib-olla juhuteguritest mõjutatud muljete hooleks.

11. Enam-vähem tervikuna on nähtud “Vanemuise”, Tallinna Linnateatri ja “Endla” mängukava. Täiesti nägemata jäid “Estonia”, Vene Draamateater, Nukuteater, Kuressaare Teater. Muudest teatritest “Vend Enrico ja tema piiskop” (Eesti Draamateater), “Pildimeistrid” ja “Don Carlos” (“Ugala”), “Tanja, Tanja” (Rakvere Teater).

ANNELI SARO:

1. J. A. Nooremba “Küüni täimise” lavastamine Pärnus (lav Tõnu Lensment) kui üle-eestiline teatrisündmus.
2. Edetabeli tippu võiksid kuuluda üks keeruline näidend, Witold Gombrowiczi “Laulatus”, ning kaks jõulist näidendit: Martin McDonaghi’ “Mägede iluduskuninganna” ja “Connemara. Üksildane lääs”. Repertuaari rikastamise tõttu on tähelepanuväärsed siiski ka üks kaunis sümbolistlik näidend läänest — Paul Claudeli “Vahetus”; üks kaasaegne näidend idast — Olga Muhhina “Tanja, Tanja”, ning üks kultuurilooline näidend põhja(maa)st — Per Olov Enquisti “Pildimeistrid”. Ja kuhu jäi läti/leedu näidend?

3. Mati Undi “Laulatus” — täistabamus; Georg Malviuse “Väike õuduste pood” — suurepärane stiilipuhta muusikali näide; Priit Pedajase “Aristokraadid” — keskpärane materjal meisterlikus rezhiivormis, signeeritud aristokraatliku lõpuvinjetiga. (Teatud reservatsioonidega tahaks siia lisada siiski ka Tiit Ojasoo “Talvemuinasjutu” ja Tõnu Lensmendi “Küüni täitmise” kui kaks huvitavat rezhiinäidet. Pedagoogilistel kaalutlustel ei oleks tohtinud ma seda küll teha, sest suurendasin seega noorte meeste õlgadele pandud (l)ootuste koormat, aga eks Aeg näita ...)

4. Kunstikutöö: Liina Tepandi “Küüni täitmine”, Lilja Blumenfeldi “Talvemuinasjutt”, Pille Jänese museaalne raamistus “Aristokraatidele”. Muusikaline kujundus: Tiit Ojasoo “Talvemuinasjutt”.

5. Külli Teetamm — Ophelia (“Hamlet”), Laine Mägi — Alice (“Aristokraadid”).

6. Riho Kütsar — Henryk (“Laulatus”), Tiit Sukk — Casimir (“Aristokraadid”).

7. Külliki Saldre — Ema (“Laulatus”), Anne Reemann — Gertrud (“Hamlet”), Hannes Kaljujärv — Joodik (“Laulatus”), Ago Anderson — Tola (“Talvemuinasjutt”), Enn Nõmmik — Nahasson (“Vend Enrico ja tema piiskop”), Herardo Kontreras — Juri Provalin (“SOS”).

9. Näen, et kord ikka Vestmann peal ja Piibeleht all ning siis jälle Vestmann all ja Piibeleht peal. Vaatan ja süda rõõmustab!

10. Mina elukutselise ja rikutud vaatajana muutun vahetevahel virilaks ning kipun üle sõitma tugevatest normaalparadigmasse kuuluvatest rollidest ja lavastustest, mis teatritegijate seisukohalt ei ole aus. Kas ei peaks selle nn ekspertgrupi ankeedi kõrval olema ka nn teatriarmastajate ankeet? See võiks anda hoopis teistsuguse ja, ma usun, mitte asjatundmatu pildi. Samas teen ettepaneku hakata pika staazhiga elukutselistele teatrivaatajatele, kes on suurema osa eesti teatrite 1990. aastate repertuaarist ära vaadanud, tasuta piima jagama (seda võiks teha näiteks Teatriliit).

11. Nägemata on nii mõndagi (nt “Idioot” Vene Draamateatris), sest — vaadakem pigem vähem, aga paremini!

1. Jaanus Andreas Nooremb, “Küüni täitmine”.
2. Olga Muhhina, “Tanja, Tanja”.
3. Mati Unt, “Laulatus”.
4. Krista Tool, “Tanja, Tanja”.
5. Ülle Kaljuste, “Aristokraadid”.
6. Riho Kütsar, “Laulatus”.
7. Hannes Kaljujärv, “Laulatus”, Ain Lutsepp, “Aristokraadid”, Külliki Tool, “Laulatus”.
8. Autorinimede mitmekesisuse poolest “Vanemuise” draamapool.
9. Ei ole kompetentne, eriti vabatruppide osas. Rakvere Teatri esiletõus on tõenäosusest faktiks saanud.
10. Rõõmustan koos kõigi teiste rõõmustajatega “Küüdipoiste” üle ja “Iguaani öö” puhul võtan sisse kaitsva positsiooni, seda enam, et mind toetab Tallinna etenduse viimse kohani väljamüüdud saalitäis publikut, kelle energiline käteplagin oli kindel märk siirast teatrirõõmust.

Mind väga häirib, et näitlejaid tohib mõnitada. Elavana ja surnuna.

1. Ei tea seekord nimetada. Või ehk siiski — “Küüni täitmine”, lavastus küll nägemata. Tõeline ootamatus oleks uus eesti näidend, mis andekalt tänast eesti elu kujutab.
2. Küllap ikka Gombrowiczi “Laulatus” “Vanemuises”. Aga nimetamist väärib ka Schaefferi “Kvartett neljale näitlejale” Rakvere Teatris.
3. Mati Undi “Laulatus” “Vanemuises”.
4. Ardo Ran Varrese muusikakujundus “Kurva kohviku ballaadile” (Rakvere Teatris). Riina Roose muusikakujundus “Hamletile” (Linnateatris) — lihtsuse võlu. Viis, kuidas Unt oma lavastusi muusikaliselt vormistab, antud juhul siis “Laulatusse” puutuv. Kunstnikutöö: Iir Hermeliini “Charlotte koob võrku” (“Vanemuises). Aime Undi “Hamlet” Linnateatris — uue mängupaiga edukas hõlvamine.
5. Herta Elviste Mag ja Liina Tennosaare Maureen (“Mägede iluduskuninganna”); Diana Klasi Näitlejanna (“Piaf — Pariisi varblane”).
6. Martin Veinmanni dr Stockmann (“Rahvavaenlane”); Riho Kütsari Henryk (“Laulatus”); Hannes Kaljujärve Joodik (“Laulatus”); Andres Dvinjaninovi Notsu (“Charlotte koob võrku”).
7. Karin Tammaru NataÓ a Rostova (“Sõda ja rahu”) ning Maria (“Laulatus”); Marika BarabanÓ tÓ ikova Ämblik (“Charlotte koob võrku”) ja Liisa Bolkonskaja (“Sõda ja rahu”); Elle Kulli Maria (“Igaühele oma”); Martin Veinmanni Jonathan Brewster (“Pihlakavein”); Peeter Volkonski vana vürst Volkonski (“Sõda ja rahu”); Aivar Tomminga Onu (“Sõda ja rahu”); Jaan Rekkori Indiaani Joe (“Huck”); Sulev Teppardi Robert (“Papagoide päevad”).

Iga aastaga saab selgemaks, kui subjektiivne ja ülekohtune mäng on näitlejate esiletõstmine. Kõige rohkem hindame ju ikkagi seda, kui palju roll sobib minu kujutlusega sellest, missugune see roll olema peaks. Ka mälu ei tarvitse alati sugugi õiglane kohtunik olla.

8. Väga hea küsimus, õigemini teema, mille sisulisest käsitlemisest peaks selguma hoopis olulisemaid järeldusi kui need, mida ankeedile vastates anname. Aga kuidas jõuda sisulise käsitluseni?
9. Käibele on kinnistunud stamp: tippteatrid ja need teised. Näitlejapotentsiaalilt on ju Linnateater ja Eesti Draamateater teistest küllap tõepoolest üle. Aga kuidas on kunagi realiseerimisega? Kui arukas kastisüsteemi rakendamine meie väikesel territooriumil ülepea on?
10. Mõttevahetus (avalik, trükisõnas) eesti teatri seisu ja probleemide üle — on meil midagi niisugust või ei ole?
11. “Küüni täitmine”, “Aristokraadid”, “Idioot”, “Inimesed saunalaval”, “Tartuffe”, “Don Carlos”.

1. Jaanus Andreas Nooremba “Küüni täitmine”, Jaan Krossi “Vend Enrico”, Rein Saluri “Tulek”, Andrus Kivirähi “Papagoide päevad”. Vabaõhuloo võtmes: Toomas Suumani “Meil aiaäärne tänavas” (mida raske eraldada Raivo Trassi ja näiteseltskonna vahvast teostusest Kurgjal).

Eduard Tubina “Kratt” Mai Murdmaa versioonis ja Raimo Kangro “Süda” (Neeme Kuningas).

2. Uutest põnevamad Muhhina “Tanja, Tanja”, McPhersoni “See pärnapuulehtla”. Tuntud autoreist Frieli “Aristokraadid”, Gombrowiczi “Laulatus”. Katri Kaasik-Aaslav tegi poeetilise lavastuse Anu Lambi hõrgust, kaua lavastajat oodanud Claudeli-tõlkest “Vahetus”. Esmakordselt meil — Büchneri “Leonce ja Lena”.
3. Priit Pedajas — “Aristokraadid”. Elmo Nüganen — “Hamlet”. Mati Unt “Laulatus”. Kalju Komissarov — “Tanja, Tanja”. Andres Noormets — “See pärnapuulehtla”. Ma ei ütleks, et eesti teater on liiga ühesugune!
4. Kui helikujundus lavastustervikut toetab (selliseid oli), on teda vist eraldi märgata raske!

Liina Tepand — “Küüni täitmine”, Lilja Blumenfeld — “Talvemuinasjutt”, Krista Tool — “Tanja, Tanja”.

5. Sel hooajal on eriti raske eristada a) üksikuid näitlejaid parimaist ansamblikooslustest; b) kõrvaltegelasi peategelastest mõnes heas näidendis. Loetle või kõiki! Üritan valida parimate hulgast mõned. Ophelia — Külli Teetamm. Alice — Laine Mägi (“Aristokraadid”). Mag — Herta Elviste ja Maureen — Liina Tennossaar (“Mägede iluduskuninganna”). Mania — Karin Tammaru (“Laulatus).
6. Claudius — Peeter Tammearu, Hamlet (ootamatu, kuid veenev) — Marko Matvere. Sulev Teppart kolmes rollis (Enrico, Eamon, Robert). Andres Noormets “Pärnapuulehtlas”. Thomas Pollock — Jaan Tätte (“Vahetus).
7. Vana näitleja — Aarne Üksküla (“Hamlet”). Onu George — Ain Lutsepp (“Aristokraadid”).
8. Parim (isetekkeline) üldpilt — selle suve suveteater üle Eesti, nii õues kui toas: mitmekesine, huvitav.

Üksikute teatrite repertuaarikujunduse läbimõeldus-mõtlematus ilmneb hooajast pikema ajavahemiku alusel. Eraldi teema.

9. Mitte ähvardavana. Hoidkem paljusust: repertuaariteatreid, projektlavastusi, vabatruppe. Näitlejate-lavastajate vabam liikumine eri võimaluste vahel on vere- ja mõtteringlust elavdanud.
10. Plussmärgiline:

Põnevate külalisetenduste siiatoomine. Ljubimovi, Fomenko jt teatrid. Cullberg-ballett: Mats Ecki “Giselle” kui elav tõestus, et klassika võimaldab peaaegu kõike, kui on teosesse süvenetud, olemas kõrgprofessionaalsus ja oma sõnum.

+ Ühenduse “Teine tants” tänuväärt korraldustegevus. Tantsuelu on nüüd elavam.

+ “Baltoscandali” toimumine.

+ “Draama ’99” festival — kuigi kunagi ei saa k õ i k i  rahuldavat valikut.

+ Ingo Normeti äsja lõpetanud, XIX lend. Diplomilavastused (Molière, Pirandello, Raudsepp) olid teatripildis hinnaalanduseta omal kohal. Huvitav oleks teada, kui paljud jõudsid näha (või märgata) uudselt põnevaid tõlgendusjooni igioma “Mikumärdis”? Tõnu Lensmendi (“Küüni täitmine”), Tiit Ojasoo (“Talvemuinasjutt”), Vahur Kelleri (“Charlotte koob võrku”), Urmas Lennuki (“Säärasele mulgile” valis valevõtme, “Iguaani öö” oli tubli) julgeid rezhiidebüüte võtsid peale õpetajate teisedki hindajad tõsiselt. “Küüni” vastuvõtu puhul tekkis isegi ärasõnumishirm, aga hea ta oli, isegi Tallinna kitsamal laval.

+ Teatrileksikoni ilmumine.

+ Hea meel, et sai ära vaadatud kõrgprofilt tehtud “Väike õuduste pood”. Tükk ise oli mulle pisut igav, aga see-eest nägin Mait Malmstenit talle uudses hästi tehtud rollis ja veendusin mõne laulja näitlejaandes.

Miinusmärgiline:

- Evald Hermaküla lahkumine.

- Tartu Lasteteatri ärakaotamine. Tehnoloogilise kallakuga uus teatrilabor — miks mitte —, aga see on ju hoopis teine niÓ Ó ? Telgitaguseid teadmata ei saa aru, sest avalikkuses pole veenvat selgitust olnud.

Pluss-miinusmärgiline on Kuressaare teatri avamine. Tore, et tehti; kahju, kui püsima ei suudaks jääda. Lootma peab.

11. Heal juhul näeb ehk midagi veel ära, näiteks: “Don Juani”, “Teekonna kappi”, “Lõppmängu”, “Sõja ja rahu”, “Wolfgang Amadé Mozarti”, “Salaia”, “Taevariigi”, “Kurva kohviku ballaadi”, “Connemara”, “Varjudemaa”, “Pildimeistrid”, “Don Carlose”, “Metsa”, “Idioodi”, “Save Our Souls’i”, “Tuleku”, “Inimesed saunalaval”, “Tartuffe’i” jpt.

1. J. A. Nooremb, “Küüni täitmine”.
2. W. Gombrowicz—M. Unt, “Laulatus”.

3.—4. B. Frieli—P. Pedajase “Aristokraatide” kohta ei ütleks — põnevaim/ootamatuim. See oli lihtsalt väga hea/huvitav lavastus kõigi oma komponentide poolest [kohaidee, tõlgendus, näitlejaansambel, kunstnikutöö (Pille Jänes), muusikaline taust jne].

Ainus etteheide: arvestati ainult autoomanikust vaatajaga. Viimane buss Keila-Joalt väljus pool tundi enne etenduse lõppu.

5.—7. Tuntud meistrid nagu ei üllatanud. Oli häid osatäitmisi, millest midagi esile tõsta ei oska. Põnevaima/ootamatuima asemele pakuksin ehedaim/omapäraseim. Kui nii, siis:

5. Kersti Tombak “Tanja, Tanjas” (Rakvere Teater, Kalju Komissarovi lavastus).

6. Tõnis Mägi “Sõjas ja rahus” (“Vanemuine”, Mikk Mikiveri lavastus).

7. Jüri Vlassov “Küüni täitmises” (“Endla”, Tõnu Lensmendi lavastus).

8. Repertuaarikujunduse üle võiksin arvata, kui oleksin palju rohkem näinud. Plaanid ei loe midagi. Loeb teostus. Nimetustena hiilgav repertuaar võib laval osutuda surnud massiks.

9. Ei näe mingit vahet. Seegi hooaeg, nagu praktika üldiselt on näidanud, et huvitav lavastus võib sündida kus tahes — pealinnas või perifeerias, riigi- või erateatris. Seekord leidus igal pool midagi põnevat. Näiteks: “Hamlet” Linnateatris, “Laulatus” “Vanemuises”, “Meil aiaäärne tänavas” “Endlas”, “Tanja, Tanja” Rakvere Teatris, “See pärnapuulehtla” “Ugalas”, “Save Our Souls” Liiva Keskuses jne.

MARGOT VISNAP

1. Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop”, Madis Kõivu—Hando Runneli “Küüni täitmine”; lootusrikas on Mihkel Ulmani tulek dramaturgiasse.
2. P. O. Enquisti “Pildimeistrid”, W. Gombrowiczi “Laulatus”, B. Frieli “Aristokraadid”, A. Ibseni “Taevariik”.
3. Psühholoogilise teatri laadis vaieldamatult parimad: Priit Pedajase “Aristokraadid”, Kaarin Raidi “Pildimeistrid”. Jätkuva arengu märgina (oluline just lavastaja käsitööoskuste kinnistumisel): Jaanus Rohumaa “Connemara. Üksildane lääs”. Rõõmustavaim debüüt: Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine”. Vajalik noortelavastus: Enn Keerd “Taevariik”. Peaaegu ainuke ühiskonnakriitiline akt teatris: Merle Karusoo “Save Our Souls”. Viimaste aastate parim muusikalilavastus: Georg Malviuse “Väike õuduste pood”.

4. Lilja Blumenfeld (“Talvemuinasjutt”), Pille Jänes (“Aristokraadid”), Liina Tepand “Küüni täitmine”, Vadim Fomitsev (“Teekond kappi”).
5. Leila Sääliku Selma Lagerlöf ja Piret Raugi Tora (“Pildimeister)”, Laine Mägi Alice ja Ülle Kaljuste Judith (“Aristokraadid”), Maarika Vaariku miss Amelia Evans (“Kurva kohviku ballaadis”).
6. Tiit Suka Casimir, Ivo Uukkivi Willie Diver, Sulev Teppardi Eamon (“Aristokraadid”), Guido Kanguri Piiskop (“Vend Enricos”), Erki Lauri Giurgadnilkiir (“Inimestes saunalaval”).
7. Peeter Volkonski (“Sõjas ja rahus”), Sulev Teppart ja Elina Reinold (“Papagoide päevades”), Taavi Teplenkov (“Väikeses õuduste poes”), Volli Käro (“Kurva kohviku ballaadis”), Aksel Orav (“Teekonnas kappi”), (“Connemara. Üksildane lääs”).
8. Läbimõeldum, arvestades oma vajaduste ja võimalustega, tõenäoliselt Rakvere.
9. Tasakaal on mitmes mõttes paigast ära. Olukorras, kus näitlejate koostöö erinevate teatritega võiks olla juba väga paindlik, istub Tallinnas suur hulk suhteliselt vähe hõivatud näitlejaid (lootuses, et äkki saan osa, reklaamisutsu jne). Väiketeatritelt ootaks suuremat initsiatiivi külaliste kasutamisel, selmet koondada oma teatrisse vaid Viljandi Kolledzhi ja Pedagoogilise Instituudi lõpetanuid. Parafraseerides küll juba luitunud loosungit, aga olukorra teeks mitmekesisemaks, kui just väljapoole Tallinna jäävad teatrid ning väike- ja eratrupid mõtleksid suunas: igale teatrile oma “Nokia!”
10. Rõõmustavat: Dramaturgiline pilt hakkab mitmekesistuma. Ka erinevaid laade-lähenemisi (kõrvu klassikalise-traditsioonilisega) vilksatab juba rohkem. Välisteatrite külaskäigud annavad lootust, et jõuame varsti kutsuda ka truppe väljastpoolt Venet.
11. “Idioot” Vene Draamateatris, “Rahva vaenlane” Eesti Draamateatris, “Mägede kuninganna” “Vanemuises”, “See pärnapuulehtla” “Ugalas”.

REET WEIDEBAUM:

1. Kirke ja Maarja Kangro “Süda”, Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop”, Toomas Suumani “Meil aiaäärne tänavas”, kajastuste põhjal kindlasti Merle Karusoo “Save Our Souls”, ise ei jõudnud seda kahjuks näha.

2. Naudin uusi eestikeelseid Shakespeare'i tõlkeid, paeluv oli Anu Lambi — Doris Kareva “Hamlet” — nii kirjanduslikult kui ka põhimõttelt, et Eestis uusi, tänapäevaseid Shakespeare’i tõlkeid tehakse!

Olja Muhhina “Tanja, Tanja” (sain tekstist aru küll alles Fomenko venekeelset lavastust vaadates, aga ma ei usu, et see oli eestikeelse t õ l k e viga...); David Harroweri “Noad kanade sees”.

3. Priit Pedajase “Aristokraadid”; Elmo Nüganeni “Hamlet”, Mare Tommingase “Wolfgang Amadé Mozart”, Mati Undi “Laulatus”.

4. Muusikaline kujundus: Lepo Sumera “Vend Enrico ja tema piiskop”. Kunstnikutöö: Pille Jänese “Aristokraadid” Keila-Joa mõisas.

5. Külli Teetamm (“Hamlet”), Kleer Maibaum (“Väike õuduste pood”), Hilje Murel (“Noad kanade sees”), Merle Palmiste (“Juudit”).

6. Tiit Sukk (“Aristokraadid”), Aivar Kallaste (“Wolfgang Amadé Mozart”), Marko Matvere (“Hamlet”).

7. Ain Lutsepp (“Don Juan”), Katre Unt (“Wolfgang Amadé Mozart”), “Tartuffe” — trupi koostöö ja seega kõik osalised.

8. Ei oska vastata, kipun arvama, et kõigi teatrite puhul mängib rolli “suur juhus” — kellele õnnelikult, kellele mitte.

9. Veelahe on väga isiklik — võimalus Tallinnast välja pääseda on ajaliselt piiratud. Kui midagi esile tuua, siis näitlejad. Tallinna teatrites ei kohta naljalt Viljandi Kultuurikolledzhi lõpetanuid, kelle entusiastlikult kandiline mängulaad erineb (minu arvates) oluliselt EMA Kõrgema Lavakunstikooli kasvandike professionaalselt akadeemilisest rafineeritusest. Viimane on mulle isiklikult lähedasem.

10. Üllatus oli konkurss teatriinfo keskuse juhataja kohale. Ma ei saa täpselt aru, mida see tähendab — arvestades olemasolevat ja väga hästi välja kujunenud infosüsteemi Eesti Näitemänguagentuuri ning ühenduse “Teine Tants” vahendusel.

11. Ehkki mulle tundub, et veedan suurema osa vabadest õhtutest teatris, nägin lisatud nimekirja lugedes üllatusega, et väga palju on nägemata. Nende põhjal, mida ma näinud olen, võin küll kinnitada, et iga Eestimaal tehtud lavastus on kellegi jaoks oluline... Seega jään vastuse võlgu.

Parimad lavastused 1999/ 2000

Kahekümne seitsme teatriuurija ja teatrist kirjutaja ankeedivastustes said enim hääli:

1. B. Friel, “Aristokraadid”, Eesti Draamateater. Lavastaja Priit Pedajas. 21 häält.
2. W. Gombrowicz/M. Unt, “Laulatus”, “Vanemuine”. Lavastaja Mati Unt. 18 häält.
3. J. A. Nooremb, “Küüni täitmine”, “Endla”. Lavastaja Tõnu Lensment. 11 häält.
4. W. Shakespeare, “Hamlet”, Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen. 9 häält.
5. M. Karusoo, “SOS”. Lavastaja Merle Karusoo. 6 häält.

Parimate lavastuste hulgas märgiti kolmekümmend kaht lavastust.