MEELIS KAPSTAS
TUNDELISELT ÜHEST TEATRIPIIBLIST

Jalutuskäik teatrileksikoni kui pühapäeval kabeliaeda. Postmodernne üleva ja madala segu teatrileksikonis.

Mitte iga õhtul voodisse sirvida võetud raamat ei hoia huvi hommikutundideni üleval. Veel harvemini juhtub, kui une võtab mitte mingi põnevik, vaid teatmeteos — käesoleval juhul “Eesti teatri biograafiline leksikon”. Üle 800-leheküljeline “telliskivi” ei lasknud end käest panna enne, kui sai kaanest kaaneni läbi sirvitud. Teatmeteos hakkab ainuüksi oma mahuga mõjuma emotsioonidele, rahuldades postmodernselt ühtaegu vajadust nii üleva kui ka madala järele (two in one). Kaante vahel on rohkem kui 2600 teatritegelast. Kõigi nende sünni- ja surmanumbrite rägas tekib sama tunne nagu Metsakalmistul. Öeldakse, et seks ja surm on teemad, mis kõditavad. Leksikon teeb pisteliselt katset pakkuda teavet selle kohta, kes kellega käis/käib. Kombeliselt piirdutakse siin n-ö ametlike elukaaslaste ja abielude tasandiga. Jätan siin kõrvale teatrileksikoni esmase praktilise väärtuse.

Aimeraamatuna ärgitab teatrileksikon faktide tagant elulugusid välja lugema. Eesti teatriloo raamatust peegeldub laiemalt eesti ajalugu, mis saab siin konkreetsete elusaatuste sisu. Nagu Merle Karusoo elulugude-teatris. Nagu Madis Kõivu näitemängus “Tagasitulek isa juurde” korduvad leksikoni artiklites eesti rahva ühised saatuseaastad: 1940, 1941, 1944, 1949. Pole uudis, et sügisel 1944 lahkus suur osa eesti kultuuriinimestest Läände. Või et ajavahemik 1949—1953 murdis sisepagenduse eri vormides paljud siiajäänutest.

Teatrileksikoni sirvides ehmatab, et minejaid oli nii palju. Lehekülg-lehekülje järel, elulugu eluloo järel mahukas raamatus kordudes hakkavad need aastanumbrid painama. Nii, nagu Kersti Kreismanni emakuju “Tagasitulekus isa juurde” manas: “Tuleb üks 1941 või 1944 ja trügib sisse ja muudab naljaks või mõttetuseks või jaburuseks kõik meie oma isiklikud ja erilised õnned ja õnnetused. Kõik me jõuame ühel ajal ühte ja samasse kohta nagu loomakari.” Hakka või uskuma, et eestlasele ei ole erinevalt teistest rahvustest antud “päris oma elu, mis kellessegi ei puutu”, on ainult ühised saatuslikud aastanumbrid. Need vaatavad leksikonist vastu avalehekülgedest peale. Esimesest artiklist (Aadre, Lydia) leiame tüüpilise juhtumi, mis mahub märksõnadesse: põgenes 1944 Viini, siirdus sealt Saksamaale ja 1950 USA-sse. Enne sõda “Estonias” peaosi laulnud daami loomingulisest tegevusest Ameerikas annavad aimu napid read, millest võib välja lugeda, et see jäi eesti seltside-majade tasandile. Sarnaseid saatusi — põgenes 1944 Saksamaale, hiljem USA-sse, kus osales Baltimore’i harrastusteatris (Aarma, Reet) — leiab järgmistelt lehekülgedelt kümneid ja kümneid. Teise tee võimalus selgub leksikoni teisel leheküljel “Estonia” laulja Georg Aani teatritee numbritest: “Laulis 1942—44 ja 1947—56 “Estonia” kooris, oli 1945—47 Poolas ja Ukrainas sõjavangis.” Järgmine artikkel, nimega Henn Aare, lisab variatsiooni: mobiliseeriti 1944, teadmata kadunud. Nagu muinasjutus: keerad vasakule, puuakse sind oksa; keerad paremale, võetakse pea võrra lühemaks. Koguteoses üksteise kõrvale surutult võrdluspilti sattudes omandavad sünniaastad saatusenumbrite tähenduse. Nagu Karusoo lavastuses “Kured läinud, kurjad ilmad” on saatus sünniaastaga kõigile ette määratud. (Huvitav, kui Merle Karusoo tooks järgmiseks lavale eesti näitlejate elulood?) 1944. aastal valiku ees seisnute vahel on leksikonis Ülev Aaloe, kes sündis 1944. aastal, Saksa okupatsiooni ajal 1941—1943 vangis istunud teatridirektor Otto Aloe pojana. Jüri Aarma sünniaastaga 1951 haakub kohamäärus Betseva k, Kirovi obl. Ingrid Aguri (s 1931) artiklist leiame loogilise aheljärgnevuse: “Vanemad talupidajad. Oli 1941—47 ja 1949—57 küüditatud, lõpetas 1957 Tomski töölisnoorte kk.” Samasugust nõukogude lapsepõlve mudelit varieerib Rein Aguri (s. 1935) artikkel: “Vanemad õpetajad. Elas 1941—46 ja 1952—54 represseerituna Tomski obl-s, lõpetas 1959 Tallinna töölisnoorte kk.” Salongis ja kongis A-tähe alt leiame ka Nigol Andreseni erijuhtumi. See mees jõudis olla noil saatuseaastail nii salongis kui ka kongis (1940. J. Varese valitsuse välisminister, 1940—1946 Rahvakomissaride Nõukogu esimehe I asetäitja, 1940—1944 ühtlasi hariduse rahvakomissar, 1946—1949 ENSV ÜN Presiidiumi esimehe asetäitja; 1950—1955 represseeritud.) On neid, keda saatus nuhtles mõlemast leerist: nukumeister Valdek Holt oli 1941 Saksa okupatsioonivõimude koonduslaagris ja 1944—1946 NSV Liidu vangilaagris. Näitleja Eduard Järv oli 1943—1944 Saksa sunnitöölaagris ja 1944—1947 Punaarmees. Konstantin Kald (s 1917 Petrogradis), lõpetas 1938 Kuressaare tööstuskooli, mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja 1944 Saksa armeesse, oli 1942—1944 Saksa sõjavangis. Huvitav on võrrelda eesti teatri suurmeeste “elukohti” sõja-aastatel. Jüri Järvet (s 1919) mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja tegi sõja läbi Eesti Riiklikes Kunstiansamblites. Nagu ka Paul Pinna (s 1884), Ants Lauter (s 1894), Kaarel Ird (s 1909) ja noor Ilmar Tammur (s 1921). Noore Panso (s 1920) artiklist sõja-aastad ei eristu: oli 1941—1950 Draamateatri näitleja. Seevastu Ants Eskola (s 1908) oli 1941—1946 väljasaadetuna Solikamskis. Kaarel Karm (s 1906) jällegi jätkas näitlejana vaheldumisi “Estonias” ja Draamateatris. Karm, kes 1938. aastal presidendi stipendiumiga Lääne-Euroopas õppereisil käis, sai kaheksa aastat hiljem uutelt võimudelt prääniku — Lenini ordeni. Vastandlikud “kohamäärused” samas aegruumis panevad juurdlema tagamaade üle. Teatriteaduse tudengite ees seisab rodu “mikse?”. Omaette uurimisteema on, kui palju sõjaeelsetest teatriinimestest Eestist ikkagi lahkus ja palju siia jäi, palju hiljem, olgu siin- või sealpool, ree peale jäi? Paraku, ainult leksikoni andmetest siin ei piisa. Erinevate autorite poolt kirjutatud artiklid on siin ühtlustamata. Mitmes artiklis asumisaastaid otseselt ei mainita, repressioonidest annavad aimu augud teatritee daatumites. Nagu näiteks Ellen Grünfeldti artiklis: “… töötas 1940—49 ja 1954—74 Rakvere Teatris ning 1949—50 Lõuna-Eesti Teatris.” Heino Mandri artiklist leiame küll märke “oli 1948—54 represseerituna vangis Kirovi obl-s”, nimetamata on aga põhjus. Sellest, et Mandri töötas sõja ajal Narva Teatris, võib asjahuviline ise välja lugeda, et Mandri sattus Sinimägedes sõdima Saksa poolele. Selle, et Mandri sai pärast vanglast vabanemist Tallinnas mängimise keelu, võib lugeja tuletada sellest, et varem “Estonias” mänginud mees ühtäkki “Ugalasse” läks. Samamoodi annab ka otsesest vangistamisest pääsenud teatritegelaste kõikidest elulugudest välja lugeda segastest aastatest määratud hüplikke näitlejasaatusi. Mitmed on 1940—50-ndate vahetusel Tallinna tolmu provintsiteatrite ohutuma õhustiku vastu vahetanud. Lahtiseletamist mittevajavaid aastanumbreid leiab ka varasemast ja hilisemast ajast. Maali- ja teatrikunstnik Peet Areni artiklis on groteskselt üheks lauseks tihendatud elupeatükk: “Täiendas end 1914—15 Euroopa kunstikeskustes ning oli sõjavangis.”

Teatrileksikonis on 28. IX 1994, reisilaev “Estonia” ja Urmas Alender.

Leksikoni võib edasi-tagasi lapata eesti ajaloo murdeaastaid pidi, aga ka näiteks hilisemaid teatrite peanäitejuhivahetusi mööda. Jälgides, millised näitlejad tulid ja millised läksid teatrist ühe või teise võimuvahetusega. Uuematest suundumustest jääb silma, et Tallinna Koreograafiakooli lõpetanud noored pärast kahte-kolme hooaega “Estonias” reeglina Lääne lavadele siirduvad. Nagu sõjapagulaste puhul, pole see uudis, aga leksikoni sirvides ehmatab, et see “kadunud poegade” nimekiri on nii pikk! Tänaste eesti näitlejate ühetaolise haridustee kõrval (lõpetas keskkooli, siis lavakunstikateedri) jääb silma väliseesti teatraalide koolitee kirjusus. Näiteks Marika Blossfeldt, kes on õppinud Rootsis tekstiili, Berliinis maalimist, New Yorgis moderntantsu, Tokyos joogat. Nagu hõlmas äärmusi ka eesti kutselise teatri pioneeride haridustee. Näiteks Hilda Gleseri lühikeseks jäänud teatritee lähe: “Õppis 1901—07 Viljandi vene kirikukoolis ja 1907—08 saksa tütarlastekoolis, [- - -] käis 1922 õppereisil Saksamaal ja Austrias, 1925—26 Moskvas ja Leningradis, 1930 Hamburgis ja Norras. “

Andrus Kivirähk kirjutas eriskummaliseks raamatuks teatriloos episoodilise näitlejanna Erika Tetzky. Salapärasse looritatud ammuseid näitlejannanimesid jääb leksikonist kummitama teisigi. Kes oli too Emmy Holz, kes teadmata miks 22-aastaselt Hispaanias surnud tantsijanna. Kes kelle kõrvale on maetud. Tuleb meelde Merle Karusoo mõttekäik, et eluloost saab rääkida alles vanemate kui viiekümne aastaste inimeste puhul. Nooremad alles elavad, alles vormivad oma pooleli elulugu. Selles seoses jäävad süngelt lõputa mitmed näitlejalood. Leksikonis paigutuvad süngeks edetabeliks: Aggio Bachmann (surres 26), Theodor Altermann 29, Urmas Kibuspuu 31, Jaan Saul 39, Sulev Luik 43, Jüri Krjukov 43, Juhan Viiding 46. Teisipidi paneb kaasa tundma, kui tihti on paljulubavalt alanud näitlejatee ära vajunud ammu enne pensioniiga. Leksikon annab lakooniliselt teada, mis on Panso kooli kadunud poegadest-tütardest tänaseks saanud. Silma jääb äärmuslikke ümberkehastusi — puusepaks, pastoriks, restoraniorkestrandiks, Seewaldi medõeks, kajutiperenaiseks, Soome mehele. Sama keerdkäigulised on näitlejaks sündimise teed. Tänaste näitlejate hulgast leiame neid, kes lõpetanud mullateaduse erialal EPA (Raivo Adlas), külmutusseadmete masinisti (Dajan Ahmet), raudteekoolis lukksepaks õppinud Robert Gutmani. Karl Kalkun hakkas näitlejaks, TRÜ õigusteaduskonna diplom taskus. Merle Karusoo jõudis — pärast Viljandi kultuurikooli ja enne ülikooli ja Panso kooli — töötada sanitari, töölise ja ehitajana. Omaette põnev on leksikonis avanevas mosaiigis tabada seoseid ühisest päritolust: kes on kellega ühes kandis sündinud, ühes keskkoolis käinud. Jääb mulje, et näitlejaks saamisele mõjub soodsalt, kui üks vanematest on raamatupidaja. Rääkimata sellest, et teatrileksikon on ka “kes kellega käis?” tasandil avastamisrõõmu pakkuv raamat. Näiteks Mati Undi artiklist leiame: “Olnud 1965—68 abielus ETV toimetaja Ela U-ga (Tomson), 1968—72 Mare Puusepaga ja a-st 1983 kirjanik ja meigikunstnik Lii U-ga, vahepeal elukaaslane Kersti Kreismann.” Sõnastus pole küll kõige peenetundelisem. Aga on ju huvitav võrrelda, millise naise perioodi jääb kirjaniku-lavastaja Undi üks või teine teos. Mõne teisegi eesti teatrimehe naiste rivi on esinduslik nagu Ingmar Bergmanil. Näiteks Ilmar Tammuri seaduslike naiste ja ametlike elukaaslaste nimekirja kõrval Undi oma kahvatub. Mõistagi leiab leksikonis mainimist ainult ametlik eraelu. Nii mõnigi teatrimees või -naine jääb nende kaante vahel elama igavesest ajast igavesti kaasaga, kellega ta ammu koos ei ela. Aga see on nagu surnuaias. Paljuke neid õnnelikke inimesi on, kel õnne saada maetud oma elu olulisima armastuse kõrvale. Sagedamini “satutakse” ikka elu viimase seadusliku kaasa kõrvale. Metsakalmistul, näitlejate sektoris on pime juhus veel suurem. Sinna maetakse enamasti lihtsalt suremise järjekorras. Veel vähem saab naabrit valida leksikonis, kuhu pääseb ainult tähestiku järjekorras. Nii on leksikonis ühele leheküljele sattunud väga seinast seina kooslusi. Palmiste ja Paluver, Presjärv ja Priimägi...

Kes pääses leksikoniriiki, kes mitte. Kaante vahele on kirjutatud rohkem kui 2600 teatritegelase elu ja loome andmed. Ent pealiskaudselgi sirvimisel puutub üht-teist silma, mille kallal võiks norida. Eks igaühel oma mätta otsast. Ebaühtlus on nii mahuka teatmeteose puhul paratamatus. Seda tingib pikk valmimisaeg (tosin aastat) ning teisalt tohutu suur ja kirev autorite-toimetajate armee. Kilde on kokku kandnud ligi sada inimest. Igaüks on oma eripära ja arusaamisega olulisest, mida pole koostajatel-toimetajatel alati ühtlustada õnnestunud. Isegi nii lühikeses ja kuiv-kiretus ñ anris nagu leksikoniportree võib välja lugeda autori käekirja. Trükki on pääsenud laustobedusi: “ADLAS (pseud. a-st 1964; õieti Ird), Kais. [- - -] A-st 1964 abielus Raivo A-ga.” Kae imet, mehele minnes saab naine boonusena ka pseudonüümi! “Kui hea raamat!” hüüataks Pantalone. Kirgede ennetamiseks on koostajad saatesõnas valikuprintsiibi ära seletanud: kaante vahele on pääsenud “vähemasti kolm hooaega kutselises teatris töötanud” tegelased. Tundub aga, et palju on siin sõltunud lihtsalt ühe või teise eriala toimetaja tarmukusest. Leksikonist jääb mulje Eestist kui tantsu vabariigist. Kes korra üle lavalaudade on heljunud, see kaante vahele on pääsenud. Omaette artikliga on õnnistatud iidamast-aadamast marginaalseid tegelasi (Adari, Maia. Lõpetas 1941 Tallinna 3. tütaralaste algkooli. Võeti 1945 Noorsooteatri abikoosseisu, oli 1946—48 samas näitleja. Töötanud hiljem pms sanitarina). Ega selles pole midagi halba, et “Tom Sawyeris” ja “Timuris ja tema meeskonnas” kassi mänginud Maie raamatusse sai. Veider on see, et leksikonikünnist pole ületanud mõni tänane teatrit juhtinud mees. Näiteks ei leia me kümmekond aastat Raadioteatrit teinud Tamur Tohverit või Nukuteatri juhi ametis olnud Allan Kressi, olgugi et nende lavastused mitme näitleja rollinimistus märkimist leiavad. Leksikonis pole ka näiteks Härmo Saarmi, Toomas Hussarit. Persona non grata staatuses on Viljandi Kultuurikolledzhi kaks näitlejalendu, mis sellest, et need “Ugala” repertuaari kannavad.

Juhuslik tundub ka tänaste Vene Draamateatri näitlejate valik. Kui põhiliselt on artiklid suletud 1997. aastaga, siis õnneks hilisemad surmadaatumid on artiklitesse lisatud. (Tänu sellele eksib ehk vähem kadunukesi päevalehtede rubriiki “Palju õnne!”) Samas paneb imestama, et EMA Kõrgema Lavakunstikooli 1996. ja 1998. aasta lennu puhul piirduti rahumeeli vaid nimekirjaga, kes millal sündis ja kuhu tööle suunati. Ometi on XVII ja XVIII lennust kasvanud teatri nägu oluliselt ilmestavaid näitlejaid ja lavastajaid (Taavi Eelmaa, Ain Prosa, Peeter Raudsepp; Jan Uuspõld, Taavi Teplenkov, Külli Teetamm jt). Kui jõuti lisada lehekülg XVII ja XVIII lennu lõpetanute nimekirjaga, võinuks seda ka rollide-lavastuste loeteluga laiendada. Nimekirjaga võinuks sisse pigistada pigem leksikoni ilmumise aegu diplomid saanud XIX lennu. Sest — kes sees, see sees. Ja millal selline koguteos täiendatud kordustrükini jõuab.