ANTS JÄRV
ETBL — MÕNED TÄHELEPANEKUD

“Eesti teatri biograafiline leksikon” (ETBL) on kapitaalne raamat. Kiitus tegijatele!

Alljärgnevad read ei tähenda taganemist eelöeldust, esitavad vaid mõnesuguseid tähelepanekuid, märkmeid, arvamusi, soove jm, mis enam kui paarikilose köite mitmete sirvimiste järel on tekkinud. ETBL ei kao raamatute riiulimeetrite sügavusse, vaid on selgesti märgatav ning leiab arvestamist/kasutamist küllap naabritegi juures. Tegemist on kahtlemata nii või teisiti meie teatriloost olulisi persoone koondava teosega, kuid meie kõige tähtsamaks teatrikirjanduse teoseks ei tahaks seda ometi veel pidada.

Tegemist on selgesti teatmeteosega, millesse aga tegijate tahtel pole ometi kõike arvestatavat võetud, on tehtud valikuid, hädavajalikke või ka paratamatuid piiranguid, tähtsustatud rõhutatult küll faktoloogiat, aga mõnelgi juhul pole ometi fakte arvestatud. On loobutud hinnangutest-arvamustest, nn lausetest, tehtud seejuures teadlikult lood poliitikast vabaks ja nii ka kõik persoonid kenasti parteituteks. Miks aga näiteks Jaak Alliku, Kaarel Irdi või Kaljo Kiisa puhul nende kuulumine Eestimaa Kommunistliku Partei tipporganitesse siiski on ära märgitud? Eesti NSV ajal olid ju teatrites kommunistliku partei algorganisatsioonid ja tegelikult rääkisid nende sekretärid kogu aeg otse kaasa oma teatri ajas ja loos.

Oma lood näivad olevat seostel sõjaväega, aga üldse aastatega 1941—1945. Nii on P. Pinna, A. Lauteri, L. Rajala jt puhul märgitud, et mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse. 1942. aastal olid nad juba Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse jõudnud, kuhu kuulusid ka A. Rebane, E. ja O. Tinn, A. Arder, K. Ird jt. Olid viimasedki mobiliseeritud mehed või millist teed mööda nemad 1941. aasta suvest alates siis kunstiansamblitesse jõudsid. Leida Laiuse puhul on eraldi lausega märgitud: “Osales Punaarmee vabatahtlikuna II maailmasõjas.” Jätame siinkohal grammatikaprobleemid, aga vabatahtlikke oli hoopis rohkem ja neidki tulnuks siis arvestada. Saksa väeüksustes ja leegionis olnutest pidanuks tähelepanelikumalt uurima mälestuste köiteid, kui arhiivid pakkusid “siledaid” andmeid, samuti mitmelaadseid ajalookogumikke, näiteks “Visadus võitis. Pataljon “Narva” ajalugu” (III, 1999) jt.

Fotode puhul, nagu kuulda, taheti silmas pidada antud persooni nn kuldajastut. Kuidas seda aga määrata? Kas näiteks fotod Ülle ja Tõnu Kaljustest on nende kuldajastust? Ehk on nende kuldajastu veel ees? Nüüd tuleb muidugi leppida leksikonis esitatud fotodega ja taas kord tunnistada, et noorus oli ikka ilus aeg.

ETBL pakub kenasti infot, kes, kus, kunas, kaua, kellega koos elanud, kes on kunagi olnud ja kuidas on hiljem või nüüd kellegi elukaaslane või ka ametliku abielu kaudu seotud. Pere- ja sugulussuhete silmatorkavalt esitamine pole meie senistes leksikonides veel iseenesestmõistetav, aga kõne all oleva leksikoni andmebaasi seisukohalt on sellised andmed küll päris vajalikud, aitavad eristada kas või samanimelisigi. Küsimus on muidgi veel selles, kas esitatud andmed on kõigiti hõlmavad ning millised on need üheselt piiritletavad tuntuse künnised kaaslaseks äramärkimisel.

Kui artiklites Betty ja August Kuuskemaast on olulisena välja tõstetud teises eluvaldkonnas tuntuks saanud lapselaps, siis mitmete teiste teatriperede puhul on aga lapsegi teatritegevus jäetud märkimata, rääkimata omaette artiklist. Näiteks Ain Söödor Kanadas. Aili ja Rudolf Engelbergi tütar Aino Engelberg-Pallas-Caswell, kes omandas ka lavastaja ja nn draamaõpetaja paberid, lavastas ja mängis Bradfordi Playhouse’is ning eestlaste näiteringides Leicesteris ja Bradfordis. Iseseisvat artiklit väärinuks Liki ja Enn Toona tütar Elin, Heino Vaksi poeg Ao, Aleksander Eelmaa poeg Taavi ja mitmed teised.

Saatesõnas rõhutatakse, et “ETBL on eelkõige Eesti kutselise teatri biograafiline leksikon”. Muidugi, küla- ja teised selles suurusjärgus teatrid on oma rida. Ja pikematagi on selge seegi, et on äraütlemata arv tuhandeid inimesi, kes aegade jooksul on oma otsese leivatöö kaudu olnud otseseotud meie kutseliste teatritega ning et kõikide nende kohta artikli esitamine seda tüüpi leksikonis pole siiski otstarbekas. Aga muidugi on kahju, et nende kaante vahele polnud võimalik mahutada veel mõnd kümmet aegade jooksul lagendaarseteks saanud tegijat just tehniliselt poolelt (lavameistrid, elektrikud jt), samuti teatrite direktoreid (näit A. Eller ja A. Gailit “Vanemuisest”).

Personaalia ammendavus jääb parimagi tahtmise juures ilmselt ikka probleemiks. Aga… Allakirjutanu oleks siiski siinseid piire avardanud, lisanud mitmelt ametialalt mainekaid nimesid, nii et 2600 asemel oleks olnud andmeid umbes 3000 teatriga seotud isiku kohta.

Kahekümnendal sajandil oli meil päris hulga eritasemelisi teatristuudioid, lava(kunsti)koole jm. Üheks väga oluliseks oli näiteks Paul Sepa tegevusest välja kasvanud Draamastuudio, kus said sisuka koolituse Priit Põldroos, Aadu Hõimre, Eduard Tinn, Salme Reek, Jussi Romot jt hilisemad teatrikuulsused. Ootuspärane oli ja on, et ETBLis oleksid kõik toonased stuudiolased kas või lakooniliseltki esindatud. Paraku nii pole. Esimeses stuudios kerkis esile Niglas (Nigul, Nigol) Hindo, kes küll jättis stuudio, koolitas end hoopis preestriks, aga 1950. aastatel oli ta märkimisväärselt seotud eestlaste teatritegevusega Londonis. Therese Peetmann teisest stuudiost äratas tähelepanu seoses A. Kitzbergi “Libahundiga”. Tema hilisem tegevus oli aga juba Pariisis. Aga A. Rass, R. Pessin jmt draamatsuudiolased?

Leksikonis lihtsalt mainitakse, et aegade jooksul on eksisteerinud veel väiksemaid õppestuudioid ja et aastani 1940 tegutsesid teatrite juures aeg-ajalt ka oma õpperühmad. Neid õpperühmi on teadupärast olnud ka pärast aastat 1940. Nii tahaks paratamatult teada ja küsida: kui palju kas või ligilähedaseltki on meil XX sajandil olnud teatrialast õpetust/koolitust pakkuvaid stuudioid, koole, rühmi jt ning kui paljusid neist on leksikonis mainimisväärseks arvatud. Kas näiteks Rein Andre teatristuudiol on kohta meie teatriloos? Väljaspool Eestit olevatest koolidest mainitakse vaid Moskva ja Leningradi instituute, neistki mitte kõiki. Aga näiteks Leningradi koreograafiakoolist on erialast kooliharidust saanud mitmedki meie balletiartistid, kas või näiteks Maie Maasik. Tema ja veel mitme teisegi puhul tulnuks olulisena nimetada ka Tiina Kapperi tantsustuudiot. Erakoolina Tiina Kapperi tantsustuudio 1940. aastal muidugi lõpetati, aga ta ise koolitas noori ju uutes oludes ja alluvuses Tartus edasi. Tiina Kapperi nimi pani ka mõtlema paljude teatriinimeste elusaatuse üle. Elukäigu fikseerimine kuupäevast kuupäevani kuulub loomulikult andmebaasi ning leksikon ei tee põhimõtteliselt “lauseid” surma põhjuste kohta, jätab selle monograafiate asjaks. Selge. Aga mõnegi meie teatritegelase (Tiina Kapper, Amalie Konsa, August Sunne, Harri Paris jt) puhul olnuks ometi faktoloogia vallaski kõnekas ja mõndagi selgitav, kui leksikonis olnuks erijuhtudel surma põhjus nimetatud ühe-kahe sõnaga (hukkus traagiliselt, enesetapp vm).

Tantsukoolide loetelus võinuks eraldi nimetada muidugi ka “T. Becki balletistuudiot”, nagu seda märgitakse artiklis Lidia Dublevskyst (veel E. Talbre stuudio Ed. Põltsamaa puhul jt). Tamara Becki moodustatud tantsutrupp tegutses 1930.—1940. aastatel mitmel pool maailmas ja pärast Teist maailmasõda asutas ta tantsukooli veel ka Buenos Aireses. Becki tantsutrupi priimabaleriin Lucy Margot jäi paikseks samuti Buenos Aireses, kus õppis ka laulu ning osales aktiivselt sealsete eestlaste seltsitegevuses.

Tõsi muidugi on, et laia ilma läinud teatritegijate edasine käekäik pole igal üksikjuhul kergesti fikseeritav. Ja ega kõiki neid taga otsima hakata teist-kolmandat haruteed kaudu pole tõesti mõttekas. Teiselt poolt tulnuks aga küll need, kes mujalgi on ühel või teisel viisil olnud jätkuvalt teatriga seotud, esitada lähemalt ja avaramalt. Siinkohal vaid paar täiendust, et faktoloogiat täiendada/laiendada ning otsustada, et aeg-ajalt tasub andmebaasi nimel üle käia perifeersedki infokanalid.

“Vanemuise” ja “Estonia” operetisolist, Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teatri asutajaid, lavastaja ja solist Ravo Hannura elas pärast Saksamaad USAs, algul Bostonis, hiljem Minnesotas, täpsemalt Minneapolis-St. Paulis. Ta oli Minneapolis Civic Opera lavastaja, pikka aega TV-produtsent Minneapolises, tegeles ka show-programmide, lastelavastuste jm korraldamise-lavastamisega. Ravo Hannura suri 26. juunil 1999 St. Paulis.

Lea Holsti kohta on leksikonis märge — surmaaeg teadmata. Kui arvestada artikli oletatavat kirjutamisaega, siis oli selline märge muidugi enneaegne ja liialdatud. TK Lavakunstikoolist Draamateatrisse suunatud Lea Holst elas pärast Saksamaa laagreid Inglismaal, juhatas eestlaste näiteringe Halifaxis ja Leedsis ning jäi paikseks Bradfordis, kus leiba teenis raamatupidajana. Samas oli ta Eesti Kodu Näiteringi lavastaja (kokku 19 lavastust, kõik teadlikult eesti näitekirjanike teoste alusel) ja näitleja. ETBLi järgi juhtis ta Bradfordi eestlaste näiteringi, aga tegelikult oli lavastaja seisuses, sest näiteringil oli omaette juhatus, mida pikka aega juhtis Karin Rästa, kelle osa ringi pikas elueas oli väga suur. Lea Holst-Murany omandas kursustel lavastajapaberid ning oli tegev veel Bradfordi Civic Playhouse’is lavastaja ja näitlejana. Lea Holst-Murany suri 20. nov 1999 Bradfordis.

“ESTO 2000” tuletas taas meelde paljusid väliseestlastest teatritegelasi, aga neist on liiga vähesed koha pälvinud ETBLis. Ma olen aga väga kaugel sellest, et tahta väliseestlaste teatrites ka nn juhunäitlejatena (näit Rein Taagepera, Jüri Toomepuu jt) kaasa teinud inimeste kohta artiklit. Küll aga oleks pidanud olema esindatud näiteks Lembit Koorits, kes alustas “Vanemuises”, oli Geislingeni teatris, sai koolitust Rein Andre Teatristuudios, mängis mitmetes lavastustes, tegutses muusikapedagoogina (magistrikraad New Yorgi ülikoolist), kirjutas näidendeid ja muusikale. Viimased olid ESTOdel Lakewoodi Eesti Teatri esituses (lavastaja L. Lepik, dirigent L. Koorits) alati väga menukad.

Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teatri ja Torontos tegutsenud Eesti Rahvusteater Kanadas asutajate hulgas oli Edgar Kink. ETBLis märgitakse, et Riina Reinik “oli abielus teatritegelase Rudolf Lipuga”. Kes viimane siiski oli, milles tema teatritegevus avaldus ja miks tema kohta samuti artiklit pole? Küllap ta väärinuks seda, sest oli alustanud “Estonias” ning silmapaistvalt osalenud Stockholmi, Montreali ja Toronto eestlaste teatritegevuses.

Kas Aario Alfred Marist omab kohta meie teatriloos?

Väliseestlastest teatrientusiastide nimekiri on ettearvatult pikk. Harrastajatena neid kutselise teatri biograafiline leksikon ei taha kaasata (ometi on küll erandeid, näit Oudi Kalm). Teades, et Reet Tuul, Endel ja Vambola Kuik, Evelyn Koop, Heljo Mängel-Sundsvik, Ada Meeri, Salme Ranniko, Ralf Sams ja palju teisi on pikki aastaid elus hoidnud väliseestlaste teatritegevust ja nii eesti keelt ning (teatri)kultuuri väärtustanud, siis eeldad muidugi, et neil peaks olema märgatav koht ETBLis.

Juba välismaal sündinute hulgas on terve rida neid, kes, omandanud teatrialase hariduse, on kaasa löönud ka eestlaste teatritegevuses. Neist on artiklitena ETBLis vaid mõned (Elmar Maripuu, Aarne Neeme jt), aga pole näiteks New Yorgi Eesti Teatriga seotud tegijaid (Urmas Kärner, Linda Pakri jt).

Harrastajate osas on August Wiera teatri näitlejatest ja näitejuhtidest küllalt paljud õigustatult saanud oma artikli ETBLis, aga oli veel mitmeid mainekaid tegijaid (näit Aleksander Jäger jt), kes siiski on välja jäetud.

Eesti uusimas teatriloos on oma kindel koht rahvateatritel, mis 1957. aastast alates olid igati arvestatavad tegijad. Eesti teatrite loendisse ETBLis neid pole kahjuks arvatud. Otepää Rahvateater ja selle peanäitejuht Kalju Ruuven või Saaremaa Rahvateater ja selle peanäitejuht Rein Rooväli või… olid aga küllalt olulised ja piisavalt professionalsed tegijad meie lähimineviku teatriloos.

Raadioteater? Ilmselt oleks tulnud sedagi oma real märkida.

Terve hulga tegelaste puhul tulnuks kindlasti olla täpsem. Näiteks Peeter Paul Lüdigi puhul märgitakse, et põgenes Saksamaale ja “korraldas seal kontserte ja teatrietendusi, sh 1946—1949 Geislingeni põgenikelaagris”. Kellega ja kellele ta siiki kõike seda korraldas? Et P. P. Lüdig oli Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teatri direktor, seda ETBL kahjuks ei väärtusta.

Karl Kalkuni (sen) töökohtade osas tekitab küsimuse sulgudes olev “vahepeal 1944—1946 Saksamaal”. Miks, kuidas, kus, kellena ja muud küsimused tulevad antud juhul kohe keelele. Tartu lähedal väga raskelt haavata saanud Karl Kalkuni tee käis “vahepeal” läbi laatsarettide ning Saksamaalt tagasi jõudis ta 1945. aastal.

Yrjo Saarnio “oli 1915—1916 kutsutud “Estoniasse” solistiks”. Selge, aga kas pelgalt kutsuti või oli ta ikka solist ka? Kui Y. Saarnio on artikliga esindatud, siis miks pole Väinö Sola? Hiljemgi on “Estonias” olnud tegevad kaalukad külalised (D. Arbenin, G. Malvius jpt), samuti teisteski teatrites (A. Ò apiro jpt), ja nendel on meie teatriloos märkimist vääriv koht. Seega võinuks nemadki olla artikliga esindatud.

Kui Abram Siimon ja Toila teatrimaja on ETBLis, siis võinuks muidugi olla ka Jossif Zmigrodski ja Uus Teater Tartus.

Alajaotuse pealkiri “Väliseesti teatreid” laseb kõrvalseisjal arvata, et neid on olnud rohkemgi, kui on mainitud. Esitatud loend (kahjuks pole leksikoni sabaosas leheküljed nummerdatud) on suvaline ja ebatäpne. Ja kas näiteks Peterburi ja Riia eestlaste seltside teatritel võinuks olla antud alajaotuses kohta?

Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teater tegutses 1945—1949 (mitte siis 1945—1950). Kaarel Söödori jt eestvõttel asutati Saksamaal Eesti Rahvusteater (1945—1949), mis oli algul Schwarzenbeckis ja sai aasta hiljem paremad ruumid Oldenburgi. Ei tea, et oleks olnud olemas leksikonis märgitud “Schwarzenbecki Eesti Rahvusteater” ja “Oldenburgi Eesti Rahvusteater”. Eesti Rahvusteatri Oldenburgi perioodi lõpuks märgitud 1970 on ilmselt trükivigane (vt ka F. Kool, DP kroonika. Lakewood, 1999). Saksamaa osas võinuks ETBL mainida veel mitmeid võimekaid ja mõjukaid truppe (Memmingeni Eesti Teatritrupp jt), sest paljud nende liikmed olid hiljem uuel asukohamaal näiteringide juhid-lavastajad-näitlejad. Ja Saksamaal tegutses veel hiljemgi toimekas harrastusrühm — Kölni Eesti Rahvuskoondise Näitering (1976—1994).

Kui Stockholmi puhul on antud eestlaste teatri erinevad nimetused, siis sedasama võinuks teha muudelgi juhtudel, näiteks Kanada osas. Signe Pinna asutatud teater Pinna Stuudio tegutses 1969—1981, mitte siis 1969— .

Austraaliast on nimetatud üksnes Sydney Eesti Teater ja selle tegutsemise alguseks on märgitud 1952 (“—“ aastaarvu järel lubab arvata, et tegutseb äkki veel praegugi). Sydney Eesti Seltsil oli juba varemgi elujõuline näitering. Iseseisva organisatsioonina alustas Sydney Eesti Teater 1953. aastal. Nimemuutusi on olnud sealgi ja lõpuks tegutseti 1993. aastani Sydney Eesti Seltsi Näiteringi nime all. Aga Melbourne’i Eesti Ühingu “Kodu” näitering (1950—1995)? Adelaide’is oli aastal 1950—1995 väga soliidne eestlaste teater, mida asjaosalised ja publik kaugemaltki pidasid Austraalia eestlaste parimaks teatriks. Ja toimekad näiteringid olid veel Thirlmere’is, Perth’is jm.

New Yorgis on eestikeelset teatrit tehtud vähemalt 1906. aastast alates. Mainimist väärivaid eestlaste teatrirühmi USAs on aegade jooksul olnud üsna mitmeid (Lakewoodi Eesti Teater, Los Angelese, Minneapolise jt keskuste ringid-rühmad-teatrid).

Nimetama pidanuks samuti Inglismaal Bradfordis jm tegutsenud eestlaste teatreid.

Väliseestlaste teatrid, rõhutame veel kord, olid väga olulised eestlaste emakeeleoskuse säilitamisel ja edasikandmisel ning kultuuritraditsiooni elujõus hoidmisel. Rahvuskultuuri arenguloo seisukohalt peame ka meie nende tegevust ja selle tähendust järeltulevatele põlvedele enam märgatavaks tegema ja ETBL teatri osas on selleks igati sobiv.

(Näite)kirjanike esindatuse üle ETBLis tuleks küll pikemalt arutleda, aga siinkohal ei jätku enam ruumi. Toimetajate seisukoht on muidugi ju küllap mõttekaski, et on olemas teised leksikonid, kuid nii mõnedki kirjanikud (V. Vahing, G. Helbemäe, A. Liives, A. Mälk jt) on/olid teatriga mitmeti seotud ja nende puhul eeldanuks küll siingi omaette artiklit. Sedasama tuleb märkida ka mõne helilooja kohta (Leo Tauts jt).

Oluline ETBL-is on bibliograafia osa. Muidugi, mahukam võinuks see olla, kuid ka antud kujul hõlmab vähemalt olulisemat. Küll oleks aga võinud personaaliast bibliograafias korrata A. Adsoni, S. A. Parmi, M. Valgemäe, samuti I. Taarna, M. Taggo ja mõne teisegi laiema haardega teoseid.

Leksikoni haardeulatust oleks suurendanud tähenduslikumatele käsikirjalistele fondidele osutamine, nende olemasolu nimetamine TMMis, kirjandusmuuseumis, teatrite raamatukogudes jm.

Oleks on paha poiss, mis teha. Kuna kirjarahva eelmise ja uue leksikoni vahe on viis aastat, siis usun, et kõige hiljemalt seitsme-kaheksa aasta pärast on olemas ka ETBLi uus, täiendatud ja parandatud trükk. Tolles võiks (peaks?) juba olla pildid meie mainekatest teatrimajadestki, sest tegu ju “Eesti  t e a t r i  biograafilise leksikoniga”.