NEEME RAUD
KASSIPIDU BROADWAYL SAI LÄBI

Broadway kestusrekordit hoidnud Andrew Lloyd Webberi muusikal “Kassid” (Cats) lõpetas oma eksistentsi.
Nüüd, kui nurrumine on lakanud, vaatab Broadwaylt vastu ameerika kommertsteatri kriis.

Eestist New Yorki saabunud külalised pärisid minult üsna sageli “Kasside” kohta. Ja ehkki püüdsin soovitada midagi sellest “kauamängivast” põnevamat, näiteks ameerikalikust dzhässist särisevat “Chicagot” või taas lavale tulnud “Kabareed” — pileteid üritati saada ikka kassishow’le. Tundus, et Andrew Lloyd Webberi muusikal oli loetu või kuuldu põhjal salvestunud inimeste ajusoppi kui kindla elamuse garantii. Eelöeldu ei kehti kaugeltki ainult eestlaste kohta, samamoodi käituvad miljonid turistid, kelle igihalja toetuse najal suutsid “Kassid” Broadwayl püsida ligi kaks aastakümmet. 10. septembril 2000 kõlas nurrumine Broadwayl 7485. ja viimast korda.

Kokku oli New Yorgi lavastust selleks ajaks näinud üle 10 miljoni inimese ja pileteid müüdud rohkem kui 400 miljoni dollari eest. Kindlasti märgitakse “Kasside” teenete nimistusse ka fakt, et küllap oli nimelt see lavastus paljude laste esimene suurem teatrielamus, mis innustab neid emalt-isalt uusi pileteid nuruma. Ja veel üks arv: kahe kümnendi jooksul tegi “Kassides” kaasa 245 näitlejat, igal õhtul astus lavale 36-liikmeline trupp. Nii neile kui ka sadadele silmale nähtamatuks jäänud teatritöötajaile tähendas õhtust õhtusse toimuv etendus kindlat sissetulekuallikat suuremate garantiideta tööpõllul.

Täiuslik fantaasiamaailm

Kassimuusikalile ennustati pikka iga kohe, kui see lavale jõudis. “New York Timesi” praegune mainekas kolumnist Frank Rich, keda aastail 1980—1993 tunti “Broadway lihunikuna” — lehe esikriitikuna —, kirjutas tollal, et “põhjus, miks rahvas “Kasside” järele nälga tunneb, on lihtne ja ei vaja keerulist analüüsi: see on muusikal, mis viib publiku täiuslikku fantaasiamaailma, mis võib eksisteerida vaid teatris, kuid mida neil päevil näeb kahjuks väga harva”.

1982. aasta oktoobris, Broadway esietenduse järel paberile saanud arvamusele vaatamata oli Rich muusikali lavaliste väärtuste suhtes väga kriitiline. Lavaloo muusikalisest osast jäi talle meelde vaid üks laul — “Memories”. Muusika tervikuna meenutas erinevate popzhanrite kompotti. Peale selle leidis Rich, et T. S. Elioti luuletustel põhineval näitemängul puudub selgroog, kuigi lugu kui selline oli olemas — õhtu lõpuks selgitati välja üks kass, kes pääses nurrutaevasse ja sai seal uue elu. Lavastaja Trevor Nunni ja koreograaf Gililian Lynne kiituseks tunnistas kriitik, et nad on suutnud leida igale laval olevale kassile isikupärase kehakeele ja hääle, ent üldkokkuvõttes jäi vaatemäng ka tantsumuusikalina lahjaks.

Kriitikute nurinale vaatamata pidasid New Yorgi teatriringkonnad Londoni superprodutsendi Cameron Mackintoshi juhtimisel Broadwayle üles ehitatud kassiilma imetlusväärseks. “Kassid” pälvis seitse Broadway aastapreemiat, “Tonyt”, nende hulgas ka hooaja parima muusikalavastuse auhinna. Lisaks anti loole muusikatööstuse “Oscar”, “Grammy”, aasta parima muusikalisalvestuse eest. Ent esialgne joovastus vaibus peagi ja mida aeg edasi, seda vähem näis New Yorgi publik “Kasside” vastu huvi tundvat. Muusikali võrreldi omaenda edu ohvriks langenud restoraniga, kuhu keegi enam ei lähe, sest see on pidevalt paksult rahvast (= turiste) täis.

Kakskümmend aastat kassikaravani

Septembris 2000, kui muusikali kassitaevasse tõusmiseni jäi veel nädal, vaatasin loo videoversiooni uuesti üle. (Broadwayle oli lõpuetenduste ajal tõesti võimatu piletit saada, sest tuhanded fanaatilised kassihuvilised kasutasid viimast võimalust lemmiktükki näha.) Teleri ees istudes tuletasin meelde oma esimest kassielamust, mille sain perestroikaaegses Moskvas, kuhu saabus külla Austria “Kasside” versioon. Tolle õhtu eredaim mälestus on seotud teatrimaja ümbersünniga: klassikalisest operetiteatrist oli saanud hiiglaslik prügimägi. Tollal, üliõpilasena, ei olnud ma selletaolist totaalset teatrit veel kogenud. Kõik oli uus, alates võimsatest kõlaritest mürtsuvast muusikast kuni viimse kui grimmitõmbeni kassideks ümberkehastunud tegelaste ja imepisikeste põsemikrofonide abil kõlanud numbriteni. Ent mäletan ka seda, et vaatamata esimesele vaimustusele, hakkas mul juba esimese vaatuse ajal igav, sest efektidega harjumise järel hakkas tunduma, et lugu ise ei viigi kusagile. Kaksteist aastat hiljem uuesti kassiilma sukeldudes oli elamus ligilähedane: ilma kaasahaarava loota mõjub tulevärk, ükskõik kui võimas see ka ei ole, kuidagi õõnsana.

“Kasside” üheks suursaavutuseks (paljude seast) võib pidada seda, et meelelahutust jahtiv publik näitas kriitikutele ja tõsistele teatrisõpradele koha kätte. Viimaste haugatused ei peatanud teatrikaravani. “Tagantjärele vaadates olid “Kassid” oma ajajärgu võimsaim Broadway lavastus. “Kassid” tõestasid, et lavastusele, mis seab spektaakli sisust ülemaks ja ei nõua peaaegu mingit inglise keele oskust, on vähemasti New Yorgis olemas põhjatu publikureserv,” kirjutab Frank Rich oma paari aasta eest ilmunud arvustustekogus.

Kvaliteetteatri ja eelkõige sisukamate muusikalide jaoks oli “Kasside” megavaatemängulisus oluline probleem. Nimelt esitas “Kasse” näinud publik igati loogilise küsimuse: miks peab maksma kallist piletiraha lavastuste eest, kus laval ei ole kosmoselaeva või helikopterit?! “Kasside” ja teiste supertehnoloogiat kasutavate lavastuste kõrval tundusid “tavalised” muusikalid vaatajale omamoodi haltuurana. (Ehkki nii sisult kui muusikaliselt keelelt võisid nad esimestest peajagu üle olla.)

Mikihiirekõrvuline muusikal

Karmimad ameerika teatriloolased müristavad, et Euroopast imporditud megamuusikalid andsid surmahoobi Ameerika muusikaliteatrile, mille keskmes oli senini olnud just muusika. Tänaseks on igatahes selge, et Broadwayd ei valitse klassikaline ameerika muusikal, vaid Disney multikad. Mikihiire kompanii esimese produkti — “Kaunitari ja koletise” — kõrvale on viimastel hooaegadel astunud “Lõvikuningas” ja “Aida”. Tõsi, “Lõvikuningast” rääkides teevad kriitikud siiski möönduse. Kuna Hollywood riskis palgata alternatiivteatri nimeka lavastaja Julie Taymori, jõudis lavale tükk, mis tänu fantaasiarikkusele ja erinevate teatrilaadide kasutamisele ei jäta vaatajale suhu plastmassi maitset.

Samas oleks muidugi vale väita, et “Kasside” ja aastavahetuse ajal ka “Miss Saigoni” lahkumine Broadwaylt muudaks oluliselt New Yorgi teatritänava ilmet. Jutud suurmuusikalide ajastu lõpust on ennatlikud, sest Disney tükkide kõrval jäävad suurteks rahamasinateks endiselt “Ooperifantoom” ja “Hüljatud”. Lisaks neile tõi 1990-ndate lõpp Broadwayle mitmeid tõsisemaid lavalugusid nagu “Chicago” ja “Kabaree”, pluss Jonathan Larsoni “Rent” (mis on mujal maailmas küll üsna haledalt läbi põlenud). Ent kõigest hoolimata kostab New Yorgi teatriringkondadest üha sagedamini nurinat, et hooaeg hooaja järel muutub Broadway repertuaar üha igavamaks.

Kus on noored Millerid?

Optimismiks ei anna alust ka hooaeg 2000/2001. “New York Timesi” esikriitiku, linna väidetavalt kõige mõjukama teatriarvustaja Ben Brantley uut teatriaastat sisse juhatav kirjatükk mõjus pigem nukra järelehüüde kui elujaatava ettevaatena. Broadway uus muusikalihooaeg, mis toob lavale näiteks briti menufilmi “Püksid maha” teatriversiooni, mõjub Brantley hinnangul palja skeletina. Eriti puudutab see prognoos Broadway sõnateatrit.

Kui kergekoelisema elamuse otsija võib ka praegusel mõõnahooajal Broadwaylt midagi leida, siis draamahuviline peab suunduma teistele jahimaadele, ennekõike off-Broadwayle. Või ootama Londoni West Endist lühiajalistele gastrollidele saabuvaid näitemänge, mis on juba mitu aastat aidanud elavdada New Yorgi kommertslava üldpilti. Nii tõstabki Brantley hooaja naeltena esile kaht lavastust, mida Londoni publik on juba näinud — Edward Albee kaks aastat tagasi West Endis esietendunud The Play About the Baby ja “Kunsti” autori Yasmina Reza uut tükki The Unexpected Man.

Ees ootava nurka tühjuse taustal meenutavad paljud teatraalid aasta tagasi New Yorgi teatritänaval laineid löönud Arthur Milleri “Proovireisija surma” peaosalise Brian Dennehy kurtmist, et Broadwayl puuduvad peaaegu täielikult uued ning kirjanduslikku väärtust omavad näitemängud. “Kus on noored Arthur Millerid, Tennessee Williamsid, Eugene O’Neillid, kes üritaksid selgitada meile, kes me oleme, kust me tuleme ja mida meie elu tähendab. See on hädavajalik. Publik on selle järele näljas. Ma tunnen seda õhtu õhtu järel,” ohkas Dennehy aastaauhinda vastu võttes New Yorgi teatraalide ees.

Arthur Miller nimetab Broadway mõõna ilustamata “ameerika teatri kriisiks”, mille põhjuseks on karm majanduslik reaalsus: uue tüki väljatoomine Brouadwayl maksab miljoneid dollareid. “Me ei saa süüdistada produtsente. Kui neil on võimalus valida, kas investeerida muusikali, mis toob tulu hoopis suurema tõenäosusega kui draamalavastus, siis näeme me sõnateatrit üha harvemini.”

USA meelelahutustööstuse ajakirja “Variety” kriitik Robert Hofler näeb asju teise nurga alt. Tema arvates oleks lühinägelik väita, et Broadway sõnalavastuste väljasuremise taga on vaid produtsentide eelistused. “Kui publik maksab pileti eest 50 kuni 80 dollarit, tahab ta selle raha eest näha suurt extravaganza’t. See on loomulik. Ent oluline on veel üks asjaolu — tänase inimese elus täidab teler selle vajaduse, mis ajendas neid varem sõnateatrisse tulema,” leiab Hofler.

Viimane väide on muidugi omal kombel lahmimine, sest off- ja off-off- Broadway teatritesse, kus endiselt tõsist teatrit tehakse ja selle eest Broadwayga võrreldes tunduvalt väiksemat hinda küsitakse, jätkub publikut küllaga. Hiilgav Broadway aga sarnaneb aasta-aastalt üha enam meelelahutuspargiga, Disneylandiga, kust turistid ammutavad nii leiba kui tsirkust. “Broadway suurim probleem on disnistumine,” leiab teatritänava grand old man Neil Simon. Vaatamata sellele, et üks sealne teatrimaja kannab tema nime, on Simoni viimased tükid esietendunud off-Broadwayl.

Komöödiaklassiku pessimismi tagant aga paistavad kaks suurt kollast kassisilma, mis tervelt kaheksateist aastat järjest reklaamisid Lloyd Webberi muusikali. Ja ehkki loosung, mis 80-ndate algusest Winter Garden’i teatri sissekäigu kohal rippus — ““Kassid” on siin, nüüd ja igavesti” —, on lõpuks maha võetud, hõljub kasside vaim teatritänava kohal. Eelkõige selle tükiga publiku ajusse söövitatud lubadus, et õhtu Broadwayl pakub enneolematut silmailu ja annab vaimule puhkust.