GERDA KORDEMETS
MÄLESTUSTE KROKET VANAS EUROOPAS

Brian Friel, “Aristokraadid”
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Esietendus Keila-Joa mõisas 9. juunil 2000
                        Aristokraatia (kr) — parimate, suursuguseimate valitsus.

Keila-Joa mõis, mille Priit Pedajas valis Brian Frieli näidendi “Aristokraadid” tegevuskohaks, on üks paljudest Eestimaa arhitektuuri- ja traditsiooniharuldustest, mille tegelikku tähendust meie, maarahvast pärinevad, vaevalt kunagi päris tõeliselt hoomata või hinnata suudame. Aristokraatia on siinmail ikka võõrast võimu märkinud, oma aristokraatiat meil ju pole. Katsed seda kunstlikult tekitada, nagu kadaklus või viimase kümnendi uusrikaste liikumine, on paremal juhul liigitatavad raha ja võimu valdkonda, mis vastab ainult osaliselt aristokraatia mõistele, halvemal juhul arvatavad aga lihtsalt naeruväärsuste hulka.

Aristokraatia ülevamat tähendust oleme seetõttu õppinud ainult rännates — kes maailmas, kes raamatuis. Minusse ja küllap veel paljudesse on tänu maailma kirjandusele ning arhitektuurile kasvanud sisse teatud aristokraatiaihalus. Sel pole midagi tegemist kellegi “valitsusega” kellegi üle, nagu kreekakeelne termin määratleb. Suursugususega aga küll. Samuti traditsioonidega, põlvest põlve kanduvate väärtustega. Majadega, milles lõhnab vanavanavanaisade tubakas ning vanavanavanaemade puhtad linad. Mööbli ja asjadega, mis on hinnalised, sest kunagi mitu põlve tagasi jättis oma energia sellesse Keegi. Või oli see Keegi Teine? Mälestused ja/või legendid on samuti vääramatu osa aristokraatia mõiste ilusast tähendusest.

Just neidsamu mõtteid vahendab oma näidendis “Aristokraadid” iiri dramaturg Brian Friel.

Eesti kontekstis on “Aristokraatide” mängupaiga valik ülitäpne. Keila-Joaga seostub meil oma lugu: Keila-Joa on olnud Volkonskite suguvõsa pärusmõis — ja Peeter Volkonski on üks väheseid hääbuva aristkoraatia esindajaid, keda meil on au tunda ning — veelgi enam — ka endi hulka kuuluvaks lugeda.

Keila-Joa on Eesti mõisate hulgas arhitektuurilt küllalt omanäoline. See ehitati 1830-ndate alguses noore ja andeka Peterburi arhitekti Hans Stackenschneideri projektide järgi ning omaniku Alexander von Benckendorffi soovi kohaselt lähtus arhitekt paiga romantilisest loodusest. Otseseks arhitektuuriliseks eeskujuks võeti inglise gootika ehk nn perpendikulaarstiil, mida Eestimaa häärberite ilmes ei kohta just eriti tihti, mis on aga küllalt levinud katoliiklikes maades.

Kaunikujulised aknad, mis avanevad lagunenud terrassile ja metsistunud aeda. Gooti stiilis puitvõlvistik juhatamas “lava” tagaosast õhulisele verandale. Pruuniks tõmbunud seinad kõrgete lagede all, uhked kahe poolega uksed avanemas arvukaisse tubadesse... Muidugi jääb enamik mõisamaid ja ruumegi “saali” vaateväljast väljapoole, ent “saalis” istuja usub siin tõeluseks nii Frieli kirjutatud viljatud mõisamaad, mida Willie Diver peab halastusest rentima, kui ka hoone “maalilise, rohkesti liigendatud silueti”, millest “kerkib vertikaalaktsendina esile sakmelise ülaäärega kaheksakandiline torn”, millest kirjutab Juhan Maiste oma raamatus “Eestimaa mõisad”.

Nagu öeldud, ei piirdu “Aristokraatide” lavakujundus (kunstnik Pille Jänes) ainult saaliga. Juba parklast häärberile lähenedes pääseb mõjule paiga energeetiline väli. Eriti mõjuv oli see augusti lõpu, septembri alguse etenduste puhul, kui väljas juba hämardus ning halli akendest majaesisele hoovav soe valgus ja akende taga liikuvate inimeste varjud lõid kujutluspildi elluärganud mõisast. Ühel hetkel tuli tasakesi kõndides Peeter Volkonski ja jäi maja silmitsema... Kõike ülejäänut aitas ehitada fantaasia. Ühe suguvõsa lugu segunes teisega.

Majja siseneja leiab end hallist, kus lõhnavad kohv ja konjak. Seintel tardunud hetked Keila-Joa mõisa ajaloost. Inimesed sumisevad erutatult. Tegelikult on etendus juba alanud.

Saalis võtab vastu narmendav mööbel, mille päritolu ja lugude tähtsust rõhutatakse kavalehe lisalehega. Me kõik, kes me hindame niisuguseid väärtusi, elame juba täna muuseumis, ärge seda unustage, näis see ütlevat. Nahktugitool “Hopkins”, pärit Juhan Viidingu kodust, andis Viidingut tundnuile lavastuse mõistmiseks veel kolmanda, neljanda või kümnenda mõõtme.

Willie Diveri üles seatud titevalvekrapp sobib mõisasaali seinale tõesti umbes sama hästi nagu rohelised peldikukabiinid häärberiaeda. Mis teha, elu tahab elamist, hoolimata sellest, et aristokraatia on hääbumas.

Lavaruumi külvab mõnusat väikekodanlikku kodusoojust kamin. “Lava” sügavusse tõusev pruuniks võõbatud põrand on nii orgaaniline osa lavakujundusest, et selle pidanuks Draamateater laskma ehitada, kui see poleks jäänud alles mõisa vahepealsete asukate, Nõukogude armee sõdurite panusena. Kaldpind avab perspektiivi ning muudab vaatenurki. Vastavalt sellele, kas minnakse üles- või allamäge, on sammu raskuski erinev. Vaese Alice’i teekond üles puhvetis asuva viskipudeli juurde on kahekordselt ränk. Onu George’i katsed tulla tuppa, kus talitab võõras, Tom Hoffnung, saavad pahameelest ja põrandast sisse ennenägematu hoo.

Nii on Keila-Joa iga ajajärgu asukad andnud oma panuse selle imelise päeva heaks, mil siinse häärberi elustavad taas kord aristokraadid.

Aristokraatlikkusel on ju veel üks oluline tähendus. Selle sõnaga võidakse mõnikord tunnustada saavutust — näiteks loomingulist —, mida peetakse eriliselt tähenduslikuks. Kui eestlaste hulgast üldse saab otsida aristokraate, siis ilmselt vaimuinimeste seast. Kahtlemata oli Juhan Viiding, kelle energia on läbi tugitooli selles teatriruumis ühtäkki ülimalt hoomatav, meie vaimuaristokraatia üks säravamaid esindajaid.

Nii et Pedajase lavastuse “Aristokraadid” pealkiri on täpne kahtpidi: nii tegelaste kui ka tegijate poolt vaadatuna.

Lavastaja ruum

Millal ma esimest korda kuulsin kõneldavat “Pedajase atmosfäärist”? Ei mäleta. Kindel on, et üheksa aastat tagasi sai selle termini mõttemodulatsioon “Pedajase ruum” pandud pealkirjaks telesaatele Priit Pedajasest. Vahepealsete aastate sage pruukimine näib Pedajase õhustiku rõhutamist devalveerinud olevat, pole aga tõenäoliselt suutnud teha midagi õhustiku endaga.

Tegelikult on õhustik ju igal lavastusel — vähemasti peaks olema. See sünnibki õigest mängupaiga valikust, lava- ja muusikalisest kujundusest, näitlejate mängust ja publiku kaasahingamisest. Peaks sündima iga kord, igal etendusel. Kui täpne olla, saabki rääkida etenduse, mitte lavastuse õhustikust. Kui see ei kao, vaid püsib etendusest etendusse, on tegu professionaalse lavastajatööga.

“Aristokraatide” saladuse võti näib lisaks mõisa enda lisaväärtusele olevat näitlejamängu teises plaanis, suhete peenmängus, mis kihiti põimudes käib korraga mitmel tasandil. Nii paljude tegelastega loos võib juhtuda, et kõike seda esmavaatamisel ei hoomagi. Ei ole tähtis püüda iga üksikut pilku, üldpildi kujundamisel on aga lavastaja asetanud hoolikalt paika mosaiigi iga pisima detaili.

Päev, mil näidendi tegevus algab, on Ballybeg Hallis eriline. Tulemas on pere noorima tütre Claire’i (Harriet Toompere) laulatus. Selle sündmuse auks on lisaks pidevalt siin elutsevale Claire’ile, tema vanemale õele Judithile (Ülle Kaljuste), voodihaigele kohtunikust isale (Peeter Volkonski) ja aastaid vaikinud onu George’ile (Ain Lutsepp) Saksamaalt kohale sõitnud vend Casimir (Tiit Sukk) ja neljas laps Alice (Laine Mägi) koos abikaasa Eamoniga (Sulev Teppart). Mõnevõrra varem on mõisa saabunud aristokraatiakiibitseja Tom Hoffnung (Tõnu Oja), et kirjutada seal oma teadustööd pealkirjaga “Korduvad kultuurilised, poliitilised ja sotsiaalsed tavad Iirimaa maapiirkondade katoliikliku ühiskonna kõrgemas kihis pärast katoliiklikku emantsipatsiooni”. Veel asjatab siin ringi Willie Diver (Ivo Uukkivi), abivalmis mees külast, kes loeb ennast vist teatud mõttes Judithi peigmeheks, kuid kellest ainsana on abimehena asja.

Need kaks väljastpoolt perekonda pärit tegelast, ja teatud mõttes ka Eamon, moodustavadki taustsüsteemi, millel Friel laseb aristokraatia olemasolu mõttekust, ajaloolist väärtust ja paratamatut hukulemääratust vaagida.

Näitlejate ruum

Tõnu Oja Tom Hoffnung püüab endasse haarata iga fakti ja faktikest, olenemata nende tõeväärtusest. Temas on tõsist respekti nii oma veidra pealkirjaga teema kui ka inimlike uurimisobjektide suhtes. Et Tom selle juures natuke naeruväärsena mõjub, tuleb sellest, et ta keeldub tajumast: selle suursuguse pere ring on väljast tulijale suletud — pallideta kroketimängu reegleid ja võlu mõistavad vaid need, kel seljataga samasugune sajandite kultuuritaust.

Oja loob liigutava professorikuju, kelle delikaatsus on liiga suur, et isegi Eamoni natuke õelale irooniale samaga vastata. Ainult kord, päris purjus olles, püüab ta tõde näkku öelda ning tõmbub siis kohe taas häbelikult oma rolli.

Ivo Uukkivi Willie Diver on hea ning abivalmis maamees, kes on harjunud võtma “suure maja” rahva veidrusi kui paratamatust. Ta aitab, kus saab, teeb, mis vaja, ega oota tänutunnet. Uukkivi on lahe ja orgaaniline ja täpne ning hoidub põhiliselt tagaplaanile.

Pere ainus poeg Casimir on kohtunikust isale olnud ilmselt pettumus. Hapra ning labiilse hingeeluga perepoeg, kellele ema pani nime Poola printsi järgi, on natuke veider vend. Ta pole oma isa arvates ilmselt kunagi olnud piisavalt mees, et olla vääriline poeg. Üksteist aastat tagasi on ta põgenenud siit tõenäoliselt nii kaugele, kui jaksas minna.

Tiit Sukk on neljast Draamateatrisse läinud XVIII lennu poisist kõige hilisema ärkamisega. Tõsi, pole õigupoolest olnud ka võimalusterohket rolli (välja arvatud mõnevõrra episoodiline tegelane “Moondsundi Vasselis”). Nii tunduski juba, et Sukka võib tabada paljude andekate, musikaalsete, blondide ja ilusate teatrikoolipoiste saatus. Mis tal mängida? Ikka neidsamu ilusaid poisse, kelle nahas on raske näidata, et eeldusi on hoopis enamaks. Ja siis, kui poiste aeg saab otsa, ei tea keegi, et nad võivad mängida muudki. Nüüd, “Aristokraatides” — ometi tõeliselt hea roll ja ka õnnestunud osatäitmine.

Suka Casimir on seesugune kergkiirustaja tüüp, kes ei julge hetkekski peatuda, sest siis tuleb rinda pista oma mõtetega ja mõnevõrra suurema hulga tõega. Täit tõtt enda kohta ei tea ta aga enam isegi. Ta räägib, organiseerib, seletab. Pealtnäha kõik justkui toimib ja, samuti pealtnäha, on ju õudselt vahva jälle lapsepõlvekodus olla.

Ent Casimiri rabedates liigutustes aimub hüsteeriat, aimamatutes mõttepööretes paanilist hirmu ja põgenemisvajadust. Asjata püüab Tom Hoffnung temaga kiiretel mõttekäänakutel sammu pidada. Tõnu Oja Tomi, vaesekese, ainus häda ongi selles, et ta püüab kõigiga sammu pidada, valvsalt haarata vähematki mälestuskildu ning need siis kiivalt talletada. Ta on küll hakanud aru saama, et lugudel siin majas pole saba ega sarvi, ent ometi loodab ta noppida ka mõne tõelisuse katke. Stseen, kus Casimir vahendab talle asjade seoseid ammu elanud inimestega, on üks lavastuse naljakamaid. Väga täpse partneritajuga mängitud, väga puhtalt tulevad esile mõlema osatäitmise parimad pooled.

See stseen ning Eamoni-Claire’i mäng pruudilooriga on esimese vaatuse elavaimad hetked. Kui lavastusele midagi ette heita, siis just esimese vaatuse teatud ühetoonilisust, mis siiski ka on etendusiti erinev olnud.

Laine Mägi Alice’i probleemid on õdede-venna omadest rohkem nähtaval — Alice joob. Vaevu jalgu järrele vedades tuigub kõhnunud alkohoolik sel hilisel pärastlõunal saali. Silmad vilamas vaid ühe objekti otsingul. Ja ennäe, professionaalse osavusega leiabki viskipudeli. Siis algab ülimalt osav tagaajamismäng — jook on vaja kätte saada. Pärast mõnda napsi tuleb puna taas põskedele ning sära tagasi sellesse balletti tantsinud tütresse, kelle kohta vihjatakse, et ta oli viiest lapsest lootustandvaim.

Alice abiellus (samuti lootustandva) noore diplomaadi Eamoniga (Sulev Teppart). Tegelikult tegi ta saabuvaid aegu silmas pidades enda arvates partii; Eamon oli pärit külast, lihtsa rahva hulgast, tulevikuga, optimistlik, tegus — kõike seda, mida Alice, tema kolm õde ja õnnetuke vend kunagi polnud. Ent osalemine Põhja-Iiri rahutustes võttis Eamonilt võimaluse edasiseks karjääriks.

Tepparti Eamon on joviaalne, irooniline ja natuke üleolev oma aristokraatidest sugulaste suhtes, nagu ilmselt iga temasugune self-made-man, kes on kasvanud “suure maja” elanike lähedal ja teab neist rohkem kui nad ise.

Frieli “Aristokraate” on võrreldud TÓ ehhovi “Kolme õe” ja “Kirsiaiaga”. Siingi on õed, siingi on kinnisvara, mida ei suudeta pidada. Ja Eamon on päris kummastav uueaegne Lopahhin, kes on alati unistanud, et ükskord abiellub ta ühega neljast õest, ükskõik millisega, ja siis ta alles näitab kogu sellele ülespuhutud seltskonnale. Paraku, saatus jagas kaardid kehvasti. Nii aristokraatiale kui ka Eamonile. Ent veel nüüdki üritab ta üht õde teise vastu vahetada.

Teppart on täpse ja mitmetasandilise mängu meister. Tema ja Laine Mägi stseen viskipudeliga on parimaid lavastuses. Mägi püüab iga hinna eest pudelit enda valdusse saada ja seejärel viskit pudelist välja saada. Ta on ülimalt kontsentreerunud oma ühele eesmärgile. Teppart, vastupidi, teeb viskipudeliga ülikergeid, elegantseid, peaaegu klounilikke silmamoondustrikke. Temagi tähelepanu on tegelikult keskendunud pudelile, ent näiliselt vestleb ta sundimatult elegantselt Tomiga keerulistel teemadel. Tema tähelepanuvõime on imetlusväärne, ta oleks kindlasti olnud suurepärane diplomaat.

Teppart on kummaline näitlejafenomen. Ta pole ainus, kellele teatrikooli aegadel kuulutati suurt tulevikku ja kes teatris kadus keskpärasusse — üsna pikaks ajaks. Ent viimaste aastate rollid on näidanud jälle kooliajast meelde jäänud säravat, teravat ja täpset Teppartit. Eamon “Aristokraatides” ja politseinik Andrus Kivirähi “Papagoide päevades” kuuluvad kindlasti selle teatriaasta parimate rollide hulka.

Maja täis väljaütlemata sõnu

“Aristokraadid” on üks kummaline lugu. Siin on kõik sassis: suhted sassis, ajad sassis, mälestused sassis. Väljamõeldised, pettus ja enesepettus. Maskid. Juhuluule. Maja täis väljaütlemata sõnu.

Kõik kohalviibivad lapsed (“Anna on Aafrikas.”) on täpselt valitud: kõik nad on nii kaunid, haprad, kahvatud, suursugused ja teatud mõttes täiesti kasutud. Välja arvatud muidugi Judith (Ülle Kaljuste), kes on ennast matnud teenima seda maja, isa, õde ja onu. Kui võtta aluseks tees, et peategelane on see, kes näidendi jooksul kõige rohkem muutub, siis on Judith “Aristokraatide” peategelane. Näidendi alguses ütleb ta, et see siin on tema elu, ei tea, kas hea või halb, aga tema oma. Näidendi lõpus kavatseb ta viimse mohikaanlasena loobuda “pärandusest”, jätta selja taha variseva häärberi, võtta lastekodust ära oma seitsmeaastase lapse ning asuda elama nagu miljonid keskmised inimesed.

Claire (Harriet Toompere) läheb mehele. Tema trauma tundub kõikidest lastest kõige sügavamal olevat. Just seetõttu, et pealtnäha on ta rahu ise. Ta sõnab küll, et võtab tablette, nii et see aeglus ja väljapeetus võib olla ka rohtudest. Näidendi jooksul ei näe me kordagi, kuidas väljendub tema depressioon, miks ta tegelikult tablette võtab — ta on põhiliselt kahvatu, tõsine ja kuskil sisimas vist väga hirmunud. Sest meeleheitlik samm perekonna päästmiseks, abiellumine vanaldase nelja lapsega juurviljakaupmehest lese rahaga, kujuneb tõenäoliselt tema hapra hingeelu lõplikuks hukatuseks. Rääkimata sellest, et, nagu lõpus selgub, ka täiesti mõttetuks ohvriks.

Sest isa (Peeter Volkonski) on ju surnud. Ta sureb selsamal päeval, mil Casimir pidanuks isa asemel kirikus loovutama juurviljakaupmehele oma noorima õe. Pulmapäevast saab matusepäev, üks ajastu on igal juhul lõppenud. Võib-olla on niisugune lõpp kaunimgi kui aristokraatia ohvriks toomine juurviljakaupmehe altarile.

Peeter Volkonski külalisena Isa rollis tekitab kaheldamatult vastakaid tundeid. Ühelt poolt näib, et teda on juba piisavalt aristokraatia sümbolkujuna ekspluateeritud, teisalt ei saa parata, et on hea tunne, kui üle aastakümnete astub Keila-Joa põrandail taas üks Volkonski — seekord teatriaristokraat. Oleks ainult, et teatriajalugu mäletaks aastasadade pärast sellest lavastusest muudki.

Judith on niisiis peaaegu vaba: isa on surnud, Claire läheb mehele, ainus probleem — kuhu panna Onu George (Ain Lutsepp), kes pole rääkinud sõnagi sestpeale, kui joomise maha jättis. Lutsepp on nii ilmekas näitleja, et Onu George´i põgusad käimised ja akendest piilumised on kahtlemata ühed värvikamad hetked kogu lavastuses. Lisaks tundub vaikiv kõnekus Lutsepale ka lusti pakkuvat. Temas nagu pakitseb ja pulbitseb midagi ning kui see kõik siis ükskord valla pääseb, kui onu George siis lõpuks peab vajalikuks suu avada, on see vaimustavalt vabastav kõigile. Alice saab pikkade päevade seltsiliseks Onu George´i, Onu George saab võimaluse pärast pikki aastakümneid taas Londonisse minna. Vaikne vabanemine, ühe ajastu vääramatu lõpp võetakse kokku oma salamängus, pallideta kroketis.

Tänaseks ongi kogu selline aristokraatia ilmselt välja surnud, ära kolinud oma lagunevatest mõisatest, mida nad pidada ei jaksa. Nad on sulandunud uueaegsesse massi, mille rohmakas pealispind suudab sajanditepikkust kultuurikihti suurepäraselt varjata. Mööbel nende kodudest on koos oma lugudega rännanud kurat teab kuhu, kust antiigiihalejad ja kollektsionäärid seda aeg-ajalt leiavad. Mõnikord, kui veab, võib aga õige aristokraatia hõngu veel tajuda niisugustes vanades lossides nagu Keila-Joa. Tõeline aristokraatia ei kuulu enam kokku rahaga, vaid pigem selle puudumisega.

Frieli näidendi “Aristokraadid” juured on küll sügavalt ja traagiliselt iiri rahva saatuseloos, ent ometi on see arusaadav ja tunnetatav mis tahes paigas siin vanas Euroopas.