HELMI TOHVELMAN 100

HELMI TOHVELMAN— SAJANDI NAINE

Hele ingel, ütleb üks. Hea haldjas, väidab teine. Soe inimene. Krutskeid täis. Introvertne. Visa. Töökas. Traagilise saatusega naine. Jonnakas. Õnnelik inimene. Õpetaja… Helmi Tohvelmani iseloomustavate väljendite rida ei ole väga pikk, ent kõneleb mäletajate sõnades inimesest, kellesugust meie keskele sünnib harva.

Sajandi suurkujuks nimetab oma õpetajat, Helmi Tohvelmani üks ta esimesi õpilasi lavakunstikateedris Mikk Mikiver. Ja tõepoolest, kuigi Eesti teatripildis pole Tohvelman kunagi olnud esiplaanil, juba oma töö olemuse, aga ka tagasihoidliku loomu pärast, on ta ometigi selle austava tiitli kuhjaga ära teeninud. Kasvatanud liikumisõpetajana üles terved põlvkonnad eesti näitlejaid, alates juba 1931. aastast, mil oli Tallinna Töölisteatri liikumisjuht ja tantsija ning teatri tantsustuudio juht. Rääkimata hilisemast pedagoogitööst mitmetes eesti teatrikoolides kuni TRK lavakunstikateedrini välja, kus ta veel 81-aastasena noori näitlejahakatisi liikuma õpetas. Kui meenutada sedagi, et Tohvelman on lavastanud kaks balletti, seadnud liikumise ligi viiekümnele lavastusele, juhendanud harrastustantsurühmi ja loonud tantse, siis neid, kes selle hapra ja helge naisega on loominguliselt kokku puutunud, on ilmselt tuhandeid. Võib vist julgelt öelda, et Helmi Tohvelman asetub eesti teatriloos selliste suurkujude ritta nagu Pinna, Põldroos, Lauter, Panso, Ird jt.

Minul ei õnnestunud Helmi Tohvelmani elavana näha. Tean teda vaid filmikatkendite, fotode, mälestuste, arhiivipudemete kaudu. Ometigi tuleb ka nende abil Tohvelmani portree väga elava ja ehedana esile, just nagu oleks ta ikka veel siinsamas, olemas, mäletajate — õpilaste ja kolleegide kõrval. Ühest küljest juba eluajal eesti teatri elav legend, teisest küljest aga praegugi nii oluline tugi paljudele, kes tema käe all ja kõrval õppinud ja töötanud.

Nagu see ikka elus juhtub, mainivad paljud Tohvelmani õpilased, et alles tagantjärele on nad hakanud aru saama, kui oluline oli Tohvi (nii teda ikka nimetati) õpetus, mis oli, nagu mina aru saan, täiesti isikupärane ja originaalne lähenemine näitlejate liikumisõpetuses. Ühes meenutuses ütleb Ago-Endrik Kerge: “Kui mõelda sellele, mida on Helmi andnud, siis ega tema ei õpetanud meid tantsima. Tema õpetas meid olema näitlejad, kes oskavad tantsida. Kes oskavad luua illusiooni, et ma tantsin. Panso õpetas Hamletit, X-i või Y-t, näitemängu, või oma uksekella etüüde. Tohvi aga tegi oma legendaarset etüüdi — ma tulen lillega. Või — tormised pilved tulevad mu pea kohale. Nimetused ja ka nende etüüdide lahendamise võtted olid Pansol ja Tohvil absoluutselt, diametraalselt erinevad. Ja ometi teenisid nad ühte ja sama eesmärki. Oluline oli üks väga lihtne tõde — et näitleja hakkaks ennast laval tunnetama… õigesti, eluliselt. Et ei tekiks laval halba, vale enesetunnet. Et näitleja ei hakkaks valetama.”

Sirvides vaid põgusalt Helmi Tohvelmanist jäänud mahukat arhiivi Andres Särevi kortermuuseumis, hakkavad mulle, kes ma Tohvelmaniga kohtunud pole, raashaaval selginema mõned selle sajandi naise iseloomujooned, eluseigad, suhted. Esimese, vahest suurima üllatusena vaatab vastu mahukas pakk käsikirjalisi mustandeid: kirjad, õnnitlustervitused, kaardikesed. Mitmekeelsed, kaunilt sõnastatud, soojad, vaimukad. Ka pisimadki õnnitlused on enne mustandina hoolikalt (mitmete parandustega!) läbi kirjutatud. Kuramatsi Helmi, kirjutab ta mõnele kirjale, kaardile alla.

Austus kirjapandud sõna suhtes on pärit juba varasest lapsepõlvest, mil vanem vend Harald on Helmile 12. sünnipäevaks kinkinud päevaraamatu sooviga, et õeke i g a p ä e v kas või veerand tundi oma päevikule pühendaks. Järjekindlam päevikupidamine on kestnud kuni 1918. aastani. Hilisemast ajast on säilinud vaid üksikud märkmepudemed, aga võib-olla tõesti ka ainult s ä i l i n u d. Sest Tohvelmani kauaaegne kolleeg ja sõber Viive Ernesaks meenutab üht päeva juba Helmi eluõhtul, mil väike Tohvi istunud keset tuba ja oma märkmeid, mustandeid hävitanud: midagi ei pea alles jääma! Ometigi on arhiivi jõudnud küllalt palju käsikirjalisi tekste, mille läbiuurimine võtaks tõenäoliselt kuid…

Omaette võluv on Tohvelmani ja Helmut Vaagi kirjavahetus, mis annab kahjuks jällegi vaid põgusalt aimu kahe teatriinimese pikaajalisest sõprusest, armastusest, kooselust. Millele polnud küll antud õnne lõpuni koos kesta (Vaag abiellus 50-ndatel). Ent kui sõber sanatooriumis elu lõpu poole oma hämaraid samme astus, oli Tohvi see, kes teda nädalas mitmeid kordi vaatamas käis. Ka Metsakalmistu mändide all puhkavad Kuramatsi Helmi ja Mutt koos. Ja-jah, Mutt — nii kirjutas Vaag alla kaartidele, mida ta Eestimaa ringreisidelt Helmile Tallinna saatis. Vahel vaid põgusad tervitused, mõnikord ka pikemad aruanded Mutilt vihjavad ometi lähedusele ja sõprusele. Need oma ajastu märgid, lahtised postkaardid, tagaküljel kirjatervitus, on samas ka õnnelikud tunnismärgid ühest sõprusest, millest tänaste telefonikõnede maailmas kriimugi järele ei jääks.

Omaette huvitav kaust arhiivis on “Oodid”, jälle mustandid hirmpikkadest tervituslauludest tuttavatele, sõpradele, kolleegidele — vaimukad, lõbusad ja suure hingesoojusega kirjutatud. Küllap ta need ka vastaval tähtpäeval ise ette kandis, sest nii mitmegi mustandi puhul on ingliskeelsete tsitaatide juurde kirjutatud ka nende hääldus (küll valdas Tohvelman vabalt saksa keelt).

Üks mahukas kaust sisaldab hunniku tunnistusi ja aukirju Ülemnõukogu Presiidiumilt ja kust kõik veel. Siit leian ka ühe kummalise kokkusattumuse: 8. veebruarist 1937 on Haridusministeeriumi kutseosakonnas registreeritud Helmi Tohvelman ametlikult näitekunstnikuna lavatantsu alal. Täpselt kakskümmend aastat hiljem saab Tohvelman ENSV Ülemõukogu Presiidiumi seadlusega 1957. aasta 9. veebruarist Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. Milline tõus kahekümne aastaga! võiks praegu irooniliselt hüüatada. 1980. aastal antakse talle Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus.

Ega oskagi ennustada, milliseks kujunenuks Tohvelmani saatus ilma poliitiliste muutusteta Eestis. Loomingulise poole pealt oleks elu kulgenud ilmselt sama jõuliselt, majanduslikus mõttes vahest veidi edukamaltki. Oli ju Helmi pärit Järvamaal, Lõõla külas, asuvast üsna jõukast Kuramatsi talust, egas muidu suudetud lapsi kõrgelt koolitada — Helmi vanemast vennast sai bibliograaf, noorem õde õppis Inglismaal, Tohvelman ise Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ja kui neljakümnendate lõpul poleks olnud nõukogude võimu, mis sundis Tohvelmani vanemaid oma talust lahkuma (neid küll ei küüditatud), poleks neile sündmustele järgnenud aastad Tohvelmanile nii loominguliselt kui ka majanduslikult olnud sellised, nagu ta ise nimetab: “..tuli seitse-kaheksa kehva, peaaegu töötut aastat nagu seitse lahjat lehma piiblis.”

Viiekümnendate aastate alguses püüab Tohvelman enne ema surma üht-teist ema jutust kirja panna. Arhiivist leian vaid mõned üksikud pudemed: “kuidas toat emale kosja tuli” ja et Helmi sündinud laupäeva hommikul kell 3, terve päeva sadanud vihma…

Tohvelmani enese elulõpu kohta poetatud vihjed pole just nii rõõmsameelsed ja sädelevad, millisena mäletavad teda ta kaasaegsed. Ent teatakse-räägitakse sellest vähe. Küllap olid rasked juba viimased aastad lavakunstikateedris, ehkki õpilased vaevalt midagi märkasid. Õigemini, vaevalt Tohvelman midagi märgata laskis. Aga 1980. aasta juunist pärineb üks kirjamustand Viive Ernesaksale ja kõlab kui appikarje: “Aidake mind, kallis Viive!” See on ka üks väheseid, võib-olla kogemata kahe silma vahele jäänud seda sorti käsikirju, mida Tohvelman tuleroaks ei söötnud.

Küllap teaks Tohvelmani viimaste aastate loomingulistest probleemidest, elumuredest ja tervisehädadest rohkem rääkida Kalju Komissarov, kes tema eest elulõpul pojalikult hoolt kandis. Ent võib-olla on veel vara, võib-olla pole ka vaja.

Helmi Tohvelmani jõuline nn tagasitulek pärast “lahjasid tööaastaid” on seotud Voldemar Pansoga, kes ta 1957. aastal lavakunstikateedrisse tantsupedagoogiks kutsus ja kus ta veel vanuigi (kui naljakalt mõjub see sõna Tohvelmani puhul) tunde andis. Seega asub iseenesestmõistetavalt ka Panso nende Tohvelmani jaoks oluliste inimeste ja loojate reas, mille alguses asuvad ema ja isa, vend Harald, esimene õpetaja Karl Roosman, esimene tõeline tantsuõpetaja Gerd Neggo, Helmut Vaag, Hilda Gleser, Priit Põldroos, Ants Lauter, Gustav Ernesaks, Viive Ernesaks, Jaan Eilart, Aime Unt, Viiu Härm, Liis Bender ja kindlasti paljud teisedki veel.

Kokkupuude mälestuste mälestustega loob kujutluses pildi naisest kui igavesest loojast. Väga iseseisev, ent sisemiselt ometi haavatav, tundlik, tuge otsiv. Suure hinge- ja vaimuharidusega. Hoolitsev ja tähelepanelik. Väliselt habras ja haldjalik, kuid tegelikult sooniliselt tugev ja tahtejõuline. Pealtnäha naiivne, tegelikult krutskilikult mängualdis, vahel nii, et ei aima, kus lõpeb mäng ja algab loominguline hullus. Ükskõikne materiaalse maailma asjade-hüvede suhtes, lapselikult heldiv looduses. Sajandi naine.

Küllap järgnev Helmi Tohvelmanilt eneselt, ta kaasaegsetelt, kolleegidelt ja õpilastelt seda pilti veelgi selgemaks maalib.

MARGOT VISNAP