KURAMATSI HELMI

See intervjuu kõlas Eesti Raadios 1970. aasta oktoobris tähistamaks Helmi Tohvelmani 70. aasta juubelisünnipäeva. Intervjueerijaks oli Juhan Aare. Andres Särevi muuseumis asuvas Tohvelmani mahukas arhiivis on ka selle intervjuu üleskirjutus, tõenäoliselt on tegu intervjuu mustandi, mitte ümber- ega mahakirjutusega. Arvestades seda, kui hoolikas oli Tohvelman oma kirjavahetuse pidamisel (arhiivis on arvukalt kirjade, õnnitluskaartide, tervituste mustandeid), võib oletada, et ta kirjutas enne vestluse salvestamist intervjuu valmis. Kas see täpselt samasugusena ka raadios kõlas, pole teada. Ent nii võis olla küll, et Tohvelman kasutas just seda teksti, arvestades tema põhjalikkust, valitud sõnakasutust, täpsust. On ju selles üleskirjutuses mõned fraasid ja mõtted lausa alla joonitud. Vähe tõenäoline, et Tohvelman selle intervjuu pärast lindilt maha kirjutas, sest tema suhe tehnikaga oli rohkem kui leige.

Sellest on küll juba ilmatu hulk aastaid tagasi — aga kus te sündisite?

Järvamaal.

Järvamaal?

Noh, Tammsaare jutu järele teate, missugune see maa on. Kuigi Juhan Smuul ütleb, et Järvamaa, mis maa see niisugune on? On ainult Muhu ja Saaremaa.

Nõnda, et siiski Järvamaal.

Jah, Lõõla külas Kuramatsi talus.

Mismoodi see lapsepõlve elu teil sääl välja nägi?

Eks olnud muret ja vaeva ja tööd. Nagu Vargamäelgi. Oli ka rõõmu ja raamatuid loeti. Vend ja veel paar temasugust narri tassisid neid seljakotiga, kust aga said ja asutasid 1913. aastal Lõõla rahvaraamatukogu.

Oli ka orel. Isa ja ema mängisid. Tööst konksus ja krobeliste sõrmedega. Ega nad kuskil polnud õppinud. Aga minule oli see kõige ilusam muusika maailmas. Orelil oli palju registreid. Mõnikord, kui ema mängis, lubas ta mul neid lahti ja kinni lükata, vaatas ise mulle õnnelikkude silmadega otsa ja ütles — Kuula, laps.

Kuidas koolitarkuse saamisega oli?

See sündis Kirna-Virika vallakoolis. Mu esimene õpetaja oli Karl Roosman. Lutsu “Kevade” Laurist veel Laurim. Tundide vaheaegadel ja vabadel minutitel seati koolipingid virna ja siis õpetaja õpetas ja mängis meiega laulu ja ringmänge. Õues lumesõda ja kaikamängu. Kui ma ükskord kogemata talle tubli matsu kaikaga pähe virutasin, ütlesid teised lapsed: aga nüüd sa saad. Õpetaja ütles: Ei. See oli mänguhoos. Ma jäin keeletuks ja kaua aega käis peas ringi: Ah mänguhoog, see on siis hoopis midagi muud kui igapäeva tegevus, siis võib ja saab teistmoodi — ega ma ei mõtelnud ainult kaikaga pähe virutamist.

Kui see õpetaja meile koju külla tuli, oli suur pidupäev. Isa ja ema õhetasid ja olid elevil, jutud ei tahtnud lõppeda ja kõike kuuldut arutati hiljem kuude kaupa. Mu vanemate austus selle inimese vastu näis piiritu. Minule oli ta esimene õpetaja. Ta oli tore ja mu meele järele ja ma arvasin, et see on alati nii — peabki olema.

Siis tuli I maailmasõda. Mu õpetaja langes teisel-kolmandal sõjakuul.

Kui ma edasi elasin, vanemaks sain ja ligemalt ja kaugelt ja mitme kandi pealt hakkasin nägema maailma ja mõnda, mis sääl sees on, tõusis ta minu jaoks üles erakordse õpetajana, erakordse inimesena, omast ajast kaugel ees olevana — igavesti elavaks jääva täisväärtusliku inimese võrdkujuna.

Mis siis tuli?

Siis tuli õppimine Tartus esimeses eestikeelses tütarlastekoolis. Siis ülikoolis.

Mis teid praeguse Te peale tõukas?

Kui suvevaheaegadel olin Tallinnas ajalehe juures kooliraha teenimas, kuulsin niisugusest imeasjast kui Gerd Neggo tantsustuudio. Endalegi uskumatult leidsin sügisel ka enese säält.

Säält, sellelt õpetajalt Gerd Neggolt sain aluspõhja liikumisest arusaamisele, kõik selle, mis järgnevatele aastatele andis vaimse leiva.

Leivakõrvast tuli kogu elu jooksul ise muretseda ja õppida, kust aga õppida andis.

Ja ikka seda leiba murdes ja pala-palalt suhu pannes mõtlen alati harda tänumeelega oma õpetajale Gerd Neggole.

Aga teater. Teatrist Te pole veel juttu teinud?

Hilda Gleser, kel oli olnud kokkupuuteid Gerd Neggo stuudioga, tuli kord meie tundi Laial tänaval. Ütles mulle, et lavastab parasjagu Töölisteatris, vajab inimest, kes seaks liikumised, ja et see inimene olen mina! Heldene taevas! Mina! Oh ei, oh ei, oh ei, ma ei tule. Ma ei oska. Aga ta võttis mul tugevasti käest kinni ja ei lasknud enne lahti, kui Töölisteatri uksest sisse ja ukski seljataga kõvasti kinni pandud. Läbi häda sain mingil moel sellega hakkama, Gleseri abiga.

Hilda Gelser. Isesugune võimas tuli leegitses ses väikeses hapras naises. Ta oskas vaimustuda ja vaimustada.

Kui see näidend tuli välja, ütles — järgmise teeme jälle koos. Aga järgmine ei tulnud kunagi toime, sest see elav elu Hilda Gleser kustus järgmisel sügisel.

Ja edasi? Töölisteater?

Töölisteatri peanäitejuht oli Priit Põldroos. Põldroos on Põldroos. Uue lavastuse juurde asudes lõi ta nagu akna valla, näidates meile selle kaudu uusi maailmu, uusi mõtteid, uut vaimu, uut tõde ja uut nägu ja seda, mis on teater. Ja igaüks oma võimete ja arusaamade kohaselt volksas siis koos temaga aknast välja uude näidendisse, hing kinni elevusest, ärevusest, mängulustist ja mänguhoost. Mäng! Mänguhoog! Sääl see oligi jälle.

Ta oli julge ja oma näoga. Ja kuigi öeldakse — ära hüppa vette tundmatus kohas, aga Põldroos hüppas ikka tundmatusse paika, uude algatusse. Ta julgus kiskus ka teisi kaasa. Kaotada polnud midagi. “Estonia” oli kõrge ja kauge. Ja tuli omal moel hakkama saada.

Siis tuli II maailmasõda. Põldroos läks meist kaugele.

Sai seegi sõda otsa.

Ja pärast sõda?

Gustav Ernesaks oli kirjutanud oma esimese ooperi “Pühajärv”. “Estonias” oli lavastaja kohal ehtne teatriveri Eino Uuli. Neile kahele oli tulnud hull mõte viia mind liikumisi seadma. Siis järgnesid teised eesti ooperid jälle Gustav Ernesaksalt ja Eugen Kapilt.
47. aastal pidi lavastusele tulema Eugen Kapi “Kalevipoeg”.

“Estonia” ballettmeister Rahel Olbrei, suurima algustähega meister omal alal, kelle huvitavad, targad, peenest vaimust ja vaistust katnud tantsuseaded ja balletid olid aastate jooksul olnud mulle elavaks näidisõppetunniks, kuidas peab sündima ja milline peab olema lavatants, pidi selle balleti lavastama 41. aastal. Kuid Rahel Olbrei oli nüüd kaugel ja siis tuli Ants Lauter mind kättpidi võtma ja selle töö juurde viima. Kuidas ta küll usaldas seda teha? Sest ma polnud kunagi õhtut täitvat tantsuetendust teinud. Seni oli Põldroos oma subliimse targa vaimuga, huvitava fantaasiaga ja uute maailmade nägemisega aknad valla löönud. Nüüd tuli endal püüda neid irvakile kangutada. See oli raske töö. Ullo Toomi tegi mulle Harju mäe liivasel teerajal sõrmega kriipsu vedades palju eesti rahvatantsust selgeks, mida ma veel ei teadnud. Eugen Kapp laulis mulle Kaarli puiestee pingil soome tantsuviisi ette ja siis jooksime, tema ees, mina järel, kui saaks klaveri juurde. Oli parajasti sadanud ja vesi lendas me jalgade all kahele poole.

Selle “Kalevipoja” juures oli nuttu ja silmavett ja otseti olemist. Varemeist uuesti üles ehitatud “Estonia” teatrisaali avaõhtuks saime ka meie esimese vaatuse katuse alla. Järgmise aasta märtsiks oli “Kalevipoja” esietendus.

Ja siis edasi? Järgmised tööd?

Siis… Siis tuli seitse-kaheksa kehva, peaaegu töötut aastat nagu seitse lahjat lehma piiblis.

Ja siis?

Ja siis tuli Voldemar Panso. Tuli teatriinstituut. Kui seal peale hakkasime, oli niisugune tunne, nagu oleksin sattunud hoopis pärapõrgusse. Tema, Voldemar Panso, oli mu meelest kui tulekera, mis sähvis ja sädeles me peade kohal vaimu ja vaimukuse tulelohena. Aga ta tegi ka samavõrd sügavkündi ning ikka tundmatuis, seni tallamata paigus. Tuli sibada kõigest väest, et mitte jalgu jääda ega teda silmist kaotada. Ta andis aga vabad käed. Ja kui suutsid kriipsu võrdki ta silmis armu leida, siis lausus “Jõudu tööle” kevadkülviaegse lootusrikkusega.

Nüüd olete ka Noorsooteatris?

Kui teatriinstituudi lõpetas II lend, tuli ta Vargamäelt — nagu me oma teatriinstituudi kodu Toompeal nimetame — alla ja sai põhimaterjaliks uuele Noorsooteatrile. Millegipärast võeti sinna mindki, nagu tuttav, kuigi päevi näinud majatarbeese võetakse kaasa uude kohta kolides.