MA LÄHEN JA LAULAN JA LILL ON MUL PEOS...

VOLDEMAR PANSO:

Helmi Tohvelmani tagasihoidlikkus ja tema isiksuse mõju sunnivad tagasihoidlikkusele ka tema juubeli puhul sõnavõtja. Kiitus, ülivõrded ja komplimendid põrkavad tagasi selle vaikse hallipäise kontsentreeritud inimese eetilisest kiirgusest ja kukuvad kõlinal maha.

Ta on see, kes ta on, terviklik ning jäägitu. Lõõla soosaartelt Vargamäe Indrekuna Tartu suurkoolini välja pingutanud, on ta säilitanud endas Järvamaa soode jaheduse, suitsutare lõhna, koldesoojuse, vokivurina ja koduoreli viisid. Kui otsida meie teatriinimeste juures Tammsaare sõnu pidi “seda vommi, kus päris-Eesti muna hautakse, … neid parsi, kus leidub päris-Eesti tahm krobelise kihina, nagu oleksid poolitatud herned puudele kleebitud”, siis, jah, seda leiaks vahest kõige enam Helmi Tohvelmanis.

Kui vaadata enda ümber aastakümnete vikerkaares, kus nii paljud sõbrad-tuttavad on virmalistena lähenenud ja kaugenenud, jättes maha arvu, mille võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, siis üks neist on Helmi Tohvelman. Ja imelik, see polegi sõprus. See on töövendlus, mis tähendab peaaegu verevendlust; mõttekaaslus, mis tähendab teineteise rikastamist.

Ei oleks mõeldav lavakunstikateedri viisteist aastat ilma Helmi Tohvelmanita. Ei oleks mõeldav Noorsooteatris viis aastat ilma Helmi Tohvelmanita. Ja Draamateatri ruumides ringi liikudes tunned aina, et midagi on puudu. Puuduvad Helmi Tohvelmani mõtlikud, nõudlikud silmad.

Helmi, Te toote endaga kaasa vaikuse, ja see vaikus on hea. Te jätate endast vaikuse, ja see vaikus kaitseb ning kannab Teid põlvkondade mälestuses, keda Te kunstiteele viite. Ja see vaikus jääb kajama. Jääb kajama, sest selles puuduvad enesereklaami kuljused, nood Saalepi Leo narrikuljused, totrad ning ühepäevased.

Mõeldes praegu, mida Teile soovida, ei tulegi midagi meelde peale lihtsa inimliku õnne. Majanduslikult olete eluaeg kasinalt elanud, kasinamalt, kui Teie vaimuanded võiksid eeldada. Nagu maksaks maailmas seadus: tema on tagasihoidlik ja vähenõudlik — temale aitab küll! Loodusel oleksid nagu teised arusaamad. Looduselt olete saanud küllusega visadust, jonni ja vastupidavust. See on säilitanud Teid üllatavalt noorena. Ammuks see oli, kui kateedri õppejõud tegid Harjumäel võidujooksu ja Te tulite esimeseks!

Nagu ikka juubeli puhul, saate kuulda palju komplimente. Teile pole see hädaohtlik. Teid võidakse päris ingliks teha, aga Te teate ise, et Te seda ei ole. Õnneks Te pole ingel, vaid juurikas. See teebki Teid nii inimlikult armsaks.

Ja olekski kõik.

Andestust, et käsitlen Teid nii impressionistlikult ning kitsalt-isiklikult. Ei Teie ankeediandmeid ega Teie andeandmeid. Ometi kardan, et sedagi on palju — Teie iseloomu tundes. Ent tahtsin lugupidamisest killukesegi sõnadeks vormida — millal seda veel teha, kui mitte juubelipäeval! Teistel päevadel pole sõnadeks aega. Meil on ühine laps, kes igavesti röövib päeva ja öö — ta nimi on TÖÖ.

Austan Teid eesti elavatest naistest võib-olla kõige enam, peale ema.

1970
Helmi Tohvelmani juubeliks. Voldemar Panso, “Portreed minus ja minu ümber”, “Eesti Raamat”, 1975.

MIKK MIKIVER:

On üks varajane hommikutund augustis. Vihm rabistab verandakatusel. Meri on ühtlaselt hall ja männid reljeefsed.

Kell on 5.20.

Paras aeg mõelda Helmi Tohvelmanist (keda ma kunagi Tohviks ei saanud kutsuda, ei seljataga ega otse, ma ei tea miks, aga kelle nime paberile panekul hetk tagasi ma ei olnud kindel, kas üks või kaks n-i?!). Füüsiliselt haprast, vaimselt võimsast haldjast, sajandi suurkujust, kahtlemata, kes oma vaiksel järeleandmatul viisil on õpetanud lugematu hulga inimesi (mitte ainult teatrikooli tudengid!) mitte n ä i m a (näitlema), vaid o l e m a.

Jah, lille noppima või nuusutama, kellelegi kummardama, pead painutama või püsti ajama, käega lööma või kaasa kutsuma — ikka mitte ainult tehniliselt (plastiliselt) korrektselt ja võimalikult kaunilt, vaid k o g u o l e m u s e g a.

Individuaalsus, kõrgeimal määral, ta mõjuvuse tuum ja võluvõti (ka üsna oluline takistus ta nn karjääriredelil!) ei seganud teda kõigi teiste eripära arvestamast ning austamast. Kui ta oli mõnes õpilases avastanud tillukese killukesegi tollele ainuomast ta sügavas sisimas, tegi ta kõik selleks, et seda esile tuua, kaitsekihtide alt vabastada, mis praktikas tähendas selle õpilase süstemaatilist tundmaõppimist käsikäes metoodikaga, et see õpilane iseennast paremini tundma õpiks. Ja siis avaneks, kogu ta omapäras.

Sellise, vahel tüütavagi visadusega — mis seal salata! — suutis ta ka eriala (näitlejameisterlikkuse?!) õppejõude enda “väljavalitutega” (kellele oldi valmis juba kriipsu peale tõmbama!) erilise hoolega tegelema ning — mis seal jällegi salata! — tänu temale jõudis mõnigi ere individuaalsus meie teatriellu.

Sellele hoolitsusele on seletus. Kes ei mäletaks Tohvi (ahaa, ikkagi!) näitlemisi, varjamatuid teeskluse ehk näimise etteasteid? Ta ebaloomulikku hääletooni, paisutatud zheste, peahoiakut? Neil hetkedel, minu arvates, kaitses ta kas iseenda sisemist olemust (introvert, nagu ta tegelikult oli) või, partnereid Ó okeerides, maandas tekkinud ebaloomuliku õhkkonna, võõraste juuresolekul võis tekitada ka piinliku olukorra (haprusele vaatamata raudkõva naine!). Ja kui tema tegi seda teadlikult, konventsionaalsusest küsimata, siis teadis ta sama hästi, kuidas noored alateadlikult enda sisemaailma kaitstes ennast tõrksuse, jonnakuse, jämeduste, abituse või lihtsalt lukkupanekuga soomustavad. Hoia aga õrnalt peos ja hinga sooja hingeõhku peale nagu linnupojale, siis ehk… Kui paljudel jätkub selleks kannatust? Temal jätkus, olles ise samast tõust.

Ja silma tal oli, märkamaks sisemisi väärtusi. Naljakas küll, aga ma istun siin ja mõtlen Helmi Tohvelmanist, silme ees umbes samasugune vaade, nagu võis olla siin istudes Georg Otsal, kelle Tohvelman pani noore mehena kehastama Linda kosilast Päikest balleti “Kalevipoeg” esimeses redaktsioonis…

Vihm on lakanud, päike paistab paremat kätt, puhtaks pestud Käsmu särab üle lahe nagu muinasjutumaa. Kui olen punkti pannud, tõusen ja teen sügava kummarduse taevarannal hõljuvale sajandi naisele.

Võsul
August 2000

P.S. Mingeid isiklikke eredaid hetki või ka naljakaid juhtumeid, mida ju küllalt oli, ei oska ma esile tuua — me olime nii ühes kärjes, ühes tarus — tema, Viive Ernesaks, Aime Unt, Voldemar Panso, Lisl Lindau, Heino Mandri, Mari Lill, Enn Kraam jt. Ei oska eraldada kärjevaha, mett või mesilasi — kuulusime ühte. Ja taru nimi oli teater.

VIIVE ERNESAKS:

Kohtusin Tohviga esimest korda arvatavasti 1962—63. aastal juhuslikult “Estonia” teatris. Ta oli loonud imeilusa eesti rahvatantsu “Külvaja”, mis oli mõeldud rühmatantsuks, aga sel korral esitas Ülle Ulla seda soolotantsuna. Mind kutsuti proovi. Tohvi kui improviseeriv looja ei suhtunud eriti hästi “korralikesse” klaverisaatjatesse. Aga mina mängisin siis nagu proovis ikka, edasi-tagasi mitukümmend korda. Tohvi ei rääkinud minuga sõnagi. Mõtlesin tookord: on ikka mühakas! Järgmine kord kutsuti mind jälle asendajana Tohvi tantsutundi mängima. Kordus sama lugu. Keda ei ole, seda ei ole — klaverisaatja on tühi koht.

1963. aastal lavastas Panso “Estonias” “Minu veetleva leedi”. Olin selle muusikali kontsertmeister ja sealt algasid ka minu sidemed lavakunstikateedri õpetajatega. Aasta hiljem oli juba üliõpilaste ja “Estonia” teatri näitlejatega “West Side Story” lavastuse õppimine, liikumisjuhiks-lavastajaks Helmi Tohvelman. Esimesel proovil Toompeal ei tulnud aga “West Side’i” proovist midagi välja. Tohvi kamandas üliõpilased ringjoonel käima ja alustas oma tavalist tundi. Mind käsutati muidugi mängima. Tohvi hiljem ütles: “…mul kohe lavalise liikumise eksam tulemas ja vaja palju harjutada.” Minul ei olnud tema eksamitega mingit kohustust, kuid lahkuda ta ei lubanud, ja nii jäin ma Tohviga kokku pikkadeks aastateks.

“West Side Story” muusika oli meile kõigile paras kõva pähkel. Eri Klas ütles tookord: “…olete hulluks läinud, te ei tea ju üldse, mis te teete.” Hiljem oli ta ise selle loo A ja O, dirigent, trummar ja kui vaja, siis ka laulja. Aga Helmi Tohvelmani viis edasi tohutu tahtejõud, jonnakus ja vaimsus. Samm-sammult, Bernsteini muusikast läbi närides lõi ta lavastusele äärmiselt huvitava kaasaegse koreograafia.

Minul hakkas uus ajajärk, lahkusin “Estoniast” Noorsooteatrisse ja lavakunstikateedrisse. Kõige selle põhjus oli muidugi Helmi Tohvelman. Ta võttis mind omaks ja nii me töötasime koolis ja teatris iga päev õlg õla kõrval. Tohvelman oli loodud pedagoogiks, iga minut oli temalt midagi õppida. Ta ei õpetanud ettenähtud programmide põhjal ja samal ajal ta ei eitanud ka ettekirjutusi. Tohvi lähenes igale õpilasele individuaalselt, esimesest tunnist alates. Tuleb väike vana hallipäine inimene esimesse tundi ja juba tunneb kõiki õpilasi nimepidi! Muidugi võis see pahviks lüüa. Mäletan, VII lennu esimesse tundi tuli Volkonski pikas helesinises aluspesus, Tohvi vaatab imestunult ja küsib noormehelt: Peeter Volkonski, kuidas meil siis selle riietusega nüüd on?

Tohvi tunnid olid improvisatsioonilised, ometi oli ta tunni ette valmistanud suure põhjalikkusega. Tema tundides kehtis põhimõte — iga liigutus olgu põhjendatud, mõtestatud. Ta käis ka palju erialatundides ja jälgis tähelepanelikult noort näitlejahakatist. Hiljem oma tundides püüdis ta alati parandada halba kehahoiakut: kellel õlad kõrgel, kes ei oska käia ja oh õnnetust — peeglid, need tõmbasid eriti noorte tähelepanu ja Tohvi vihkas hirmsasti peeglisse vahtimist. Ta oli range ja nõudlik. Ei kannatanud hilinemist ja puudumist. Hakkas nõudma seletuskirju. Tal olid omad lemmikud ka, aga need ei olnud kunagi linnatüdrukud; Liis Bender, Helle Pihlak, niisugused omamoodi eestilikumad tüübid.

Helmi Tohvelman oli napisõnaline, uudishimulik, erilise huumorimeelega ja suur loodusearmastaja. Oma viimased kopikad raiskas taksosõitudeks. Pärast tunde jõime tingimata tassikese kohvi ja siis taksoga linnast välja. Tavaline marsruut oli kas Viimsi, Merivälja või Rannamõisa. Eriti meeldis talle märtsikuu, kui metsad olid imelist lillakashalli värvi ja õhus tunda kevade tulekut. Tema lemmikvärviks oli valge, hall, lilla ja mitte iialgi must. Musta värvi ta ei kannatanud: must ei ole loodusest.

Tal oli erakordne oskus kuulata teisi inimesi ja suunata vestlust nii, et kuulajaks jäi tema. Näiteks mina olen suur söögitegija. Tohvi tassis mulle igasugu imelikke toiduaineid ja aina uuris, kuidas seda või teist retsepti tehakse. Samas, ma lähen Tohvi juurde, tal on köögis kuus aastat vana elektripliit ja praeahjus pliidi pass! Teda huvitas kõik, küsis ka õpilastelt: kuidas kodus läheb, kas sul raha on? Ta ostis ju mitmele õpilasele riided selga, võttis ja laenas selle raha kuskilt. Helmi tõestas: oskus kuulata väljendab kõrget intellekti. Ei kujuta ette, kui mõõtmatu infohulk sellest pisikesest, kõhnast naisest läbi võis käia.

Ta oli kirglik suitsetaja, aga varjas seda terve elu oma perekonna eest. Tohvi hakkas suitsetama sellest päevast peale, kui oli 9. märtsi Tallinna pommitamine ja “Estonias” “Krati” etendus. Tohvi ja sigaretipakk olid täiesti lahutamatud.

Tohvi üks hobi oli kunst, sealt leidis ta ka ideid. Tal oli kodus tohutu kunstialbumite kogu. Oli suur Viiralti austaja, Saksa ajal oli kord normisuhkru eest Viiralti käest tema teoseid ostnud. Ja korjas ilusa vormiga portselantasse.

Kõige määravamaks oli Tohvi elus Töölisteater, tema suur armastus. Eks sealt sai alguse ka nende sõprus Helmut Vaagiga, mis kestis elu lõpuni. Kui Helmut Vaag oli juba väga haige, käisime teda sageli haiglas vaatamas. Vaag oli vaimselt väsinud, aga kui Helmi tuli, lõid Vaagi silmad särama. Hakkasid oma noorust meenutama, naersid palju, ja korraga ma vaatan… hakkavad tantsima! Tantsivad tangot. Istusin vaikselt nurgas ja vaatasin pealt. Seda ei oska sõnadega seletada. See oli tõeline sõprus. Kui Vaagil oli juba oma perekond, siis Helmi, ise küll kõva suitsetaja, kuid täiesti alkoholivaba inimene, korjas alati metallrublasid ühte kastikesse, mis oli niisugune Vaagi abistamise kast — Helmut armastas ikka napsitada… Tohvi on maetud Vaagi kõrvale, see oli ta ainuke soov.

Mina lahkusin lavakunstikateedrist 1977 ja läksin Draamateatrisse tööle. See patt on minu hinge peal, et jätsin Tohvi Toompea kooli üksi. Mäletan, kuidas ta tuli Draamateatrisse minu tuppa, pani suitsu ette ja pisarad ainult jooksid, püüdis ise veel nalja teha. Olin temast sedavõrd noorem, et ei elanud koolist lahkumist väga valuliselt üle. Samas olime Tohviga koostöös teineteist sedavõrd palju täiendanud, kokku sulanud, et tal oli tõesti tol hetkel raske üksi koolis jätkata. Ei oskagi teist niisugust koostööd ette kujutada. Me kuidagi klappisime. Ta hoidis meie peret, oli meie kodus igapäevane külaline. Ja suvepuhkused veetsime koos. Ega ta tahtnud kaua meil olla, kolm-neli päeva. Ja siis ta istus metsa all, väike nuga kaasas, ja tegi puutükkidest ning käbidest loomaaia. Tundis sellest lõbu nagu laps.

Esimesel kohtumisel võis ta jätta mulje, nagu oleks ta väga naiivne. Tegelikult oli see kaitsekilbiks — suur mäng. Elu viimastel aastatel oli Helmil väga raske ning ta läks siis ka haiglasse närve ravima. Pärast olen hakanud mõtlema, äkki läks haiglasse solidaarsusest Vaagiga, tont seda teab. Ta oli niivõrd veider inimene, et ega need arstid vist saanudki aru, kes ta tegelikult on. Tohvi vihkas punast ja musta värvi. Ta oli leidnud siis haiglas kellegi punase-mustakirju kleidi, läinud vannituppa ja teinud harjavarre otsa — sinna Psühhoneuroloogiahaigla vannituppa — niisuguse puusliku. Ma ei tea, mis temaga seepeale tehti, aga kokku oli see naljakas ja traagiline. See oli Tohvi — tõsine vigurvänt.

JÜRI AARMA:

Ei oska kohe alatagi. Pole ju teada, mida teised lennud Tast kirjutavad. Äkki heietame ühtesid ja samu asju. Lahkunud suurkujud jäävad ju meelde enamasti ühiste pidepunktide kaudu. Samas olen Helmi Tohvelmaniga kokku puutunud jupi aega rohkem kui teised kursusekaaslased, olin vahepeal (ja vaheaegadega) vaata et Ta tantsutundide muusikaline kujundajagi ja see andis võimaluse tunnieelses kohvilauas koos istuda ja mõnda maailma asjagi arutada. Aga kõigest järjekorras.

Kogu tema õpilasklann ja kolleegid hüüdsid teda ju teadagi kuidas — Tohvi. Kolleegid võib-olla kuuldavalt, õpilased tagaselja. Mina pole küll Talle kunagi Tohvi julgenud öelda. Arvestades 70-ndate nõukogulikke pöördumisviise, oli Tema mulle ikka seltsimees Tohvelman. Ja mina talle seltsimees Aarma. Praegu ajab see lausa muigama — seltsimees Tohvelman.

Sisseastumiseksamite ajal oli Tohvi loomulikult vastuvõtukomisjonis ja nägi kogu seda sikkude lammastest eraldamist pealt. Küllap jäid sõelale jäänud Talle meelde, aga esimese kursuse fux’ina esimeses tantsutunnis olime küll üsna üllatunud, kui Ta rivi eest aeglaselt läbi käies iga tudengi ees- ja perekonnanime pidi välja hõikas. Meil polnud endilgi siis veel üksteise nimed peas. Temal juba olid. Ja nii läks see kool lahti: neli aastat järjest 3 x nädalas — mitu tundi.

Hea oli Tema tunnis olla. Ta ei nõudnud iialgi ilmvõimatut — ei jala kaela taha väänamist ega spagaati. Tema assistent Meeli, kelle ülesandeks oli soojenduseks meie ihuliikmeid lahti murda, ajas mulle isiklikult küll oma aeglaselt üle õla tõusva sirge jalaga hirmu peale. Ja küllap teistele ka — Zoja Mellov ehk välja arvatud, tema tuli balletikoolist.

Aga Tohvi nipid olid teised. Ei mingeid väänamisi ega kägistusi. Tellis klaverilt (seal taga istus naine nagu orkester — Viive Ernesaks) mingi helge müriaadi ja ütles: nüüd hakkate aeglaselt kõndima, hoiate sõrmede vahel kujuteldavat õit ja loitsite kuuldavalt: ma lähen ja laulan ja lill on mul peos, ma lähen ja laulan… Ja kõik läksid ja laulsid… ja oligi lill peos. Või sundis võimukal sammul, pea maha suunatult kordama: rahvus on leek, rahvus on leek…

Tantsukauge inimesena tundus selline liikumise motivatsioon mulle küll täiesti uudne ja põnev. Ja tegelikult üldse mitte kerge — ta tabas pealiskaudsuse ja vale ruttu ära.

Hiljem rääkis Viive Ernesaks, et asjade tagamaad jäidki meil teadmata. Tegelikult nõuti kõikide Liidu kõrgemate teatrikoolide tantsuõpetuses hoopiski mingeid nõukogude rahvaste tantse ja muud sellist võõrast vahtu. Tohvi oskas neid eirata ja Eestis polnud tollal ühtegi kultuuribürokraati, kes julgenuks Tema vastu häält tõsta. Panso omamoodi jumaldas ja armastas Teda. Aga omamoodi. Juubelikõneski põrutas: Tohvi — sa ei ole ingel, sa oled känd…

Tegelikult oli Ta just Ingel, oma pruunides tondinahast teksades, pea lumi-lumivalge. Kui Viive Ernesaks ei saanud tundides käia, hakkas rektoraat Talle meie tundidesse teisi klaverisaatjaid saatma. Keda küll me klaveri taga ei kohanud — kuni Lassmannini välja, aga ingel põlgas nad ära. Nad nõudsid noote. Aga selliseid noote polnud ilmas olemas, mille järgi mõnd Liivi või Enno luuletust lauldes end lahti tuli tantsida. Tohvi ei allunud reeglitele. Need ei olnudki tantsu- või liikumistunnid. Need olid Tohvi tunnid. Hiljem, kui ise Viive mantlipärijaks pürgisin, ajasime “seltsimees Tohvelmaniga” muud juttu ka. Kurtsin talle oma hädasid (näiteks kartsin, et mind välja visatakse) ja palusin need jutud omavahele jätta. “Haud on minu kõrval grammofon.” Muuseas oligi nii!

Tohvi oli üsna kirglik suitsunaine. Tõmbas tolleaegset luksmanni “BT”. Tõmbas poole ära ja kustutas. Pärast erialatundi (aga Ta käis neid tihti vaatamas) jäid tuhatoosi viie sentimeetri pikkused sigaretijupid, me tõmbasime neid ise edasi — nende nimi oli Tohvelmani konid. Ise tema käest küsida küll ei julgenud. Ta laenas vist tudengitele raha ka, täpselt ei tea, haud oli tema kõrval grammofon.

Sulaselge õnnistus, et sain Ta õpilane olla: “Ma lähen ja laulan ja lill on mul peos”.

MARIA KLENSKAJA:

Minu esimene kohtumine Helmi Tohvelmaniga leidis aset hoopis varem kui teatrikoolis. Õigemini, veel ennegi oli üks, kuigi kaudne kokkupuude. Õppisin lavakunstikateedri vastas asuvas vene koolis, aga tööõpetuse tunnid toimusid meil teatrikooli all asuvates ruumides. Tööõpetuse õpetajaks oli meil sakslanna, Anna Ivanovna Moritz. Ja kui meie pea kohal hakkas lagi müdisema, ütles Anna Ivanovna: “Need ei ole inimesed, need on bandiidid!” Ega temagi teadnud, mida seal tehakse. Aga Tohvi tegi ju I lennuga seal liikumistunde.

Kui ma lavakunstikateedrisse esimesel korral sisse ei saanud, läksin tööle Noorsooteatrisse. Teatris toimusid näitlejaile treeningtunnid, millest võisid kõik osa võtta. Ju ma nii agaralt seal käisin, et kuskil oktoobris-novembris tuli Tohvelman minu juurde ja pakkus, kas ma ei tahaks käia ka tudengite tantsutundides, mis toimusid siis Salme tänava majas. Sealt ongi pärit mu esimene kokkupuude Tohvelmaniga. Ega ma osanud siis teda hästi tähele pannagi, olin hirmu täis, rohkem vaatasin ja kuulasin, mis teised teevad. Aga mäletan, et Tohvil jätkus neis tundides aega ka minule. Mulle oli see tõesti suur kingitus.

Tagantjärele tuli välja veel üks asi. Helmi Tohvelman ja minu ema olid omal ajal Tartus tuttavad olnud. Ja kui ma lavakasse sisse ei saanud — ema rääkis seda mulle alles pärast teatrikooli lõpetamist — olevat ema võtnud julguse kokku ja helistanud Tohvelmanile: kas tütrel tasub ikka selle alaga tegeleda. Ma ei saanud hiljem enam ema peale pahane ka olla, aga kui ma tol ajal oleksin sellest teada saanud… Ema ja Tohvelman said kokku ja Tohvi küsis: “Kas teie tütar tahtis tõsiselt teatrikooli saada? Mis plaanid tal veel on?” Kui Tohvi kuulis, et mõtlesin ka ülikooli peale, soovitas: “Muidugi ülikooli, alati ülikooli!” Ja tõesti, kui ma poleks teisel korral lavakunstikateedrisse sisse saanud, oleksin läinud ülikooli.

Meeles on Tohvi vaimustunud nägu. See vist ongi õpetamise oskus — võime vaimustuda. Tohvil oli ilmekas nägu: kui ta jälgis tundi või eksamit või kuulas muusikat, oli tal ülitõsine, keskendunud ilme, kogu tema olek, kõik näojooned, ka kortsud, koondusid nagu ettepoole — kui see võrdlus sobib, siis meenutas ta afgaani hurta. Aga kui ta naeris või talle miski meeldis, siis muutusid kõik kortsukesed nagu päikesekiirteks. Vahepealset, igavlevat Tohvi nägu ei mäletagi. Veel üks mälupilt. Tohvi istub eksamil või erialatunnis Toompeal kahe ahju vahel, jalg üle põlve, ise könksus, suits peos ja väike paberist kuväärike tuhatoosiks. Ja kui talle laval toimuv meeldis, hakkasid suunurgad ülespoole tõusma, tuhatoos oli kuhugi kadunud, Tohvi ainult vaatas ja raputas tuhka teise käe peopesale…

Vist paljudele meenub esimesena Tohvi etüüdidest “Ma lähen ja laulan ja lill on mul peos” Siis tundus see imelik, aga tagantjärgi olen aru saanud: see oli igaühele võimaluse andmine. Ega keegi anna endale koolis ju päris hästi aru, et pärast kooli ei ole sul enam aega ja keegi sinuga ei tegele. Aga Tohvi puhul olid proovimiseks kõik võimalused antud: tee mis tahad! Usun, et meie ajal, välja arvatud mõned, olid kõik väga kinnised, seepärast olid Tohvi liikumistunnid otsekui meie avamine. Pane keha liikuma, aga mõtesta oma keha, väljenda kehaga, et tunne ja mõte käiks läbi keha! Tema mõte oli see, et liikumisega saab teatrit teha. Minu jaoks oli üks suuremaid saladusi, millest ma alles hiljem aru sain, et see on Tohvist: kõige kaunim teater on see, kui seda vaatab võõramaalane ja saab kõigest aru. See oli Tohvi taotlus, arvan ma. Nägime Sulev Luigega Poolas sellist teatrit, Mroó eki “Emigrandid”. Mäletan, sõitsime pärast tühjas trammis etenduse lummuses ja Sulev pöördus äkki minu poole: “See oli ju kõik poola keeles!” Ometi jäi meile mulje, et saime kõigest aru. Minu meelest oli see Tohvelmani teater.

Üks Tohvi lemmikutest oli Lauri Nebel, eriti pärast seda, kui Lauri tegi meiega ühe iseseisva töö. Ja Tohvile meeldis Lauri zhargoon, talle nii meeldis, kui Lauri oma nalju viskas: “kabjad põõsasse”… Ta ise rääkis väga ilusat eesti keelt, nii et Laurit kuulates oleks ta nagu teist keelt õppinud.

Sellega seoses meenub üks veider seik. Paul Laasik, ka üks Tohvi lemmik, tuli sõjaväest ja me istusime terve kursusega sel puhul kohvikus. Aga pärast, kas tahtis Tohvi minna sööma või mis, me läksime koos Tohvi ja Meeli Viikholmiga “Kuku” klubisse. Istusid seal klubis lõuna ajal peened kunstnikuprouad ja meie kolmekesi saime kohad nende vastu. Ja mis asi see Tohvisse läks, kas ettekandja viibis või oli tal niisugune kuraazhipäev, aga ta hakkas neid kunstnikuprouasid irriteerima, kasutades Lauri Nebeli zhargooni. Küsib Meeli Viikholmi käest hästi kõva häälega: “Kas te täna hommikul kimamas käisite?” Või: “Ma ka ei käinud, aga muidu ma käin nii kimamas, et kabjad põõsas!” Või pöördudes proua poole: “palju te plekki selle mütsi eest välja andsite?” Tollal oli see tohutult Ó okeeriv, minu meelest jäi neil prouadel magustoit ka söömata, ja läind nad sealt klubist olid. Tegelikult olime meie Meeliga samamoodi üllatunud: mis toimub, miks Tohvi nii käitub? See oli nii ootamatu, et Tohvi ise selliselt nalja viskab.

Kui ta oli kurb või vihastas, seda ei teadnud keegi, kõik hoidis endasse. Aga kui oli vaja kedagi toetada, siis oli tema, kes alati andis. Ta oli andja, võtja ei iialgi. Rohkem veel kui tagasihoidlikkus ise. Et hapruses võib nii palju jõudu ja võimu olla! Kui ta vaimustus ja hasarti läks, siis ta muutus suureks. Ruum sai teda täis. Ta tegeles kõigiga, aga kõige rohkem pühendas ta end nendele õpilastele, kes olid mingis mõttes õnnetus olukorras, nõrgemad. Jättis peale tunde, raiskas oma aega ja energiat. Ja need ei pruukinud lemmikud olla. Eksamitel ta pabistas, aga tema hoiak oli: mina olen teiega! Ja kui mõne õpilase puhul märgati mõnd viga, puudujääki, siis pidas Tohvi seda enda veaks.

Tohvi läks klassikalistest raamidest välja: haarata haaramatut, katsuda tundmatut.

Kooli lõpuks kinkis ta mulle oma kohvitassi. Nii et mul on Tohvi tass.

AGO-ENDRIK KERGE:

1972. aasta sügisel alustasin õpinguid lavakunstikateedris. Seljataha oli selleks ajaks jäänud üle kümne aasta õppimist balletikoolis ja kolmeteist aastat tööd solistina “Estonia” teatris.

Kohtudes Helmi Tohvelmaniga, teatas ta: “Teie, Endrik, ärge tantsutundidesse tulge!”

Püüdsin viisakusest midagi pobiseda, et tants ju õppekavas, küll ma ikka tulen, kui vaja…

“Ei ole vaja!” kõlas kategooriline vastus. Tõmbas siis mõned mahvid lahutamatut sigaretti ja lisas vaikselt-vabandavalt: “Ärge raisake oma aega.”

1950. aasta suvel sõitis “Estonia” teater külalisesinemistele meie tookordse kuulsusrikka kodumaa pealinna Moskvasse. Kaasa viidi ka Helmi Tohvelmani lavastatud ballett “Kalevipoeg”, milles ka meie, balletikooli õpilased, kaasa tegime. I vaatuse (pildi?) lõpul saabub kangelane koos kaaslastega koju tagasi õnnestunult jahilkäigult (karujahilt?). Selle tähistamiseks kõik tantsivad. Meie pidime olema karupojad. Mäletan seadeproove, kus Helmi meile poistele õpetas, mida ja kuidas tantsida.

“Hüpake, hüpake!” hüüdis ta, ise vahetpidamata kaasa keksides. “Kõrgemale, kõrgemale!… Veel kõrgemale!” kõlasid ta valjuhäälsed kiljatused üle klaverisaate innustamaks meid, väikesi karupoegi.

Kui proov oli lõppenud, istus ta rahulolevalt ja mõtlikult balletisaalis asuva peegelseina ees olevale toolile ja, näppude vahel sigaretti mudides, rääkis meile, enda ette poolringis istuma seatuile, vaiksel-tasasel häälel. Millest, ei mäleta. Küllap sellest, mida ja miks me tantsime. Mäletan, et minu, üheteistaastase poisi jaoks oli rääkija väga sümpaatne, kena oma lihtsuses elegantne “muldvana” daam, kelle juhendamisel ma esmakordselt professionaalse teatri lavaludadele astusin.

1964. aasta sügisel kohtusime Moskvas, Eesti NSV esinduse fuajees, Sobinovski põiktänaval. Helmi oli mureliku ilmega, lahutamatu sigaret näpus.

“Endrik, kas te olete kuulnud, mis tants on…?” Ja ta nimetas mingi ladinaameerika tantsu nime, mitte rumba-samba ega tÓ a-tÓ a-tÓ a.

Mul polnud aimugi.

“Aga te tulite ju Kuubalt, kas te seal ei kuulnud-näinud?”

“Seda küll, aga midagi sellist ma seal küll tähele ei pannud.”

Küsija muutus nukraks ja kurtis, et kusagilt ei saavat teada, mis pagana tants see niisugune on.

Lubasin, et uurin järele. Pidin niikuinii kohtuma Moskvasse saabunud Kuuba Rahvusballetis tantsivate sõpradega. Küllap nemad midagi ikka teavad.

Kohtusin, uurisin, sain üht-teist teadagi. Tallinna saabunud, kohtusime Helmiga. Näitasin, mida olen teada saanud. Seepeale ta teatas: “Endrik, me hakkame tegema “West Side’i lugu”. Seal on üks tantsupeo stseen, kus latiinod oma peol tantsivad. Kas te ei tahaks proovida?”

“Mida?”

“Neid tantse ära seada.”

Ettepanek oli niivõrd ootamatu, et maigutasin tükk aega abitult suud, enne kui kohmasin, et mismoodi mina, ma pole ju mingi ballettmeister.

“Mina ka!” tuli lühike vastus ja lisaks tuli selgitus: “Teil tuleb see kindlasti paremini välja kui minul!”

Istusime kõrvuti mingil pingil, küllap see oli “Estonia” teatris; tõmbasime mõlemad suitsu. Tundsin, kuidas kõrvalistuja mind salamisi piidleb, lausudes: “Miks te ei võiks proovida?”

Ei olnud mingit võimalust (ega ka julgust) nii kenale inimesele “ei” öelda. Nii ta kaasas mu lavakunstikateedri diplomilavastuse “West Side’i lugu” väljatoomisse.

Oo, õudus! Minule kui ortodoksse klassikalise balletikoolituse saanule oli talumatult vaevarikas protsess seada-õpetada mingeidki vähegi teostatavaid paasid neile sõnateatrisse pürgijatele. See on ju nii lihtne, arvasin ma, näidates usinaile õppureile ette, kui lihtne see on! Ja langesin masendusse, kui nägin, mismoodi nende jalad kõige elementaarsemaid liigutusi sooritades lootusetult sõlme jooksid.

Samas oli kummaline, kuid minule mitte ootamatu vaatepilt jälgida, kuidas hallipäine Helmi Tohvelman, nüüd juba neliteist aastat vanemana kui meie esmakohtumisel “karutantsu” aegadel, kargas-hüppas-keksles-jooksis nendesamade puiste-kandiliste-kõverate keskel, ees ja sees, valjuhäälselt üle klaverisaate kilavalt juhendades, kuidas peab, tõestamaks, et ka kõige paadunumaid “karumürakaid” saab ja tuleb tantsima (liikuma) õpetada.

Minu tantsuseadmised olid küllap sama kandilised-kõverad ja koolipoisilikult usinad-püüdlikud, kuid nüüd, aastate tagant järele mõeldes, avastan, et see kaunis vanadaam oli ju tegelikult see, kes suunas minusuguse ortodoksi mõtlema, mismoodi ja kellena edasi tegutseda, kui tantsimise aeg ümber saab.

1976. aastal lõpetasin lavakunstikateedri. Loodan, et paljuski sain targemaks-teadjamaks. Ainult ühest jäin ilma — ma ei saanudki “minna ja laulda ja lill on mul peos”, nagu paljud-paljud Tohvelmani kooli saanud teavad pajatada. Ei olnud antud.

Ometi jääb see imeline, väike, hallipäine, hapralt õrn ja haavatav, kuid vintskelt sitke kaunis naine mind kummitama ja minuga. Nii nagu paljude teistegagi.

PRIIT PEDAJAS:

Olime siis kõik väga noored, kui Tohviga kokku puutusime. Ja tema oli minu jaoks siis õpetaja. Praegu mõtlen: küll on kahju, et ma ei saanud temaga koos töötada nagu kolleeg. Sest see, mida tema oma tundides tegi, oli tegelikult ainulaadne.

Lavakunstikateeder oli minule (aga kindlasti ka enamikule mu koolivendadest-õdedest) täiesti uus maailm. Väga pöörane maailm. Sääl tehti keskkoolist tulnu jaoks hullumeeseid asju, mida iseenesestmõistetavana võeti. Imelik, et mõeldes kateedri “pöörasele” õhustikule, seostub see minul kõigepealt just Tohviga.

Ta oli siis pealt seitsmekümne, aga väga noor. Tema liikumistunnid olid äärmiselt intensiivsed ja mina oma sportliku taustaga pidasin füüsilist koormust tema tundides võrdseks tippsportlaste treeningukoormusega, ja et ta palju ise kaasa tegi, vapustas see meid, kuidas on see võimalik.

Panso tolleaegne meeskond koolis oli väga tugev. Erialaga otse seotud õppejõud Panso, Ader ja Tohvelman täiendasid üksteist väga selgelt. Neid kõiki ühendas, ja ma arvan, et see oli Panso sisemine tung, püüdlus kujundlikkusele. Tohvi mõjus küllap pöörasena, sest tema valdkond oli seotud muusika, liikumise ja emotsioonidega, mistõttu juba isenesest irratsionaalne.

Ma mäletan kahjuks halvasti — võimalik, et see on sellepärast nii, et tema tunnid olid teatraalsed. Nagu teater. Teatristki ju mäletame aastate möödudes ainult hetki või mingit õhustikku... Üks kindel ja kõige väärtuslikum osa tema tunnist kuulus improvisatsioonile. Ta luges mõne luuletuse või luulerea, võimalik, et ka mõne tsitaadi, ja siis läks lahti. Viive Ernesaks mängis ja Tohvi õhutamisel, kaasategemisel väljendasid kõik liikudes neid mõtteid ja tundeid, mis see luulerida (ja Viive Ernesaksa muusika) neis tekitas. Tegelikult oli iga selline improvisatsioon kordumatu etendus. Et Tohvi lähtus mingist kindlast mõttest või kujundist (luulerida), siis oli sellel improvisatsioonil oma kunstiline idee ja struktuur. Liigutusi ei antud ette — igaüks tegi nagu oskas ja nõnda arendas ta paratamatult individuaalsusi. Küll suunas ja juhtis ta meid ja innustas julgelt ning suurelt ennas väljendama. Ernesaks võttis tema ideedest kinni ja tema Ernesaksa muusikast ning kõik mängisid kaasa. Väga oluline oli tema jaoks, et liigutusel, liikumisel oleks sisemine vajadus, et see sünniks su seest, ja seda ta tõesti ka saavutas. Samas, see sidus teda ühte Pansoga, oli sellel kõigel oma kunstiline eesmärk; see ühendas kõiki, kes improvisatsioonis osalesid. Tegutseti ühise eesmärgi nimel ja ühiselt. Et igast improvisatsioonist kujunes etendus, oli tema tundidel “suure kunsti” hõng juures. Aga oli ka ülim eesmärk — vabastada, julgustada, viidata võimalustele, mida kehalised vahendid näitlejale annavad. Kindlasti ei olnud see mingi umbes ulpimine, tal oli oma meetod. Ega muidu terve kere pärast tundi valutanud ei oleks.

Lisaks sellele õpetas Tohvi ka ajaloolist tantsu, nii et improvisatsiooni kõrval oli kogu aeg ka sammude õppimine ning kõik see, mis tantsuga kaasas käib ja ilma milleta tema improvisatsioonidel ei oleks olnud sellist väärtust ja vabastavat toimet.

Panso rääkis palju imest. Imest kunstis. Tööst ja tahtest, et seda saavutada. Tohvi oli ise ime. Ta oli siis üle seitsmekümne, aga ta suutis pidevalt imestada ja imetleda. Ta oli väga helge inimene ja mõjutas kõiki oma helguse, hoolivuse ja imestamisvõimega.

LAINE MÄGI:

Helmi Tohvelman andis meie X lennule tunde vaid esimestel aastatel. Huvitav, et olen oma päevikusse kirja pannud, aga ju oli see mulle tol ajal avastus: “Tohvi ei lubanud teha tunnis mitte midagi ilma mõtteta, isegi marssima pidi mõttega!” Vahel ta katkestas tunni: istume nüüd siia, kas keset saali või klaveri juurde, ja räägime juttu! See käis nagu tema tundide juurde. Ja üks esimesi jutuajamisi oli, et milleks on liikumist vaja. Hea lavalise enesetunde jaoks ja …viimane soovitus: tervisele ka kasulik!

Piinlik oli, kui keegi hiljaks jäi, me ju jooksime tunnist tundi. Kui ükskord päris paljud hiljaks jäid, siis ta teatas: järgmine kord me räägime sellest! Hilinemisest, distsipliinist. Küllap ta oli range, sest mul on päevikus kirjas: “Paljud jäid hiljaks. Õudne oli!”

Tema tunnid olid täis huvitavaid etüüde, peadpööritavaid ülesandeid, näiteks — vesiväädid järve põhjas. Kahjuks ma ei mäleta neist suurt midagi. Päevikus on vaid pealkirjad: Torm. Laevahukk… rumalast peast arvasin, et kui kirjutan üles märksõnad, siis on kõik igaveseks meeles. Aga mäletan tema tundide üldist õhustikku. Kaasa pani püüdma see, et ta ise selline pisike ja eakas, meie mõistes ikka vana inimene ju, hüppas ja kargas ja rõõmustas. Kogu aeg rõõmustas. Ta oli nii plastiline ja kerge, ta oli nagu liblikas. Olime hämmingus: siin ta on ja teeb meiega tundi! Oli ikka häbi küll, kui tema lendas krõks, paari sekundiga üle saali ja ise ei jõudnud sama kergelt järele, ei tulnud välja. Ta oli habras, aga kui ta käest kinni võttis, siis see haare oli tugev. Tohvil jätkus tähelepanu kõigile; kui ta andis üldise ülesande, siis ta ei istunud, vaid käis meie vahel ja jõudis igaühele märkuse teha. Ta oli, jah, nii vana, aga mitte raasugi ei tajunud seda, oli ainult see teadmine, et ta on vana. Ta naeris, vahel itsitas tunnis. Me teadsime, et enne tundi teeb ukse taga suitsu, mina tol ajal imestasin: kuidas ta veel suitsetab! Aga kui ma teda ükskord siis suitsetamas nägin, sain aru, et see sobis talle.

Ma kogu aeg meenutan. Kas me soojendust tegime? Meie soojendusharjutused ei olnud kuivad, kõik käis ikka läbi mingite ülesannete. Tal oli alati mingi väike jutt sinna juurde. Ta võttis kõik lihastegrupid nii läbi, et ei saanud üldse aru, et see on mingi harjutus. Lehelangemine — kui sa see leht oled ja keerled, küll see tundus tol hetkel imelik. Esimesed etüüdid tundusid tõesti veidrad. Oled leht, suvi, sügis, torm, mast, liblikas, äkki üksik saar, maa; siis tulid müstilised taimed ja siis jälle reaalsed inimesed — hästi järsud üleminekud. Ta andis teema ette, improviseeris edasi ja ootas meie improvisatsioone. Ega tal olnud kahe-kolme minutised etüüdid, ikka pool tundi vähemalt. Alles tagantjärele saan aru, et ta õpetas meid kontsentreeruma, valmisolekut uuteks olukordadeks, õpetas ruumis liikuma ja suhtlema. Tohvi andis nagu teist erialatundi kõrvale, liikumistund peakski olema nagu eriala laiend.

Olin ju varem õppinud balletikoolis, kus oli valdav vene taustaga õpetus: sa pead endast viimase välja andma, nii et oled tunni lõpul nagu narts, see oli nagu mingi näitaja. Aga Tohvi tunnid ei eeldanud seda, et oled lõpuks täiesti läbi ja lohised tunnist välja. Vastupidi, seal tekkis tunne, et läksid tunnist läbi nagu lennates, olid väsinud, aga väga rahul. Ta õpetas rahulikku ellusuhtumist, mitte seda, et p e a b.

Me ikka pelgasime, õigemini austasime teda, ei tahtnud eksida või halvasti teha, sest temalt tuli ainult head. Tunni ajal tundus, et ta annab endast kõik.

Ma ei mäleta, et ta minusse kuidagi teisiti oleks suhtunud, arvestades mu eelnevat tantsukogemust. Aga seda lugesin ka nüüd oma päevikust, et Tohvi oli haige ja kursus palus minul tundi teha. See oli üsna esimese kursuse alguses. Imestan, et julgesin tundi läbi viia. Mida ma tegin, ei mäleta. Aga olen kirjutanud, et pärast tundi olin rampväsinud ja läbimärg.

Ma arvan, et ma ei tantsiks ega õpetaks niimoodi, kui ma poleks Tohvi tunde saanud. Mind on õpetatud mõttega liikuma.