NEEME RAUD
PÜSIMATU KOSMOPOLIIT ROBERT LEPAGE
Kanada lavastaja jaoks on teater piirideta maailm piirideta maailmas

Robert Lepage sündis Kanadas, Quebec Citys 12. detsembril 1957.

Teatrihariduse sai Lepage Quebeci konservatooriumis ning tema esimene töökoht oli Quebec City Theatre Repere, kus Lepage näitlejatöö kõrval ka lavastama hakkas. Juba neis esimestes lavastustes ilmnes Lepage’i eripära — tema tööd olid algul kaks-, hiljem mitmekeelsed.

Lepage süvenes multimeediasse, uuris homoseksuaalsust ja loomeprotsessi kui nähtust. Läbimurde Kanada ja hiljem rahvusvahelisel areenil tõi “Draakonite triloogia” — eepiline teos, kus tegelased rääkisid inglise, prantsuse ja hiina keeles. Kolmeosaline lavastus näitas Lepage’i julgust teatri kui sellise väljendusvormide käsitlemisel ning mitmesuguste tehniliste vahendite sulatamisel lavastusse.

Lepage’i loominguline biograafia jätkus rea Shakespeare’i lavastustega mitmes Euroopa ja Jaapani teatris. Kriitikute arvamused olid vastakad, ent Lepage’i lavastusi saatis vaieldamatu publikumenu, mis tagas ka rahvusvahelise maine.

1989. aastal nimetati Lepage Kanada Rahvusliku Kunstikeskuse prantsuskeelse teatri juhiks. Nelja seal töötatud aasta jooksul lavastas ta ka Kanada Ooperis, Londoni Royal National Theatre’s, Müncheni Draamateatris, Stockholmi Dramatenis ning lavastas Peter Gabrieli maailmaturnee.

1990. aastate keskel asutas Lepage Quebec Citys oma trupi Ex Machina. Ex Machina koduks on vana tuletõrjedepoo, kus loodud multidistsiplinaarses keskuses tegeldakse lisaks draamateatrile ka nukuteatri, ooperi, tantsu ja filmiga.

1996. aastal valmis üks Lepage’i kuulsamaid ja massiivsemaid lavastusi “Ota jõe seitse haru” — kaheksatunnine teatritükk aatomikatastroofist, holokaustist ja AIDSist. “Ota jõe seitse haru” noppis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel ning kogus täissaale kogu maailmas.

1997. aastal valmis meditatsioon-lavastus arhitekt Frank Lloyd Wrighti elust “Imede geomeetria”. Üks Lepage’i värskemaid töid on monolavastus “Kuu kauge valgus”, mis jutustab kahest vennast ja ema Kuu lummavast tõmbest.

Lisaks teatritükkidele, milles Lepage on püüdnud ületada kino ja teatri piire, on ta lavastanud ka mitmeid filme, mis enamasti tuginevad tema enese teatrilavastustele.

Allikas: Kanada Teatri Entsüklopeedia

Mul on New Yorgis mitmeid tuttavaid, kelle jaoks maailm on korraga muutunud väga väikeseks. Niisamuti nagu tavakodanik sõidab hommikul kodust bussiga tööle, istuvad nemad lennukisse, et samuti tööle sõita — kusagile piiride taha. Kuigi piire kui selliseid nende jaoks enam ei eksisteerigi. Paljudest riikidest on põimunud üks suur elukeskkond, mille traagelniitideks on lennujaamade vahel õhutaksodena kurseerivad lainerid. Erinevad keeled ja kultuurid on muutunud globaalset jet-set elu elava inimese jaoks märkideks, mis aitavad suure pildi üksikuid osi lahti mõtestada, üksteist samas täiendades ja toonides.

Muidugi, kuri kriitik, kelle pilk vaatab unistavalt üle aiaääre kodutänavas, võib väita, et seesugune globaalstiil sünnitab juurtetust ja pealiskaudsust — süvitsi minekuks pole üha edasi tormavas, uusi impulsse jahtivas elus aega. Samas peab ta aga tunnistama, et globaalelu annab võimaluse tunnetada maailma hoopis uut moodi ja muudab naeruväärseks kitsarinnalise kodukootuse. Lisaks teritab kõrge lend silma ka kõige koduse uut viisi läbitunnetamiseks ja väärtustamiseks.

Eestilik Quebeck

Vaadates piirideta globaalajastu peegeldust maailma teatrilavadel, on mind viimastel aastatel vaimustanud prantsusekeelse Kanada teatri superstaariks tituleeritud Robert Lepage. Peale selle on tema looming, mille firmamärgiks on saanud eksperimenteerimine ja seoste otsimine erinevate kultuuride vahel, toonud mulle korduvalt pähe võrdlusi Eestiga.

Alustagem kas või sellest, et Põhja-Ameerika ingliskeelse maailma keskel on Lepage’i kodukant, väike ja vapper prantsuskeelne Quebec, just nagu tilluke Eesti muukeelsete riikide vahel. Muide, Quebec City, Lepage’i sünnilinn, kus ta vaatamata muu maailma kutsele kangekaelselt elab ja töötab, sarnaneb ka väliselt Tallinnaga. Oma ladina elustiili, elunautivate tänavarestoranide ja akordionimuusikaga on see kahtlemata prantsuse linn, kuid põhjamaiselt karge kliima, sajanditevanune linnamüür, orus, suure veetee ääres, laiuv keskaegne all-linn, mis jääb mäetipus oleva toompealiku kantsi varju, õhkab samasugust maailma peateedest kõrvalejäetust ja samas otsustavat enesekindlust nagu Tallinngi.

Uude maailma ümberasunud prantslaste esimene kannakinnituskoht on tänini ookeanitaguse prantsuse ühiskonna pealinn, kus kaitstakse kiivalt omakultuursust ingliskeelse Kanada-Ameerika pealetungi eest. Erinevalt kahetunnise rongisõidu kaugusel asuvast kosmopoliitsest Montrealist rõhutab Quebec oma prantslust, täpsemalt quebeclust.

Samas juhib Robert Lepage tähelepanu suurimale ohule, millega selline väike kultuuriruum tahes-tahtmata silmitsi seisab: enesesse sulgumine võrdub provintsliku mandumisega. Ja uuesti tuleb pähe võrdlus Eestiga. “[Väikese rahvusgrupina] defineerime me oma maailma väga piiratud viisil ja et areneda, peame sellest teadlikud olema. Natsionalismi laine viib meid aga hoopis teises suunas. Me toetame neid ideid tavaliselt seepärast, et neis rõhutakse meie enesearmastusele ja rõhutatakse seda, kui head ja targad me oleme. Jah, meile tuleb rääkida meie tugevustest, kuid samas ka meie nõrkustest ja sellest, kuidas neid ületada,” väidab Lepage. “Meie tugevus sõltub just sellest, kui avatud me muu maailma jaoks oleme.” Seepärast leiab Lepage, et rändurielu on väikese rahva kultuuritegelaste jaoks omamoodi kohustuslik: et leida pidepunkte oma intellektuaalsetes otsingutes. “Ma arvan, et väiklus, tühisus ja kitsarinnalisus on need asjad, millega me peame Quebecis võitlema. Nägemus Quebecist, mida rahvuslased püüavad meile müüa, on just niisugune kitsarinnaline nägemus, kuigi nad esitlevad teda suure ja mastaapsena. Meie, teatritegijate ja kultuuritegelaste ülesanne on informeerida quebecklasi sellest, mis mujal maailmas toimub, näidata neile, mida muul maailmal on meile pakkuda.”

Teater nagu reisijutt

Kõigest hoolimata on Quebec Lepage’i tugipunkt. Kuigi juba üle viieteistkümne aasta on ta sageli üheaegselt töötanud kahes või kolmes maailma riigis, teinud korraga proove oma originaalnäidendite ja klassikaga, põigates samas päevaks-paariks sisse filmivõtetele või lavastades rockkontserte, on selle kaootilisuse taga väga kindel teadmine, et eelkõige on ta siiski quebeclane, kes soovib avardada oma väikese rahva kultuuripilti ning seda suhteliselt tundmatut osa Kanadast muule maailmale teavustada. Kas või vaid sellega, et tema nime taha kirjutatakse kavalehtedel Quebec, Canada.

Lepage pakub veel ühe märksõna oma loomingu mõtestamiseks: globaalne või kosmopoliitine teater, mida ta teeb, on ennekõike suur “…reisijutt. Selle headust võib mõõta samuti, kui me mõõdame ühe või teise reisi huvitavust või edu”.

Reisidel nähtud erinevuste üheks tervikuks koondamisega on Lepage tegelnud juba varasest noorusest. Kuna Robert’i vanemad adopteerisid kaks inglise keelt kõnelevat last, algas kultuuridevaheline pingpong juba lapsepõlves. Peale keeleliste erinevuste nägi ta kodus erinevate kultuuride erinevaid märksüsteeme, mis üksteist täiendades sünnitasid uusi tähendusi ja asetasid argikogemused hoopis uude konteksti.

Olulist rolli poisi mõttemaailma kujunemisel mängis taksojuhist isa. “Kuni seitsmekümnendate aastateni tehti taksodega Quebecis sageli ka linnaeksursioone ja kuna mu isa oli perfektselt kakskeelne, soovitasid paljud head hotellid teda oma külalistele. Paaril korral võttis ta mind oma tuuridele kaasa ja ma kuulasin, kuidas ta räääkis meie linna ja riigi ajaloost. Mõned taksoeksursioonid viisid ka linnast välja ja sel puhul tuli jutustustega aega täita. Liialdamine ja ilustamine on jutustaja hädavajalikud abivahendid. Ning kõige huvitavamaid lugusid rääkis isa just tühjade vahemaade sisustamiseks. Tagantjärele tollaseid kogemusi analüüsides tundub mulle, et midagi samalaadset leiab aset ka Shakespeare’i monoloogides. Hamleti pikki monolooge kasutati küllap selleks, et hoida publiku tähelepanu sel ajal, kui laval toimus dekoratsioonivahetus. Muidugi on see spekulatsioon, aga võib-olla sündisid just sellest banaalsevõitu vajadusest Elizabethi aja teatri kauneimad monoloogid?!”

Sama tüüpi pildivahetused on üks Lepage’i teatri võtmeelemente. Ühes oma hiljuti valminud monolavastuses “Kuu teine pool” (The Far Side of the Moon) põrnitseb Lepage’i kehastatud tegelane esialgu lava tagaseinas olevat ümmargust pesumasina akent. Pesu klaasi taga hakkab üha kiiremini keerlema, vesi vahutab. Korraga sünnib vaataja silma all ime: ümmarguse klaasi taga pöörlevad riided hakkavad meenutama kosmoselaeva akent, millest paistab kaugusesse jäävat maad ümbritsev pilvevaht. Masin seiskub. Aken avaneb ja sellest sirab vastu kirgas kuu. Seejärel poeb tegelane läbi avause avaruse poole ning kulissi taga olev videokaamera näitab teda suurel ekraanil avakosmoses lendamas. Minutiga on vaataja toimetatud nurgapealse pesumaja argisusest taevaruumi avarusse.

“Kuu teine pool” jutustab kahe väga erinevalt elu nägeva venna kohtumisest ja teineteiseni jõudmisest pärast ema surma. Ootamatud süzheepöörded annavad mõlemat tegelast kehastavale Lepage’ile lugematuid võimalusi liikuda rollist rolli. Et veelgi rõhutada lavastuse sümboolset tähendust, toob Lepage mängu ka USA ja Nõukogude Liidu vahelise võidujooksu Kuule jõudmise nimel, mida illustreerivad arhiivifilmidest pärit dokumentaalkaadrid. Vendade jaoks tähendab Kuu omamoodi emakuju, kelle mõistmise poole mõlemad püüdlevad.

Mastaapsed detailid

Imetabased muudatused quebecklase teatris sünnivad läbi esmapilgul tühiste argidetailide, millest fantaasia — ja esmaklassiline lavatehnika võlub välja enneolematu haardega kujundeid. Detailidele on üles ehitatud ka Lepage’i lavastuste “lood”: suurte, põrutavate sündmuste asemel paeluvad teda pisidetailid.

Ligi kaheksa tundi kestnud suurlavastuse “Ota jõe seitse haru” üks tegelasi on Kanada teleajakirjanik, kes saabub Jaapani budistlikku kloostrisse, et intervjueerida seal oma vanaduspäevi veetvat TÓ ehhis sündinud ja natside koonduslaagrist eluga pääsenud juuditari. Ajakirjaniku süüdimatust ja tühisust ei demonstreeri Lepage mitte intervjuus eneses, vaid alles pärast seda, kui repoter salvestab montaazhiks vajalikke lisaplaane. Videoekraan tagalaval koorib samal ajal tegelaskuju halastamatult paljaks.

Samalaadse näite võib tuua ka 1980. aastate keskel valminud lavastusest “Draakonite triloogia”, mis kinnitas Lepage’i rahvusvahelisele teatrikaardile. “Draakonite triloogia” üks võimsamaid sümboleid olid argised, pisut lääpa kantud kingad. Suurest kohvrist tõsteti esmalt lavale paar lapsekingi, mis kujutasid lapse esimesi samme maailmas. Lavastuse arenedes muutusid kingad üha suuremaks. Ema surma järel tõsteti paar naistekingi kohvrisse tagasi. Teise maailmasõja jõhkrust väljendasid kingareal trampivad uiskudega sõdurid. “Laval kasutati elu kulgemise — sünni, elu ja surma, isa ja ema armastuse ning sõja koletute purustuste näitamiseks kõige argisemaid asju,” meenutab lavastust ajakirjanik Remy Charest. “Nii suutis Lepage jõuda teatri sügavaima eesmärgini: tuua lavale kogu maailm.”

Lepage’i teatrist kõneldes ei saa kuidagi mööda selles valitsevast keelte paabelist. “Draakonite triloogias” kõneldi inglise, prantsuse ja hiina keeles, “Otas” segunesid Quebeci prantsuse keel, inglise ja jaapani keel. Ja ehkki vaataja saab võõras keeles kõlava teksti tõlget jälgida lava kohal asuvalt ekraanilt, ei ole teksti täpne mõistmine sageli oluline. Nii nagu me saame võõra keele ja kultuuri keskele sattudes ning inimeste kehakeelt vaadeldes ja kõnest üksikuid rahvusvahelisi sõnu püüdes põhimõtteliselt aru, millest on jutt, on mõistetav ka võõrkeelne teater. Vaja on vaid pisut aju pingutada.

Peegelduste maailm

“Sageli avastame just siis, kui püüame mõista midagi arusaamatut, kui palju me tegelikult juba teame,” leiab Lepage. Ja vastupidi, erinevused annavad meile peegli iseenda mõistmiseks. “Mu vaimustus Ida kultuuridest aitab mul mõista läänt. Kuidas olekski võimalik lääne kultuurist või XX sajandist aru saada, kui sa oled quebeclane, kel ei ole peaaegu mingisuguseid kultuurilisi vahendeid maailma tõlgendamiseks? Sa vajad peeglit ja minu jaoks on üheks peegliks olnud Idamaad.” Lepage on vaimustatud Jaapani butoh-teatrist, kus teda lummab emotsioonide äärmine vaoshoitus.

Iseloomustades oma töölaadi rõhutab Lepage peegelduste olulisust. Vastupidiselt tavapärasele tekstipõhisele loomingule sünnivad tema lavalood enamasti trupi vabade improvisatsioonide käigus. Etteantud teemadel tehtavates etüüdides viiakse kokku kümneid erinevaid karaktereid erinevatest kultuuridest ja aegadest. Lavastaja rolliks on põimida neist episoodidest eepiliselt mastaapne jutustus. Ja kuigi ühel hetkel saab tekst lõplikult paika, näeb Lepage oma lavastusi kui pidevalt arenevaid organisme, mida voolivad ka vaatajad. Kui Lepage’il paluti selgitada, mida teater temale tähendab, vastas ta, et eelkõige loojate ja vaatajate kohtumispaika. “Grupp artiste tuleb kokku, et rääkida lugu, milles osaleb ka publik, kes mõjutab oma energiaga laval toimuvat.”

Liiga arg, et teha “Hamletit”

Robert Lepage ei löö kõhklema ka klassika ees. Oma ühemehetükiks muudetud “Hamletis” ei püüdnud ta vaatajate ette tuua mitte traditsioonilist teatri lõpp-produkti, vaid tehnilist konstruktsiooni, mis asub selle taga. “Ma kärpisin teksti tugevalt, muutsin rõhuasetusi ning vaatevinklit. Sestap otsustasingi nimetada oma “Hamleti” hoopis “Elsionoreks”. Ma olin liiga arg, et seda “Hamletiks” kutsuda. Minu peamine eesmärk oli aru saada (ja seejärel ka vaatajale näidata), kuidas “Hamlet” on konstrueeritud.”

Lepage’i eksperiment kutsus esile vastakaid arvamusi. Esimesel vaatamisel jäi paljudele sellest “Hamletist” mulje kui supertasemel lavatehnika demonstratsioonist, kus lendav-tiirlev-pöörlev näitleja esitab parimaid palu inglise klassiku surematust teosest, kuid ei jõua üldistusteni. Teistkordsel vaatamisel aga hakkasid välise hiilguse kõrval aimuma jutustaja tegelikud taotlused ning sai selgeks, et Lepage ajab endiselt oma rida — ta on tõlk erinevate kultuurimärkide, ajastute ja kontekstide vahel.

Kuna Lepage töötab pidevalt erinevais maailma paigus, tunneb ta end ka erinevate teatrikeelte tõlkijana. Seda mitte ainult ida ja lääne vahel sildu luues. “Enamik lavastajaid töötab lehtri põhimõttel: nad alustavad tuhandete erisuguste ideedega, lihvivad neid, loobuvad neist ja jõuavad nii peamise mõtteni, loodetud sihtkohani. Selline lähenemine pakub näitlejatele kindlust, sest nad peavad täitma vaid lavastaja käske.

Põhja-Ameerika ja Euroopa teatritraditsioonid on väga erinevad. Euroopas on levinud õpetaja/õpilase kultuur, eriti tugev on see näiteks Saksamaal ja Venemaal, kus inimesed soovivad, et neile öeldaks, kuidas mõelda, ja näitlejad teenivad vaid lavastaja maine kindlustamise funktsiooni — tema on see, kel on reputatsioon. Minule meeldib teistsugune töölaad. Ma alustan ühest ideest ja hakkan siis tasapisi oma fookust laiendama. Mida enam me selle idee kallal koos näitlejatega töötame, seda enam näidend avaneb. Minu arvates ei saa lavastuse teksti lõplikus vormis üles kirjutada enne, kui kogu loomeprotsess on lõppenud, kui kõik etendused on läbi. Alles siis lõpeb teatritüki kuju ja sisu areng täielikult.”

Lepage’i tööd on nii Kanada kui ka Euroopa traditsionalistide seas hulganisti meelepaha tekitanud. Samas on lavastaja ise veendunud, et just vastased on aidanud tal mõista oma kaasvõitlejaid, teisi otsivaid loojaid. Rootsis näiteks oli üks tema abilisi Dramaten’i grand old lady Anita Björk, kes vaatamata vanusele ja teistsugusele koolitusele vaimustus Lepage’i tööst. “Inimesed, kes Lepage’iga töötavad, ütlevad sageli, et see töö tekitab neis tunde, nagu hakkaks universum nendega rääkima: teemad ja mõtted, mida käsitletakse, peegelduvad vastu kõikjalt, kuhu nad vaatavad. Neile hakkab tunduma, et kõik muutub omavahel ühendatud tervikuks,” kirjutab Lepage’i biograaf, Quebeci ajakirjanik Remy Charest.

Legendaarne Peter Brook kirjutas “Ota” vaatamise järel Montreali päevalehele saadetud avalikus kirjas, et “Lepage ja ta kaasloojad püüavad luua meie aja teatrit, kus kohutav ja mõistetamatu reaalsus on lahutamatult seotud argielu tähtsusetute detailidega — detailidega, mis on meie jaoks nii olulised ja teiste jaoks nii triviaalsed. Seda tehes eksperimenteerib Lepage teatri keelega, kasutab tänapäevast tehnoloogiat selleks, et tõsta elav etendus uuele tasemele. Milline kanglaslik ambitsioonikus!”

Imede geomeetria

Väga isikupärase teatritegija tööd lahates on alati oht, et “lahang” kisub ülistuslauluks. Olles näinud nelja Lepage’i etendust, ei saa salata, et mõni hetk neis on tundunud kordusfilmina ja liigne lavatehnikasse takerdumine, efektid efektide pärast on vahel ta lugusid vaadates ka haigutama ajanud. Kinnitust sellele muljele olen saanud ka mitmetelt kolleegidelt, kes on esimesel kokkupuutel Lepage’i teatriga tema geniaalsetest ideedest pimestatud. Ex Machina viimaste New Yorgi gastrollide ajal, kui mängiti ligi neljatunnist vaatemängu arhitekt Frank Lloyd Wrighti elust “Imede geomeetria”, kirjutasid mitmed kriitikud detailidest, mis meenutasid neile “Otat”.

Ka Remy Charest tunnistab Lepage’i biograafia saatesõnas, et pärast mitme tema lavastuse nägemist hakkab üllatuselement kaduma ning sunnib vaataja juurdlema selle üle, kas lavamaagia ei olnud vaid sügavama sisuta silmapete. “Lepage’i haruldane võime luua laval mõjuvaid kujundeid, muuta esmapilgul võimatu võimalikuks, teeb mõneti möödapääsmatuks selle, et uudsuse efekt hakkab tasapisi hajuma,” tunnistab Charest.

New York-Toronto-Quebec City