| NÄITLEJA JA TEMA ROLL PEETER JA TÕNU: ET AEG RAISKU EI LÄHEKS
Kui "Peeter ja Tõnu" Von Krahli Teatris ilma erilise kärata lavale jõudis, saatis seda, nagu kuskil "nurga taga" valminud lavastust ikka, reserveeritud eelhoiak — nojah, jälle nad seal midagi teevad... Eesti Off- või Off-Off näikse alles tasahilju ja kobamisi piirjooni omandavat ja küllap vast alles aastate pärast (kui keegi veel mäletab?) suudame olnule tagasi vaadates sedastada, kes tegelikult olid olulisemad tegijad sellel väljapoole riigiteatrit jääval mängumaal. Mille poolest tundub "Peeter ja Tõnu" eristuvat kohati lausa mäekõrguselt senisest väljaspool riigiteatrit tehtust? Von Krahli & Peeter Jalaka, "Vaba Lava", VATi, Salongi, "Theatrumi" jt kõrval. Ehk kõige enam selle poolest, et loomingulise ühenduse Mart Kivastik — Peeter Volkonski — Tõnu Oja — Hendrik Toompere lavastus on igasuguse allahindluseta konkurentsivõimeline riigiteatri tegemistega. Varasemate nn alternatiivteatri ettevõtmiste puhul (loomulikult on määratlus "alternatiivne" abitu) võis põhjalikult norides ikka leida midagi "teisesordilist", mille toel väljaspool institutsionaalset teatrit sündinu sai vaba käega pingerea lõpuossa asetada. "Peetri ja Tõnu" puhul on juba väga raske ühe ja teise vahele üldse mingit piiri tõmmata. On’s see nüüd see või teine? Ja ehk olemegi jõudnud märkamatult staadiumi, kus piiri vahele tõmmata pole vajalik ja võimalikki? Juba mitmed professionaalse hariduse saanud näitlejad ühinevad ühekordseteks truppideks, liiguvad nii riigiteatri sees kui väljaspool suuri teatreid. Nii et nupud malelaual on juba segi löödud. Vabalt võib pärast tuimavõitu lavastuse vaatamist riigiteatris sattuda juhuslikult mõne trupi või teatrikese tegemiste peale ja leida sealt sädet või elusat heli, mis taandab vaataja kriitilisuse lavastuse muude vajakajäämiste suhtes. Sest elus teater on ikka see kõige parem teater. Muidugi ei maksa eeltoodud vastandamises otsida paikapanevat üldistust, nagu võiks elusat teatrit kohata nüüd ainult väljaspool riigiteatrite seinu. Teatris on kõik suhteline ja ettearvamatu, kunagi ei või teada, kus lahvatab leek ja sünnib hea lavastus. Rõõmsaks teeb lihtsalt tunne ja teadmine, et õnnestumiste tõenäosus on vabatruppide ja uute tegijate puhul tunduvalt suurenenud. Tõestuseks olgu toodud vaid mõni näide: "Theatrumi" karged-kammerlikud lavastused, eriti "Antigone", aga ka "Pikad sammud", VAT-Teatri omanäoline "Laste riskiretk", Tartu Lasteteatri "Kuidas kirjutada suurt päkapikuraamatut" jne (küllap näiteid leiab veelgi). Ja nüüd " Peeter ja Tõnu" — vabaprojekt Von Krahli Teatri sildi all. Autor Mart Kivastik, lavastaja Hendrik Toompere, mängivad Peeter Volkonski ja Tõnu Oja. Miks ei saa tollest lavastusest päris ükskõikselt mööda minna? Mis on siin erilist, teistmoodi, uut? Kaks meest mängivad laval üht justkui ajatut ja kogu aeg kestvat lugu, milles piir elu ja teatri vahel on heas mõttes ärritavalt tabamatu. Õhku see irriteeriv küsimus rippuma jääbki — et kust lõpeb Mart Kivastiku näitemäng "Peeter ja Tõnu" ja algavad Peeter Volkonski ja Tõnu Oja lood. Autor sureb näitlejais? Ent sel polegi tähtsust, laval hakkab vaataja silme all tasahilju lahti rulluma kahe mehe lugu, nende lapsepõlveheiastused ja tänased tegemised. Laval on pigem luuserid kui võitjad, aga oma veidrustes ja fantaasiates inimlikult sümpaatsed. See igas mõttes teistmoodi lavastus, kus on kokku saanud näitekirjanik Kivastik ja näitleja Volkonski Tartust ning näitleja Oja ja lavastaja Hendrik Toompere Tallinnast, eristub miskipärast kõigiti tavateatrist: korraga kammerlik ja initiimne, elulähedane, vaimukas, teatraalne ja inimlikult puudutav. Mingi erilise rahu ja mõnuga mängitud näitlejatööd ja partnerite sundimatu klapp teevad teatriõhtu kuidagi koduseks ja publikule lähedaseks. Vaatasin "Peetri ja Tõnu" esietendust ja nüüd 97/98. hooaja viimast mängukorda. Esietendustel oli saal puupüsti täis, tõenäoliselt sõpru-sugulasi-fänne, kes näitlejate iga vaimukuse, liigutuse, vihje või zhesti peale peaagu homeeriliselt reageerisid. Pisut häiriv, ent siiski ju meeldiv lava ja saali ühekssaamine — publiku väga tähelepanelik ja aktiivne suhe lavaltoimuvaga. Kuid pani kahtlema lavastuse tegelikus elujõus. Sest esietenduses oli veel toorest rabistamist, tekstiga kobistamist, heitlikku närvilisust. Näis, et lugu veab esialgu Tõnu Oja (tema roll muidugi seda eeldabki). Peeter Volkonski, kelle Peetri-rolli võiks pidada teatud mõttes come-back’iks — üle pika aja ülesastumine kogu õhtut täitvas osas —, oli veel ebalev ja ettevaatlik. Kuigi iga vürsti liigutust jälgis sõber-publik hinge kinni pidava vaikusega, et siis väiksemagi vaimukuse-nalja-tobeduse peale naerma pahvatada, mõjus esietendus oma sümpaatsusest hoolimata väikese järeleaitamistunnina — publik ja partner Oja toetamas Volkonski lavalesaabumist-lavalolekut. Ja mingi kahtlus jäi: kas see näiliselt justkui improviseeritud kahevaatuseline lavastus, kus on raske aimata lavastajakätt, suudab oma selgroo säilitada (või leida?) ka reaetendustel? Hooaja viimane etendus tõestas, et jah. Kui esietendusel võis jääda veel kahtlus, kas see, mis hetkel sünnib, on juhuslik-päästev improvisatsioon või ikka lavastusega paika pandud tervik, siis viimane kinnitas: lavastus on säilitanud selle kummalise ajamõõtme ja näiliselt improvisatoorse, hetkel sündiva efekti. Loomulikult muutunud täpsemaks, selgemaks, suveräänsemaks. Ja endiselt, vist ainult sellele lavastusele ainuomasel moel, on loo peategelaseks AEG. Ja seda mitmetähenduslikult. Aeg on lausa füüsiliselt tajutav Peetri ja Tõnu lavalolekus, suhetes ja suhtlemises. Ajal on ses lavastuses mingi loomulik, autente väärtus. Me ei taju ega mõtle saalis, et tegu on teatriga, milles ajamõiste kunstlikult või vägivaldselt kokku pressitud. Peetri ja Tõnu lavaaeg ja on saalis istuja aeg. Kõik näib sündivat siin, hetkel, kohapeal. Ei ole pikalt kokkuharjutamise tunnet. Ei taju esimese repliigi seadust, ei teist plaani, ei sündmuse mängimist. Oleks kui siseneksid Peeter ja Tõnu teatrisse mingil teistsugusel, seni äraproovimata moel. Niisugune kummaline efekt. Aeg ongi aeg. Kuhu mõlemad mehed toovad kaasa oma eluslepi ja korraga ka vaataja mälestused ja mineviku. Aega väärtustavad need kaks meest mingite tobedate, äraspidiste (või hoopis lihtsate?) toimingutega: söömine, poes käimine, hammaste pesemine, sokkide ärapaigutamine, ristsõnamõistatuste lahendamine, veini joomine, tooli ehitamine jne. Kõik selle nimel, nagu Peeter pidevalt kordab: "Et aeg raisku ei läheks!" Ja mida enam Peeter seda kordab, seda enam sigineb sellesse väitesse kibestumist ja motoorset rahutust. Kaks meest — Peeter ja Tõnu. On’s nad elu heidikud või hoopis millegi poolest tervemad, kui mammonahullusesse kistud ümberolijad, kellest distantseerumist on laval siiski tugevalt, ent mitte näpuga näitavalt tunda? Kes need kaks meest on? Lavastus ja näitlejad üheseid vastuseid juba ei anna. Paljugi jäetakse hõõguma meie ühisesse minevikku, sest kahe laval olija eluslepp tuleb tajutavalt meeste lavalolemisega kaasa. Ja see, kes nad on (või olnud) seostub küsimusega: kus nad on? Ja miks just siin? Vahest oleks pisut ülepingutatud nimetada seda sajandilõpu Godot’ ootamiseks eesti moodi. Kaks meest kohtuvad kuskil nimetus, mahajäetud, elutühjas kohas. See võib olla nii hullupalat kui ka odava turismifirma poolt "pähe määritud" suvelaager. Või lihtsalt mingi tühermaa, kuhu mõlemal on sund või paratamatus tulla. Aga vabalt võib tegu olla ka unenäoga. Või deliiriumiga. Kohtumine oleks justkui kokku lepitud. Üks (Peeter) on teist (Tõnu) vist oodanud. Võtab ta vastu bravuurika, peremeheliku vana olijana: Peeter teab, kuhu käib hambahari, kuhu reisikott; millisesse voodisse Tõnu peab heitma ja kuidas Tõnu peab olema. Tegelikult on Peeter üks väike vastik terrorist, kes kasvatab oma ebalevat mina Tõnu arvel — olles talle teejuhiks, õpetajaks, jonnakaks-pirtsutavaks peremeheks. Peetri värisevad käed ja ebalev-närviline toimekus reedab sisemist ebakindlust, ta püüdu olla endiselt vormis, vajalik ja tunnustatud. Ta juhendab Tõnu kõiges, juhib mängu: teab, mida poest tuua, kuidas olemine mõnusaks teha, miks tuleb tooli meisterdada ja kuidas hääldada Jules Vernes. Ja mis peaasi: ta teab, et aeg ei tohi raisku minna. Peeter on intelligent. Tõnu on hilineja, see, kes jõuab kohale alati pärast teisi ja on seega valmis leppima käsutäitja positsiooniga. Olgu siis käskijaks-juhiks-peremeheks ema, isa, tööandja või Peeter. Tõnu allub korraldustele ka siis, kui ise selles sügavalt kahtleb. Ent Tõnu pidurdamatu, kuulajat mitte arvestav sõnadevool võib teerullina enda alla matta ka kõige tugevama vastase. Olles tundlikult ettevaatlik võõraste olukordade suhtes, otsib ta tuge oma lihtsatest, enamasti lapsepõlvest (ta näibki olevat lapseks jäänud) pärit väärtushinnangutest. Minevikust, lapsepõlvemälestustest ammutab ta enesekindlust ja toitu. Päris selgeks ei saagi, kas ta loeb Jules Vernes’i "Saladuslikku saart" või "Aarete saart", aga raamat ise on raudkindel tugi, millega oma eneseteadvust tsementeerida (Peeter muuseas loeb A. Camus’ "Enesetappu" ). Tõnu on lihtne inimene. Mõlemal tegelasel, kes teineteisest vahetpidamata mööda ja üle räägivad, vaevu teineteist kuulates ja arugi saades, on üks mõttepaus, on selles pidevas mõttetus toimetamises üks emotsionaalne pidepunkt. Tõnu püüab peaaegu kogu senist elu ühele kaardile pannes tõestada Peetrile, et ta pole oma emale kunagi valetanud. Kogu allaheitlikkus ja alandlikkus paisub nutuseks karjatuseks: kuule, mees, sa ei tunne ju mu ema! Peeter räägib omakorda vaikselt (vaid aimatavaid pisaraid alla surudes) loo sellest, kuidas ta kuulus isa talle lapsepõlves ühe tunnikese pühendas ja väikese Peetri esimesse klaveritundi viis. Midagi ei seletata. Õhus hõljub vaid kibestumise hõngu, kahetsust ja leppimist sellega, et AEG nii lootusetult sõrmede vahelt kuhugi on pudenenud.
MARGOT VISNAP |