ITA EVER — TOPELTPÕHJAGA MÄNGUTOOS

Kui ma võtaksin mahti ajas tagasi minna pisut vähem kui pool sajandit — neisse päevisse, mil ma esmakordselt nägin gitislaste diplomietendust “Figaro pulm”, toda noorukest leegitsevat punapead pulbitsemas elurõõmust, pakatamas mängulustist, kiirgamas vallatut valgust, ja keriksin mälestusi edasi tänase päevani, Kuningas Learini, siis pärast selle mäluvideo lõppu istuksin tükk tundi tummana, jahmununa, rabatuna, vaimustununa kõigest, millega see naine on hakkama saanud…

Neile, kel nii pikka mälulinti pole, annab sellest diapasoonist ja näitejõust ehk veidigi aimu “Evergreen-show”.

Olin siis 16, kui punapea ilmus. Veidi rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kohtusime esmakordselt ja olime äkitselt abielus. Kinolinal. Lavalaudadel oleme abielus olnud õige mitu korda. Ja peaaegu alati mitte kõige õnnelikumal moel — lahutatud, ebaklapis, tüliohtralt ja mul on koguni tegemist olnud meheks lõigatud abikaasaga… Ühes viimases kaua laval püsinud etenduses pakub lõpp küll lootuse, et “neist saab ilus paar”. Omakorda annab see lootust, et ehk mängime tulevikus veel õnnelikku vanapaarikest. Või mine sa tea — veel ühte õnnetut paari, kus mina mängiksin vahest Leedi Macbethi…

No-noh, teatri-ilm on heitlik ja kummaline küll, aga kui küsida parem: kes on Ita Ever? Usun vastavat — kokteil. Retsept: pirakas pokaal, rohkesti Ó ampanjat, teelusikas sinepit, mokatassi täis kogel-mogelit, rjumka absoluut vodkat, rikkalikult naerugaasi tahkel, vedelal ja gaasilisel kujul võrdsetes osades, supilusikas paukpadruneid paneerituna sidrunipipras ja tingimata nii-palju-kui-mahub käpikuisse kootud päikest… “Aga laval?” küsite. Vastan. Kokteil, retsept vt ülal, komponentide kogus vastavalt vajadusele varieeruv.

Meeldejätmiseks: kokteili koostaja on silmas pidanud olulist tõika, et Ita Ever pole kunagi, mitte ilmaski igav. Ei laval ega elus. Ei eales!

AARNE ÜKSKÜLA

ENE PAAVER:
MUUTUNUD ON KÕIK, KUID MUUTUNUD POLE MIDAGI

Ita Everi ligi 50-aastane tööpäev Eesti Draamateatri laval teeb järelemõtleja lausa sõnatuks. Milline sümboolne rida — GITISe tudengi 1953. aasta diplomietendusest kuni 2001. aasta grand old lady rollini ehk tütarlaps Varjast Konstantin Simonovi näidendis “Noormees meie linnast” nimiosani Shakespeare’i “Kuningas Learis”! Üle poole Eesti Draamateatri ajaloost — aga ka terve epohh eesti kultuuriloost, Eesti enese ajaloost.

Ja ometi laenaksin sõnad kriitik Sven Karja “Leari”-arvustusest: muutunud on kõik, kuid muutunud pole midagi. Teine aeg, teine riik, teistmoodi teatritegemine, vanus, elu- ja lavakogemus, mitme põlvkonna jagu nooremad kolleegid. Aga Everi essents on sama, näib täna mulle, kui loen aastate jooksul Everi rollidest kirjutatud kriitikat.

Kui paljude omaaegsete lootuste ja annete kõrghetk on jäänudki ainult noorusvärskuse laineharja, omasse aega ja mängulaadi, mõnesse tähtrolli, — Everi aeg aga aina kestab!? Mitte lihtsalt kaasasolijana, vaid ikka keskpunktina! Hädavajalikuna, justkui kulumatuna, äravahetamatu iseendana — ja alati tänapäevasena!

Lehvivate ideoloogialippude varjus tabasid olemuslikku juba kõige esimesed arvustused. Sädelus ja temperament, vintskus ja haare, ajatu sarm — ühisjooned tütarlaps Varjas ja kuningas Learis, rääkimata loendamatutest vahepealsetest rollidest, Kattrinist, MaÓ ast, Miilist, Isoldest, Metsamoorist, Sundströmi Idast või Vanast Teepakist…

Sergei armastatuks on noor näitleja Varja (Ita Ever). Eriti suure elamuse jätab Everi mäng 2. ja 3. vaatuses, kus näeme Varja muret, rahutust ja valu, aga ka tema suurt õnne kohtumisel Sergeiga. — Palju rõõmustavat on 1. ja 3. pildi elurõõmsas, vallatus Varjas. Noorel näitlejal tuleks aga siin katsuda vältida kohatisi ülepakkumisi, temperamendi ja sädelemisega liialdamist.

Ardi Liives. “Noormees meie linnast”. Esietendus V. Kingissepa nim Tallinna Riiklikus Draamateatris. “Õhtuleht” 2. IX 1953.

Rõõmustas ka Ita Ever Suzanne’ina. Suzanne on, nagu Stanislavski tabavalt märgib, “Figaro seelikus”. Lõbusalt ja kergelt teostas Ever Suzanne’i osa. Oma vaenlase vastu oli tema Suzanne salvavalt terav ja kogu aja valvas, armsama Figaro vastu kelmikalt ülemeelik, krahvinnale osav ja leidlik abiline, rohkem sõbranna kui teenija. Kogu aja oli ta liikuv ja löögivalmis, tuues endaga alati lavale kaasa toreda komöödialiku õhkkonna.

Huko Lumet. Kangelaseks on rahvas. “Figaro pulm” V. Kingissepa nim TR Draamateatris. “Sirp ja Vasar” 9. X 1953.

Lenotška on Rozovi tavalisest pehmest maneerist veidi erinevalt kirjutatud — kurjema sulega, küllalt eredalt ja teravdatult, muutudes omamoodi tüüpkujuks. Sellisena mängib teda ka I. Ever, mängib silmapaistva meisterlikkusega. Everi loodud kuju on mitmekülgne — meenutagem kas või ta intonatsioonide laia amplituudi, võrrelgem Lenotška kudrutamist Fedjaga leppimisel ja ta võigast röögatust lauale aetud tindi nägemisel. Näitleja oskab väga hästi esile tõsta Lenotška sarmi, ta naiselikku võlu, mis armastaja silmis võib pehmendada ja varjatagi halbu jooni.

Lea Tormis. Rozovi “Rõõmu otsinguil”. “Noorte Hääl” 13. XII 1958.

Huvitavalt mängib Catherine’i osa Ita Ever, kes viimasel ajal üllatab vaatajaid oma ande üha uute tahkude avastamisega. Tema Catherine on paras segu itaallanna temperamendist ja vahetust südamlikkusest ning Ameerika suurlinna agulitüdruku trotsist, jultumusest ja edevusest. Osa psühholoogilise joonise selguse kõrval rõõmustab vaatajat ka plastilise joonise täpsus ja värskus.

Sergei Levin. “Vaade sillalt”. A. Milleri näidend V. Kingissepa nim TRA Draamateatris. “Õhtuleht” 7. II 1959.

On muidugi väga raske langetada mingit otsust, kuid mulle tundub, et Ita Ever kuulub nende näitlejate kilda, kes oskavad erilise selgusega lugeda allteksti ja seda vaatajaile hästi selgeks mängida.

Ema ja tütar, Anna Firling ja Kattrin jäävad arvatavasti Nõukogude Eesti teatri ajalukku… Siin tõestas Ita Ever veel kord oma suurt küpsust ja erakordset andekust, seda enam, et Kattrini näol on tegemist kurttummaga! Need, kes teatritööd tunnevad, teavad, et näitleja esimeseks ja peamiseks relvaks laval on sõna. Võtke draamanäitlejalt see relv ära ja öelge — mängi! Ita Ever aga tuli ka sellega suurepäraselt toime. Tema kurttumm Kattrin on ilmekam, nüansi- ja alltekstirikkam kui mõne teise näitleja tekstiga osa. Kattrinist räägitakse selles näidendis vähe, tema endaga veel vähem, tema aga — räägib kogu saaliga. Ta teeb seda kehaga, silmadega, mõne üksiku spontaanse hüüatusega ja meile saab jäägitult selgeks tema lapselik-lihtne sisemaailm.

Paul Kilgas. Ita, Diana ja Kattrin. “Noorte Hääl” 16. II 1963.

Ausalt öelda kumises juba esietendusele minnes peas lause, millega mõtlesin siinset kirjatükki alustada: muutunud pole midagi, kuid muutunud on kõik.

Pärast etendust selgus, et titel tuleb pöörata teine ots: muutunud on kõik, kuid tegelikult mitte midagi. Sest juba Everi Leari esimene nähtavale ilmumine mõjub sedavõrd loomuliku ja loogilisena, et summutab kõik kahtlevad hääled seesuguste “kahtlaste” eksperimentide suhtes.

Lisaks paljuräägitud jõule, haardele ja mastaapsusele on temas mingit aprioorset “learilikkust” (mida iganes selle all ka mõista!). Mistõttu näib loomulik, et seesuguse kuninga kuningaks-olemist pole vaja kunstlikult rõhutada ega halli juustevõra papist krooniga dekoreerida.

Sven Karja. Pedajase avalöök Shakespeare’i formaadis (“Kuningas Lear”). “Postimees” 12. II 2001.

Draamateatri “Kuningas Learist” sai esietenduse eel märkimisväärne meediasündmus. Eelkõige seetõttu, et vana ja võimsat kuningat mängib eesti teatri grand old lady Ita Ever.

Lavastaja Priit Pedajase tavatu ja vastutusrikas peaosalise valik leidis laval väärilise põhjenduse. Everi kuningas Lear on väärikas ja võimukas, kuninglikult suurejooneline ja narrilt väeti. Mis peatähtis — kordagi ei teki küsimus, miks mängib seda rolli naine. Bioloogilisel sool pole siin vähimatki tähtsust. Oluline on, mida inimene läbi elab, kuidas ta reageerib pöörase kiirusega mäest alla veerevale elule. Ja siin peitubki Everi Leari tuum — ta on murdumatu. Ka hulluna tormi käes ägades säilib tema kuninglikkus ja isiksuse mastaap.

Kadi Herkül. Narrid vihmas (“Kuningas Lear”). “Eesti Päevaleht” 12. II 2001.

REET NEIMAR:

Ita Ever on eesti kõige tuntum näitleja. Juba ammu. Ja rahva hulgas. Teatripublikust muidugi rääkimata. Igaüks meist teab tema häält ja intonatsiooni, kujutab ette tema rühti, peapööret, tarka pilku ja kelmikat naeratust. Me teame, kuidas ta vaatab, kuidas vaikib ja kuulab. Primadonna selle sõna algses tähenduses. Eesti lava esimene daam on osutunud aga topeltpõhjaga mängutoosiks.

Esinäitlejanna klassikalisele positsioonile viitavad rollid on tulnud ja läinud — “Fausti” Margaretast “Hamleti” Gertrudini, kui aga õige norivaks minna, siis isegi Koidulast ema C seni — sügavamat jälge jätmata. See-eest kohe tulevad silme ette langetõbine räsitud ullike Izolda (“Pühajärv”, Grigori Kromanov, 1971) ja nurgeliselt käbe põline talunaine, ülikentsakas Miili (“Tants aurukatla ümber”, Voldemar Panso, 1973). Kaval säde silmis, lustib meie mälestustes koos Juhan Viidinguga mõnusalt groteskne kõrtsipidaja mrs Hitchcock (“Seersant Musgrave’i tants”, Mikk Mikiver, 1974) ning Adolf Ò apiro “Elavas laibas” (1980) kõnnib aristokraatlikult mõõdetult, vaoshoitult, kuid närveerides, murelikult edasi-tagasi Liisa ema Anna Pavlovna, iga mõte ja meeleolu nähtaval. Kusagilt hüppab välja üldrahvalikult tuntud Metsamoor (“Nukitsamees”, Tallinnfilm, Helle Karis, 1981), rahamaitse suus, ja mööda pöördlava liigub kummalise sujuv-terava sammuga kiilaspäine daam mustas frakis, must silinder käes, suur rõngas kõrvas, pahelisus ja kurjus pilgus, saatuslik võidukus perfektses kehaplastikas (“Inimese elu”, Ago-Endrik Kerge, 1980).

Mis see siis on? Muutuva värvigamma ja rollijoonisega pidevalt moonduv näitleja. Eesti lava üks väheseid (haruldasi!) groteskisoonega naisi. Nii et hoopis karakternäitleja? Polegi kangelanna tüüpi? Aga kust me siis üldse mäletame, kuidas see kauni häälega sirgeselgne naine vaatab, kuulab, mõtleb ja muretseb? Me ju teame ka seda, kuidas ta koketeerib, ironiseerib, valu tunneb, armastab, lohutab… Muidugi, sest on ju olnud “Pimeda mehe” (Ben Drui, 1962) siiras, heatahtlik Diana, “Taifuuni” (Andres Särev, 1959) reedetud kättemaksja Fan (tema oli koguni hiinlanna!), “Inimese ja inimese” (Voldemar Panso, 1972) rahulik ja kindel eesti pereema Maret… Ja eelkõige mäletatakse loomulikult “Mehe, naise ja kontserdi” (Voldemar Panso, 1972) Marie’d, seda elegantses valges pluusis tarka, võluvat, tasakaalukat daami, kelle kavalaid, iroonilisi, mitmekihilisi dialooge Tõnu Aava ja Eino Baskiniga on nautinud küll pool eesti rahvast. (Lavastuse pikk eluiga pluss TV-salvestuse arvukad kordused!)

Ever on mänginud nii sisse- kui ka väljapoole elavaid naisi: saladuslikku, oma sisepingeid varjavat Mary Tyrone’it (“Pikk päevatee kaob öösse”, Mikk Mikiver, 1974) ja lõputult kõnelevat, joviaalset Sundströmi Idat (”Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime…”, Priit Pedajas, 1999), nii täiesti tumma Kattrinit (“Ema Courage ja tema lapsed”, Ilmar Tammur, 1962) kui ka lõputu logorröaga Polkovniku leske (Mikk Mikiver, 1982). TÓ ehhovi “Ivanovis” on ta olnud meeldejääv küll traagilise saatusega Sarrana (Maria Knebel, 1971), küll koomilistes toonides Zuzuukesena (Elmo Nüganen, 1992). Heas näitlejas peituvate võimaluste vikerkaar.

Aga meistriteosed sünnivad siis, kui õnnestub liita ilus ja inetu, traagiline ja koomiline, sisetõde ja selle väljenduse ootamatus. Milliste sõnadega saaks kirjeldada “Kolme õe” (Adolf Ò apiro, 1973) MaÓ a ebainimlikku häälitsust lahkumisel VerÓ ininist, MaÓ a jubedat röögatust ja klammerdumist armastatud mehe külge? Kuidas fikseerida ajalukku “Pilvede värvide” (Mikk Mikiver, 1983) lõpp — asjalikult põrandariiet kohendava ema nutvat naeru (naervat nuttu?)… Need hetked on loomingu kulminatsioon. Katarsise võimalus igale vaatajale. “Pilvede värvidel” oli neid kaasaelajaid eriti palju. Everi küpse ea tipp, ema Anna roll, oli seejuures välistegevuselt niisama napp, puhas ja karge, nagu oli näitlejanna noorpõlves suurt tähelepanu pälvinud “Ema Courage’i” tumm tüdruk Kattrin. Täpne, täidetud sisetegevus oli aga mõlemas pidevalt jälgitav ja viis tõusuteed vapustava finaali-elamuseni.

Kuidas jääb siis selle topeltpõhjaga? Näib, et Everil on mitu mängukanalit?

Lapsena nägin eesti filmi “Andruse õnn” (1955), sealt jäi kõige põnevamana silma üks moeka soenguga hoogne ja reibas noor naine kõrvalosas (miks teda küll nii vähe näidati? küsis lapsvaataja), kellest kuidagi aru ei saanud, oli ta hea või paha. Kordusvaatamisel selgus, et midagi paha ta tõesti ei teinud, üliõpilane oli — aga miks ta mõjus nii ohtlikult, mõistatuslikult? Ja miks peategelane ometi s e l l e  neiu vastu huvi ei tundnud? Kümneaastane vaataja ei teadnud veel sõnade “sarm” ja “seksapiilsus” tähendust. Näitleja nime jätsin esmakordselt tiitritest meelde — Ita Ever.

Mõne aasta pärast, suurema koolitüdrukuna lugesin lehtedest, et Draamateatris mängib Ita Ever Rozovi näidendis “Rõõmu otsinguil” (Arvo Kruusement, 1958) suurepäraselt väikekodanlast. Mis on väikekodanlane? Sain aru, et midagi paha. Kuna Ita Everi nimi oli meelde jäänud, tuli teatrisse minna. Etendusel taipasin küll, miks see LenotÓ ka oma hasartse mööblijahi ja asjadearmastusega oli põlguse ära teeninud, kuid… ma siiski mõistsin teda. Tema ümber oli energiaväli, ta soovis oma kodu luua, tajusin tahtejõudu ja mingit sõnulseletamatut õiget perspektiivi. Everi mängus võib miinus olla pluss ja iga pluss — miinus. Kui siis Milleri “Vaade sillalt” (Mai Mering, 1958) Catherine mustade lokkide ja seeliku lehvides kohale lendas, oli see itaalia temperamendiga olend kindlalt pärit mulle võõrast, salapärasest, keerulisest maailmast, mille nimeks arvasin olevat — välismaa. Tookord ei teadnud 13-aastane vaataja veel, et pigem keerulisest maailmast nimega ELU.

Nagu selgub, on Everi parimad osad olnud pärit XX sajandi draamast või komöödiast. Varasemat klassikat on ta sattunud mängima vähe, ja see pole kujunenud tema jaoks kuldseks teeks. Või peab siis sündima mingi nihestus (nagu juhtus kummalise Maja Rubekiga — “Kui me surnud ärkame”, Mikk Mikiver, 1976) või stilisatsioon (hele mälestus Lemminkäise emast — “Kalevala”, Paavo Liski, 1980), muidu jääb suursugune tee selle suursuguse rühi ja hääle omaniku puhul liiga uhkelt-üheselt õõnsaks ja abstraktseks, veretuks.

Sada korda rohkem eelistan tema mañoorset-murelikku stoilisust telelavastusest “Viimane suvi” (1987; koos Rein Areniga) ja minoorset-murelikku stoilisust telelavastusest “Tema Majesteet Komödiant” (1983; Jüri Järveti surematu Käbirlinski kõrval). Ühes on maitseainena sees vallutavat energiat, ulakust, intrigeerivat huligaansust silmanurgas. Teises — tumma Kattrini ja ema Anna alandlikku sisemist väärikust, vaikselt välja kannatatud valu ja leppimist kurva tõega. Ja väljendusviisi askeetlikkust, tunnetuse täpsust. Mul on hea meel, et need kaks osa alles (lindis) on.

Muidugi on Everi pärast rõõmuga vaadatud ka “Piparkoogileedit” ja “Saateviga”, “Kolme pikka naist” ja “Silme ees läheb mustaks”. Ja kõike muud. Ent teatrisõber on alati teadnud, mis on Ita Everi õige mõõt — mängujulgus, mis avab lavastaja kaasabil “alateadvuse väravad”. Alles siis, kui see on juhtunud, algab seal, värava taga, r o h e l i s e l  mänguväljal LOOMING, mis on tegelikult kindlustanud Ita Everile vaatajate püsiarmastuse. Elu lõpuni. Ja sajakordselt teenitult.

ELMO NÜGANEN:

On üks haruldane liik inimesi, kellega kokku puutudes vallandub sinus midagi ja sa tunned end äkki näiteks musikaalsena. See tuleb selle inimese kaasasündinud musikaalsusest. Muusika elab tema sees, otsides väljapääsu, ja nii pillabki ta loomuliku enesestmõistetavusega musikaalsust küll vasakule, küll paremale, nakatades sellega kõiki ümbritsevaid inimesi. Selline on minu jaoks ka Ita Ever. Tema iseenesestmõistetav professionaalsus on nakatav ja vaimustav. Mul on kahju, et me ei tööta ühes teatris.

LAINE MÄGI:

Mäletan, mingil proovivaheajal kui Shakespear’i “Kuningas Leari” tegime mainis keegi kolleegidest, et: noh teie olete ju tragöödianäitlejad ja meie komöödiategijad. Ita Ever poetas selle peale: “Mis tragöödia või komöödia?! Mina tahan armastust mängida. Suurt, tõelist armastust. Mulle meeldib armastust, igasugust armastust mängida!” Learina mängib Ita ju ka armastust. Pealtnäha on see Everi puhul justkui üllatav. Tegelikult on see teema, mille üle võiksid mõtiskleda nii lavastajad kui kriitikud.

Eile oli meil Leari etendus (märts 2001 - toimetaja) ja Ita unustas ühe teksti ära. See juhtus stseenis, kui mina kui Leari teine tütar tahan ta oma lossist välja visata ja ütlen talle: Oo, kas mullegi saab osaks vihasööst! Ja ta peab hakkama rääkima värsis, et sina oled ju tubli tüdruk, sina mind ei hülge.. Aga Ita: oh, sa oled nii tubli, nii tore, nii hea, nii armas… ja siis sai kuskilt värsi peale tagasi. Aga mul õnneks tuli tekst: Söör aitab vigurdamisest, minge asja juurde! Ja siis selle peale tegi Ita mulle silma. Ja mina loll vastasin talle ning otse publikusse! Tegelikult meie sees oli hästi hea, mõnus naer. Vaadates teksti, on see tegelikult julm stseen: mina Leari tütrena viskan ta ju ukse taha! Aga laval oli see omamoodi naljakas kogemus, mis tegelikult kuulub lavapartnerluse juurde - saada huumoriga, üksteise toetamisega üle mingitest apsudest. Ise otsis ta pärast seda stseeni mu üles: kus see Laine on, mis meil juhtus, mul pole kunagi see stseen meelest läinud?! Ja tõesti, see stseen on meil alati briljantne. Aga näed, tuleb seda ette teatris. Kuigi ma ei arva, et publik peaks niisugustest asjadest teadma. Ita ise on partnerina väga paindlik ja toetav, kui vastasmängijal võiks mingi apsakas ette tulla.

Ita Everi vormispüsimine on ime. Kui ise vahel juba 40selt mõtlen, et enam ei jõua, siis on Ita näitlejavorm lihtsalt vapustav. Eks see pea puhkuse, lõõgastuse, trenni kaudu käima. Olen teatris juba 20 aastat töötanud ning kui ennast Ita olukorda panna, kes on teatris töötanud juba 1953.aastast peale GITIS-e lõpetamist, siis mind ootaks ees justkui veel 30 aastat. Seda ei kujuta ette: kas ma pean vastu, suudan vormis püsida! Seda imetlusväärsem on Ita Everi võime end vormis hoida,hoolimata ka kehvadest aegadest, kus tõsiseltvõetavat tööd on vähe olnud.

Kui Ita mingi ideega proovis välja tuleb, on see ettevalmistatud, sel on põhi, taust taga. Imestatakse, et kuidas Ita on niisuguse, peaagu et askeetliku hoiaku Learis kätte saanud. Et Ever on pigem särav koomilise soonega talent. Aga mulle tundub, et see kuninglik hoiak, väärikus, õhelt poolt kõrkus ja teisalt inimlikkus - see kõik on Everil ju olemas. Ta on elus lõbus, isikupäraselt mõnusa huumoriga, aga tegelikult läbi selle jõuabki ta õige tunnetuseni. Vahel proovis viskab ta meelega mõne vimka sisse või naudib mõnda naudib mõnda talle väga omast-tuntud tonaalsust, aga selle kaudu ta justkui otsib teed oma tegelaskuju juurde.

Ita ei käitu kunagi staar. Kunagi ma mõtlesin, Itat veel tundmata, et mis temal viga: ta tuleb proovi või lavale ja lihtsalt mängib! Nüüd, kus olen temaga juba mitmeid lavastusi koos teinud, on olen aru saanud, et Ita tahab ja julgeb proovida igasugu ideid, enne kui ta kinnistab kokkuleppel lavastajaga variandi, mida hakatakse lihvima. Ita on hirmus suur proovija ja see nagu ärgitab, innustab ja kohustab kogu truppi proovima. Ise mõtlen vahel: noh, lagi on käes, nii teengi! Ja siis näen: Ita muudkui otsib, katsetab, pakub välja ja see on nii huvitav. Pole Ita Everilgi lihtne: ükskõik kui palju kogemusi ja lava-aastaid näitlejal on, kõik algab ikkagi nullist. Ja minu meelest on see ka ainuvõimalik lähenemine uuele rollile. Ita võiks ju varrukast puistata vanu nippe, aga ta alustab nullist. Aga see ei tähendaks, et Ita poleks nõudlik (iseenda suhtes on ta seda nagunii). Ent kui ta lavastaja nägemusega ei nõustu või pole selles selgust saanud, ootab ta lavastajalt väga põhjendatud selgitust. Vahel on tema vaidlused-jutuajamised lavastajaga ülimalt sisukad ja loomingulised: eriti kui Ital on lavastajana väärikas vastane. Samas on Ita väga tähelepanelik lavastajate märkuste suhtes: ta arvestab ja teostab seda.

TAAVI TEPLENKOV:

Ma arvan, et minu sõnavarasse tuli sõnapaar “Ita Ever” enne kui sõna “teater”. Ita Ever on midagi põhjapanevat, jäävat, ta on kogu aeg olnud, ja … jääb ka. Näitlejanna sünonüüm.

Muidugi, Draamateatri seinte vahel, kui temaga koridoris kokku satud, ei mõju Ita Ever legendina. Aga ma olen tähele pannud, et paljud vanemad näitlejad teda endiselt teietavad.

Olen ka mõelnud, kuidas mina Ita poole pöördun. Aga ma vist ei olegi temaga nii palju väljaspool lava või proovisaali suhelnud, üldse ju suheldakse väljaspool tööd vähe. Aga torkab küll silma, kui keegi talle proovis ootamatult “teie” ütleb. Ma arvan, et olen talle ikka paar korda “sina” öelnud.

Ita ei ole kauge ja eemalolev suurus. Ta ei ole semu, äratab aukartust, aga mõjub samas lähedasena, sõbralikuna. Ta ongi sõbralik.

Ita võluv omapära peitub selles, et ta on üks neid harvu näitlejaid, kes täiesti avalikult laval naerab — kui midagi sassi läheb või tal lihtsalt naerutuju tuleb, keerab Ita vaatajale selja ja naerab, näitab võib olla veel keelt ka ja teeb kaasnäitlejatele grimasse. See justkui lähendab.

On ju olemas termin “vana kooli näitleja”, aga Ita pigem siiski ei kuulu nende hulka — ta on võimeline ja nõus tegema laval peadpööritavaid asju, imeasju. Kas või “Learis” vees mängimine. See ei ole ju nii tavaline, et mängime terve vaatuse jalgupidi vees.

Teisest küljest ta võib olla ei usalda lavastajat, nii palju nagu võiks. Aga eks temal on kogemusi rohkem kui enamikul lavastajatest.

Mina ei tea, mis määrab selle, kas näitleja jääb teatris püsima või kaob, lahustub. Ma usun, et inimene ise. Kõigega, mis temas on, mitte ainult andega. Läbilöögivõimega. See on üks ja ainulaadne inimene, see määrabki.

“Kui me Moondsundi Vasseliga pähkleid kauplesime” on ilmselt suurim töö, mida tehes olen Itaga kokku puutunud. Mind vaimustas tohutu jõud ja võimsus, mis temas peitub.

Muidugi on näitlejad rõõmsameelsemad ja lapselikumad kui nende tavalised põlvkonnakaaslased. Ja kui Ita ikka lustima hakkab… Muidu ei saakski ju näitleja olla. Vähemalt selles vanuses enam mitte.

Paar korda on Ita mind ära ehmatanud ka. Kui ta on kuri olnud. Aga siis ka põhjendatult kuri. Olen proovisaali ukse taga tajunud, et ma ei julge sisse minna, Ita on sees kuri. Sel hetkel oli ta kuri ühe noore lavastaja peale, kes oli käitunud ebaeetiliselt.

Partneri juures on vist kõige tähtsam klapp. Et tema võtab vastu selle, mida sina pakud, ja pakub sulle asju, mida sa oled võimeline vastu võtma. Ita on kindlasti hea partner, väga hea partner.

Üks tihedam kokkupuude Itaga oli siis, kui õppisin sisse lavastusse “Kolm pikka naist”. Tal oli seal monoloog, mida ta rääkis otse mulle silma sisse. See oli alati väga … mõjus. Ega ma ei suutnud talle eriti pikalt silma vaadata, kui ta mind noomis, keerasin ikka pilgu maha.

Ita kõrval laval seistes tekib aeg-ajalt küll see arusaamine — kus ma nüüd olen. Lülitad ennast hetkeks välja ja taipad, et siin ma nüüd seisan: Draamateatri laval, Ita Everi kõrval. Ma ei usu, et ma sellest lapsepõlves unistanud oleksin, aga kui keegi oleks öelnud, et see nii on, siis ma poleks uskunud.

PRIIT PEDAJAS:

Esmapilgul võiks arvata, et eelkõige on Ita Ever karakternäitleja. Tundub, et ise peab ta ennast selleks ka. Loomulikult on Ita karakternäitleja selle sõna kõige paremas tähenduses. Aga see, mida mina temas väga hindan, see on tema väga hea huumorimeel. Ega neid näitlejaid ju hirmpalju ole, kes mõistavad nalja teha.

Mis mind ikka ja jälle rabab, on Ita Everi oskus iseseisvalt tööd teha. Tegelikult näeb ta tõenäoliselt küllalt palju vaeva, et olla prooviks ettevalmistatud. Kuid ma näen seda: Ita on prooviks valmis. Mõneti on seda veider rõhutada. On ju näitleja valmisolek iseenesestmõistetav. Ometigi pole see alati nii tänaste noorema põlve näitlejate puhul; nende probleemid tekivad just sellest, et puudub valmisolek, tahe iseseisvalt töötada. Ita puhul võin alati kindel olla: tal pole kunagi mingit probleemi teksti pähesaamise või mõtte edasiandmisega, kuuldavusest ma ei räägigi. Just seetõttu on Ita võimeline mängima ka väga-väga kiiresti.

Olen koos Itaga teinud suure tekstimahuga ja üpris keerulisi rolle: “Kolmes pikas naises”, “Moondsundi Vasselis”, nüüd viimati “Kuningas Learis”. Olen tähele pannud, et kui Ital pole õhtul etendust, siis tuleb ta hommikul proovi väga rahulikult ja hea ettevalmistusega. Aga kui tal on õhtul olnud etendus, tajun järgmisel hommikul, et Ita on pisut närviline ja peaasjalikult just seetõttu, et ta pole saanud piisavalt prooviks valmistuda. See on ka arusaadav, et proovi ja etenduse vahel polegi võimalik mingit tööd teha, pole ka mõtet, sest enne õhtust etendust peab ju ka puhkama. Aga kui Ital on aega olnud, siis on lihtsalt lust temaga proovi teha.

Ita juures meeldib kõige enam see, et ta on julge riskima, katsetama. Piisavalt kaua teatris olnud näitlejal (ma ei räägi ainult Itast, vaid ka noorematest), kes on väga palju mänginud, tekivad paratamatult oma stambid. Eks näitleja ise ole sellest ka mingis mõttes teadlik. Aga Ital jätkub tahtmist, jõudu ja energiat katsetada uusi toone ja võimalusi. Ta ju tunneb ennast väga hästi: kui palju ta siiski on peaaegu poole sajandi jooksul mänginud! Meil on sellest viimasel ajal ka temaga juttu olnud, Ita märkab, et see noot või toon on sellest või teisest rollist. Aga kõigest kokku sünnib ikkagi iseseisev tervik. See, et ta on alati valmis kaasa tulema, on ütlemata vahva. Väga sümpaatne. Rääkimata sellest, millises hiilgavas töövormis ta on. Näitleja peab ju olema vormis ja valmis kogu aeg. Ent Ita on lisaks kõigele alati valmis uuesti otsast alustama.

Muidugi, alati pole lihtne ei temal ega ka lavastajatel. Ita nõudmised enese vastu on suured. Vahel on ta väga enesekriitiline. Kui tegime Albee “Kolme pikka naist”, siis alguses oli Ita pisut tõrges: ta pidas näidendit liiga tõsiseks, võib-olla ka targutavaks ning kahtles, kes seda küll vaatama hakkab. Nüüd oleme juba sada etendust mänginud. Ja ma saan aru, mida ta kartis. On ju selge, et Ita ülimalt hea koomilise soonega karakternäitlejana pisut pelgas nagu näitlejad ikka, kas publik võtab lavastuse vastu, kas publik tuleb. Kõigile ju meeldib mängida komöödiat täissaalile. Kui lavastus pole menukas, siis mõjub see näitlejaile ja nende mängule nii või teisiti. Väga pikka aega olid ju meie teatrisaalid alati täis. Kui mõelda Ita teatriteele Draamateatris ja neilegi, kes pole töötanud väljaspool Tallinna, siis on mõistetav, et pealinna näitlejad ei oska alati kohaneda olukorraga, kus tuleb mängida pooltühjale või tühjale saalile. Mäletan, kui me mängisime omal ajal “Ugalas” Jaan Toominga lavastusi “Rahva sõda” või “Põhjas”, siis oli üsna tavaline, et meid vaatas ainult 200 inimest. Ent me ei andnud mitte grammi ka alla. Need olid toona väga head etendused. Aga mängida komöödiat pooltühjale saalile — ega see just ei innusta! Nüri töö. Tõenäoliselt Ita väga hästi tajub seda ja pisut ka pelgab. Mis on vägagi mõistetav.

Veel Itast proovis. Panin just “Kuningas Leari” tehes tähele, et Ita kirjutab märkusi üles, teeb proovis märkmeid. Nii et kui tal on olnud aega prooviks valmistuda ja me ise ka täpselt teame, millist stseeni või osa järgmises proovis teeme, ning selle kohta on eelnevalt ka märkusi tehtud, siis on Ita see, kes igal juhul proovib neid märkusi arvestada. See on suur asi. Panso ütles ju omal ajal näitlejatele: kui te tahate lavastajat hulluks ajada, siis jätke ta märkused realiseerimata!

Veel üks asi, mida olen Ita puhul imetlenud. Kui kaua on ta vastu pidanud Eesti Draamateatris! Mõelda vaid, ta on seal 1953. aastast. Keda kõiki ta seal näinud ei ole ja mida pidanud üle elama! Kusjuures — igasuguseid konfliktsituatsioone on seal olnud eile, on täna ja arvatavasti (paraku!) tuleb veelgi. Nende eest vist ei pääse. Aga Ita pole kunagi esil, kui teatris tekivad mingid vastuolud: olen täheldanud lärmi igalt poolt mujalt, aga mitte kunagi Ita kandist. Ja see on ju hea ja tark otsus. Igat laadi suur või väike konflikt paneb sellest osa võtnutele pitseri kauaks ajaks. Kui teatris tekib kriisiolukord, siis ei lahene see kunagi kergelt: et vahetame nüüd juhtkonna ära ja kõik läheb kohe paika. Iga trupp põeb teatri kriisi kaua, see meenutab ja annab endast tunda veel pikka aega. Ja see raiskab inimesi. Mul on tunne, et Ita pole ennast niisuguste asjade peale raisanud. Muidugi ei tea ma Ita ja Draamateatri varasemaid aegu, võib-olla keegi ütleb, et ajan rumalat juttu. Aga oletan, et see on kindlasti üks põhjus, mis seletab Ita püsivust Draamateatris ja tänu millele me näeme seda säravat, sädelevat Itat, seda, keda inimesed armastavad ja ootavad. Ehkki esimesele kohale tuleb siiski asetada truudus: küllap on Ita ikka ise ka tahtnud selles teatris töötada. Imetlusväärne!

Noorena elab näitleja teatris aktiivset seltsielu. Seda on ka Ita elanud, niipalju kui olen temalt kuulnud. Nüüd Ita nii palju otsesest seltsielust osa ei võta. Aga igal juhul ei teki mul tema suhtes muljet või tunnet, mida mul mõne puhul teatris on tekkinud — et näitleja just nagu distantseeriks ennast trupist või ei kuulu sinna truppi. Ita kuulub Draamateatri truppi ihu ja hingega. Ei jää niisugust muljet, et ta hoiab kõrvale või teda ei ole selles trupis või et ta peab ennast kuidagi paremaks. Ja see on tähelepanuväärne.

Ita kuulub nende suurte ja andekate näitlejate hulka, kes võivad igapäevases elus olla üsna tagasihoidlikud ja märkamatudki, aga eriliselt särama hakkavad just laval. Selleks ju näitlejad ongi. Heita näitlejale ette, et ta pole üht või teist raamatut lugenud, et ta pole tark, kahelda tema intelligentsuses või veel midagi tobedat, on erakordselt rumal ja vale. Näitleja vahend on olemuslikult hoopis teine kui õpitud raamatutarkus. Näitleja tarkus ilmneb laval — kui ta mängib hinge ja ihuga ning puudutab midagi olemuslikku. Näitleja instrument on tema hing ja keha.

Ita vormisolekut imetletakse ikka ja jälle. Imetleme ka meie, teatris. Võin vaid oletada, kuidas ta on ennast vormis hoida suutnud. Oleme tulnud Panso koolist, mille üks põhitõde ütleb: oluline on valmisolek, näitlejana pead sa alati olema valmis töösse minema. Mis tähendab ju seda, et õnneks on meil näitlejaid, kes oskavad enda eest hoolitseda teadmisega, et nad on alati valmis ja hoiavad oma vaimu värske. Ital on ju olnud aegu, kus tal pole olnud eriti palju väärilist tööd. Aga ikka on ta ennast vormis hoidnud. Ta ei lase ennast lõdvaks, ei lähe rooste. See ei tähenda, et ta peaks nüüd ilmtingimata mingit stuudiotööd tegema. On ilmselt olemas ka muid vahendeid, ja tõenäoliselt on Ita need asjad ise üles leidnud. Kuidas ta muidu saakski: enamik rolle, mis ta on oma lavaelu jooksul teinud, on olnud ikka väga tekstimahukad. Ta on võimeline need läbi töötama, olema alati hiilgavas löögivormis, vaatamata pausidele ja madalseisudele. See on imetlusväärne oskus.

Kui Ita Ever on trupis, siis olen märganud, et õhkkond on alati terve ja hea.