ANDRES LAASIK
KUI MISKI TAANI RIIGIS POLE MÄDA...

“Hamletit” on peetud maailma esinäidendiks ja ajastu näidendiks. Hea “Hamleti” lavastus talletab endas ajastu suurimad vastuolud. Calderóni “Elu on unenägu” on otsekui romaani rahvaste “Hamlet”. Ka see on ajastu näidend ja ka selle lavastamisel on võimalik tuua lavale ajastu vaimu. Nüüd on mõlemad pärlid Eesti laval ja mõlema puhul on näha koitva heaoluühiskonna vaikelu ja mõttelaiskust. Ajastu tragöödiat ei ole või see kõlab õõnsalt.

Elmo Nüganeni lavastatud “Hamletis” ei kõla väljendite “aeg liigestest on lahti” ja “miski on mäda Taani riigis” tagant mingit kaugele ulatuvat ühiskondlikku tähendust. Taani riigis ei ole mitte midagi häda. Kuningas Claudius on mühakas mees, justkui autobaasi tüüri juurest võimu tippu pääsenud koonderakondlane, kes lahke mehena sallib mõõdukat korruptsiooni. Peab ise pidu ja laseb teistel pidada. On külluse aeg. Ja tema valitsuse all võib hädapärast elada küll. Vana Hamleti tapmine ja võimu seaduslikkus on kauged ja udused probleemid, milles ei ole ähvardust. Ähvardavusest on ilma jäetud ka Fortinbrase väed ja välispoliitilised salasepitsused. Viimased on näitemängus seotud just vana Hamleti lahkumisega suurest välispoliitikast.

“Elu on unenägu” Ingo Normeti tõlgenduses ei hooli kuigi järjekindlalt jumala ja inimeste seadustest ning neist tulenevatest hinnangutest. Kui vana kuningas sulgeb oma poja Segismundo kivikindlusse, siis pole sellel teol ränga kuriteo raskust. Kui jumalik valitseja tõstab käe oma pärija vastu, siis peaks siin peituma mäss saatuse ja jumala tahte vastu. Aga ei, Draamateatri laval on vangistamine mäng, eksperiment: vaatame, mis saab, kui nooruk kasvab üles väljaspool ühiskonda. Ka võimule pääsenud Segismundo ei mõju ähvardavalt, pigem on ta hullunud nooruk, jonniv skinhead. Poola riik püsib edasi, pole hirmu, et võimu juurde pääsenud maniakk midagi pöördumatult ära rikuks.

Näidendid, millesse on kirjutatud suurte ühiskondlike ja/või poliitiliste murrangute jada, mõjuvad tänapäeval soft’ilt. Võimu anastamine, seadusetus, inimohvrid on kauge ja kaunis kunst, estetiseeritud kurjus, mis kutsub esile imetluse, kuid mis ei puuduta.

Ja kuidas teisiti saaksidki need mõjuda — vaikses Eesti vabariigis ei ole kerge leida suurt Hamleti mõõtu draamat ja Segismundo mõõtu võõrandumist.

Ma ei mäleta, mitu korda käisin vaatamas Juhan Viidingu Hamletit. See oli “aeg liigestest on lahti”-Hamlet, poliitiline Hamlet. Selle Hamleti jaoks oli riik, kus ta elas, mäda ja südametunnistus ei lubanud tal seal, relvi hädamere vastu tõstmata, elada, ehkki mees laval oli habras ning hoopis mõttemängudele kalduv. Seal laval oli seesama mees, kes veidi aja pärast kirjutas alla “Neljakümne kirjale”. Ja kuigi Tallinnas valmistuti olümpiamängudeks, mis olid tookord suuresti raudse eesriide poolt lõhestatud maailmasündmus, ei olnud suuri märke murrangust ja ühiskondlikust tormist. Tänavatel oli vaikne nagu praegugi. Ometi oli vaieldamatult Hamleti aeg. Ma usun, et iga aeg võib olla Hamleti aeg, kui ilmub Taani prints, kelle jaoks aeg on liigestest lahti.

Marko Matvere on Hamletina sümpaatne. Ta mängib suureks kõhklused. Ta ei taha trügida Taani riigi suurde poliitikasse, sest see on räpane. Tuleb mängida lolli Poloniusega, flirtida Opheliaga. Kas Hamlet armastab Opheliat? Ta on Hamleti jaoks kõige huvitavam naisolevus Helsingöri lossis, kuid meeletut armusädet Ophelia mehes ei tekita. Matvere Hamlet ei ole enam poisike. Ta on elukogenud mees. Tal ei ole kiiret. Ta ei piitsuta sündmusi tagant, vaid liigub koos nendega või sörgib koguni nende sabas. Temas pole nälga, pigem on see täissöönud prints, kes peab käima lõpuni traagilise intriigi — ta isa on tapetud ja asi vajab harutamist. Linnateatri Taevalava Helsingöris seisavad mõjuvalt ja dramaatiliselt vastakuti Hamlet ja Claudius. Ent see vastasseis on kahe mehe omavaheline asi. Muidu on Taanis kõik korras.

Just niisama nagu Draamateatri lavastuses “Elu on unenägu”. Lavastuse keskmesse näib tõusvat Martin Veinmanni mängitud ülik Clotaldo ja tema tütre Rosaura (Elina Reinold) liin. Tiit Ojasoo prints Segismundo lugu on võrreldes isa ja tütre teineteiseleidmisega kuidagi ebaproportsionaalselt väike. Justkui ei peitukski Segismundo saatuses riigi saatuse võti. Ojasoo ragistab mängida karust Segismundot, ent ei kaalu kuidagi üles Reinoldi pehmet ja samas ägedat Rosaurat.

Riik ja ühiskond kipuvad jääma teatrilaval tagaplaanile. Teatrifestivali “Talveöö unenägu” arutelul tunnistaski Elmo Nüganen puhtsüdamlikult, et “Hamleti” lavaleseadmise tähtsaim motiiv oli vast avatud Taevalava ruumiline hõlvamine. Efektse “Hamleti” lavastusega on see eesmärk suurepäraselt täidetud. Taevalaval on täna hea auraga teatrisaali maine ja seda suuresti tänu “Hamleti” suurepärastele ruumilahendustele.

Kõik oleks ju korras, kui selle mäda asjaga Taani riigis oleks kuidagi teistmoodi. Ega suures plaanis olegi tänases Eestis midagi ilmselgelt mäda. Küllap on praeguses Eesti ühiskonnas ka raske leida tegelast, kes sobiks hamletlikeks kõhklusteks ja kahtlusteks. Samas — ilmselt on ta olemas. Igal juhul ei ole see aga üle kolmekümnene tubli mees, kes tõenäoliselt kümme aastat tagasi võis olla ajas ja kohas, kus riiki pöörati ja panku asutati. Marko Matvere näitlejameisterlikkuses ei ole mingit kahtlust, tema Hamlet on vääriline osatäitmine teiste eesti Hamletite reas, aga see sotsioloogiline mina, kes tuleb “Hamletisse” koos Matvere isikuga, muudab hamletlikud probleemid kuidagi väikseks.

Ilmselt oli Nüganenil algusest peale plaanis ehitada “Hamlet” üles elust eraldatud kunstilise konstruktsioonina. Selle oletuse kasuks räägib ka lavastaja esialgne plaan liita “Hamlet” Tom Stoppardi näitemänguga “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”. Samasugust kunstilisuse taotlust peegeldavad lavastuse “Elu on unenägu” peened kostüümid ja mõjuv kujundus. Võimsad ajastu näidendid pakuvad tänasele eesti teatrile huvi kui skeem, mida saab erinevate võtetega lennukalt maitsestada.

Tänane eesti teater on kahetsusväärselt apoliitiline. Ja mitte ainult tänane. Levitatakse müüti, et sovetiajal oli teater suur opositsionäär. Jaak Rähesoo on selle kohta veenvalt väitnud, et ka kaheksakümnendatel sörkis teater ühiskondlike muutuste sabas. Poliitilisest vahedusest saab rääkida vaid seitsmekümnendate ja üksikjuhtumitel kaheksakümnendate alguse puhul.

Teater ei pea olema ühiskondlikult kaalukas ainult allasurutud või diktatuurses ühiskonnas. Teater peab suutma luua erutavat kunsti ka heaoluühiskonnas. Ent seal vajab ta terasemat pilku ja keerulisemaid küsimusi. Kes on Hamlet ja Segismundo täna? Sellele küsimusele ei oska eesti teater ka oma parimates avaldustes vastust leida. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks oleks vaja need näitemängud üha uuesti mõttes ümber kirjutada, nii nagu seda tegi omal ajal poolakas Jan Kott oma raamatus “Meie kaasaegne Shakespeare”. Eesti teater vajab samasugust tundlikkust elu suhtes.