KIRSIKKA MORING
ALLA 16-AASTASTELE MITTE SOOVITATAV!
Jouko Turkka, “Connecting People”
Lavastaja: Erik Söderblom
Kunstnik: Liina Keevallik
Osades: Raivo E. Tamm, Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Juhan
Ulfsak, Erki Laur, Terje Pennie, Enar Tarmo
Esietendus 15. jaanuaril 2001 Von Krahli Teatris
Soome teatri enfant terrible, Soome skandaalseim kirjanik
ja lavastaja — nii tutvustab Jouko Turkkat Von Krahli Teatri
kavaleht. Sama kavalehe kaanele on trükitud hüüumärgistatud
hoiatus: alla 16-aastastele mitte soovitatav! Juba esietenduse
eel valgustasid Eesti ajalehed Jouko Turkka ja tema
Nokia-näidendi kõmulist tausta. Turkkast sai Eestis peaaegu
legend.
Eesti ajakirjandus üritas leida seletust ka kõmulisevõitu faktile, et KOM-teater otsustas Turkka näidendit mitte vaatajate ette tuua ja seda vaid nädalapäevad enne kavandatud maailma esietendust. Kas Soomes on poliitiline tsensuur, küsisid eestlased.
Sestap pole ime, et “Ostakaa pientä ihmistä” või eesti versioonis “Connecting People’i” esietendusele saabuv publik oli ettevaatlik. Esiread täitusid viimastena. Seda suurem oli kergendus kolmetunnise etenduse lõppedes. Laval oli ennekõike farss, seejuures — üpris naljakas farss.
Vaatajad aplodeerisid innustunult ja kaua.
Sedavõrd innustunult, et hakkas tuline kahju, et autorit kohal ei olnud.
Tänuavaldusi võttis laval vastu vaid Turkka alter ego, Erki Lauri mängitud vibalik, uudishimulikult kenus kehahoiuga Attila, kelle suhu Turkka tekst sobis nagu valatult.
Von Krahli Teatri “Connecting People” on ehe Turkka. Q-teatri lavastaja Erik Söderblom on suhtunud lavastuse aluseks olevasse näidendisse vabalt, ent samas süüvivalt.
Jorma Ollila ja prügikastiinimese Sari Mällise absurdne romaan groteskse Soome tegelikkuse taustal mõjus laval nii tuttavlikult, et ka eestlased saalis naersid.
Aeg-ajalt kostis lavalt ka soome keelest pärit vandesõnu, millel puuduvad eesti keeles kõnekeelde juurdunud vasted. Nõnda siis kasutatakse etenduses neid levinud vägisõnu, mida eestlased ilmselt iga päev Tallinna tänavail kuulevad, koduses soome keeles.
Ilmselt on just ropud sõnad pluss laval toimuvad “kirurgilised” ettevõtmised (näiteks stseen, kus noorukilt eemaldatakse soolestik) põhjuseks, miks lavastus on “alla 16-aastastele mitte soovitatav”. Täpsuse huvides olgu lisatud, et viimati nimetatud stseen ise oli stiilselt ja väljapeetult naljakas ning ei ajanud eriliselt iiveldama.
Ka seksi vaatepunktist ei ole Turkka/Söderblomi töö eriti Ó okeeriv: aktid leiavad aset kas hiiglasliku riidepalaka all või sootuks lavaaluses augus, vaataja silma eest varjatult.
Erik Söderblom on lavastuse alusmaterjalina kasutanud nii näidendi raamatuvarianti kui ka Jouko Turkka mitmesajaleheküljelist autoriversiooni. Lavastaja on teksti kohati väga julgelt kärpinud, ent lavastus sellest pigem võidab. Turkka tekstid on erakordselt paljusõnalised. Tema tegelased kasutavad iga avanevat rääkimisvõimalust niisuguse agarusega, nagu oleksid nad äsja pääsenud vähemalt aastasest rääkimiskeelust.
Monoloogide verbaalne kõhulahtisus on tohutu ja nõuab näitlejailt väga head kõnetehnikat. Eesti näitlejad tulevad sellega edukalt toime. Nad suudavad hingeldamata ja rütmi kaotamata kõnelda nii joostes, uisutades kui ka lõikuslaual lebades.
Eesti kontekstis ei toimi “Connecting People” poliitilise provokatsioonina. Ja olgem ausad — vaevalt toimiks ta selliselt ka Soomes. Ennekõike seetõttu, et oma olemuselt on näidend nii mustvalgelt paroodiline, et vapustuse asemel paneb see vaataja turtsuma või naeru lagistama.
Lavastuse teises pooles kostab Nokialandi muinasjutus aga suisa brechtilikke toone. Hetkiti tekib tunne, nagu oleks meie ees Mackie ja Polly pulmapidu Brechti “Kolmekrossiooperist”. Stseen-stseenilt muutuvad ka võllanaljad üha grotesksemaks. Ja Sari Mällise hirmlüürilised ballaadid muudavad õhkkonna juba peaaegu kurvameelseks. Soome elu mandub vaimsesse infantiilsusse, kus mitte kedagi ei huvita, mis saab nõrgematest.
Prügikastimaailmas saabub vaikus.
Turkka on kirjutanud õpetliku loo ehtsas rahvuslikus vaimus. Asjata on ajakirjandus ja avalik arvamus tõstnud lärmi, et näidend teotab Jorma Ollilat või mõnd teist pärisnime kandvat tegelast. “Connecting People’i” tegelastel pole vähimatki asja reaalsusega. Nende tegemised, tunded, iseloom kuuluvad teatrikunstile nagu Hamleti isa vaim või Oidipus.
Esietenduse eel väljendasid mitmed Eesti ajalehed õudu seoses teksti riivatusega. Riivatust ei saa muidugi eitada. Ent samavõrd ei saa jätta tähelepanuta hetki, mil tekst muutub peaaegu lüüriliseks ja arutluse alla tõusevad elu püsiväärtused. Eriliselt jääb meelde üks seesugune stseen, kus Mällise seltsis viibivat Ollilat tabab otsekui selginemine ning mees näib hoomavat elamise ilu ja elu mõtet.
Von Krahli Teatri noor ansambel on lavastaja kätes ebatavaliselt paindlik. Nad on täisverelised koomikud. Turkka grotesksed tegelased leiavad laval ühtaegu haiglase, hirmutava ja naljaka tõlgenduse. Ja just siin peitub lavastuse suurim väärtus: laval muutub tajutavaks koomilise ja õudse nähtamatu piir.
Kui Liina Vahtriku Sari Mällinen prügikastist välja ilmub, siis on ta nii välisilmelt kui ka käitumiselt sedavõrd päris-Mällise sarnane, et vaatajal tekib hetkeks kahtlus, kas ei külale Tallinnas mitte ehtne Mällinen. Ka loomult on Vahtriku Mällinen samast puust kui Soome oma, soe ja hingekriipiv tüüp.
Jorma Ollilat kehastav Raivo E. Tamm mängib relvituks tegeva sarmi ja karismaga. Ka kahe mehe välisilmes võib leida sarnasusi, ent tõlgenduse väärtus peitub sügavamal — täpselt tabatud eluvaates, väärtushinnangutes.
Liigutava rolli teeb ka Juhan Ulfsak kuumaverelise skinhead’ina, ema ja hundikoera armastusest sündinud tänavalapsena. Terje Pennie kehastatud Saara Pakkasvirtaa aga praeb rahulikult nurgas kotlette nagu kõik Turkka esiemad.
Lisaks neile tegutsevad laval Tiina Tauraite armunäljas Angela, päikseline tänavatüdruk, ja Enar Tarmo ehtne lumpen-mees, kes näib olevat lavale astunud otse Tallinna tänavailt.
Kokkuvõtteks jääb üle vaid tunnistada, et üle mere Soomest Eestisse rännates on Turkka lugu kirgastunud, tõsielule tugineva ja reaalseid inimesi puudutava näidendi paine on aga lendunud kusagile Soome lahe tuultesse.
Kirsikka Moring on Soome suurima päevalehe “Helsingin Sanomat” teatrikriitik.
Tõlkinud KADI HERKÜL