MARGOT VISNAP
EBAMUGAV JOUKO TURKKA — GEENIUSEST RAHURIKKUJA

Sealt see siis tuli. Suure kära ja mürinaga: Jouko Turkka “Connecting People” (originaalis “Osta väikest inimest”) maailmaesietendus Von Krahli Teatris 15. jaanuaril 2001. Eesti ajakirjandus näis endast andvat viimast, et selle soome ühe kõmulisema lavastaja elust ja loomingust skandaalne meediasündmus teha. Nii tänuväärset ainest leiab eesti teatrist ju harva! Närvekõditavaid fakte ja lopsakaid epiteete sadas meie lehtede veergudele nagu südatalvist laia lund. Ajalehtede kultuuriküljed kriiskasid: “Skandaal Soome kuningaga”, “Von Krahli teater toob lavale Nokia juhi kujuteldava hulluse”, “Nokia ei kommenteeri Turkka näidendit”, “Helge ja ropp ühtaegu”, “Poliitiliselt terav, keeleliselt rõve” jne. Ajuti tundus Jouko Turkka anarhistlik vaim ise Eestimaa kohal lehvivat — sedavõrd võimsalt sülgas skandaalimaias meedia fakte lavastaja värvikast minevikust. Kirjutati “sitaloopimisest” ja näitlejate peksmisest, vähem aga Turkkast endast, tema mahukast loomingust ja mõjust soome teatrile, ühiskonnale. Ei sõnagi sellest, mitu lavastust Turkka teinud või mitu raamatut kirjutanud, kus ja millal Turkka lavastanud ja mitut põlvkonda soome näitlejaid-lavastajaid õpetanud.

Eesti ajakirjandus tahtis Turkkat näha sellisena, nagu talle meeldib ja sobib. Mis muuseas Turkkat ennast vaevalt enam imestama paneb. Sest Soome ajakirjandus on Turkkat juba ammu koduseid ajakirjanikke põlgama õpetanud. On õpetanud ettevaatlik olema ka ajakirjandusliku ajuloputuse läbi teinud kaasmaalaste suhtes. Turkkat ja ta poega on rünnanud soome neofaÓ istid; tema korteri aknaid on sisse visatud, ustele kirjutatud roppusi, postkasti pistetud jälkusi ja ähvarduskirju… Ei saa jätta tsiteerimata lõiku mõni aasta tagasi siin ajakirjas ilmunud Gerda Kordemetsa ärajäänud intervjuust Jouko Turkkaga: Turkka valab espresso-keetjasse vett, suurem osa pladiseb lauale. “Nüüd läks natuke untsu, vett tuli liiga palju,” arutab Turkka ja lisab siis naerdes, et nagunii ei usuks Soomes keegi, et Turkka mulle kohvi pakkus. “Loomulik oleks, et Turkka üritas vägistada või pakkus kümmet marka, et sind voodisse saada. “Ah, ta tahtis sind keppida?!” — seda usuksid kõik. Aga et Turkkal on espresso-keetja, seda ei usu küll keegi.” (“Ärajäänud intervjuu proloogi ja epiloogiga ehk Turkka kui õhus rippuv “aga” ”, TMK 1997, nr 12).

Kui veel kord Von Krahli Teatri uuslavastust kajastanud ajakirjandust meenutada, siis Turkka olemus ja sügavus pääses põgusalt esile vaid soome lavastaja Erik Söderblomi nappides kommentaarides ajalehele “Postimees”. Kõneldes Turkka näidendi tegelastest, kes tunnevad end väga üksildasena maailmas, mille tehnoloogiline tase (“Nokia!”) võimaldab neil ju pidevalt üksteisega kontakteeruda, möönab Söderblom: Turkka tegelaste igatsus armastuse järele on nii tugev, et ainus pääsetee, mille nad suudavad välja mõelda, on vägivald. Söderblom lisab: “Turkka on soome teatrit palju mõjutanud, kuid samas on ta liiga suur, et teda armastataks. Turkka rikub rahu maal, kus kõik peab olema ühetaoline, ei liiga halb ega liiga hea. Selline ühetaolisus on kahtlemata demokraatlik, kuid Turkka talent ei ole oma loomult demokraatlik” (“Postimees” 10. I 2001).

Seega: ajakirjanduse toodetud (olgu Soomes või Saares) ja tegelik Turkka portree ei taha kuidagi kattuda. Pigem selekteerib ajakirjandus Turkka isiksuse ja loomingu ärritavad jooned ning jätab ülejäänu teatriloojate, vaatajate, kriitikute ja ajaloolaste osaks. Mistõttu on mõistlik üritada vastust otsida Von Krahlis esmalavastunud Turkka näidendist “Osta pientä ihmistä”, mille tõi Eestisse Soome lavastaja Erik Söderblom, Turkka õpilane, ent mitte jünger.

Esimene assotsiatsioon Söderblomi lavastusest Von Krahlis sünnitab valimatult paralleele. Seega oht, et Soome konteksti vähe tundvale vaatajale võiks midagi olulist kaduma minna (mida on kahtlustatud), ei tohiks üldjoontes kehtida. Pigem vastupidi. “Connecting People” (CP) äratab sovetiühiskonnas kasvanud vaatajas tolle sotsiaalse looma, kes omas ajas (80-ndad Eestis) on harjunud teatrit võtma kui üht võimalikku (ja peaaegu ainukest) ühiskonnakriitilist paradigmat (mis sest, et varjatud, ridade vahele peidetud sõnumiga). Paralleelid kipuvad ühel hetkel lausa üle pea kasvama. Irratsionaalsel moel segunevad suurte diktaatorite võimalik identiteedikriis (“Nokia” peadirektor Jorma Ollila — Raivo E. Tamm), 68-ndate lillelaste ennast taandav allaheitlikkus (prükkar Mällinen — Liina Vahtrik) või sihitu protest (Turkka või ta poja (?) alter ego Jore — Juhan Ulfsak), bulgakovlikult kurjaennustav saatanlikkus (kolme presidendi adjutant, alati valmis! Emakapõhi — Erki Laur) või alati käepärast võtta äraspidine piiblimotiiv langenud Jeesusepruudist (võimurite kokott Angela — Tiina Tauraite).

Ometi pole Turkka näidend grafomaanlik tsitaatide kogum (originaaltekst olevat küll 300 lehekülge pikk, lavale jõudis sellest 100), mille abil osavalt Soome ühiskonna rahu rikkuda. Selleks on Turkka ise liialt haavatav (vihjeid sellele sisaldab CP piisavalt), et küüniliselt rünnata neid, kes seisavad temast kõrgemal, kaugemal, ülal või all. Ning paradoksaalne küll, aga Turkka avatus (teatriloomus?) teeb temast ühiskonnale kaitsetuma peksupoisi kui Eesti ühiskonna nn analoogid: Jaan Kaplinskit kaitseb tema kõigutamatu vaimne suveräänsus, rahurikkuja Mark Soosaar valib vastasega võrdsed relvad (ainult et manipuleerib meedia ja avalikkusega elegantsemalt ja vaimukamalt kui vastane). Ka Soome ühiskonda on viimasel kolmel kümnendil vapustanud mitmed kriisid: sotsiaaldemokraatide lüüasaamine 70-ndate lõpul, lama jne. Ometi pole Turkkal põhjust asetada end luuserite seltskonda: Soome ühiskonna pakitsev konnasilm ehk siis rahurikkujast dissident on Turkka tänini. Erinevalt neist eesti teatritegijaist, kes 80-ndatel sotsiaalselt teravat teatrit tegid (olgu klassikat, eesti või nõukogude dramaturgiat lavastades) ja Eesti iseseisvuse saabudes justkui vaenlase silmist kaotasid.

Niisiis on CP tähendusväli hoopis laiem kui ainult Soome ühiskonna pihta suunatud raevukas, kohati isegi meeleheitlik kriitika. Lavastuse üldistustasand suureneb veelgi tänu asjaolule, et Turkka näidendi esmaesitus toimus Eestis. Teatavasti katkesid proovid Turkka näidendiga KOM teatris möödunud aastal, kuna tekst ja Turkka lavastajaloomus ületasid näitleja(te) taluvusläve. Loomulikult tabab soome publik (kes kuuldavasti ka usinalt Von Krahli etendusi külastavad) Turkka tekstist ja Söderblomi lavastusest hoopis peenemaid nüansse kui eestlane. Ent seda enam jõuab Soome olusid vähem tundvale vaatajale pärale ehk Turkka näitemängu nn ideoloogilis-sisuline tasand, mis heaoluühiskonda, reeglistatud maailma poole liikuva Eesti ühiskonna kodanikele hoopis teistsugust äratundmisrõõmu pakub. Vahest mõjub hoiatavaltki.

Turkkale viidates on meie ajakirjanduses kõlanud kahetsusnoodid: miks meil pole sellist näitekirjanikku kui Turkka? Samas on kaheldud, kas me suudaksime vastu võtta teatrilavastust, mis läbi pila ja kriitika käsitleks näiteks president Lennart Meri armuafääre? Olen ka ise seda meelt, et Maarjamaalgi võiks üks selline mees olla, kes julgelt ja valehäbita siinse ühiskonna läbi valgustaks. Perestroika-aegse avalikustamise järelmina on meil küll “Vanalinnastuudio” leebed “Prügikasti”-lood, ent sedavõrd olemuslikult pole tänast päeva suutnud siiski ükski näitekirjanik kujutada. Olgu roppustega või ilma. Vahest Ervin Õunapuu kirjanduslik looming asub kõige lähemal Turkka sotsiaalkriitilisele närvile.

Muuseas roppustest. Turkka näidendis kõlavate roppuste ja nende rohkuse ümber on palju tolmu üles keerutatud. Tegelikult on tegelaste suhu pandud roppused Turkkale pigem vahend kui eesmärk omaette: et oh, kuidas ma teid nüüd Ó okeerin! Turkka osutab ühele ja paraku vägagi karmile tagajärjele, mida ühiskond põhjustanud: inimese väljapääsmatu üksindus pro üksijäetus viib nii või teisiti mandumiseni, väljendugu see siis vägivallas, roppustes või prügikastielus. Mis meie ühiskonnale ju vägagi tuttav, ent loomulikult ebamugav teema. Turkkale näib alati olevat omane võimendada oma ideid nagu läbi suurendusklaasi. Nii ilmuvadki tema lavatekstidesse ropusuised tegelased, kelle seksuaalsed ängid on masohhistliku julmusega alasti kooritud. Erinevate inimtüüpide ja sotsiaalsete suhete kujutamisel kasutab Turkka julgelt karrikatuuri, sest ühiskond ise on seda teed läinud: massidele müüakse eelkõige skandaali, vägivalda, seksi, pahelist lõbu. Et Turkka sõnum selle kadalipu läbinud vaatajale pärale jõuaks, peab ta veel ühe vindi peale keerama. See on Turkka valitud tee, Turkka stiil. Mis muuseas laseb rahulikult enese kõrval eksisteerida ka teistsugustel võimalustel tänast elu käsitleda.

Minu meelest on see Von Krahli Teatri lavastus üks esimesi teatri töid, millele võiks häbenemata külge riputada avangardsuse, teistmoodi tegemise sildi. Just eesti teatri kontekstis. Küsimus polegi selles, et lavastuse näitetrupp koos lavastajaga on saavutanud (kindlasti ka ärritava) vabaduse Turkka teksti tõlgendamisel ja publikuga suhtlemisel. Ehkki see väärib kiitust igal juhul. Oluline on pigem see, et selle rämedalt väljakutsuva näitlemisstiili juures on säilitatud Turkka näitemängu mõte, helgus ja südamlikkus. Loomulikult kannavad selle tänapäevase ja äraspidise muinasjutu põhimotiivi lavastuses just Raivo E. Tamme “Nokia” peadirektor Jorma Ollila ja Liina Vahtriku pudelikorjaja Mällinen.