TANTSIB UNTIDEGA EHK MARGARITA MEISTRIKLASS

Tartu Ülikooli teatriteaduse magistriseminaris toimunud kõnelusi Mati Undi lavastusest “Meister ja Margarita”.

Anneli Saro: Mati Undi “Meistri ja Margarita” üheks motoks võiks olla — naised on nõiad. Kõigepealt süsimustade juustega Margarita (Kersti Heinloo) kui femme fatale ning tema saatuslik kohtumine Meistriga. Kohe etenduse algul torkab silma, et Margarita käitumine on üsna ebatavaline: ta hüpleb ja kilab laval eufooriliselt ringi nagu kurjast vaimust vaevatu. Punase rätikuga neiul (Helena Merzin) on ka ilmselgelt Wolandiga mingi suhe, nad vahetavad õhusuudlusi jms. Või nagu näitab toatüdruk Anna (Karin Tammaru) juhtum — ka naistel reaalsest maailmast on suur tõmme teispoolsuse poole ehk nad on potentsiaalsed nõiad. Rääkimata siis juba otsestest võõrastest — kass Peemotist (Katrin Pärn) ehk kassnaisest ja Friedast (Marika Barabanštšikova) ehk vampiirnaisest, kellesarnaseid võib ju ka maa peal kohata. Igal juhul on neil kõikidel mingi, olgu otsene või alateadlik side Wolandi ja Azazelloga. Naistegelased on siin meesvaatepunktist, st ka Mati Undi vaatepunktist esitatud kui irratsionaalsed, ekstsentrilised ja eksalteeritud olevused. Nende käitumise seletamatus ja ettearvamatus tekitab meestes hirmu ja sellest siis ka see käibeväljend — naised on nõiad.

Ivar Põllu: Stravinskaja (Kais Adlas) jääb siis küll välja. Aga see mõte on kavalehel ka kirjas: “...transtsendentne Elu on võtnud endale taas võõra (alien) saatuse: ta on Sõnumitooja, Saadik, maailma suhtes aga Võõras.” Naised meeste maailmas näiteks. Nii kui Woland sisse tuleb, hakkabki Margarita kiljuma, on see siis nõidus või äratundmine või nn aktiviseerumine.

Kristel Nõlvak: Stravinskaja ei jää mingil juhul välja. Tema käes on võim iga vähegi helgema pea üle Moskvas, kes selles loos on eranditult meessoost. Ja ta hoiab neid enda juures vahendeid valimata: kas kiire-kirglik puna oma huultele või süst patsiendile, tema käest igatahes ei pääse. See oleks siis selline mõrd-naine.

Herdis Kirk: See teos ja naised selles teoses on hästi Undi teenistuses, sest ta armastab keskenduda just naistegelastele. Tema lavastuste naistegelased on tihti pisut ehk ülepakutud, koketeerivad, hüplevad ja kätega vehklevad — ülepaisutatult naiselikud.

Kass Peemoti roll on palju vastukajasid tekitanud just seepärast, et Bulgakovi järgi oleks pidanud Peemotit mängima mees. Pean tunnistama, et mul ei tulnud etenduse vältel kordagi pähe, et Peemot ei võiks naine olla. Ilmselt rollilahendus ja osatäitmine lummas mind sedavõrd, et minu kujutluspildis eksisteeris ta kassnaisena/naiskassina.

Ester Võsu: Naiste eksalteeritud käitumine torkas võrreldes mõnede Undi varasemate lavastustega kuidagi eriti silma. Esimeses vaatuses ajas see vahepeal üsna närvi, pärastpoole vist harjusin ära. Võib-olla minu ettekujutus nõidadest on lihtsalt vähem neurasteeniline...

Luule Epner: Minu meelest on Margarita Naine, kes koondab endas kõiki naiselikkuse tahke. Alguses on ta nagu pöörane põrguplika, siis küps naine, südi ja kindlameelne armastaja; kord on ta armsalt lapselik, siis Meistri suhtes nagu ema, kes lohutab ja võtab oma rüppe; Margaritast saab nõid, aga ta ei lenda mitte luua seljas, mis esimeses vaatuses tähendusrikkalt nurgas seisab, vaid võtab ingli kuju. Kersti Heinloo mängib kõik need omadused ja rollid veenvalt lahti, on nii meeli lummavalt naiselik, ingellik kui ka julgelt nõialik.

Kristel Nõlvak: Margarita on tõeliselt naiselik naine selles mõttes, et liigub vabalt skaalal hüsteerilisest mõrrast lummava kuningannani. Sisaldab endas kõike järgemööda ja, kui vaja, ka korraga. Tema ees painutab pead ju tegelikult Wolandki, sest selles naises on jõud — ta armastab! Ja Unt laseb tal oma mitmekülgsust demonstreerida: mustapäisest labiilikust üle inglitiibade verevanni ja sealt igavesti oma mehe und valvava rahujumalannani. Korra seisis Margarita tagaplaanil ristilöödu kõrval, siit võinuks veelgi üks plaan avaneda... Minu meelest on Heinloo suurepärane, ehkki ka temal, nagu teistegi puhul, kaovad tõsisemad kohad tihtipeale kas algavasse muusikasse või muusse saginasse.

Ester Võsu: Margaritasse ei anta aega süveneda.

Kristel Nõlvak: Lavastuse algus oli kuidagi närviliselt kiire ja ülelibisev. Ja millest ülelibisev — Meistri ja Margarita kohtumisest! Unt on öelnud, et tema nende omavahelisse armastusse ei usu, küll aga Wolandi ja Margarita omasse, ja ta kahandab tõesti viimaste arvelt esimeste koosolemise aega. Meistrile ja Margaritale ei anta aega teineteisele õieti silmagi vaadata, ei tüki alguses ega hiljemgi. Just sätid end neid kahte jälgima, kui juba lendab Woland või mõni tema kamba liikmetest kohale ja trall läheb jälle lahti. Kogu noorte armastus jõuab meieni eelkõige Margarita kaudu. Läbi tema pingutuste armastuse nimel. Neid me näeme. Nii nagu ka tõmmet Wolandi poole. Kuid Heinloo mängib oma Margarita siiski usutavalt äraostetamatuks. Teatud piirini on ta kõigeks valmis, kuid piir on alati olemas — seal, kust algab Meistri heaolek.

Anneli Saro: Võiks rääkida veel sellest, kuidas inimeste füüsis kannab kultuurilisi stereotüüpe. Ma ei mõtle seda hinnangulisena, aga Meister Ain Mäeotsa esituses paistab mulle eluterve kodanlasena, kellel on kerge neurasteeniline hoog.

Ivar Põllu: Moodne hoog.

Anneli Saro: Jah, nii et füüsilise tüübi poolest ei ole ta mitte suur Looja, vaid pigem ühe näidendi-idee realiseerija või tööriist kõrgemate jõudude käes. Oli ju see lotovõitki justkui talle saadetud loominguline stipendium.

Kristel Nõlvak: Mäeotsa valik Meistri rolli oli ka mulle üllatuseks. Ta mõjub enamasti kahe-jalaga-maas tüübina, ometi on tema tegelaskujudes alati ka mingit närvlikkust, ebalust, kõhklusvalmidust ja see sobis Meistri osasse hästi. Too pole kuigi tugev inimene, aga ta on avatud — seega ideaalne tööriist.

Herdis Kirk: Ka mina ei peaks Meistrit väga suureks loojaks. Kui ta on ainult ühe teosega hakkama saanud, siis ta täidab tõesti kellegi teise ülesannet. Tema on see, kes pani selle näidendi kirja. Tegelikult ta ise vist väga palju ei suudagi.

Ivar Põllu: Ega see küsimus, kas üks või kaks teost, polegi kõige tähtsam. Kes see ikka i s e  loob või  o n. Muide, lotomäng on ka väga must mäng ja “saadana sigitis”. Nii et juba lotovõitu saades määrati kodanlase kasutusviis… Ma ei mäleta, et Bulgakovgi oleks loojat kui sellist väga väärtustanud, teda inimesena rohkem hinnanud või esile tõstnud. Kui on vaja, siis see või teine kodanlane kirjutab-joonistab jne. Teeb selle  s u u r e  ära. Ta ise võib mõelda, et nüüd ma  l õ i n. Niisamuti arvavad ju ka arvustajad, ka “Meistris ja Margaritas”, — et on suured loojad ja otsustajad. Kuid see polegi nii tähtis, et just Woland kõike korraldab. Pigem on ta nagu “Fausti” Mefisto, kes “kurja kavatseb, kuid korda saadab head…”

Kristiina Mänd: Kas tegelikult pole just Woland autor, tema juhib asja ning Meister on vahend? Lavastusest tuli see minu meelest veel selgemalt välja kui Bulgakovil.

Ivar Põllu: Üks lugu oli vaja korralikult ära kirjutada. Johannes ega keegi teine ei saanud sellega hakkama... Meister kirjutab, ta on ju dramaturg. Woland nii-öelda lavastab. Kelle jaoks, seda ju otse lavale ei tooda.

Ester Võsu: Wolandi (Hannes Kaljujärv) tugevus on just selles, et ta juhib sündmusi sellepärast, et inimesed ise on sellega nõus. Bulgakovi romaanist tuleb üsna tugevalt välja mõte: “Inimene, nõrkus on su nimi!” Margarita ja Meister on selles mõttes erandid, et nad küll lasevad end juhtida, ent on ühtlasi väljavalitud, kuna ei sobi sellesse maailma, ja nad päästetakse, nagu kord päästeti Lott perega. Aga ega romaaniski Woland eriti oma käsi määri, “musta töö” laseb ta ikka Azazellol ja Peemotil ära teha. Rein Oja Azazello on vaatamata lehmalaigulisele lipsule-vestile kuidagi usaldustäratav, n-ö tõsine tegija. Vahest tuleb see ka sellest, et osa Afraniuse rolli aurast kandub saatana teenri ossagi üle.

Anneli Saro: Kõik need võõrad, teispoolsuse esindajad kannavad tugevat performatiivset elementi. Juba väliseltki. Woland oma halli parukaga meenutas mulle Arkadi Raikinit ja tema käitumine ainult süvendas muljet, et tegemist on mingi läbi elu mängiva naljamehega. Või Azazello, kes meenutas kord Chaplinit, kord kass Baziliot. Nad esinevad, epateerivad, veiderdavad kogu aeg ning nende olek erineb ilmselgelt nn tavakäitumise paradigmast.

Hannes Kaljujärve kolm viimast rolli Mati Undi lavastustes (Hamlet, Joodik “Laulatuses” ja nüüd siis Woland) sarnanevad nii tegelaste funktsiooni kui ka groteskse mängustiili poolest (trickster’i arhetüüp). Eriti tagantjärele on see rida väga põnev, sest Woland kui maag ja süsteemi operaator heidab Joodiku kaudu uut valgust ka Hamletile, kes ju hüüab ka: “Aeg liigestest on lahti — neetud rist, et minult nõuab paikapanemist.”

Kristel Nõlvak: Undi stiilile omaselt veiderdasid ju tegelikult kõik, ning esikoht kuuluks ehk hoopis Bezdomnõi/Jeshua/Johannesele. Riho Kütsari rolli(de)lahendus oligi vahest üllatavaim, ja vähemalt alguses polnud see sugugi meeldiv üllatus. Sest temas peab ju kehastuma Pilatuse piinade põhjus, nagu Berk Vahergi märkis (“Sirp” 12. I 2001). Kuid kui vint ikka tõsiselt üle keerata, siis võib see lõpuks tööle ka hakata. Ja minu jaoks hakkas. Hoolimata Jeshua närvidele käivast juhmusest võtab Pilatus teda esimesest hetkest peale tõsiselt. Pilatus on üldse üks tõsine inimene. Tema moodustab laval täiesti omaette tervikmaailma, tal on põhimõtted, tal on südametunnistus ja usk, et miski on veel püha. Tema olemasolu annab lootust: vaatad ja mõtled — on ilmas ikka veel häid inimesi! Ehkki see pidanuks pigem Wolandi ülesanne olema, on Pilatus vist ainus tegelane laval, kes hetkiti aega peatab ja vaatajale vähe hingamis- ja mõtlemisaega annab. Kujutlesin Heikki Haraveed sellesse rolli kui valatult, nägin aga hoopis Tambet Tuisku ning olin vaimustunud, kui orgaaniliselt võib hiljem ühte lavastusse liituda. See, et veel üks võtmeroll läks noore näitleja kätte, lisab kogumuljele kompaktsust. Tuisk ise mõjus vajalikult ajatult. Inimene, kel pole vanust, igavene kannataja, kusjuures vapper kannataja.

Ester Võsu: Minu jaoks see ülekeeratud Jeshua tööle ei hakanud, võõristus kestis lõpuni. Aga Undi lavastuses kerkis ka minu meelest esile just Tuisu Pilatus, kes on arukas mees, karm vaid niipalju, kui amet nõuab, ja sedagi vastu tahtmist. Ja mis peamine — tal on suurepärane intuitsioon. Julgeksin nimetada Tuisu Pilatust Jeshua imagoloogiks, just tema on see, kes teeb Jeshuast superstaari. Pilatus on vahest üldse kõige tõsiseltvõetavam tegelane. Et teda mängib lavastaja Stanislav (vihje Stanislavskile on nii ilmne, et seda on vist isegi kohatu mainida), siis lisandub rollile veel üks tasand — Pilatus on see, kes lavastab sündmused Jershalaimis/Jeruusalemmas.

Ivar Põllu: Lavastus ekspluateeris algusest lõpuni teatritegemise, “teatri” tegemise ja teatri “tegemise” tasandeid. Sellest ka pidev pendeldamine mängustiilis ja usutavuses. Kokkuvõttes väsitav. Suurem osa näitlejatöid olid kokkuvõttes nii stereotüüpsed, piinlik vaadata. Maksumaksja seisukohalt oli see pendeldamine suur pettumus. Kõik see, kuidas asi on kokku pandud, kõik traagelniidid on näha, kuhu see kõlbab, lavastus või asi! Kord on teatrireaalsus ja siis jälle arutatakse selle üle. Ma saan ju aru, aga ma ei maksa selleks, et aru saada, või kuidas. Selles mõttes üks väga kole lavastus, et istutakse vastamisi oma piiratuse ja ootustega nii Teatri kui ka “Meistri ja Margarita” suhtes. Undi lavastusel on selline nipp ja ambitsioon, et orgaanikat oleks vist palju nõuda.

Kristiina Mänd: Võib-olla ongi Undi mõte see, et iga vaataja selle orgaanika enda jaoks ise looks, et igaüks tsitaatide paljususest midagi leiaks ja oma tähendused kokku paneks. Samas jäi saali hämmeldust jälgides kohati mulje, et Unt ehk pisut ülehindab oma publikut.

Luule Epner: See teater teatris (Meistri näitemäng) emantsipeerub tegelikult üsna kiiresti. Teises vaatuses vaatab Meister omaloodud tegelasi imestusega kõrvalt, katsub nende riideid ja nood ei tee temast väljagi. Pilatus ja teised tulevad lavalt ära ja pärastpoole ei saa enam öelda, et need on Moskva näitlejad, kes kehastavad rolle. See, mis alguses oli teater, sulab lavastuse n-ö pärisreaalsusse.

Kristel Nõlvak: Algul on piirid tõesti teravad ja üleminekud järsud ning kohmakadki. Terve esimene vaatus on rabedavõitu, kõik nagu otsiksid oma kohta ruumis ja ajas, inimesi tundub korraga liiga palju laval olevat. Wolandil kulub natuke aega, aga pikapeale, juba esimese vaatuse lõpu poole lööb ta korra enam-vähem majja. Võtab juhtimise üle. Rohkem küll kaugjuhtimise, peamiselt Azazello abil. Ja läbi teispoolsuse kohaloleku hakkavad erinevad aja ja maailma tasandid lähenema.

Anneli Saro: Võiks rääkida vähemalt viiest mängu tasandist: ajaloolis-müütiline — sündmused Jeruusalemmas; fiktsionaalne — Meistri näidend ja selle lavastus; reaaleluline — teatrielu Moskvas; transtsendentaalne — Wolandi maailm; metateatraalne — Janek Joosti pihtimuslikud pöördumised eeslaval kui igasugustest rollidest väljaastumine. Võib-olla sellest siis ka stereotüüpsus, millest Ivar rääkis, et tegelased laval ja inimesed elus täidavadki mingeid stereotüüpseid sotsiaalseid rolle.

Kristel Nõlvak: Janek Joosti topelt-Juudas ja tema meta’lisus oli hea leid. Kui ikka laval juba Freudi pilt seinal, siis laskem Juudal ka oma teguviisi veidi põhjalikumalt välja vabandada. Võib-olla oleks võinud rohkemgi. Üks pihtimus publikusse välja arvatud, jääb ta enamjaolt siia-sinna ringitormavaks tuulepeaks. Kuid eks seegi või olla taotluslik — äraandja siin, äraandja seal. Ta on alati kohal, kuigi sa teda õieti tähele ei pane, ainult tajud, et midagi on ärritavalt valesti — kuskil on keegi punases!

Ivar Põllu: Minu puhul jälle pigem aru saadud, kuid mitte vastu võetud trikk. Võõritus on nii tugev, et tapab isegi teatri teatris. Teatrimaagia kui selline kukub kokku.

Luule Epner: Rollid suhestuvad suuresti igasuguste vastavuste, peegelduste, korduste kaudu, alates juba sellest, et teater-teatris-võttega on tekitatud mitmeid topelt-, isegi kolmikrolle. Janek Joost mängib reeturit nii Juudana Jeruusalemmas kui ka Aloizina Moskvas; Riho Kütsari Bezdomnõi on Jeshua ja hulluna võtab endale jünger Johannese rolli; Rein Oja Azazello korraldab ühtlasi Afraniusena Juuda tapmist jne. Lisaks sellele seotakse mingite sündmuste kõrvutipanekuga (näiteks Juuda surm ja Meistri arreteerimine), tegelaselt tegelasele rändavate lausete ja muuga figuure kord nii, kord teisiti kokku. Näiteks torkas kohe silma (seda märkis ka Torop), et Meistri hommikumantli seljal olev M-täht kordub W-na Wolandi mantlil. Oma üksiolemist siin maailmas kuulutavad nii Jeshua, Juudas kui ka Woland. Mitmesuguseid huvitavaid konstellatsioone tekib nelinurgas Margarita/Niza — Juudas/Aloiz — Meister — Woland. Kokkuvõttes ei lase see pingpong peegellabürindis tekkida ühemõttelistel vastasseisudel hea—kurja, siin- ja teispoolse vahel. Selgete moraalsete ja metafüüsiliste vastasseisude puudumine võikski olla üks lavastuse sõnum, kui üldse seda mõistet tarvitada.

Anneli Saro: Olen nõus Peeter Toropiga, kes nimetab Undi lavastust Bulgakovimänguks ning leiab, et see on assotsiatsioonikeskne (“Postimees” 6. I 2001). Bulgakovi romaan näib olevat vaid ettekääne või mängu põhiteema, tegelikult tahab Unt mängida kõikvõimalike assotsiatsioonidega ning pakkuda seda võimalust ka vaatajatele. Nii on ta lavastusse põiminud kohutavalt palju igasuguseid muusikalisi, verbaalseid ja visuaalseid tsitaate ning allusioone, mida kõiki nagunii ei jõua etenduse jooksul ära tabada või tõlgendada ja seda pole vist vajagi. Minul tekkis tõeline hasart neid tsitaate kontekstualiseerida ja selles mõttes võib etendust kõrvutada mälumänguga ning sellest saadava intellektuaalse naudinguga. Aga etenduse lõpul ma tajusin, et mäng oli kas kestnud liiga kaua või muutunud liiga absurdseks, igal juhul ma tüdinesin sellest.

Herdis Kirk: Tohutut märkide kogumit ja allusioonide laviini püüda proovides tabasin end aeg-ajalt ahastavalt mõtlemast, et miks ma küll ei suuda neid lahti mõtestada. Mul oli endamisi justkui häbi, et tean vene kirjandusest nii vähe. Aga mingil hetkel ma loobusin painavatest tähenduse otsingutest. Nõustun Peeter Toropiga, kes väidab, et etendusel tuleks lasta end kanda, et fragmentidest ja märgitulvast tekiks mingi ebateadlik tervik. Unt on ju korduvalt rääkinud, et paneb mõned asjad lihtsalt niisama lavastusse sisse. Tõlgendamise jätab ta vaatajale endale. Võib ju ka lihtsalt mängu nautida, mitte kogu aeg seletusi otsida.

Ester Võsu: Minu meelest moodustavad “Laulatus” ning “Meister ja Margarita” selles mõttes paari, et nad mõlemad panevad publiku tõsiselt proovile. “Laulatus” tekstiga, mis sind alguses ärritab, vahepeal hakkab tüütama, siis muutub tõeliseks piinaks. Kes tahab kogeda, milline piin võib olla s õ n a, peaks vaatama “Laulatust”! Aga lõpuks hakkad seda nautima, seda, mida s õ n a  sinuga teha võib. “Meister ja Margarita” mõneti kordas neidsamu staadiume minus kui vaatajas, ainult et teiste, valdavalt visuaalsete vahenditega. See fragmenteeritus, hüplev tempo jms seostub osalt ka (muusika)video esteetikaga. Näib, nagu heidaks Unt “Meistri ja Margaritaga” kavalal moel kinda neile, kes on teatrilt nõudnud uue põlvkonna vaataja uudse tajumaailmaga arvestamist. Infot on tohutult palju ja see libiseb kiiresti meie silme eest mööda. Üht-teist küll korratakse, aga see, mida korratakse, ei pruugi olla oluline. Olulist kuuleme või näeme võib-olla ainult üks kord. Sõltub vaatajast, kas ta suudab selle fikseerida või mitte.

Kristel Nõlvak: Visuaalseid vahendeid oleks võinud rohkemgi olla. Kui “Laulatusega” võrrelda, siis seal tekitas sõna minus küll lausa füüsilist naudingut, piinast või tüdimusest oli asi kaugel. Pigem vaevas sõnakasutus “Meistris ja Margaritas” — kellelgi polnud nagu õieti aega rääkida, palju minu arvates olulist teksti kas rabistati liiga kiiresti maha või jäi see muusikale alla. Tundus, et olgu ta siis üldse olemata, olgu siis teksti asemel rohkem pilti. Ainevaldkonnast lähtudes oleks see ju ootuspärane ning, arvates teadvat Undi suutlikkust, usun ma, et siin ta küll endast kõike välja ei pannud. Ehkki oli tõeliselt võimsaid stseene, Margarita lend esmajärjekorras, mida vahest aastate pärast meenutatakse nii, nagu praegu meenutatakse Jaan Toominga kunagise “Põrgupõhja” lõpustseeni. Mine tea. Aga ballipilt jäi kahvatuks, ehkki Margarita seisund oli huvitavalt edastatud. Köiel kiikumises väljendus nii tema erutusest “õhusolek”, manipuleeritavus teiste poolt kui ka monotoonne, väsitav töö. Ning lõppematu, veniv aeg, mis kuidagi keskööni ei jõua.

Ester Võsu: Aeg seisab. Ikka ja jälle küsib keegi, mis kell on, ning vastus on üks ja seesama: “Kell saab varsti kaksteist.” Kusjuures ei täpsustata, kas 12 öösel või päeval — Jeruusalemma sündmuste ajal oleks tegu nagu keskpäevaga, päike on kõrgel ja paistab vaesele Pilatusele halastamatult pähe, samas on Moskvas justkui kesköötunnile eelnev aeg. Alasti kuu on pidevalt kõrgel taevas.

Herdis Kirk: Lava- ja muusikaline kujundus on Mati Undi enda tehtud. Järsku ta peaks usaldama mõnikord mõnda kunstnikku ka — seletama lahti, mida ta tahab ja taotleb, ning uskuma seda kunstnikku. Võib-olla oleks lõpptulemus kompaktsem ja lavastus ei oleks nii rabe. Lavastajal on head mõtted, aga nende vahel pole enam seoseid. Võib-olla siis kunstnik või muusikaline kujundaja oleks loonud need vajalikud seosed vaataja jaoks.

Luule Epner: Minu meelest oli lavaruum kujunduslikult küll väga põnev. Kogu suur lava töötas ja oli huvitavalt liigendatud ja muutuv: eeslava suletud tagalavaga ja nišiga, mis algul on lava laval, pärast korter, hullumaja jne. Saatana ballil saab sellest avaus teispoolsusesse, siis avatud tühi lava, kus mängiti “viienda dimensiooni” episoode jne. Selles lavastuses ma küll ei tundnud vajadust eraldi kunstniku järele.

Kristel Nõlvak: Tõsi, lavakujundus oli hea (minul pole tegelikult kunagi olnud tahtmist Undile lavastuskunstnikuna midagi ette heita) ja ruumikasutus leidlik. Ka avanev ja valgust kumav orkestriauk allmaailmana ballistseenis oli põnev, kuigi edasi oodanuks muud kui vaid Azazello ja Peemoti kommentaare. Aga lava oma tühjuses toimis, ja kõik elemendid, nii kardinanurk kui ka aknad üleval külgedel. Kusjuures on huvitav, et ühtegi pühameest Unt n-ö kõrgemaisse sfääridesse ei lubanud, need aknad jäid ikka maisesse reaalsusse. Teispoolsus avanes tagalava nähtavale tulles.

Anneli Saro: Minimalism oli väga atraktiivne ja võimaldas mängida eri tasandeil. Tundsin siirast lapselikku rõõmu videoprojektsioonide üle, filmilõigud olid suurel laval efektsed ja mõjusid üsna katartiliselt. Rituaalne tõus mingile teisele tasandile võiks niimoodi välja näha küll. Ometi on lavastus tervikuna tekitanud publikus ka mingi huvitava vastuvõtunihke või arusaamatuse. Mul on segased suhted lavastuse lõpuga. Kui traditsiooniliselt on lavastuse lõpp tõstetud, nii et vaataja tajub orgaaniliselt, et see on lõpp, siis “Meistris ja Margaritas” on viimased viis minutit kuidagi eneseküllased.

Luule Epner: Pärast esimest vaatamist ei suutnud ka mina meenutada, mis lõpus õieti toimus. Ilmselt seetõttu, et lavastus ei lõpe fikseeritud pildiga, millest sa saaksid aru, et nüüd ongi kõik. Meister ja Margarita on eeslaval, Meister peaks saama igavese rahu, ent otsekohe tuleb peale muusika, Jaan Toominga laul 1976. aasta lavastusest “Tuhk ja teemant” (“Polonees 1945”), ja kohe hakkavad näitlejad käima kummardamas, liikudes ette, siis taha, jälle ette jne. Nii et kogu etenduse lõpp hakkab ringiratast käima nagu katkine plaat. See on nagu mingi piiritsoon etenduse reaalsuse ja etendusvälise reaalsuse vahel, kuhu ollakse kinni jäänud: juba näitlejad kummardavad, juba oldaks nagu etendusest väljas, ent samas on lõpp lavastatud etenduse maailma sisse, kuulub veel fiktsionaalsesse aega, mis ringleb — etendus ei taha ega taha ära lõppeda, lõpp ei ole lõppemine, ei ole rahu.

Anneli Saro: Kas sa mõtled, et sisuliselt on “Meistri ja Margarita” lõpus kasutatud sama võtet nagu “Laulatuse” lõpus?

Luule Epner: Tähendus on lähedane, aga vahendid teised. See on ka mingite suurte teemade seisukohalt niimoodi. Lavastus räägib muu hulgas surmast. Aga lõpp, mida võib võtta Meistri surmana, pole mingi ülev rahu. Toominga laulu emotsionaalne sisu on kõike muud kui rahu, pigem seostub 1960-ndate teatriuuenduse “raevu ja võimetusega”. Ilmselt ei jõua keegi kuulata laulu sõnu. Ma mäletan neid “Poloneesist” ja see on küsimus: “Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu?” Kas tuhk ja kadu või teemandiks kirgastumine. Aga see on küsimus, mitte vastus, mitte kindel teadmine. Õigupoolest ei anta kindlaid vastuseid ühelegi suurele eksistentsiaalsele küsimusele. Kas Jumal on olemas või kas Jeesus oli olemas? See, keda me laval näeme, on algul Bezdomnõi roll ja pärast kuju ristil. Woland küll pöördub paar korda kellegi poole, kes on üleval ja nähtamatu. Aga me ei saa ühtegi nähtavat ja selget kinnitust. Näeme Kütsarit ristikujuga liikumas ja tantsimas, mis on väga mitmeti mõistetav stseen, kuhu saab kõiksuguseid tähendusi sisse lugeda. Tema räägib Jeesuse eest, kuju eest, ja kes ta sel hetkel on, pole nii väga selge.

Anneli Saro: Minu meelest neid suuri küsimusi ei püstitata või ei küsita tõsiselt. Näiteks Meistri küsimus Margaritale enne surma: “Kas ma olen kas või natukenegi Kristuse moodi?” Selline küsimine ise on inimlik ja ambitsioonikas, aga Meistri tagasihoidlikust “sotsiaalsest” rollist lähtudes kõlas see minu jaoks küll irooniliselt ja teatud üleolekut arvasin ma sel hetkel nägevat ka Margaritas. Sama lugu on Johannese ristikäiguga. Ma ei tea, kas see tuleneb teatri materiaalsusest, aga nii Jeshua kuju ristil kui ka Johannese tülpinud ja sihitu ekslemine laval mõjusid üsna veidralt.

Luule Epner: Kuidas sa seda tõlgendasid?

Anneli Saro: Esimene assotsiatsioon on, et igaüks peab oma risti kandma.

Luule Epner: Minu jaoks ei ole sel stseenil üht selget tähendust. Igaüks peab oma risti kandma, see on üks tähendus. Aga kui mõelda Kütsari rollikomplektile, võib seal näha rohkem suhteid. Jünger ja õpetaja. Inimene ja tema jumal. Inimene on teinud endale jumala oma näo järgi ja kui Kütsar proovib oma jumalakuju püsti seisma panna, selgub, et see ei seisa ilma temata. Üks vajab teist. Seda nüanssi kaugemalt vist näha ei olnud, aga kuju on Kütsari moodi. Kui mõelda algusele, kus ta mängis näitlejat, kes mängib Jeshuat, siis nüüd on koos ka näitleja ja tema roll. Või on hull näitleja skisofreeniliselt kahestunud. Kütsari vedada on rollide liin, mis toob sisse hulluse ja mängu suuresti ambivalentsed teemad.

Ivar Põllu: Tegelikult on tal veel rohkem rolle. Alguses on näitleja, kes mängib Jeshuat, siis on Jeshua, siis tema apostel ning siis veel kuldkuju ristil. Ristil ei ripu ju mitte inimene, vaid kullatud Jeesuse kuju, luksuslik Jumala Poja laiba kuju. Lõpus ta ei tassi seda mitte jüngrina, vaid pigem Jeesuse endana, kes kannab krutsifiksi, mis on eriti julm “oma risti kandma”-kujund.

Kristel Nõlvak: Minu jaoks hakkas Kütsari rolli tõlgendus tööle just hetkest, kui ta kuldkujuga tantsisklevat soolot alustas. Unt lihtsalt oskab mõjuda valguse, muusika ja suure tühja lavaga. Ja ühe näitlejaga sellel. Kes on vait. Selles stseenis oli midagi, mis pani Jeshuat/Johannest tõsiselt võtma. Jõuline üleolemine endast ja maailmast. Ja selle üleolemisega võib endale kõike lubada, eriti naljategemist iseenda arvel.

Ester Võsu: Nõustun Vaino Vahinguga, kes nimetas Kütsari Jeshuat Ivan-tobukese stiilis Jeshuaks. Minul tekkis teatav vastuolu lausega “õndsad on need, kes on vaimust vaesed”, sest seda saab öelda ikkagi ainult see, kes ise seda pole. Kütsari Jeshua/Johannes seda küll öelda ei saaks. Või saaks? Kütsari Johanneses ei tunnetanud ma monumentaalsust. Viiraltile viitav ñest, mida ta etenduse vältel mitu korda kordab, võiks ju seda võimaldada, kuid minule oli see ikkagi vaid markeeritud  ñ e s t. Möönan aga, et Kütsari rolli peaks veel kord nägema, et selle kohta midagi kindlat öelda.

Kristiina Mänd: Seoses lõpuga tekkis mõte, et kas selline iroonilisus ei ole teatud mõttes teispoolsuse madaldamine või kahtlemine selles, sest kokkuvõttes jättis see üsna koomilise mulje. Võib-olla see võimendab kahtlemist teispoolsuse olemasolus, usus üldse.

Anneli Saro: Igal juhul ei ole selles ristikäigus au ega ülevust, uhkust oma kohuse üle ega leebet leppimist, pigem näen ma kimbatuses inimest.

Ivar Põllu: Kõik asjad muutuvad kohe, kui nad lavareaalsusse, publiku ette, satuvad, mingiteks kujunditeks või kullatud laibakujudeks või veiderdajateks. Küllap Undi lavastus natuke oponeeris Ljubimovi lavastusele, mida hiljaaegu võis Eestis näha. Ljubimovi variant oli väga harras. Ning kunstnikuteema oli seal väga ülev. Võib-olla Unt tundis sisemist kohustust vastupidi teha.

Kristiina Mänd: Samas võib lavastuses ju näha ka vastandumist kultusliku staatusega, mis oli Bulgakovi teosel nõukogude intellektuaalide jaoks. Oli ju romaan siis omamoodi piibli aseaine, Undi lavastust ei saa selleks kuidagi pidada. Lavastuse lõpp pigem eitab mingi konkreetse jumala olemasolu. Bulgakovil ju ikkagi saabub igavene rahu pärast surma, mis on kristlusega igati kooskõlas, Undil seda ei ole. Samuti on kogu Pontius Pilatuse lugu lavastuses stiililiselt madaldatud, kas või Kütsari tolatsev Jeshua lavastuse alguses. Bulgakovil eristub see kiht erilise pühalikkuse ja tõsidusega.

Undi lavastus on nagu mingi küsimus või vaidlus usu üle, ta toob tõestuse ja lükkab selle ümber, nii et vastust ei olegi.

Ivar Põllu: Kui me siit enese kõrvalt ei näe, ei leia vastust, siis läheme kaugemale, ja kui me ka sealt ei leia, siis läheme veel kaugemale, nagu lõpus “Kosmoseodüsseiaga” flirtimine minu jaoks märgitses, primitiivselt, aga kenasti ja üldse mitte orgaaniliselt.

Sa jääd ikka oma väiksesse karpi, niipalju kui sa oma piludest näed, niipaljukest näedki. Lähed miljon valgusaastat kaugemale ja vaatad samamoodi, et ei ole. Teatris on niisamuti, sa näed ikkagi ühes suunas. Mis välja valgustatakse, seda näed. Aga keegi ei kahtle, et on olemas ka see, mida sa ei näe. Vähemalt teatris.

Ester Võsu: Mõnes mõttes ei saagi Jeshua-Wolandi puhul rääkida madaldamisest. Kaljujärve/Wolandi parukas on tõepoolest naeruväärne, ent teeb ka ettevaatlikuks. Nii kurjus kui ka headus võib sinu ette ilmuda kujul, mida sa iialgi ei ootaks — kohtlase kolleegina, transvestiidina, asotsiaalina, ükskõik kellena. Kui sa oled kinni mingis stereotüüpses ettekujutuses jumalast või saatanast, siis sa ei pruugigi teda ära tunda… Unt mängib “Meistris ja Margaritas” stereotüüpidega mitut moodi. Mingeid stereotüüpe kinnitatakse (tegelased tumedast teispoolsusest) ja mingeid lõhutakse (Jeshua, Woland).

Kristel Nõlvak: Stereotüüpide lõhkumine töötab selle heaks, et tuua välja lavastuse põhiidee (millest Toropki kirjutas): kuidas kurjus veel suurema kurjuse sees saadab korda head. Seetõttu pole Kaljujärve Woland siin nii saatanlik või hirmuäratavalt maagiline, nagu kriitika seda etteheitvalt on oodanud, ja Jeshua ei jää tolatsemises alla näiteks Peemotile. Piirid on hägused. Kuri ei saada korda sugugi ainult kurja ja headuse avaldumisvormid võivad olla ebameeldivaltki üllatavad. Tähtis on tulemus. Siin mõõdab kuri igaühele tema vääriliselt. Head, armastavad inimesed tegelikult kannatada ei saa. Rumalad küll. Unt nagu näitaks (teravamaltki kui Bulgakov), et usu millesse tahad, kui usud, et see teeb sulle head, siis teebki. Margarita sõlmib lepingu kuradiga ja päästab oma maise armastuse, Pilatus usub Jeshua jumalikkusesse, käitugu see kui tahes juhmilt, ja pääseb samuti lõpuks valgusesse. Nii et tasub ikkagi uskuda. Inimene ei saa päris üksi hakkama.