IVIKA SILLAR
KUNINGANNA LEAR

W. Shakespeare, “Kuningas Lear”
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Esietendus 10. veebruaril 2001 Eesti Draamateatri suures saalis

Ita Ever ei salli kübaraid. Ei salli pildistamist. Elu jooksul mängitud ainult kahte kuninganna rolli suhtub kahtlustavalt. Kuningas Leari mängimist võttis kui looduse paratamatust ja ennustas tükile tagasihoidlikult viit mängukorda.

See informatsioon on pärit telesaatest. Samas saates oli lühikokkuvõte Ita Everi poolsajandi loomingust. Tempokast pildijadast eraldus üks stseen. Arvan, et see oli sketš mingist meelelahutussaatest. Ever seisab Draamateatri trepil ja vestleb Jüri Krjukoviga. Tema mantlike on näinud nii mõndagi. Müts on peas viltu ja mokad torus. Ühes käes komps ja teises kilekott. Järgneb üldplaan. Oleks nagu mingi jaama ooteruum, rongiootajad on peitunud ajalehtede varju. Tuleb Ever oma kompsukestega. Ta ei käi, vaid vänderdab. Lagi on kuskil kõrgel ja Ever väga tilluke. Äkki viibutab ta üht jalga vasemale, teist paremale, ulatudes pingil istujate ninani, tõuseb õhku, mõtleb seal natuke ja maabub siis rahulolevalt maa peale tagasi.

Selles lendavas, vimkaga vanamutis oli põrmustavalt poeetilist, provokatiivset jõudu. Ita Everi näitlejaminale tundus see olevat olemuslik. Ja nüüd siis ikkagi tragédienne, peamistest rollidest see kõige peamisem — Lear. Kui mina seda ükskord vaatama jõudsin, oli viies kord juba ammu möödas. Hooaja hitt, ole sa lahke!

Ülekäiguraja juures seisis minuga koos oma poolsada inimest. Lipsustatud, soengustatud, mõned pikas kleidis. No see on “Estonia” publik ja läheb ooperisse, arvasin. Ei, nad kõik purjetasid ooperiteatrist mööda ja ronisid üksmeelselt Draamateatri trepist üles. Teatri fuajees moodustasime sõbraliku ummiku. Ei edasi ega tagasi. Seal oli juba enne hulganisti rahvast, kuid vana saksa teater on nii hästi ehitatud, et seinad ei andnud järele. “Issand, mis siin toimub!” kiljatas üks noor hääl. “Teater toimub,” vastasin ma lustlikult. Ja toimuski. Praegu võib publiku hulgas näha uut põlvkonda. Veel mõni aeg tagasi oli neid vähe või polnudki. Väga umbes öeldult — kolmekümnesed. Neil pole sellist hirmsat pinget näos, nagu oli lipslastel. Nad on vabamad. Nägin neid massiliselt “Papagoide päevade” etendusel Draamateatri väikeses saalis. Nad käivad kampadena. Sõpruskonniti. Vaheajal joovad tingimata klaasi veini. Neil on omad naljad. Naised on enamasti mustas. Ja meestel on kole himu pintsakud seljast visata. Mõni viskabki. Neil on sellised näod peas, et nad on tulnud just seda autorit, just seda teksti kuulama. Ja tähelepanelike nägudega koorivad igaüks endale isikliku iva välja. Sellise publiku ees ei tohi pugeda. Neid ei tohi alahinnata. Neid ei tohi kaotada. Kui see põlvkond seebistub, seebistuvad ka nende lapsed, ja siis on üldse lõpp.

Draamateatri suure saali täituvus on probleem. Usun, et käib närviline otsing. Saal tuleb täita — millega? Ja otsustati täita. Veega. See ei ole iroonia. Vesi on ilus. Südantlõhestavalt ilus. Ta särab ja voogab ja valitseb. Traagilisuse kese on viidud nagu väljapoole näitlejat. Võib tunduda, et vesi mängib näitleja eest. Aga see vesi on salakaval ja armutu. Ta esitab oma kõrgendatud nõudmised. Kas voogava fooni, veikleva peegelduse või lihtsalt tõstetud lavapõranda tõttu on näitleja kuidagi hirmsasti näha. Kui zest on kohmakas, saab sellest kohmakus ruudus. Kui mõte on kidune, saab sellest kidusus kuubis. See lavakujundus on nagu etteütlus. Diktaat. Temas on omad plussid ja omad miinused. Ta esitab oma kriteeriumid, käitudes kui vormi ja stiili etalon.

Shakespeare oli energiasajandi laps. Tema kui geeniuse hullumeelne totaalne energia on rämedam, aplam, verisem. Lavastuse aheldatud stiihia, paratamatult torukestesse ja basseini suletud jõud on näidendis mõned uksed avanud ja mõned ka sulgenud. Mingis mõttes on see üliefektne lavakujundus pannud tragöödiale pähe esteetilised päitsed. Rohkem kui kunagi varem mängib siin kaasa näitleja siluett. Olustikulisest kiibakast zestist on Shakespeare’i jaoks vähe. Selles lavastuses peaks iga näitleja personaalne lavalise mõjuvuse ring, see energiaväli, millega näitleja lavale astub, milles töötab ja mille abil üle rambi jõuab, olema suurem kui ta ise. Liikumine on siin niigi piiratud, seda mõjuvõimsam ja väljendusrikkam peab olema kehakeel.

Selles mõttes eristub positiivselt Laine Mägi, kelle treenituse aste lubab lavastajal kasutada teda soleerivana. Tema rolli enesekindel ja ennast avav plastiline joonis mõjub vabastavalt ja tooniandvalt.

Ka Hendrik Toompere, kelle vedada on tragöödia intriig, kes mängleva kergusega kujundab kõigi peategelaste elusaatust, oli mõjuv. On väga meeldiv, et üle pika aja tegutseb ta näitlejana mitte enda lavastuses, vaid kellegi teise rezissööri käe all. Osalahendus ei ole kahjuks stabiilne, erinevatel etendustel rõhuasetused kõiguvad. Kui rolli esimeses pooles oli parasjagu pahelisuse külgetõmbejõudu, märtri oreooli ja intriigisõlmija mõttejõudu, siis viimane stseen oli liiga füsioloogiline. Järgmisel etendusel tundus näitleja esimeses osas väsinum (“väsinud näitleja” on vist ebaprofessionaalne väljendus) ja paremini kukkus välja just viimane, surmastseen, kus Edmund näis nagu vaikselt nõu pidavat oma kehast lahkuva hingega. Ja veenvalt kõlas ka laiba huumor — Shakespeare’i kangelastel on ju tihtipeale kalduvus hakata enne kõiksusse lahkumist naljatama.

Mis puutub Narri (Jan Uuspõld), siis oma kalambuuride nooleotsi võiks ta veelgi teritada — mitte kõik vaimukused ei jõua adressaadini. Saaliga suhtlemine, kas või hetkelise silmsideme kaudu, tuleb aiva kasuks ja kuna see tal hästi välja kukub, siis võiks seda isegi rohkem olla. Autor lubab, ma ei tea, kas lubab lavastaja.

“Kuningas Lear” on maskuliinne näidend. Oma põhiolemuselt. Ja hea meel on tõdeda, et Ita Ever on kõigi tahtmatute vastutegurite kiuste sellest mängust auga välja tulnud. Näitleja kogemus valitseb rolli. Ta teab, mis midagi maksab. Peapööre just nii palju ja mitte rohkem, zesti lõpetamine just sel hetkel ja mitte varem. Ning hääl, eriline magnet on hääl. Selle hääle madalad toonid on imelised. Kui Ita Everile anti sel aastal teatri aastapreemia, tõusis saalitäis rahvast spontaanselt püsti. Ita Ever vaatas naeratades saali poole, tõstis veidi oma lõuga ja ütles kelmikalt: “Kas te panite tähele, teised tulid ise, mind toodi.” (Ta tuli mööda pikka poodiumi dzentelmenliku vene teatri näitleja käevangus.) Millal ta viimati sellel vene teatri laval võis olla? Aga selle ainsa koketse improvisatsioonilise lause iga silp keris ennast kui mööda traati üles rõdu viimasesse ritta. Näitleja olemus valdab ja valitseb ruumi igas olukorras. Päris suur protsent ei jõua selleni kunagi.

Šeikspiroloogid on närinud probleemi kallal, miks Lear siiski nii kergelt troonist loobub. On kaheldud ka kuninga vaimses seisundis. Ita Everi puhul seda probleemi ei teki, ta on täie mõistuse juures, ta on otsustanud. Ei tundu olevat ka kapriis. Monarhia põhieesmärk on dünastia säilimine. Et vältida kodusõda p ä r a s t, jagab ta oma valdused  e n n e. Oma eesmärki ta muidugi ei saavuta. Kui tugev kuningavõim neil legendaarsetel, fantaasia vallast sündinud aegadel olla võis, on iseasi. Ehk siiski rohkem klannide omavaheline võitlus. Selles lavastuses mängivad ja toonitavad kuningavõimu Kent (Ain Lutsepp) ja Narr.

Lutsepp mängib truudust mälestustele. Sellele, mis kunagi olnud. Kas riigi loomine, vallutussõjad või kätte võideldud privileegid. Tema truudus on lõputu ja äraarvamatu. Lõpustseenis lahkub ta leinates lavalt, et oma kuningannaga vabatahtlikult surmas ühineda. Ta teeb seda nii tagasihoidlikult ja vaikselt, et keegi ei pane seda enam tähele.

Milline on narri suhe oma valitsejaga?! Ita Everi Lear armastab seda noort poisikest nagu oma poega. Poega tal endal ju ei ole ja oma kahe tütre suhtes ei paista ta illusioone hellitavat. Narr vastab samaga. Ta ongi Learile nagu poja eest. Kõditab vaimu ja on alati kõrval. Nad nakitsevad teineteist ettevaatlikult, provotseerivad mängeldes, ja mõlemad teavad, et teine ei löö. Narri jaoks on kuninga narr muidugi parem olla kui pensionäri narr. Ta on praktiline inimene. On käibel legend, et Shakespeare’i teatris mängis Narri ja Cordeliat üks ja seesama näitleja. Näidendi konstruktsioon vastab sellele — narr läheb ära, Cordelia tuleb, Cordelia tuleb, narr on lavalt lahkunud. Lear on nagu pidevalt ümbritsetud nende kahe lähedase inimese hoidva ja hella rõngaga.

Esimeses vaatuses esineb kuninganna Ita Ever kui harjumuspärane liider iseenda ja kõigi teiste jaoks. Võib kujutleda, et ta on ka vägesid juhtinud, see maakaart ja staap tema ümber tundusid samuti harjumuspärased. Ega neid tütreid olegi olnud aega kasvatada. Nad on iseseisvalt rästikuteks kujunenud. Kui vana on kuninganna, kui vanad on tütred? Kui Lear on mees, võivad tütred olla päris normaalses naiseeas, aga kui uskuda Shakespeare’i ja juba hullu Leari, siis on ta kaheksakümmend täis. Seega — kui Lear on need tütred ise sünnitanud, siis on nende noorus kauge minevik. Situatsioon võtab uue värvingu, kui kaks mitte enam esimeses nooruses õde riputavad end välismaalt saabunud, kutsuvalt pahelise nooruki kaela. Stseen, kus arutatakse, kas Leari saatjaks on lubatud kakskümmend viis või viiskümmend rüütlit, moondub hetkeks kommunaalkorteri kismaks. Selline naiste jama.

Tegelikult on rolli hindamise kriteeriumiks teine vaatus. Kui Lear on teises vaatuses, hullununa ja räbalates, suurem kuningas kui esimeses vaatuses, kus tal kogu võimutäius veel olemas, siis on roll õnnestunud. Ja just nii see siin on. Muutumist, moondumist me ei näe. Selle on näitlejanna targu jätnud lava taha. Ta tuleb lavale hoopis kellegi teisena. Tema hulluse ja tarkuse vahe on imeõhuke. Vahel kaob see hoopis. Kui ta esimeses vaatuses oli väga üksildane ja teisi inimesi eriti ei vajanud, siis nüüd on temas tekkinud intensiivne suhtlemisvajadus. See ei pruugigi olla rääkimine. Ta rohkem kuulab ja vaatab. Pea natuke viltu ja silmad kurblikud. Ta vaatab inimesele otsa ja jääb mulje, et ta püüab õppida. Tegelikult ta õpetab. Lõpus on ta elav ja kõigega suhestuv inimene. Tema hing on puhastunud ja silmavaade selge. Selles räpaste valikute kaoses on tema moraalne positsioon kõigutamatu. Ja kõik, kellele on antud seda tunda, tunnevad selle ära. Ja tahavad sellest allikast juua. Kuid on juba hilja. Hullus ja inimsus on võrdsustunud. “Kas on mingit põhjust, et sünnivad sellised südamed?” küsib Lear. Aga kumbki pool temast, ei elutark ega hullunud, ei suuda sellele küsimusele vastata.

Shakespeare’il saavad halvad tegelased oma palga ehk surma. Ka head surevad. Lear sureb õnnelikuna. Talle tundub, et Cordelia on elus. Ja õnnest lõhkeb ta süda. Vägisi püsinud, nagu ütleb truu Kent, on tal nüüd viimaks õigus lahkuda surnute riiki. Autoril ei ole illusioone tuleviku suhtes. Illusioone ei ole ka Edgaril (Tiit Sukk). Üksikuna rambi ees seistes ja publikule silma vaadates loodab ta, et ehk saatus halastab ja tema põlvkonna homne päev ei ole nii kannatusterohke. Edgari käsi jääb õhku rippuma ja näitlejad tulevad kummardama.

Näitlejate seas leidub sprintereid, maratoni- ja keskmaajooksjaid. Sprintereid ma ei salli. Mõtlen, et poleks siis mõtet olnud tullagi. Minu lugupidamine kuulub maratonijooksjatele. Neid on vähe. Väga vähe. Ma austan nende vastupanujõudu, kohanemisvõimet ja enesetaastamisoskust. Kui hing ajab pinde, tuleb aju ja südame vahel leida tasakaal. “Me otsime ülimat.”

Kui Ita Ever oma juubeliõhtu lõpul tuli rambi ette kummardama, imekaunil sinisel kleidil säramas punase paelaga valge orden, kogu trupp seismas aupaklikult tema selja taga, siis samal ajal kui ta mitmeid kordi oma reveransse kordas, tegid tema sõrmed imelisi liigutusi. Need olid kindlasti ebateadlikud, aga andsid ometi edasi väga täpseid ja arusaadavaid signaale. Taha, trupile — “tulge, tulge, oleme koos” ja ettepoole, publikule “me kõik, me kõik, mõistke seda”. Veidi hiljem ütles ta seda ka sõnade abil, aga käed töötasid enne. Ja seal, tagareas hiilgas üks silmapaar. Näis, nagu sätiks nende omanik ennast maratoni starti. Eks me näe.