MADIS KOLK
DRAAMAFESTIVAL 2001

Hea kaasaegne teater on nagu hea teater igal ajal tegelnud lollide ja matside võimust tekkiva depressiooni ravimisega igas eluvaldkonnas “väärtuste puhastamise ja täpsustamise” abil. Selle teeb võimalikuks jätkuv kahtlemine terminite õigsuses ja hirm lõpetatuse ees. Seetõttu on kaasaegne teater lühiajaline protsess, mis eelneb tema enda poolt loodava “täpsustatud” terminite leksikoni täielikule valmimisele ja mille meetodiks on kahtlus. Kuna kahtlus laieneb ka iseendale, on kaasaegne teater nagu Mishima — ta kaob, tundes valmissaamise lähedust, et mitte kärvata.

(Taavi Eelmaa, TMK 1997, nr 4)

Mida on meil peale hakata selle iseenesest geniaalse definitsiooniga, kõneldes draamafestivali vajadusest ja repertuaarivaliku printsiipidest 2001. aasta seisuga — seega kahe hooaja kokkuvõtteprogrammi põhjendamisel ja seletamisel, mida kuraatorina olen sunnitud tegema? Esmalt seda, millest konkreetsete näidete andmise eel ka alustada kavatsen, et põhjendada ülepea draamafestivali vajalikkust meie kultuuris, kuna motos on pisut konkreetsemalt ja olemuslikumalt avatud teatrit iseloomustava klišeefraasi “siin ja praegu” tähendussisu, fraasi, mida ühed teatrihindajad kasutavad teatrimõtte aktuaalsusvajaduse rõhutamiseks, teised oma skepsise väljendamiseks (nii teatri kui ka festivali vajalikkuse suhtes) ja kolmandad lihtsalt siis, kui midagi paremat pähe ei tule.

Festivali vajalikkusest-mittevajalikkusest kõneldes viitan osalt muidugi ka Ingo Normeti ja Jaak Alliku arvamusavaldustele (vt “Sirp”, 18. mai ja 25. mai 2001), mille eriseisukohad ei tahtnud ilmselt otseselt väljendada kehtestavaid hoiakuid, küll aga välja tuua mõningaid võimalikke vaatepunkte, mis selle temaatikaga seoses ülepea esile võib kerkida. Seda enam, et ka praktilise festivalikorralduse asjus on ju korduvalt kuuldunud nii majanduslikke kui ka ideelisi kõhklusi.

Normeti lähenemisest jääb kõlama mõte, et festivali alla paigutatud raha eest võiks eesti teatrit arendada ka tunduvalt efektiivsemal viisil, saates näiteks meie teatraale hoopis suuremal hulgal välisteatrit vaatama. Eriti arvestades asjaolu, et festival “Draama” jäävat ikkagi vaid kohalike kriitikute ja teoreetikute targutamispaigaks. Seda nii seoses praktikute hõivatusega, kes niikuinii teatripeost tervikuna osa võtta ei saa, kui ka teadmatusega väliszürii reaalsetest muljetest eesti teatri ekspordivõime kohta, mis on vaieldamatult üks festivali eesmärke ning ka kõrvaltvaatajate züriisse kaasamise põhjus.

Sellele vaatepunktile oponeerib Allik, rõhutades Normeti küsimuse asetuse ebaadekvaatsust ühe teatrikultuuri kui tervikliku elusorganismi seisukohalt ning tuues näiteid nii muudest kunstiliikidest kui ka teiste riikide kogemustest, mis mõlemad lükkavad ümber Eesti draamafestivali mõttetuse küsimuse.

Õigus on mõlemal. Kasutaksin siinkohal Tõnu Tepandi palju tsiteeritud tõdemust: “Eestlased on mängija rahvas, aga ta on väike, iga nähtust mahub Eestisse vaid üks, üks aga püüab alati  l u u a  o m a  m a a i l m a. Seega järgib eesti teater maailmaloomise ideed, mis on väga erinev n-ö lõbumajast algavast teatriideest, kus kõik on müügiks.” Olgugi et mõtteavalduse kontekst oli teine, seletab see siiski pisut seda laadi ürituste olulisust just meie teatrikultuuris püüdmaks leida festivali kaudu kompromissi teatri kaasaegsuse eelmaalikult sõnastatud olemuse ning etnilisest eripärast johtuva “maailma loomise” ambitsiooni vahel. Normetil kui praktikul, pragmaatikul ja pedagoogil on vaieldamatu õigus ja kohustus esindada just sellist mõttelaadi, mis paneb rõhu efektiivsusele, progressile ning hariduslikele tahkudele. Ometi ei ole see absoluutne. Kuigi olen ka ise teooria pinnal spekuleerinud eesti teatri olemise ja mitteolemise probleemide ümber, ei ole ma praktilist teatrit vaadates siiski kunagi kaotanud lootust leida sealt midagi, mis oleks ühtaegu nii edasiviiv kui ka kultuurkihti kasvatav ja traditsiooni loov. Rahvad, kel see probleem nii terav ei ole, ei arutle paraku ka festivalide funktsiooni üle ja see on juba konteksti küsimus. Miljonikroonise rahvusliku ülevaatesündmuse korraldamine ei tohi kindlasti muutuda nabaimetlemiseks (õnneks erinevalt muusika- ja kehakultuuriüritustest meie teatril see põhjus senini puudub), kuid olemasolevat arvesse võttes ei julge pead anda, et festivali raha kasutamine välissõitudeks ja teatripedagoogilise kirjanduse väljaandmiseks a priori puuduvat kultuurkihti kasvatama hakkaks [Allik: “Ei näe põhjust seda teha tänases Eestis, kus teatrikirjanduse väljaandmine on viimasel ajal olnud üsnagi nimetusterohke ja välismaistele õppesõitudele (ka üliõpilaste omadele!) paneb vist piirid rohkem aja- kui rahanappus (kui jälgida Kultuurkapitali toetuseraldiste nimekirju).”] Ma ei ole sajaprotsendiliselt veendunud ka laulupidude korraldamise mõttekuses ratsionaalsest vaatepunktist, kuid eesti muusikuil, kes on suutelised nii välistest impulssidest õppima kui ka kohalikku traditsiooni kasvatama, ei ole seegi traditsioon ilmselt kunagi takistanud oma missiooni täitmast. Nii nagu poliitikas ei saa liberaalne demokraatia läbi ilma aatelise isamaalisuseta ja vastupidi (puudused ilmnevad siis, kui üks neist peaks kõrvalt kaduma), on ka “maailma loomine” ja “hirm lõpetatuse ees” ühiselt hingestanud performatiivseid struktuure Šivast alates, kusjuures sisulised vastuolud selliste loomelugude modernsuse ja postmodernsuse vahel on pahatihti kultuurilised konstruktsioonid. Seega, teema jätkuna, ei saa ka eesti teater ilmselt läbi ei arengusuundade aktiviseerimise ega ka olemasoleva reflekteerimiseta, kuid kompromissikonteksti peab ta leidma kohalikke olusid tahes või tahtmata arvesse võttes. Siit ka vajadus kahe hooaja teatritoodangu kontsentreeritud enesepeegeldusvõimaluseks.

Praktiku seisukohalt on mõistagi kahetsusväärne, kui Normetil on õigus ning “näitlejate rõõmuks on jäänud anda üks järjekordne külalisetendus ning siis sõita öösel koju tagasi proove tegema”, kuid kui tahes küüniliselt see ka ei kõlaks, on see vist ikkagi paratamatus, mida mingeid muid lahendusi järgides veelgi raskem ületada. Olen kuulnud paljude praktikute kahetsemist (usun, et see ei ole tühipaljas retoorika), kuidas huvi kolleegide tegemiste vastu ju oleks, kuid ajapuudusel ei ole võimalik neid vaatama sõita. Kolmepäevane festival pakub siiski nii ajalise kui ka kvalitatiivse kontsentraadi (programmi koostamise subjektiivsest momendist edaspidi) viimase aja eesti teatri paremikust kui aga seal sellega tutvumiseks aega ja võimalust pole, ei teki seda vist kunagi.

Niisiis on üks festivali ellukutsumise eesmärke selles, et näidata välisekspertidele lähiaja teatri (suur?)saavutusi, lootuses, et n-ö märgatakse ja jäetakse meelde. Nagu Normetil, nii puudub ka minul tõepoolest statistika selle kohta, kui palju kedagi festivali kaudu kuhugi on kutsutud või milliseid väliskontakte on sõlmitud, kuid Eesti puhul on vist siiski paratamatu, et ühestki võimalusest, mis meie kultuuriväärtusist kuidagi teavitaks, pole mõistlik loobuda. Siit kohe küsimus ka kuraatorile. Kas festivali repertuaari kokkupaneku pealisülesanne on “Lääne ees lömitamine”? Pean ütlema, et enda puhul ma seda päris nii ei tõlgendanud. Kui rahvusvahelistel festivalidel, sõltuvalt muidugi nende konkreetsest suunitlusest ja kontseptsioonist, on võimalik, kohati ainuvõimalik, panna oma riiki esindama kõige atraktiivsemad lavateosed, need, mida saab muust kõrgetasemelisest mainstream’ist eristada omakorda “festivalitükkidena”, siis arusaadavatel põhjustel pole meie rahvusteatri kogutoodangu alusel võimalik sellest huvitavaid ekstravagantsusi välja setitades kellelegi “Potjomkini küla” ehitada. Olgugi meie kahe aasta produktsioon paarisaja lavastuse ringis, on see oma esteetilistelt suundumustelt siiski küllalt ühemärgiline, festivalilavastustest kui kategooriast omaette veel eriti rääkida ei saa (samal põhjusel ei saa vist lähiaastatel kõnelda ka tõsiselt võetavast off- ja off-off-programmist) ning nõnda jääb valida ikkagi vaid kahe raskesti määratletava suuruse, “hea” ja “halva” vahel.

Kindlasti ei tähenda see aga seda, et subjektiivsus (nüüd, kus programm pandi kokku ainuisikuliselt) saaks tähendada suvalisust. Meie teatrimaastiku puhul võiks ühe inimese kokkupandut nimetada pigem “objektiivse pildi subjektiivseks üldistuseks”, mille objektiivsus võib teatud tingimustel ületada isegi valikukomisjoni oma. Esmalt sellepärast, et ainuvastutuse tõttu ei saa programmi lipsata juhuslikku, mida hiljem ükski konkreetne isik ei suuda kontseptuaalselt põhjendada. Teiseks on taas teatriruumi väiksuse tõttu suunavaid tegureid piisavalt palju, nii et ühelt poolt loob see teatava kontrollimehhanismi, mis ei lase ühegi kuraatori originaalsuspüüetel lausa ebaadekvaatsuseni minna, teisalt aga piiritleb valiku hulga. Pean silmas seda, et loomulikult ei toimu valik kogu olemasoleva paarisaja lavastuse hulgast. Kuigi see oleks ju mingis mõttes ideaal, ei teeks seda ka ükski mitmeliikmeline komisjon.

Esiteks loodi sel korral esmakordselt süsteem, kus iga teater ise pakkus välja kaks lavastust, mida festivali seisukohalt oluliseks pidas. Kohustus ei olnud küll tingimata nende hulgast valida (võis valida ka midagi kolmandat või üldse valimata jätta), küll aga need ära vaadata; kuid seegi süsteem vähendab tunduvalt juhuslikkust (n-ö kui valikukomisjoni “rumal kriitik” võib lähtuda nõrkushetke emotsioonist või isiklikust sümpaatiast, siis teater ise püüab ju üldjuhul end ikka kõige tugevamast küljest eksponeerida, seda enam, et tavapublikule suunatud kommertsimoment, mis reklaamikampaaniate põhjal pahatihti teatrite imagot loovad, on festivali kontekstis välistatud).

Teiseks joonistuvad väikeses ja üsna hõlmatavas kohalikus teatriilmas siiski välja suunavad jõujooned, mille teadlik või tahtlik eiramine ei looks Eesti ühiskonnas mitte avangardfestivali programmi, vaid paneks lihtsalt kahtluse alla kuraatori kompetentsuse (loomulikult ei tähenda see, nagu ei oleks saanud valikuvõimalustesiseselt koostada nii eksperimentaalsemat kui ka konventsionaalsemat kava, kõnelen vaid jäämäe veepealse osa suurusest). Nii nagu eesti teatris on võimatu, et kusagil provintsis aetaks vaikselt mingit geniaalset asja, millest mitte keegi ei oleks kuulnud, on ka võimatu ignoreerida autoriteetide arvamusi, mis avalduvad kõikvõimalikes aastapreemiates ja kriitikute aastaküsitlustes. Nagu näha, on seekordne festivaliprogramm neid kriteeriume ka arvesse võtnud ja sugugi mitte selleks, et kellelegi “meeldida”, vaid tahtmatult tõestamaks, et üsna suures osas teatriloomest saab polemiseerida siiski vaid hea ja väga hea vahel, nii et lauskurioosumid ei peagi teemaks tõusma. Oleks teatripilt rikkam, oleks võib-olla teisiti, kuid valida saab siiski selle hulgast, mis on olemas.

Rääkides sellest, mis on olemas, annab festivaliprogrammide võrdlus ka ülevaatliku pildi teatri üldsuundumustest ja arengutest. Nõnda võib väita, et võrreldes kahe aasta taguse festivaliga on teatrite üldine keskmine tase ühtlustunud ja tõusnud. Kui tollased “Kuritöö ja karistus” ning “Mao tee kalju peal” mõjusid oma professionaalsuses mõneti erandlikuna, siis praeguse hooaja puhul kontrastid nii suured pole. Samuti hakkab taastuma teatrikaart, kuhu mahuvad enam-vähem kõik meie riigiteatrid. Meenutagem, et kui esimesel festivalil oli see justkui häiriv ja üldist taset alla tõmbav kinnispõhimõte ning viimase festivali programmi jõudis väljastpoolt Tallinna üksnes “Vanemuise” “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”, siis nüüd on perifeeriateatrid vaikselt jalgu alla saamas ning geograafilise areaali laienemine ka sisuliselt põhjendatud. Koos selle kontrastsuse hajumisega on pisut ühtlasem ka stiilide ja zanrite jada (vrd näit. “M. Butterfly”, “Libahunt”, “Victor”, “Pelléas ja Mélisande” jne aastal 1999), mis aga ei tähenda hinnangulist üksluisust, vaid on seotud taas eelmise põhjusega (kuigi mingi ohutendents, kus katse-eksituslik eksperimentaalsus üha “professionaliseeruma” kaldub, on täheldatav küll. Kui eelmisel ja üle-eelmisel korral oli esindatud ka tehnoloogiliste taotlustega Jalaka suund, siis sedapuhku “Graal” paraku programmi ei jõudnud.)

Üks teema, tõsi küll mitte olulisim, kuid siiski igal festivalil üles kerkiv, on muidugi festivali nimetuse sisu, st kas “Draama” ei peaks siiski rõhku panema just näidenditele. Pean ütlema, et vastavaid mööndusi ma ei teinud ning põhiülesandena ei võtnud, kuid hea meelega näeksin algupärandite protsenti muidugi suuremana kui eelmisel ja nüüdsel festivalil (mõlemal korral kolm lavastust). Tänapäeva välisdramaturgia koha pealt on pilt paranenud ning sedapuhku saab kõnelda selle poole suuremast osatähtsusest kui kaks aastat tagasi. Ometi, arvestades kahe aasta jooksul toimunud murrangut McDonagh’, Marberi, MacPhersoni ja O’Connelli põlvkonnakaaslaste maaletoomisel, võiks pilt muidugi kirevam olla. Sotsiaalset teravust otsides panin selle lahtri töödele küll erilise rõhu, kuid üldjuhul ei tehta nende paljutõotavate tekstidega lavastuslikult midagi nii huvitavat, et need festivali kontekstis tähendust kandma hakkaksid.

Enne konkreetsete lavastuste juurde jõudmist võiks paari sõnaga peatuda ka sellel, miks mõni seda vääriv lavastus programmist välja tuleb jätta. Olgu öeldud, et potentsiaalseid kandidaate või arutlust väärivaid lavastusi tuli kogu kahe aasta paarisaja töö kohta umbes kümnendik, nii et iseenesest teeb teatri areng valimisprotsessi küll huvitavamaks, kuid ka keerukamaks. Kajastamaks meie teatri suhet eespoolgi nimetatud sotsiaalse temaatikaga, ning pealegi äärmiselt originaalsel viisil, näinuks ma eriti heal meelel kavas näiteks Merle Karusoo “SOSi”, kuid arusaadavail põhjustel ei ole see lihtsalt võimalik ning paraku lõpetati ka selle vähendatud versiooni mängimine. Et näidata ausalt seda, mis meie teatrielus toimub, mis elevust tekitab ning mida eripärasena tõlgendatakse, oleks pilti sobinud ka Andrea Mosese “Clavigo” Tallinna Linnateatrist, kuid lisaks tehnilistele üksikasjadele on ka selle puhul küsimärgi all eripärasus välismaalase seisukohalt. Sama kaalutlus toimis ka “Graali” hindamisel, kuigi teistsuguse professionaalsusastme juures oleks see siiski kõne alla tulnud. Siit ka üks võrdluskriteerium: kas kahe aasta pärast võime juba rääkida mingist tehnoloogilise teatri traditsioonist, kus valida oleks mitmete lavastuste vahel ja mitte ainult zanritühiku täitmiseks? Loodan, et Tartu Teatrilabor liigub selles suunas. Kindlasti võiks atraktiivne festivalitükk olla Pedajase “Kuningas Lear”, kuid ruuminõuded sundinuks festivali kas taas kahte linna viima või korraldamiseks kuluvaid rahalisi võimalusi revideerima. Nagu juba kirjatüki algul öeldud, näib see hetkel olevat problemaatiline.

Peab siiski ütlema, et ega eesti teatrid ruumilahendustes just üleliia pillavad ja fantaasiarohked ole. Praegune paremik mahub küllalt valutult Tartus olemasolevasse kolme teatrisaali, millele lisandub eriruum “Aristokraatide” tarbeks. Siit ka võib-olla kerge vihje edaspidiseks, sest sageli luuakse suur osa festivali atmosfäärist just korteri-, keldri-, koridori- ja tänavateatri vahenditega, mis ei tähenda alternatiivset või spetsiifilist festivali üldsuunitlust. Mingi ähmase tuleviku utoopiana saab ehk kunagi kokku panna erifestivali jõgedel, mõisahoonetes ja lossivaremeis tehtavaist vabaõhu suvelavastustest, kuid käesoleval ajal ei puutu see asjasse.

Kõike eelkõneldut arvesse võttes teen kiirülevaate valitud kümnest lavastusest tutvustamaks hinnanguprintsiipe konkreetsete näidete varal.

Mati Undi “Laulatus” (W. Gombrowicz) “Vanemuises” esindab, lisaks ideelistele ja esteetilistele väärtustele, ka aruannet eesti teatri praeguse seisu ja retseptsiooni kohta. Pean silmas Teatriliidu lavastajapreemiat, kõrgendatud meediatähelepanu ning lavastusest tõukunud noorte kriitikute arutelu eesti teatriuuenduse teemadel. Peale selle märgib “Laulatus” uut kvalitatiivset sammu Undi kui lavastaja teel, mis mingis mõttes ühendab tema lavastajabiograafilise mineviku ja hetkelise kõrgvormi praeguse kultuurikontekstiga. Paradoksaalselt domineerib “Laulatuse” valiku puhul kohalik kontekst ning väliszürii ülivõrdelisi hinnanguid ei söanda ma ennustada. Küsimus pole tasemes, vaid selles, mis mingil kultuuritaustal on uudne ja mis mitte.

Analoogiline kõhklus on mul ka teise selle aasta suursündmuse Priit Pedajase “Aristokraatide” (B. Friel) suhtes, mis kümneid Frieli tõlgendusi näinud välismaalasele ei tarvitse pakkuda ülimat ideelist sügavust, kuid mille pedajaslik musikaalne ja nihestatud (või laiendatud) ruumipsühhologism ning üliprofessionaalne näitlejamäng tegi sellest meie mastaabis ühe gurmaanlikuma teatrielamuse.

Külalislavastaja Juri Jerjomini “Idioot” (F. Dostojevski) Vene Draamateatris ei võistle eelmainitutega vahest lavastuskontseptsioonis (kuigi dramatiseering oli saavutus omaette), küll aga ilmestab seda, kuidas peaosalise näitlejatehniline kõrgtase lavastuse kontseptuaalsusele kaasa (kohati üle) töötama hakkab. Samuti on rõõm sellest, et Vene Draamateater on lõpuks festivalikavva lülitunud.

Erik Söderblomi “Connecting People” (J. Turkka) Von Krahli Teatris illustreerib ühelt poolt kurba tõsiasja, et sotsiaalset närvi, kohati skandaalsustki tuleb meie teatril veel üle lahe laenamas käia. Loomulikult ei olnud see ainus valiku kriteerium, kuigi nii, nagu eelnevalt tehnoloogilise teatri väljaarenemise koha pealt lootust avaldasin, võiks see olukord ajendada järgmiseks kokkuvõtteaastaks ka meie algupärast dramaturgiat samasuguse probleemiteravuse ja miks mitte ka sama skandaalsusastme poole liikuma. Garantiid selle kohta, kuidas mõjub tüki sisu teise kultuuriruumi esindajaile, ei julge ma isiklikult anda.

Rein Aguri “Henry V” (W. Shakespeare) võib muidugi küsimusi tekitada sellega, et teistkordselt täidetakse sama lavastaja ning sama autoriga üht nišši (pean silmas muidugi kahe aasta tagust “Cymbelini”); kuid samuti peegeldab see käesolevat olukorda, kus sama elavat, atmosfääri loovat, vahetu suhtluse ja eksperimentaalsusambitsiooniga black-box-väiketeatrit momendil arvestatavas teatrisfääris ei eksisteeri.

Kuigi ka eesti lavastajate tuumik hakkab lõpuks ometi noorenema, illustreerib Kalju Komissarovi “Tanja. Tanja” (O. Muhhina) Rakvere Teatris vanema reziipõlvkonna kõrgvormi, ning mis eriti tänuväärne, just noorema dramaturgiaga kontakti loomisel, seda enam, et tegemist on meile kaugeks jääva, kuid ometi huvipakkuva vene tänapäeva näitekirjanduse esindajaga. Usun, et kõik need aspektid oma koosmõjus võiksid huvi pakkuda ka väliskülalistele.

Sama söandan ennustada neljale ülejäänud lavastusele, mis ilmestavad eesti teatris seni üsna haruldast tendentsi. Nimelt seda, et lavastusparemikku kuulub kahelt noorelt lavastajalt tervelt kaks tööd: Jaanus Rohumaa “Inishmaani igerik” (M. McDonagh) ja “Sild” (J. Tätte) Tallinna Linnateatris, Tõnu Lensmendi “Küüni täitmine” (J. A. Nooremb) “Endlas” ning “Kärbes” (A. H. Tammsaare) “Ugalas”. Jällegi tuleb tõdeda, et selline see objektiivne hetkeolukord lihtsalt on. “Inishmaani igerik”, esindades ühelt poolt nappivat tänapäeva välisdramaturgiat, näitab ka üht leidlikumat lavalist ülekannet iiri ja hiiu konteksti vahel, mis ei jää pelgaks dekoratsiooniks (nagu eesti üsna rohkete murdekeele kasutuspüüete puhul tavaline), vaid toimib fiktsionaalse mõttemaailma analüüsi osana ning tõstab laval nähtava uuele kujunditasandile. (Samuti on küllalt raske öelda, mis sellest sünkroontõlke kaudu säilib.) Teised kolm on aga viimase aja eesti algupärandi vaieldamatud tipud, mis ka lavastusliku ekvivalendi leidnud ning mis välisvaatlejale võiksid mõjuda omalaadse (riskin nimetusega, mitte võtta seda terminoloogilise täpsusega) ugrilise etno-uusrealismina.

Nii valiku tegemine ise kui ka võrdlus eelnevate valikutega andis lootust, et kui “maailma loomises” enesekindlust kogutakse, tekib ka “kahtlus terminites”. Kui selliseid kontsentreerivaid üldistusi, mis pealegi võiksid (festivalile kui sellisele mõtlemata) innustada olemasolevaid tühikuid täitma, oleks võimalik traditsioonina juurutada, näen neis püüetes siiski pigem edasiviivat ja hariduslikku funktsiooni, mis ei töötaks vastu puudujääva miljoni teistsugustele kasutusvõimalustele.