PRIIT PEDAJAS
MOSKVA MÄRKMED

Alustasin proove Pjotr Fomenko teatris 28. veebruaril. Moskva oli tänavu lumine. Märtsis oli mitu lumetormi, mis ähvardas niigi umbes liikluse hoopis seisata. Kuid minu üllatuseks jõuti sõiduteed puhtaks lükata. Nagu nõukogude ajal…

“Pjotr Fomenko Masterskaja” (Teatr-studio Masterskaja Petra Fomenko) asub Kutuzovi prospektil endises väikeses kinos suure elumaja tagumises nurgas. Kuigi uus Moskva kolmas ringtee läheb akna alt mööda, on helibarjäärid nõnda hästi ehitatud, et teatris on vaikne. Isegi väga vaikne. Kui aasta tagasi sääl esimest korda käisin, meenutas selle pisikese vaikuseoaasi õhkkond mulle seitsmekümnendate aastate Moskva kööke, kus vaimset seltsielu elati, ja kunstnike ateljeesid, kus kodukontsertideks koguneti.

Miks Fomenko mind enda juurde lavastama kutsus, ma ei tea. Tahtsin seda temalt pärast esietendust küsida, kuid ta jäi haigeks ja enne ärasõitu ma teda ei näinud. Fomenko oli mitu aastat Toru½ i festivali züriis ja nägi seal ka “Peiarite õhtunäitust”. Ja küllap keegi soovitas ka. Ma oletan, ja nii meeldib mulle arvata, et seda tegid leedulased. Konkreetsed kõnelused kestsid kaks aastat. Otsisime materjali. Rääkisime Shaw’ “Südamete murdumise majast”. Tegin nalja, et siis võiks seda teha, kui ta ise Shotoveri mängiks. Trupp on teatris noor. 1993. aastal, pärast GITISe lõpetamist õnnestus kursus kokku jätta ja oma teater teha. Hiljem on trupp täienenud uute Fomenko õpilastega. Mängitakse kõiki osi lastest kuni vanakesteni — nõnda nagu kooliajal. Shaw’d oleks teha võinud küll, kuid Shotover oleks pidanud ilmtingimata olema vana mees noorte keskel. Veel mitmest näidendist rääkisime. “Kolmest õest”, mille tegemisest ta ise mõtles, Synge’i “Playboyst”, mida ta on ise teinud, ja veel mitmest muust tekstist.

Olen näinud enamikku Fomenko teatri lavastusi. Hakkab silma, et selle teatri erakordne tugevus on harukordsed noored naised. Nad mängivad peenelt ja vaimukalt peaaegu kõigis lavastustes. Ja jätavad mehed nii mõnigi kord varju. Just seda silmas pidades taipasin ma lõpuks Frieli viie õe näidendit “Lõikuspeo tantsud” (Dancing at Lughnasa) pakkuda. Rääkisime veidi ka “Aristokraatidest”, kuid mulle ei meeldi lavastusi korrata ja ka tundus, et kõnelda täna Venemaal Euroopa allakäigust pole just kuigi kohane. Kuid mõte teha Frieli mulle meeldis. On see ju miski, mida ma hästi tunnen. Ka teatav tšehhovlik atmosfäär, lootsin, on venelastele tuttav ja põnev. (Ääremärkusena pean siin nimetama, et Tšehhov on siiski vaid üks Frieli eeskujusid. Imestan, kuidas noor kriitika “Aristokraatide” puhul selle meie poolt visatud konksu nii naiivselt ja jäägitult alla neelas…)

Päris juhuslikult oli “Lõikuspeo tantsude” tõlge olemas. Tänapäeva lääne dramaturgiat mängitakse Moskvas endiselt väga vähe. Repertuaaris on palju vene klassikat. Uusi näidendeid päris vähe. Lääne tänased näidendid, tundub, on afišil juhuslikult ja sageli Broadwayl nähtud lavastuste põhjal repertuaari võetud. Frieli nimi on päris tundmatu. Tõsi, Lev Dodin lavastas Peterburis “Molly Sweeny”, monoloogide näidendi, mis kandideeris “Kuldsele maskile” ja mida märtsis Moskvas näidati. Kuid Friel kui näitekirjanik ei öelnud Moskvas kellelegi midagi.

Alustasime, nagu ikka, teksti lugemisega. Mul oli kõrval nii originaal kui ka suurepärane Joel Sanga tõlge. Ning kohe oli klaar, et tõlge on kaunis kehv. Olin küll nimetanud, et ma ei saa ise tõlkega tegelda. Kuid et mitte aega raisata, võtsime siiski ise teksti toimetamise ette. See võttis aega esimesed kaks nädalat. Kuid mulle ootamatult kujunes see sisuliseks ja kasulikuks tööks. Aitas materjali sisse minna ja muidugi tegelesime pidevalt ka analüüsiga. Võtsime teksti lausehaaval läbi. Vaidlesime nii mõnegi sõna üle tunde. Harutasime lause lause haaval Frieli Ballybegi maailma ja lustisime parasjagu. Esimesest kohmetusest saadi kiiresti üle ja olime juba täielikult töösse sukeldunud.

Neil oli seljataga ränk kuu. Esietendus Tolstoi “Sõda ja rahu”. Nelja ja poole tunnine väga intiimne lavastus romaani algusest kuni Andrei sõttaminekuni. See tähendab seal teatris kahte viimast proovikuud ilma puhkepäevadeta ja viimased kaks-kolm nädalat kaheteisttunniseid proove.

Kunstnikuks oli Fomenko teatri peakunstnik Vladimir Maksimov. Alustasime tööd küll juba sügisel, kuid “Sõja ja rahu” väljatoomine oli temalegi ränk. Pausist meie töös oli siiski kasu ja lava sai hea. Probleemiks Fomenko teatris on väga väikesed saalid. Kaks saali, kummaski umbes sada kohta. Kitsas ja õhku napib nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Maksimov lähtus tantsudest ja mõtles välja küüni, mis on kui vana “kultuurimaja”, tantsimise ja peopidamise koht. Pragulised laudseinad, taga maalitud horisont maastiku ja valge majaga. Laudpõrand, millel tantsujalgade poolt kulutatud ornament. Probleemiks sai, kuidas see ruum hubaseks muuta. Püüdsime seda mänguga korvata, kuid probleemiks see siiski jäi.

Märtsis olid peaaegu iga päev etendused. Kui laua tagant tõusime ja pisitasa mängima hakkasime, tegime seda keset dekoratsioonikola saalis, kus õhtul etendust ei olnud, kuid dekoratsioon veel päris maha polnud võetud.

Algul ei olnud midagi, mis erineks meie proovidest. Kõik samamoodi ujedad. Probleemideta, pisitasa hakkame laua tagant tõusma. Jutt, et vene näitlejad istuvad kuid laua taga ei vasta tõele. Kuid peagi selgub, et võrreldes meiega on siiski mitmeid olulisi erinevusi.

Et prooviperioodid on Venemaal pikad — pool kuni poolteist aastat — seda ma teadsin. Et suur hulk sellest ajast läheb rääkimisele, ka seda ma teadsin. Kuid mulle oli jäänud mulje, et räägitakse palju tühja. Küllap see sageli ka nii on, kuid kui tegemist on võimeka trupiga, läheb rääkimine hoopis rohkem asja ette, kui kujutleda oskasin. Paljus määrab siin traditsioon, aga ka vene suurlinna elulaad. Hilinemine on igapäevane asi. Kes jäi liiklusummikusse, kes oli hädas metrooga, kes magas sisse... Kui olid õhtused etendused, alustasime proove kell kaksteist. Fomenkole see ei meeldinud. “Mis neist siis saab, kui nad vanemaks saavad, siis ei jõua nad üldse midagi!” Kuid et proovi ja etenduse vahel koju ei pääse ja teater on nii väike, et puhata kuskil pole, siis aktsepteerin ma nende soovi. Olen külaline võõral territooriumil.

Et koju jõutakse väga hilja, ei ole aega tekstiga tegelda. See hakkab ennast varsti tunda andma ja proove takistama. Tekst õpitakse pähe proovide käigus, kuid mõnel on see probleemiks veel esietenduselgi. Kui esimest korda kolmeks päevaks kodus käin ja tagasi proovidesse tulen, tundub, et me pole proove teinud. Kõik oleks nagu meelest läinud, kõike tuleb jälle otsast alata. See selgitab, miks Fomenko (ja paljud teised vene lavastajad) ei armasta puhkepäevi.

Mida lõpu poole, seda rohkem tekib näitlejatel küsimusi. Teinekord on see tüütu. Näitleja mängib hästi, kõik sujub. Äkki peab ta kinni, pöördub väga otsustavalt minu poole ja ütleb: “Kõigest saan ma aru, aga seda ühte asja ma ei mõista.” Ja järgneb tund või kaks tulist arutelu. Siis mängitakse edasi täpselt samamoodi ja sama hästi. Ainult et proovi lõpus oleme jõudnud vaatuse veerandi peale, aga planeerisin jõuda poole peale. Alguses ootasin lihtsalt ära, kuni omavahel klaaritakse. Siis hakkas see mind häirima ja ma püüdsin selliseid rääkimispause pidurdada. Kuid päris lõpu eel taipasin, et seda laadi rääkimine, sageli loba, on vene näitleja jaoks oluline. See väljendub vajaduses olukorrast põhjani aru saada. Talle peavad tegelaskuju käitumise motiivid olema absoluutselt selged. Enne ta ei mängi. Ja need räägitakse selgeks. Meie siin oleme hoopis napisõnalisemad ja teeme sedasama kiiremini ning rohkem lakooniliste vihjete kaudu. Kuid meie prooviperiood on ka märksa lühem.

Seltsielu Moskvas elada mul ei õnnestunud. Proovid võtsid kogu aja. Kuid sain teatris käia. Palusin trupil teatrite mängukavas alla kriipsutada, mida vaadata tasub. Fomenko noored käivad palju teatris. Ja kogu teatripildist on neil hea ülevaade. Mul väga ei vedanud. Nii suure linna kohta oli Moskvas huvitavat hetkel vähe. Nägin Kama Ginkase “Musta munka”, mis oli üks parimaid nähtud lavastusi. Vaatasin Fokini lavastust vastavatud Meierholdi keskuses: “Veel üks van Gogh”, peaosas Mironov, lavastus räägib hulluks läinud kunstnikust, küsides, mis on see haigus, mida geeniusel ravida. Väga venelik teema — ka “Must munk” räägib samast. Nägin mitmeid “Kuldse maski” nominente. Dodini Frieli lavastust “Molly Sweeny”. See on monoloogide näidend nagu “Imearstki”. Ja väsitav oma staatilisusega. Ilmselt on lugude jutustamise aeg, mis 70-ndate lõpul moodi läks, täna möödas. Nägin Juri Ljubimovi “Marat Sade’i”, mis mulle üldse ei meeldinud. Väga lärmakas ja välistele, ooperlikele võtetele üles ehitatud lavastus. Sisu jäi väsitava vormi varjus kaunis hämaraks. Nägin ka ühte Anatoli Vassiljevi stuudiotööd, mis ei olnud huvitav. See oli kava Puškini luuletustest, mida loeti, kasutades erinevaid resonaatoreid, kuid et tehniline võte oli üks ja sama, ammendas see ennast kiiresti. Ja nagu ikka, kes hea näitleja, sellel tuli välja, kes kehv, polnud ka tehnikast abi. Fomenko “Padaemand” Vahtangovi teatris ei jätnud kõige paremat muljet. Trupp ei olnud huvitav, lavakujundus oli üle kuhjatud ja kehv. “Väikeses Teatris” käisin vaatamas Zenovatši lavastust “Häda mõistuse pärast”, mis oli korralik töö. Suured teatrid on endiselt hädas oma ülisuurte ja vananevate truppidega, mida sageli vennaskalmistuks kutsutakse. Hiiglasuure koosseisuga “Väikeses Teatris” pole harvad olukorrad, kus partnerid üksteist laval ära ei tunne. (“Olen elus tänu noortele”, ütles Fomenko kord. Ta on aastaid GITISes õpetanud ja tävusestki lõpetajate lennust tuleb ta teatrisse täiendust.)

Siiski on Moskvas palju väga häid näitlejaid. Tabakovi stuudiost tulnud Jevgeni Mironov. Mängib palju ja väga erinevates teatrites. “Hamletit”, olümpiaadiks lavastatud “Godunovi”, Fokini juures, ja oi üllatust, — MHATis Cooney komöödiat “Out of Order”, lavastajaks noor, kuid juba Hollywoodis töötanud Tabakovi stuudiolane V. Maškov. Lavastus on väga hea. Kiire, vaimukas — lustisid näitlejad laval ja publik saalis.

Tulin Moskvasse uudishimust. Mis elu siin elatakse pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist? Mida kujutab endast vene näitleja, keda kogu maailmas eriliseks peetakse? Mis on siin muutunud?

Tundmused on kahestunud. Ühest küljest on kõik muutunud, teisest küljest pole midagi muutunud. Moskva südalinn on korda tehtud, selles on impeeriumi hiilgust, aga ka mingit venelikku hubasust. Väikesed tänavad Tverskaja kõrval oma prantsuse boutique’ide ja mõnegi mõnusa kohvikuga, kus hinnad küll Pariisiga võrreldes mitmeid kordi kallimad. Tass kohvi Maneezi väljaku maa-aluses kaubamajas maksab umbes nelikümmend krooni. Samas võib mõne kvartali kaugusel veneaegses söögikohas pitsi viina 7 krooni eest kätte saada... Bürokraatia masinavärk on endine, toll samasugune nagu vene ajal — ettearvamatu ja vaenulik. Tänaval kontrollitakse dokumente ja kui neid sul kaasas pole, viiakse sind miilitsajaoskonda. Saja rubla eest võib sellest muidugi pääseda.

Näitlejad on põnevad. Otsitakse ootamatuid kohandumisi, püütakse leida ja leiutada uusi vahendeid, erinevaid tundetoone. Kuid mõte — miks või mille nimel? — peab selleks väga selge olema. Näitleja mõtleb hetke situatsiooni üle, siis ütleb — ma tean, proovime veel, ja ta võib sind jälle mingi ootamatu lahendusega üllatada. Kust ta võtab selle tooni, imestan mina. Tuleb meelde Ants Eskola, Linda Rummo...

Järjekordselt kummutub üks teatri käibetõde — et näitlejad on kõikjal sarnased. Ei ole. Me kõneleme erinevates keeltes. Me räägime teatrist väga erinevalt. Mu lihtsaid märkusi ei mõisteta sageli. Sõnastan neid ümber, püüan leida viisi, et end arusaadavaks teha. Neile muutub asi kohe keeruliseks, kui peaks mõnda asja vähegi abstraktsemalt käsitlema. Masingu boreaalse hoiaku teooria tuleb sageli meelde — võib-olla on siin see erinevus?

Kolm kuud, mis minu jaoks piisavalt pikk aeg, on nende jaoks selgelt liiga lühike. Mai alguses kaotab Madlen, kes Maggiet mängib, hääle. Pakun välja teha proove nõnda, et tema ei kõnele. See on raske. Kuid päris lõpus võetakse end kokku nagu teatrikoolis enne eksamit. Esimesel mustal läbimängul kaks nädalat enne esietendust mängitakse esimest vaatust kaks ja veerand tundi. Otsustan ühe vaheaja lisaks teha. Kuid seda pole vaja. Esietendusel kestab esimene vaatus tund ja nelikümmend minutit. Kolmandal etendusel juba poolteist tundi...

Kokkuvõtteks. Läksin Moskvasse uudishimust. Mul ei olnud lavastajana suuri ambitsioone ega illusioone. Venemaal pole välismaalased kunagi õnnestunud. (Nüüd paistab see küll muutuma hakkavat — ma ei pea siin ennast silmas. On mitmeid põnevaid külalisi ja töid — inglase McDonaldi “Boriss Godunov” näiteks.) Töö oli põnev, õhkkond erakordselt hea, viljakas ja õnneks ka väga usalduslik. Väga õpetlik mulle ja ma arvan, et ka Fomenko teatri noortele näitlejatele. Neilegi oli see esimene kogemus külalisega tööd teha ja esimene kord nõnda lühikese prooviperioodiga toime tulla. Nad ütlesid, et nõnda palju omavahel arutamist, suitsunurgas, garderoobis — igal proovist vabal hetkel — pole neil veel olnud. Nad olid haaratud tööst ja tegid seda innuga. Moskvale omased staarikompleksid pole selles teatris end veel eriliselt ilmutanud. Seegi on midagi uut.

Õnneks leidsin suurepärase koreograafi, noore leedulanna Ramune Hodorkait , kes tantsib kaasaegses tantsukeskuses “Moskva Ballett”. Põneva kunstniku, vaimuka ja toreda inimese Vladimir Maksimovi. Ta on töötanud Prantsusmaal koos Strehleri valguskunstnikega. Ja muidugi näitlejad — Galina Tjunina, erakordselt intelligentne ja palju lugenud näitlejanna, kaksikõed Ksenija ja Polina Kutepova, dagestani päritolu Madlen Dzabrailova, kes mõjus oma napisõnalisusega väga koduselt, noor Polina Agurejeva — fantastiline anne, ja kuidas ta vene romansse laulab! Polina oli sel aastal muuseas üks kolmest Venemaa teatripreemia “Kuldne mask” parima naisnäitleja nominent. Kirill Pirogov — tema on teisest koolist, Štšukini omast — esimene võõras seal teatris. Rustem Juskajev — väga südamlik, tõsine töömees ja väga asjalik oma märkustes. Nad on kõik avameelsed oma suhtumises ja märkustes. Rustemist oli mulle suur abi. Diskreetne, nukrameelne, kuid vaimukas armeenlane Karen Badalov. (“Ütlen tomat ja mõtlen šašlõkk,” ütles ta kord kojuigatsusest rääkides.)

Lavapoisid teatris on kõrgharidusega, kostümeerija lõpetab aspirantuuri. Valgus ja heli on maailmatasemel. Seda suuresti tänu kahele pangale, kes on selle teatri metseenid. Sic! — mitte sponsorid. Metseenid. Nad katsid kaks kolmandikku teatri ehituskuludest, maksavad kinni lõunasöögi kogu teatrile ja lisaks veel palgalisa, mis Moskva Linna Kultuuriosakonna raha rohkem kui kahekordselt ületab ja tänu millele on Fomenko noored tunduvalt paremas olukorras kui enamik Moskva näitlejaid.

Lühikese ajaga on Fomenko teater tõusnud Moskva teatrite tippu. Nad on mänginud kuu aega Pariisis, kolm nädalat Belgias, nad on olnud paljudel festivalidel, Avignon kaasa arvatud. Praegu on nad kuuajalisel väljasõidul Peterburis. Sügisel sõidan nendega Nizni Novgorodi... Nad on avatud ja lahtised... Uue Venemaa noored.