ENE PAAVER - PEDAJAS JA TEMA NÄHTAMATUD

ENE PAAVER
PEDAJAS JA TEMA NÄHTAMATUD

Brian Friel, “Lõikuspeo tantsud”. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Vladimir Maksimov, kostüümid Aljona Sidorova, koreograaf Ramune Hodorkait . Esietendus Pjotr Fomenko Stuudios Moskvas 20. mail 2001.

Eesti teatriinimesed käivad (näiteks kas või Kultuurkapitali toel) järjest enam mujal maailmas õppimas, kuid mitte just paljud pole saanud väljapoole Eestit töökutseid ja -võimalusi. Ei Läände ega Itta. Särav ja haruldane on muidugi Venemaa kõrgeim riiklik kultuuripreemia Elmo Nüganenile Peterburis lavastatud “Arkaadia” eest. Aga ka Pjotr Fomenko kutse Priit Pedajasele lavastada tema stuudioteatris — vene teatraalide sõnul praegu ühes huvitavamas Moskva teatris — on mingis mõttes tasemetunnustus, lavastajale küllap ka hea värskendus ja proovilepanek.

Pedajase kaks iirlase Brian Frieli lavastust — “Tõlkijad” 1984 “Endlas” ja “Aristokraadid” 2000 Eesti Draamateatris — on ta enese teel ja Eesti teatriloos kaunid tähised, lavastaja lähedus autoriga näib ilmne ja olemuslik. Nii et Priit Pedajas läks Moskvasse vahest mõtte- ja hingesugulase näidendiga, kui ta valis selleks Frieli “Lõikuspeo tantsud” (“Endlas” lav Kaarin Raid 1994).

Kuigi iiri kolkaküla ei kujundanud Moskvas lavale Pedajase viimaste aastate olulisim kaaslooja kunstnik Pille Jänes ega olnud tal ka võtta tema põhitooni juba käigu pealt tabavaid “oma” näitlejaid (Lutsepp, Vaarik, Uuspõld, Teplenkov, Sukk, Mägi, Rekkor, Kaljuste, Ever…), arvan nähtud esietenduse põhjal, et eesti lavastaja jätkas Vene teatris töötades nähtavalt ja huvitavalt mõningaid oma teemasid ja kehtestas mõjusalt oma isikupärase esteetika. Kõlagu see siin tunnustusena, kui ütlen, et Moskva lavastuses olid äratuntavad pedajalikud hoiakud ja stiil ning trupp töötas lavastaja võtmes. Vaataksingi “Lõikuspeo tantse” läbi ühe sellise prisma, mis võimaldab minu arvates märgata ühisjooni, mis seovad seda värskeimat tööd mitmete Priit Pedajase õnnestunumate lavastustega.

Kui vaadata vastandust avalik, ametlik contra isiklik, privaatne, siis on Pedajas väga sageli tegelnud nimelt viimasega, elu ja suhete selle intiimsema osaga, mis avalikkuse eest varjul hoitud, häbenetud ja isegi põlastatud.

See on ka n-ö pehmete ja kõvade väärtuste polaarsus, kus esimesse mahuvad raskesti mõõdetavad ja “nähtamatud” emotsioonid, enesetunne, lähedus, suhted ja nende kvaliteet, teise aga nähtavad ja mõõdetavad võim, jõukus, edu, mõjukus. See kattub kultuuriliselt naiste ja meeste maailma vastandusega. “Privaatse ja avaliku sfääri eristamine kajastab tegelikkust, neid sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi suhteid, mille kaudu industriaalühiskond toimib. Avalik on näiteks poliitika, seevastu eraelu, eriti seksuaalsus ja sellega seonduv (k.a reproduktiivsus) jääb privaatsfääri. Nende sfääride tähendus on seotud ka sugupoolega: traditsiooniliselt on avalikku sfääri mõistetud kui meeste ja privaatsfääri kui naiste valdkonda (Eve Annuk “Sünnitamisest tekstini”, “Vikerkaar” 11—12/1996, lk 108).

Pedajas sageli üldse ei puudutagi seda vastandust ennast — tema lavastused ei moraliseeri ega mässa normide või konventsioonide vastu, tihti isegi ei kujuta seda avalikku maailma kuigivõrd. Tema lavastuste elu ja huvitavus algab alles sealt, kus mängu tuleb “nähtamatu” sfäär — kummaline, tunde-eluline, seletamatu. Nagu seda vahendab ühe värskema näitena meenuv “Aristokraatide” suurepärane lavastajakujund — lavastuse lõpp, kus perekond lahkub lavalt, üksmeelselt ja keskendunult nähtamatu kriketipalliga mängides. Üksi saali jäänud Võõras, ameeriklasest uurija Tom Hoffnung (Tõnu Oja) on küll pääsenud juba lähedale täpsete nimede-numbrite-sündmuste-traditsioonide m õ i s t e t a v a ajaloo taga peituvatele ja lagunevat perekonda tegelikult tugevasti siduvatele õrnadele tundeseostele, ta aimab n e n d e s a l a k e e l e olemasolu, aga siiski ei mõista seda. S e e ei ole kirjeldatav tema aja- ja kultuuriloo mõistmise konventsioonide abil.

Samalaadne areen on Pedajase mitmete teiste lavastuste keskmeks, olgu siis tegu näidendi või tema enda dramatiseeringuga: väike pingestatud mikromaailm, mis sotsiaalsete hierarhiate ja väärtuste järgi on eraldatud, tõrjutud, madal või veider ühiskonna nišš — ja seal loob ta oma sooja, tundliku, naljaka ja kõige selle tõttu ka väga elusa lavamaailma. Kord on see üks kauge üksildane soosaar, pagan teab, kus ilma otsas asuv väike kasin potitöökoda, Lõuna-Eesti noorte peiarite ängistav-kirglik suvehari, karmi Põhja-Rootsi küla eraldatus, Sundströmi Ida segase vahmiili majalobudik, koera ja ahvi ainsaks territooriumiks muutunud lukustatud tuba, hääbuva perekonna suletud sünge aristokraadihäärber. Või — nagu “Lõikuspeo tantsudes” — vaene iiri küla, kus tööpuudus ja (nagu ikka, eriti naiste suhtes) karmid moraali- ja käitumisnormid on surunud ühe perekonna halastamatult sotsiaalsesse ja füüsilisse eraldatusse.

Ja kuna too privaatne, “nähtamatu” maailm on domineerivalt naiste sfäär, siis sageli ongi Pedajase lavastuste keskmes ka nimelt sitked ja tundelised naised: metskass Hilda, Epp Pillarpart, Tea, peiarite ihaldatavad tüdrukud, kolm pikka naist, Sundströmi Ida, aristokraadipere vanim õde Judith või “Lõikuspeo tantsude” viis üksikuks jäänud õde.

Tegelikust — ehk siis avalikust, reeglistatud, n-ö norme kehtestavast ja kehastavast meeste maailmast tulevad “Lõikuspeo tantsude” õdede maailma mehed: äpardunud misjonärist vend Jack (Karen Badalov) ning tuuletallajast küla playboy, ühele õele vallaslapse teinud Gerry (Rustem Juskajev). Nii on see väline maailm meeste kaudu küll lavastuses kohal, ent viie õe hingesuuruse ja läheduse kõrval selgesti hale ja sõge. Lavastaja asi ei näi olevat mitte sellega vaielda, vaid seda kontrastina kasutades selgelt välja valgustada teine poolus, eraldatuses elavate inimeste sisemaailm. Ja see maailm on soe, tundlik, kirglik, vahel ka groteskne ning erootiline. Muide, norme ja võimu või muidu avalikku sfääri kehastavad mehed on Pedajase lavastustes sageli naeruväärsed või ka vägivaldsed (näiteks Karl Orsa “Mao tees”, ringkonnakohtunikust isa “Aristokraatides”).

Iiri lugude katoliikluse kontekst on meile küll võõras, ent puritaanlik talupojaühiskond see-eest vägagi mõistetav. Tüdrukulapse häbiväärne seisund iiri külarahva vaesema kihi hulgas meenutab kas või näiteks Karl Ristikivi kui vallaslapse staatust eesti külas enam-vähem samal ajal, raadio ilmumise ja Euroopa suurte kriiside küpsemise aastatel: “Tüdrukulaps oli toonase külarahva silmis ikka midagi alaväärset, ja maainimesed pole oma suhtumusväljendustes tavaliselt eriti peenetundelised. Pigem vastupidi: kus aga võimalik teist karistamatult alandada või töngata, tehakse seda täie mõnuga.” (Endel Nirk, “Teeline ja tähed”, 1991, lk 12.)

Kuid just sellisele vaat-et-väljatõugatule, ühe õe, Chrisi (Polina Agurejeva) vallaspojale, ainsale järeltulijale langeb koorem ja õnnistus naiste sooja, tundelist lähedusemaailma ise kogeda, mõista ja endaga edasi kaasas kanda. Samasugust raamjutustaja, ema ja õdede maailma sisseelaja, nende elujõu edasikandja rolli täidab ju ka Johan “Mao tees”. Vallaslaps Michael (Kirill Pirogov) põgeneb esimesel võimalusel külaolude majandusliku kitsuse ja vaimse ahistuse eest — aga ema ja nelja tädi keskel kasvanuna on ta pühendatud naiste s a l a k e e l d e. “Aristokraatide” lõpus mängib üksildane perekond omavahelise seotuse märgina keskendunult olematu kriketipalliga, “Lõikuspeo tantsud” lõpeb Michaeli meeletu ja tundelise tantsuga, mida ta lapsena nägi ja õppis oma elule alla jäänud emalt ja tädidelt vaeses külaköögis.

Pedajas on hea jutustaja: ü h t e l u g u r ä ä k i d e s ja lauldes loob ta tasapisi oma poeetilise atmosfääri, põimides täpse psühholoogilise näitlejatöö teiste teatrivahenditega niimoodi, et sellest tekivad kõnekad kujundid. Kujundusel ja ruumisuhtel on siin äärmiselt tähtis osa, aga loomulikult ka muusikal ja näitleja kehakeelel, liikumisel. Viimasele on Pedajase lavastuste retseptsioonis vist vähemgi tähelepanu pööratud kui see vääriks. Liikumine, tants, kõige üldisemalt kehakeel vahendab tal kujundeid, nalju, kirjeldusi, tegelaste iseloomustusi, terveid jutustusi. Mis oleks Pedajase lavastused ilma temale omase leidliku näitlejakoreograafiata — “Punjaba” unenäoline valss, “Valge varese” retsitatiivid, “Peiarite” ärevad teeleasumise rütmid ja peremeeste kukepoksid, “Mao tee” elutants, “Vasselis” ullikese Esavi superkukkumised jalgrattaga, “Aristokraatides” Laine Mägi ja Tõnu Oja pingsad sõnatud dialoogid. Ja Ain Lutsepa vaikiv, ent kohalviibiv onu George. Ja lõpuks — terve sõnatu “Popi ja Huhuu”!

Pedajase lavastuste laad esitab näitlejale küllaltki kõrgeid nõudmisi — olgu musikaalne, plastiline, hea koomikataju. Seda kõike Fomenko teatri näitlejannad on — nõtked, tundlikud, temperamentsed naised. Pedajas kasutab neid registreid hästi ära. Ta on tihti rääkinud, et hea lavastus on näitleja pidu — kui etendust elektriseerib näitlejate mängurõõm, kui näitleja saab oma sarmi esile tuua ning oma oskused täiel määral mängu panna.

Suurepärase näitlejatööga (ja — koreograafiaga!) tõusevad esile kummaline, eemalolev ja hõljuv Rose (Polina Kutepova) ja raske igapäevatöö koorma alt hetkiti oma pehmust ja graatsiat reetev Agnes (Ksenija Kutepova). Aga ka pere vanema õe moraalse ja majandusliku koorma raskust kandev ja äkitselt, justkui eneselegi ootamatult selle koorma maha pannes tantsukiusatusele järele andev Kate (Galina Tjunina), samuti külaühiskonna kitsarinnalise moraali suhtes teravakeelne Maggie (Madlen Dzabrailova) — õdedest esimene, kes Marconist kostva tantsuviisi peale seelikuserva üles käärib ning töö nurka viskab, mõnel mustemal tunnil aga maitsvast Wild Woodbine’i sigaretist lohutust leiab. “Lõikuspeo tantsude” koreograaf Ramune Hodorkait on lavastajaga hästi haakunud, selles mõttes, et vältinud ilutsemist: tantsud on kirglikud ja robustsed, liigselt viimistlemata, häbitud.

Naiste taltsutamatu tants on muidugi ka erootiline. Tabavalt ja delikaatselt markeerib Pedajas lavastajana mõned stereotüübid ja piirangud, mis kehtivad naisekeha suhtes. Kui silmapiirile ilmub Mees, vallandub peaaegu et paanika: püütakse panna end aktsepteeritava ja üldiselt heaks (naiselikuks) peetava viisi päraselt ja võimaluste kohaselt ahvatlevaltki riidesse, pühapäevarõivad selga, paremad sukad ja kingad jalga, pisut end värvidagi. Ja niipea kui õed püüavad end konventsioonide kohaselt “pakkida”, muutuvad need vahetud ja elujõulised naised kramplikuks ja pisut naeruväärsekski! Omapäi olles on küll nende riided üsna vaesed-hooletud, ent käitumine on siis samavõrra hooletult vaba, rahulik ja isikupärane. Vahetu oleku, loomulikkuse ja ka õdede intiimse lähedustunde võrdkuju on naiste omavaheline temperamentne tants kõigi tormakate seelikutõstmiste ja sukakohendamistega.