ANNELI SARO
MOSKVA PISARAID EI USU

Sisemonoloog teatrist

Räägitakse, et teatripraktikud olevat tüdinenud enese eksponeerimisega tegelevatest teatrikriitikutest, kes teatri peegeldamise ja analüüsimise asemel tegelevad avalikus kohas (massimeedias) oma mõtete mõtlemisega. Mõistan ja osaliselt ka jagan nende tundeid. Seekord, kirjutades Eesti Lavastajate Liidu ekspeditsioonist Moskva rahvusvahelisele teatriolümpiaadile, olen võimetu kõiki nähtud viit lavastust adekvaatselt kirjeldama ja analüüsima, sest esiteks: seekord tahtsin etendusi vaadates keskenduda vaid vahetule vastuvõtule; teiseks: võõrkeelset ja -kultuurilist etendust vaadates tundub ikka, et mingid nüansid jäävad tabamata ning mingeid nüansse mõistad vaid intuitiivselt ja tulemuseks on ebakompetentsus seisukohavõttudeks; kolmandaks: hilisöised seminarid lavastajatega vallutasid mu meeli kohati rohkemgi kui nähtud etendused. Seega kirjutan valikuliselt sellest, mis mulle festivalil huvi pakkus ning mõtteimpulsse tekitas.

Esimene maailma teatri olümpiaad toimus 1995. aastal Kreekas Delfis ja oli pühendatud antiikdraama tänapäevastele interpretatsioonidele. Teine teatriolümpiaad peeti 1999. aastal Jaapanis Shizuokas ning selle motoks oli “Lootusi luues”. Kolmas maailma teatri olümpiaad leidis aset 21. aprillist 29. juunini 2001 Moskvas ning langes kokku A. Tšehhovi nimelise teatrifestivaliga, mida on peetud 1992. aastast alates üle kahe kuni nelja aasta Moskvas. Seekordse teatripeo moto oli “Teater inimestele” ning eesmärgiks oli demonstreerida teatri erinevaid arengusuundi XX sajandil. Olümpiaadile oli kutsutud suur hulk maailmakuulsate lavastajate töid: G. Strehler, P. Stein, E. Nekrošius, R. Wilson, E. Barba jt. Lisaks muidugi kohalikud gurud ja kuulsused.

Esimesel õhtul sattusin Taganka teatrisse Juri Ljubimovi lavastatud Bulgakovi “Teatriromaani” teisele esietendusele. Dramatiseerijad Ljubimov ja Faiman olid selle nimetanud vabaks kompositsiooniks ja irooniliseks jutustuseks romaani motiividel. (Jumalavallatuid ümberloojaid on teisigi peale Mati Undi!) Kahjuks nähtu vaid kinnitas aasta tagasi Tallinna külalisetendustel nähtud “Meistrist ja Margaritast” saadud muljet — tegemist on vana hea, aga kulunud, tolmuse ja elutu teatriga. (Palun Ljubimovi kirglikel austajatel mitte minestada sellise jultumuse pärast, sest loomulikult oli publiku hulgas ka inimesi, kes täpselt vastupidist kinnitasid!) Lavastus oli ilmselt veel toores ja korralikult sisse mängimata; erinevates stiilides stseenidest koosneva “Teatriromaani” rütm ja rõhud olid ka meie teatripraktikute meelest paigast ära ehk siis mõjusid ebaorgaaniliselt. Loomulikult oli lavastuses häid reziileide ja teose tekstuur oli rikas ning tihe, kuid sellele vaatamata energia ja jõud nähtud etenduses puudus või siis ei jõudnud saali tagumisse otsa. “Teatriromaani” keskseks visuaalseks kujundiks oli keset lava kõrguv miniatuursete akendega kuldne ratsu. Kuldratsaniku rolli ja poosi võtavad endale erinevad nn pjedestaalile asetatud fiktsionaalsed ning reaalsed suurkujud, näiteks Aleksander III, Molière, Gogol jt. (Mulle näis, et hobuse seljas istus ka Stalin, kuid kuna kavalehelt ma sellist tegelast ei leidnud, siis ilmselt projitseerisin ma ta ise lavale.) Kuldne ratsu on aga poeedile vangitorniks, kust Maksudov etenduse algul välja ronib. Paralleelselt Maksudovi/Bulgakovi looga jutustati ka Juri Ljubimovi ja Taganka teatri lugu; lavale toodi teatri logoga lavastuste postrid.

Ljubimov kui lavastaja oli muidugi saalis ja vilgutas taskulambiga traditsiooniliselt näitlejatele oma sõnumeid. Vahepeal aitas ta hilinenud vaatajail kohta otsida ning etenduse lõpus sekkus tsensorina ja lavastajana lavategevusse, korrigeerides tegelaste/näitlejate lausestust. Kõik see tuletas mulle meelde Andrus Laansalu teatriideaali, mille kohaselt näiteks etenduse heli- ja lavakujundus luuakse reaalajas reaktsioonina näitlejate mängule. Antud juhtudel saaks läbi sõrmede vaadata ka lavastuse ja etenduse üldisele sünonüümina kasutamisele nii eesti teatraalide kui ka profaanide seas, sest lavastaja tõesti lavastab mingil määral ka etendust.

Gruusia Riiklik Akadeemiline Draamateater näitas Robert Sturua lavastatud W. Shakespeare’i “Nagu teile meeldib ehk kaheteistkümnes öö pärast jõule”. Lavastuse pealiiniks oli värvikirev ja muinasjutuline commedia dell’ arte stiilis “Kaheteistkümnes öö”, mis oli põimitud hertsog Orsino koduteatris mängitava jõulumüsteeriumiga. Kui alguses on kahe liini omavaheline side üsna formaalne ja nõrk, siis etenduse kulgedes see järjest tugevnes, lõppedes silmi avava ja paljutähendusliku apoteoosiga — Kristuse ristikäigu ja ristilöömisega. (Kuna uustestamentlikud vihjed ja risti-motiiv on tänapäeva kultuuris silmanähtavalt üle ekspluateeritud, olles muutunud isegi klišeeks, siis jäin selle esteetiliselt väga mõjuva stseeni suhtes küll emotsionaalselt distantseerituks, aga publikule see meeldis.) Sturua kommenteeris pressikonverentsil, et Shakespeare’i näidendid pole talle kunagi väga naljakad tundunud ning ta on näinud inimesi ka selle lavastuse lõpus nutmas, sest me lõhume ju elus ka teiste inimeste hingi, nagu see ei olekski patt.

Shakespeare’i tekst kanti peaaegu täies mahus ja muutusteta ette. Vaid Olivias näis peituvat enam kurja alget kui traditsioonilistes tõlgendustes ning kui algul panin selle grusiinlanna tihedate mustade kulmude arvele, siis hiljem toetas seda muljet ka tema kohati jäine kõnepruuk. Pööre lõbusas loos saabus Malvolio kättemaksukuulutusega ning Olivia ohkega, et tal on millegipärast hinges raske tunne, nagu oleks midagi halba juhtunud. Lavale jäi kõlama lõpurepliik — “Inimkonda ootab ees veel palju hirme ja segadusi”. Järgnev ristikäik aga tõmbas teatud paralleeli Malvolio ja Kristuse alandamiste ning tagakiusamiste vahele.

“Nagu teile meeldib” on järjekordne näide teatrimaailma vallutavast kunstide sünkretismist, mida ma ka väljaspool festivale tähele olen pannud. Näiteks muusika oli sellele lavastusele kirjutanud rahvusvahelise tuntuse saavutanud helilooja Gia Kantšeli (kes peaks juulis, muusikafestivali ajal Pärnusse oma autoriõhtule tulema). Kantšeli väitis, et ta ei kirjutanud muusikat mitte Shakespeare’i näidendile, vaid Sturuale ja tema lavastusele ning tegemist olevat pikaajalise loomingulise tandemiga. Elava ja originaalmuusika kasutamine ning klounaad, akrobaatika ja tants näivad olevat nüüdisaegses sõnateatris levivad trendid.

Kirjeldatud suundumust kinnitasid ka kolm järgmist lavastust. Heiner Goebbelsi lavastatud “Haširagaki” põhines Gertrude Steini tekstidel “Ameeriklaste tegemine”, “Iga keskpäev” ning “Geograafia ja näidendid”. Lavastust mängisid kolm näitlejannat Šveitsi teatrist Vidy-Lausanne. Mitmes mõttes oli “Haširagaki” üsna tüüpiline festivalilavastus: sõnal oli üsna marginaalne roll, vähene tekst esitati inglise keeles ning lihtsas keeles lauseid korrati ja varieeriti Steinile omaselt. Lühikesed anekdootlikud lood ja tekstilõigud põimiti suures osas näitlejate esitatava elava muusika, helide ning lauludega, kusjuures muusikaline kujundus põhines Goebbelsi enda ja jaapani traditsioonilisel muusikal. Esteetiliselt ja tehniliselt tähelepanuväärne oli peaaegu täielikult arvutiga loodud ning lavale projitseeritud minimalistlik virtuaalne keskkond ehk lavakujundus. Selline võiks välja näha ka Peeter Jalaka ja Andrus Laansalu realiseerunud teatriideaal — tehnoloogia ja inimkeha orgaaniline ühendus, mis asetab ehk näitleja/tegelase uude keskkonda ja valgusse, kuid ei taanda teda marioneti staatusse. (Tõsi, papist majasiluetid ja buss toodi siiski ka lõpuks lavale!)

“Haširagaki” oli läbiva loo ja tegelasteta mänguline lavastus, mis esteetiliselt oli väga põnev ning nauditav, kuid eeldas ilmselt meelelist ja assotsiatiivset vastuvõttu. Logotsentristlik analüüsiaparaat läheks vist analoogiliste nähtuste käsitlemisel ja sõnastamisel rikki. Lavategevus, — keskkond ja muusika lõid kerge, hõljuva atmosfääri ning enesetunde; tõmbasid vaataja etenduse vooluga kaasa. Selline kiretu etendus on nagu meditatsioon. Pärast etendust saab vaataja teatrist kaasa oma füüsiliselt kergemaks muutunud keha ja erksad meeled. Kuid see kerguse vaim võib segadust tekitada, sest see kergus või puhastumine ei tule läbi traagilise või konflikti, vaid pigem läbi meditatsiooni. Kirjeldatud lavastus ei ole Euroopa teatripildis väga eriline, tahtsin vaid viidata üht teist tüüpi teatrile, kui seda on meie harjumuspärane läbielamisteater.

18. ja 19. mail 2001, ainult kaks korda esitati J. Vahtangovi nim Akadeemilises Teatris rahvusvahelist suurprojekti “Maailma polüfoonia”. Tegemist on muusikalise müsteeriumiga solistile (Gidon Kremer), keelpilliorkestrile (Kremerata Baltica), löökpillidele (Les Percussions de Strasbourg) ja puhkpillidele (muusikud USAst, Austraaliast, Saksamaalt, Venemaalt), šamaanile (Tatjana Kobezikova), traditsioonilise etnilise ja folkmuusika esitajatele (tuva, hakassi, indiaani folkloor), lauljale (Nikolai Semenov), baleriinile (Valeria Vassiljeva), segakoorile (Koorilaulu Akadeemia koor, Moskva) ning näitlejale (Vassilis Laggos, Kreeka). Teosel ei olevat libretot ja peaaegu puuduvad sõnad; lugu areneb muusika, liigutuste ja kujundite kaudu. Tegemist ei olevat teatraliseeritud kontserdiga, vaid Helide Teatriga, sest just heli on see, mis suudab ühendada erinevaid inimesi. Lavastuse idee autor ja helilooja Aleksandr Bakši kommenteerib: “Müsteerium on erinevatest kultuuridest pärit inimeste ühtsuseotsing. Aastasadu on inimkond elanud euroopaliku  m a a i l m a  h a r m o o n i a, üldise  k o r r a  ideaali järgides. See printsiip on inspireerinud nii sümfooniate kui ka impeeriumide loojaid. Euroopa muusika sümbol on orkester, subordinatsiooni mudel, kus kõik on allutatud dirigendile. Uuel sajandil formeerub uus mõtlemine, mille aluseks kõikide inimkultuuride väärtuse ja võrdsuse tunnistamine. M a a i l m a  h a r m o o n i a  peaks asenduma  m a a i l m a  p o l ü f o o n i a g a, kus puuduvad hierarhilised suhted ning toimub pidev teineteise kuulamine ja respekteerimine.” Postmodernistliku kontseptsiooniga teose lavastaja Kama Ginkas oli loonud vanatestamentlike sugemetega totaalse kunstiteose, nii et vaatajad olid pidevalt muusikast ümbritsetud ja viirukist joovastatud. Ehk ainult šamaani esinemine teatrilaval tundus võlts selles peenes kaose ja korra võitlust kujutavas müsteeriumis.

Odin Teatret esitas rituaali lühikesele sajandile, “Müüdid”, mis põhineb Henrik Nordbrandti luulel. Teose dramaturg ja lavastaja Eugenio Barba selgitab kavalehel: “See lavastus on matus millenniumi- ja sajandilõpul, mis algas 1917. aasta revolutsiooniga Venemaal ning lõppes 1989. aastal Berliini müüri varisemisega. Revolutsiooni laiba ümber on kogunenud kreeka müütide tegelased, et üles lugeda valed ja õudused, mis tegid nad surematuks.” Etendus algaski suure piduliku peielaua ja tänapäevastes riietes peielistega, kes on kogunenud Guilhermino Barbosa, brasiilia sõduri ärasaatmisele. Laud lükati kahele poole lahti ning avanes kruusatee, kuhu ilmusid saatusest räsitud mütoloogilised tegelased: pime nägija Oidipus, oma tapetud lapsi hällitav Medeia, tulevikuvisioonidest rõhutud, vägistatud Kassandra, Orpheuse laulev pea, oma poja surma näinud Daedalus, väsimatu töö-ori Sisyphos ning kogu seda pimedat vitaalsust pilkav Odysseus. Tegelased esitasid oma repliike ning laule jõuliselt ja sugestiivselt, kuid kuna müütidele vihjati vaid üksikute märkidega, siis oli kohati pingutav mõista taustsüsteemi ning antud stseeni seost eelnevatega. Aga rituaali mõistusega ju ei lahatagi. Kruusateele joonistati arhailisi (maagilisi?) mustreid ja siis labürint ja siis tassiti kive ning laoti labakäemulaazidest rada. Etenduse lõpetas õudust tekitav bakhanaal “Kõik sureb!”. Näitlejate lavaline kohalolek ja keskendatus olid muljet avaldavad.

Kokkuvõtteks: kõiki kirjeldatud lavastusi iseloomustab kontseptuaalsus, teksti vaba komponeerimine ideest lähtuvalt, muusikaline kompositsioon, loo fragmentaarsus ning väljendusvahendite rikkus ja funktsionaalsus. Kui alati ei saavutanudki etendusega emotsionaalset kontakti, siis vähemalt oli intellektuaalselt stimuleeriv.

P.S. Suur tänu EV Moskva saatkonna töötajatele ja reisikaaslastele!