ÜLEV AALOE
KÜMME AASTAT ROOTSI TEATRIBIENNAALE

Rootslased korraldavad oma üleriigilisi teatrifestivale üle kahe aasta nagu meiegi. Tänavu mai lõpul Växjös peetu oli arvult viies. Esimene toimus Stockholmis, edasi on festivali korraldamise aust osa saanud nii Ida-, Lõuna- kui ka Põhja-Rootsi: Göteborg, Malmö ja Luleå. Biennaali programmi koostamise põhimõte on samasugune kui meie konstantselt Tartus peetaval “Draama” festivalil — zürii valib välja kahe viimase aasta parimad lavastused. Paraku pole sugugi mitte kõiki lavastusi võimalik transportida. Nii jäid tehnilistel põhjustel Växjösse tulemata Rootsi kaks kuulsaimat teatrit — Kuninglik Draamateater, kust valitute hulka pääsesid Michael Frayni “Kopenhaagen” ja Molière’i “Don Juan” ning Stockholmi Linnateater (Mattias Anderssoni “Jooksja”). Sellele vaatamata andsid tosin sõelale jäänud lavastust tunnistust rootsi teatri praegusest kõrgseisust (vähemasti tippude järgi otsustades). Esindatud olid nii dokumentaalzanr kui tantsuteater, commedia dell’ arte ja süvarealism, lasteteatrist rääkimata. Zanrilise mitmekesisuse kõrval oli zürii oma eelistustes lähtunud ka otsingulisest ja uudsusest, “provokatiivset” eelistati “tuntud headusele”.

Biennaali põhikorraldajateks olid Rootsi Teatriliit/Svenska ITI ja Rootsi üks suuremaid lääniteatreid, 75 000 elanikuga Växjö linnas tegutsev Blekinge/Kronobergi Regionteatern, finantstoetust saadi Riigi Kultuurinõukogult, läänivalitsuselt ja sponsoritelt. Mängupaigad asusid mõnusalt poole kilomeetri raadiuses: uus ja uhke Kontserdimaja saal (seal toimusid ka konverentsid, meistriklassid ja seminarid), 1849. aastal ehitatud Växjö teater, Regiooniteatri neli erineva suurusega kammersaali ning ühe kooli aula. Välisteatreid ei olnud kutsutud, küll aga igasuguseid asjamehi: rahvusvaheliste teatriorganisatsioonide juhte, festivalide kuraatoreid, kriitikuid, rootsi dramaturgia kirjastajaid ja tõlkijaid ning muidugi näitlejaid ja lavastajaid. Eesti Lavastajate Liidu poolt olid kohal Andres Noormets, Ain Mäeots, Ivo Eensalu, Reeda Toots-Kreen, Margus Tuuling ja Aare Toikka. Esindatud olid kõik maailmajaod ja veerandsada riiki.

Avapäev (23. mai) oli mõeldud saabumiseks, registreerumiseks ja sisseseadmiseks ning võimaldas programmiväliselt näha kohalike teatrite etendusi. Växjö teatri peanäitejuhi Johan Bernanderi lavastatud tuntud lastekirjaniku Barbro Lindgreni ja helilooja Georg Riedeli lasteooper “Andrei igatsus” oli nädala eest võtnud Falunis vastu ASSITEJ preemia teksti, muusika, rezii ja näitlejatööde eest. See kurb ja südamlik lugu — Andrei on nukker sellepärast, et ta ootab oma ema — hakkas silma meiegi lavastajaile. “Vanemuine” peab juba plaani. Ka avatseremoonia eest kandis hoolt koduteater. Võlus lihtsus, siirus ja lühidus, millega seda tehti (autor ja lavastaja eespool nimetatud Bernander). Laval on sama muusikutekvartett, kes “Andrei igatsuses”. Eesriide vahelt ilmub väike poiss, käes köis, mille teises otsas  o n  eesriide varju jääv kaamel. Tegemist on mõneti autobiograafilise lookesega teatrimaagiast, mis paneb meid uskuma kaameli olemasolusse ja tõmbab väikest poissi vastupandamatu jõuga teatri poole. Vaid jutustaja tekst ja muusika. Siis pidulikud (klaas)fanfaarid, tervitussõnad peakorraldajatelt — kokku on kulunud paarkümmend minutit — ja festival võib alata.

FESTIVALILAVASTUSTEST

Mingit võistlust kui sellist biennaalil ei toimunud, auhindu välja ei jagatud. Juba kutse festivalile oli teatreile piisavaks tunnustuseks. Programm oli kokku pandud nii, et oleks võimalik ära vaadata kõik lavastused. Teatritegijate endi jaoks see üldjuhul ei kehtinud. Külalisteatrid sõitsid kohale kaheks päevaks, nelja päeva jooksul toimus hommikust õhtuni 3—5 etendust. Aga kui arvestada ka arvukaid seminare ja kohtumisi, siis oli ilmselt vähe neid, kellel õnnestus ära vaadata kogu programm. Ise nägin ma festivalilavastustest kahte kolmandikku, aga eestlaste pundi peale sai kokku terve pusle. Mulle oli see teine kord Rootsi teatribiennaalil osaleda, varem olin käinud 1995. aastal Malmös. Tookord oli lavastusi rohkem, kuid tase tundus nõrgem, seda arvamust jagasid ka mõned mu tuttavad rootsi teatraalid. Malmös jäid minu jaoks tippudeks mõned lasteteatri pärlid. Pärleid “loobiti” Växjöski. Lastekultuuri osas sammub Rootsi maailmas esirinnas tänaseni, seepärast alustaksingi

lasteteatrist.

Rootsi kultuuripoliitikas on lapsed eelistatud ühiskonnagrupp. Rootsi lasteteater on julge, see toimib otsekui uute ideede ja väljendusviiside kasvuhoone, milles paljud kunstnikud leiavad vaba arenguruumi. Publiku ees, kellel puuduvad eelarvamused, kuidas üks või teine asi peaks olema, kasvab kunstilise väljenduse julgus. (Ja sama julgus jääb püsima, kui biennaalietenduse ajal koosneb publik valdavalt täiskasvanuist.) Paljud silmapaistvad rootsi näitekirjanikud on alustanud lasteteatrist. Rootsi lasteteatri laval pole ükski teema enam tabu, seal kujutatakse muret, lahutust, tööpuudust, surma, armastust, erootikat, petmist ja vägivalda. Eesmärgiks on kujutada tegelikku elu, kuid samas pakkuda ka reise fantaasiamaailma. Lasteteatri lähenemine publikule algas radikaalsetel 1970-ndatel, mil näitlejad, rezissöörid ja dramaturgid väljusid institutsiooniteatrite seinte vahelt. Entusiastlikult pakiti pillid ja dekoratsioonid sõiduautodesse ning sõideti koolide võimlemissaalidesse. Taheti, et teater muutuks millekski endastmõistetavaks ning et näidendid oleksid elulähedased. Üheks teerajajaks oli Unga Klara kunstiline juht Suzanne Osten, kes 1975. aastal kirjutas koos Per Lysanderiga rootsi esimese lastetragöödia “Medeia lapsed” (Euripidese “Medeia” kaasaegne lastele mõeldud töötlus).

“Medeia lapsed” oli väljavalitute seas ka Växjös, sedapuhku Kalmari Byteatern’i esituses. Lavastajaks tuntud nimi (ja mitte ainult lasteteatris) Peter Engkvist. Näidendis on juttu sellest, kuidas elavad üle Medeia ja Jasoni lahutuse nende lapsed. Kasutatakse nii maski- kui ka varjuteatri võtteid, see on Byteatern’ile alati iseloomulik olnud. Leidlikkusest ja üllatusmomentidest lavastuses puudu ei tule, kuid nüüd juba klassikaks kujunenud tekst kõlab kuidagi deklaratiivselt ja punnitatult. Meil võiks see ehk siiani uudsena mõjuda, kuid rootsi lasteteater on astunud paarikümne aasta jooksul suure sammu edasi siiruse ja vahendituse poole.

Märksa suurema elamuse pakkus kohaliku Blekinge/Kronobergi Regionteatern’i lavastaja Judit Benedeki lasteetendus “Kostab nii et paugub”. Kahe näitleja/muusikuga (Jan Lindell ja Jurgen Andersson) pooletunnine lugu üllatab pea peale pööratud lastevärsside ja -lauludega ning tõuseb tänu oma teatraalsusele esitatavatest sõnamängudest märksa kõrgemale. See on Becketti vaimus teater kõige väiksematele, mäng, mis annab tuntud-teada asjadele üllatavalt uue sisu. Lustisid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Muide, Blekinge/Kronobergi Regionteatern’is on viimaste aastate jooksul tehtud terve hulk eksperimentaalseid lastelavastusi, samuti osaletakse Växjö kõrgkooli algatatud uurimusprojektis.

Lõuna-Rootsis tegutseb ka silmapaistev nukuteatritrupp Dockteaterverkstan (Nukuteater-töökoda). Lavastuses “Ebatavaline päev Larssoni laos” on laval kaks näitlejat, kes mängivad laotöölisi. Nende käte vahel elustuvad pappkarbid emotsionaalseteks nukkudeks, vaatajate silme all sünnib tõeline ime. Näiliselt lihtsa asja taga on näitlejate Anders Lindholmi ja Cecilia Billingi aastakümnetepikkune töö, hiljem on nendega liitunud lavastaja Juan Rodriguez.

Samavõrra piire ületav on Uppsala Linnateatri tantsuetendus lastele “Kuhu jalg sind viib”, milles osalevad kaks tantsijat ja kaks näitlejat. Idee autoriks ja lavastajaks Birgitta Englin. See on õnnestunud kollaaz tantsust, poeesiast, kujundlikust teatrist, mälestustest ja muusikast, mis püüab näidata, kuivõrd sarnased võivad olla elutingimused väikese lapse ja vana inimese jaoks. Pool etenduse publikust võiks näiteks vabalt koosneda nelja-aastastest ja teine pool pensionäridest. Växjös viibinud koreograaf Eve Noormets alustas viivitamatult läbirääkimisi trupi kutsumiseks Eestisse veel käesoleval aastal toimuvale tantsufestivalile ja võimalikule turneele.

Tõusuteel olevalt Uppsala Linnateatrilt ja Birgitta Englinilt oli Växjös veel teinegi lavastus — inglanna Rebecca Prichardi noortetükk “Korrast ära”, mis minul jäi kahjuks nägemata. Lihtsalt ei mahtunud saali. Seepärast olen sunnitud piirduma zürii motiveeringuga: “Lavastus näitab, et ühiskond võib korrast ära olla küll, kuid et teatriga on asjad korras.”

Kolm õhtut Strindbergiga

Rootsis tuuakse igal aastal lavale kümmekond Strindbergi teost. Pikaajaline traditsioon ja kogemus on teinud võimalikuks respektivaba lähenemise klassikule: Strindberg ei nõua ilmtingimata meeletut tõsidust, paatost ja kirgi. Kolm Växjösse kutsutud Strindbergi iseenesest sünget draamat olid kõik lavastatud eri võtmes ja kuulusid vaieldamatult biennaali tippude hulka, ehkki tekitasid ka vastakaid arvamusi. Viimase kahe aasta sisse jääb ka Ingmar Bergmani traditsioonilisem “Kummitussonaadi” lavastus Kuninglikus Draamateatris (temale juba kolmas, varem oli ta lavastanud seda Malmö teatris 1954 ja 1973), mille kohta kriitika on avaldanud vaid kiitvaid retsensioone, piletid on siiamaani väljamüüdud.

Ajaloodraama “Erik XIV” esitas Teater Halland commedia dell’ arte stiilis. Viis näitlejat teevad ära kõik rollid, traditsiooniliste maskide all on neid võimatu ära tunda ja ümberkehastumisosavusest puudu ei tule. Käib verbaalne ja akrobaatiline tulevärk. Strindbergi süzeeliini järgitakse üsna täpselt, siis aga asutakse äkki kontakti publikuga, puistatakse vaimukusi ja tullakse vaatajaid “tülitama”. Enne eesriide avanemist lavale astunud lavastaja Stefan Ridell vabandas, et etendus kestab kaks ja pool kuni neli tundi, sõltuvalt näitlejate improvisatsioonilustist. Växjö etendus kestis üle nelja tunni, näitlejad nautisid võimalust esineda asjatundlikule publikule ja vaatajad möirgasid naerda ning tänasid esinejaid püsti tõustes pika aplausiga. Midagi analoogilist olen siin Eestis kogenud Nüganeni ja Co “Apelsinide” vaatamisel. Kas pidi siis just Strindbergi valima? Aga miks ka mitte! Kanoonilist teksti on ju lihtsam jälgida. Minu saksa tõlkijakolleeg Regine Elsässer tunnistas, et ta ei tea midagi Rootsi ajaloost ja Erik XIV-ndast, kuid pärast selle lavastuse vaatamist on asi talle märksa selgem.

Sada aastat tagasi kirjutatud ideedraama “Teekond Damaskusesse” on üks olulisemaid Strindbergi loomingus. Esimesele osale kirjutas ta kohe järje ja mõned aastad hiljem veel kolmandagi osa, et naispeategelast veidi soodsamas valguses näidata. Meespeaosa — Tundmatu — on Strindbergi alter ego. Eestis on seda lavastatud vaid üks kord, 1995. aastal tõi rootsi lavastaja Maria Fridh Vene Draamateatris välja esimese osa. Autoritruu lavastus kestis ligi neli tundi. Göteborgi Linnateatris lavastas taanlanna Katrine Wiedemann “Teekonna Damaskusesse” kammerlikult ja absurditeatri vaimus. Selles on nii ängi kui ka koomikat. Teekond kulgeb tempokalt, uued mängukohad liiguvad/lükatakse peategelastele ise vastu, hotellituba asendab näiteks suur riidekapp. Visuaalselt ekspressiivne lavastus kestab alla poolteise tunni, kuid kõik oluline saab öeldud. Peaosades säravad Sten Johan Hedman ja Hanna Bogren.

Rootsi teatri “paha poisi” Torsten Flincki lavastus “Isa” Stockholmi Teater Plaza’s tekitas kõige rohkem poleemikat, kuid just seda pidasid paljud festivali jäägitult parimaks lavastuseks. Nimirollis ülevoogava energiaga lavastaja ise, tema abikaasa Laura osas meilegi kinolinalt tuttav (Bo Widerbergi “Noorus on ilus aeg”) veetlev Marika Lagercrantz. Flincki lavastus on ülimal määral ekspressiivne. Proloogis mürtsub Rittmeistri kodus marsimuusika ja marssivate sõdurisaabaste all krudiseb portselan. Võitlevate abikaasade kõrvale on toodud lavale ka nooruke Laura ja poisikeseohtu nimitegelane, mis loob huvitava võimaluse psühhoanalüüsiks. Ja finaalis ei jäta Flinck õhku küsimust, kes selles majas on hull. Kui Strindbergil seotakse hullusärgi käised kinni Rittmeistri selja taha, siis Teater Plaza lavastuses ajavad hullusärgi endale selga kõik peale tema. Kõigele vaatamata on tegemist väga strindbergiliku lavastusega.

Brecht, Weiss ja teised

Göteborgi Linnateatri noort peanäitejuhti, Bosnia sõja eest Rootsi pagenud Jasenko Selimovicit on 1999. aasta sügisel esietendunud “Euroopa kriidiringi” eest juba korduvalt pärjatud. Festivali jaoks oli see Brechti “Kaukaasia kriidiringi” vaba töötlus uuesti taastatud. Brechtil selgitab kohtunik kriidiringi abil, kumb ema — lapse sünnitaja või kasvataja — väärib oma last rohkem. Selimovici lavastuses võitlevad õiguse pärast oma külas elada need, kes sealt on kunagi olnud sunnitud lahkuma, ja need, kes seal algasukatest jäänud tühimikku täitsid. Meie ees rullub lahti kogu Euroopa ajalugu XX sajandi jooksul, seda muidugi läbi Bosnia külast pärit peategelaste. Napis, kuid löövas kujunduses (Lars Östbergh) märgivad aja muutust kostüümid (Lili Riksén); Paul Dessau muusika esitamisega saavad hiilgavalt hakkama vaid kaks meest (Jonas Franke-Blom ja Stefan Wingefors) ning filmilikud valgused (Linus Fellbom, lavastuse jaoks oli Kontserdihoonesse vaja Göteborgist kohale vedada täiendavalt 200 prozektorit ja 20 värvifiltrit(!). Kõik need komponendid olid mitmeid mängulaade (realism, stiliseeritud minimalism, vulgaarsus, tummfilm, pantomiim, koomika jms) kätkevas terviklikus lavastuses sedavõrd olulised, et ei saanud ühtegi neist lava taha jäävatest tegelastest (v. a muusikud) märkimata jätta. Ansambel oli ühtlane ja tugev nagu selliste lavastuste puhul peabki olema, eraldi märkimist aga väärib jutustaja/laulja — rootsi üks populaarsemaid näitlejaid Rikard Wolff, kelle kutsumine osutus täistabamuseks.

Rootsi tänapäeva dramaturgiat esindas festivalil vaid praegu kodumaal väga populaarse Kristina Lugni eksistentsiaalne elukomöödia (surma lähtekohast vaadatuna) “Vaata, põder!” tema enda lavastuses ja Stockholmi väiketeatri Brunnsgatan Fyra esituses. Sellest ei pea aga veel järeldama, et Rootsis algupärast tasemel dramaturgiat vähe oleks.

Rootsi tuntuim dramaturg on hetkel kahtlematult Lars Norén, kes viimasel ajal on üha rohkem pühendunud lavastamisele ning on praegu teatri Riks Drama kunstiline juht. See on Riksteatern’i üks väheseid üksusi, millel on oma lava (Riskteatern hoolitseb teatritegevuse eest kogu Rootsis, ühendades allorganisatsioone 240 eri paigas). Norén on väga sotsiaalne kirjanik. Tema viimased projektid on viinud teda vanglasse ja ühiskonna heidikute sekka. Växjösse kutsuti Riks Drama’lt kaks dokumentaaldraamat, mille põhiteemaks oli uusnatsism: itaallase Primo Levi monodraama “Kas see on inimene” Lars Noréni lavastuses ning eesti lugejalegi tuttav Peter Weissi “Juurdlus” Etienne Glaseri lavastuses. Viimases ilmub tunnistajate rollis videoekraanil lavale paarkümmend amatöörnäitlejat, see olevat töötanud väga efektiivselt. (Minul jäid eespool nimetatud lavastused nägemata.) Võib arvata, sest kui lõpubanketil kriitikud oma aastapreemiaid välja jagama hakkasid (need olid määratud juba enne biennaali), siis riisus “Juurdlus” kogu koore: lavastajapreemia sai Glaser ja näitlejapreemia Henric Holmberg. Lasteteatri 2000. aasta preemia läks Göteborgi teatrile En trappa Ner (“Korrus allpool”) — huvitav, miks neid siis Växjösse ei kutsutud? Muide, teatri kunstiliseks juhiks on helilooja, dramaturg, näitleja ja lavastaja Lars-Eric Brossner, kes üle kümne aasta tagasi kirjutas koos näitleja Tomas von Brömsseniga rootsi ühe kõigi aegade armastatuima lastenäidendi “Väikese onu saaga” (Barbro Lindgreni samanimelise raamatu järgi), mida Finn Poulseni lavastuses on menukalt mänginud ka “Vanemuine”.

Kokkuvõtteks. Uhke biennaal oli. Nii palju head teatrit korraga aitas vahepeal kõikuma löönud teatriusku taastada. Pealegi loob väikelinn teatriinimeste kokkutulemisele erilise õhkkonna ja õdususe, millest oli kantud ka poolsada seminari. Ühel neist — rootsi dramaturgia tõlkijate omal — tuli ka endal üles astuda. Oma näitekirjanduse tutvustamisele panevad rootslased suurt rõhku. Järgmisest aastast on näiteks Riigi Kultuurinõukogu eraldanud tänapäeva rootsi näidendite inglise keelde tõlkimiseks 250 000 Rootsi krooni, muidugi lootuses, et inglise keele kaudu maailmavallutamine jätkuks. Valiku, mida tõlkida, teeb aga Näitekirjanike Liit.

Käesolevast lühiülevaatest võib jääda mulje, et Rootsi teatritaevas on pilvitu. Seda kindlasti mitte. Kriitilisi sõnavõtte kommertsialiseerumisest ja konnatiigist oli küllaga. Kõige tõsisemalt kõlas mure näitlejate ja lavastajate muutumisest meelelahutustööstuse mutrikesteks. Riikliku dotatsiooni vähendatakse pidevalt. Teatrites on toimunud massilised koondamised, mis omakorda on seadnud teatrid suurde sõltuvusse vabakutselistest. See aga välistab stabiilsuse ja korraliku meeskonnatöö. “Kui kaugele on üldse teatrikunsti ratsionaliseerimises võimalik minna, enne kui see lakkab olemast kunst?” küsib oma appikarjes Rootsi Rezissööride Liidu üks juhte Ragnar Lyth festivali päevil ilmunud Dagens Nyheter’i artiklis. Võib-olla oleme targemad juba järgmisel biennaalil 2003, mil rootsi teatritegijad saavad kokku Uppsalas.