KRISTA PIIRIMÄE
ALEKSANDER VARDI DEKORAATORINA PÄRNUS JA TARTUS

Käesoleval aastal tähistavad eesti kunstiringkonnad Tartu ühe suurima maalikunstniku ja “Pallase” pedagoogi Aleksander Vardi (kuni 1940. a. Bergman; 4. sept. 1901 — 18. juuni 1983) 100 sünniaastapäeva. Aleksander Vardit tuntakse eelkõige eesti ühe säravaima impressionistina, kes viljeles väga mitmekesiseid teemasid, mille hulgas siiski teatristseene on teada ainult üksikuid. Nii on see tema tahvelmaalikunstis. Tegelikult on Vardi olnud teatriga enam seotud, kui see on üldsusele teada.

Aleksander Vardil oli oma elus kaks teatriperioodi: ta töötas dekoraatorina “Endlas” 1932. aasta septembrist kuni 1933. aasta maini ja “Vanemuises” 1950. aasta oktoobrist kuni 1957. aasta jaanuarini. Kui 1932. aastal “Endla” dekoraator Paul Liivak lahkus, et pühendada end täielikult vabaloomingule, siis pöördus teater uue dekoraatori saamiseks kunstikooli “Pallas” poole, sest Addo Vabbe juhendamisel oli koolis alates 1922. aastast seda ala õpitud, “Vanemuises” praktikal käidud ja maalavadele dekoratsioone tehtud. Koolist soovitati Aleksander Vardit.

Teatri sellealane otsus võeti ajakirjanduses väga heasoovlikult ja suurte ootustega vastu. Ajaleht toonitab, et “Vanemuise” abidekoraatoril on suured lavalised vilumused, sest tal on ka viieaastane Pariisi suurteatrite praktika.¹ Tegelikult ei ole teada, et noor pallaslane oleks prantsuse teatrikunstiga tutvunud lähemalt kui tavaline teatrikülastaja.

Pärnust sai noore kunstniku kodulinn kaheks aastaks, kuid ”Endlas” töötas ta ühe hooaja, kujundades ära kõik 15 uut muusika- ja sõnalavastust.

Kuna Vardi selle perioodi teatrikavanditest pole ühtegi säilinud, on meie analüüsi aluseks kirjasõna ja Vardi vabalooming.

Aleksander Vardi esimeseks tööks sai õnnelikul viisil talle väga kodune teema, I. Kálmáni opereti “Montmartre’i kannike” kujundus ja ajaleht nentis vaimustusega, et ““Endla” lava ei ole pikema aja jooksul nii huvitavaid dekoratsioone kannud ega publik nii palju uusi dekoratiivseid võtteid näinud”². Muuhulgas oli selleks etenduseks valmis saanud ringlava, mida Vardi nähtavasti oskas põnevalt ära kasutada. Uustulnuka menu teatris jätkus: “Seni oli dekoratiivselt ebaõnnestunud [H. Raudsepa — K. P.] “Vedelvorsti” lavastus “Estonias” ja “Draamateatris”. Kunstnik Bergman tabas aga siin õige tooni [- - -] Ta lavaline sisustus — lihtsalt braavo!”³ Edasi arvamus Henrik Visnapuu näidendi “Meie küla poisid” kujunduse kohta: “...hra Bergman dekoraatorina toob iga lavastusega üha üllatavamaid uudiseid.”⁴

Ja nii püüdis ta kuni oma viimase lavastuseni, E. Undla “Normaalse mõistuse kalmistul”, vaatajat vaimustada uudsete dekoratsioonidega: “dekoratsioonid värsked, rõõmsad ja uued, nagu see hra Bergmani juures teisiti ei saa ollagi”⁵ ja sama mõte teiselt arvustajalt: “...dekoratiivselt on taotletud uudsust”⁶. Muidugi oli Vardi ka töökas ja tubli, valmistades vajadusel iga pildi jaoks eraldi dekoratsioonid, nagu kiideti F. Langeri näidendi “Agul” puhul: “Dekoraator on lavale toonud palju värskust ja omapära. Pooleli ehitised, aiad, pargid ja alleed, kõrtsihoone j.m. vahelduvad kiiresti ühes piltidega andes silmale palju naudingut, tuues lavale tšehhi aguli.”⁷

Nii selle kui ka teiste arvustuste põhjal võib järeldada, et dekoratsioonid olid realistlikud. Vardi üks eesmärkidest näis olevat võimalikult täpselt edasi anda lavastuse olustikulist miljööd. Lavastuse “Poksimeister” arvustuses kiidetakse kujundajat, kes oli saavutanud väga õnnestunud reaalsustaju ühe huvitava võtte abil — “näidata perspektiivis “Endlat” ennast” ⁸.

Looduslähedase käsitluse poole kaldus kogu eesti kunst juba alates 1920. aastate lõpust, kusjuures Aleksander Vardi oli siin üks eestvedajaid.

Vardi sai selleks tõuke Pariisist mitmetes ateljeekoolides ja akadeemiates õppides, kõige mõjuvamaks osutus armeenia kunstniku Vassili Šuhhajevi eeskuju, nagu ka mõnele teiselegi eesti kunstnikule (Adamson-Eric). Vardi hakkas maalima kuiv-asjalikke tumedates pruunikates-sinakates toonides natüürmorte ja maastikke. Meisterlik komponeerimisoskus, loomupärane hea värvitunnetus ja võib-olla ka suur formaat tõi noorele mehele esmakordselt üle-eestilise tuntuse. Esimene preemia Tallinna jaamahoone seinamaali võistlustel 1929. aastal märkis ära kunstniku võimeid luua panoraamseid, kauguses mõjuvaid vaateid, anne, mis on hädavajalik dekoratsioonide maalimise juures.

Mida aga ütleb Vardi dekoratsioonide kohta vastava ala spetsialist Fritz Matt, kes on kirjutanud seni põhjalikema ajaloolise uurimuse dekoratsioonidest. Tema hinnang kokkuvõtvalt: Vardi lahendas oma lavakujundused maaliprobleemidest lähtudes. Matt tunnistab dekoraatori fantaasiaküllust, kes aga ei tundvat end kindlalt lavakonstruktsioonide ja ruumiliste ehitiste valdkonnas ega harrastanud ka valgustusefekte. ⁹

Vardi dekoratsioonid ei olnud siiski pelgalt kaunis taust, vaid ta püüdis neile anda sisulist tähendust. See näis tal kõige enam õnnestunuvat tema eelviimases kujundustöös Langeri näidendile “Kaamel läheb läbi nõelasilma”. Kooskõlas näidendi autori ideega viia vaataja räpasest keskkonnast üha helgemasse on ka kunstnik esimese vaatuse süngetele dekoratsioonidele vastukaaluks arendanud viimases vaatuses “soojuse ja ilu motiive” ¹⁰. Arvustaja viimased sõnad saidki tunnuslikuks Vardi loomingule mitme aastakümne jooksul. Arvustustest võime lugeda teisigi epiteete, mis osutusid prohvetlikuks, nagu juba eespool tsiteeritud “värsked, rõõmsad“ või “… teise pildi sügismaastik oli sügava ja sisemise elamusega lõuendile pandud.

[- - -] …näidata sarnast hoolsust värvide mängu ja valgusastete edasiandes, nagu tegi seda hra Bergman, on võimalik ainult täiesti erandliku süvenemise teel loodusobjektisse enesesse.” Sama F. Schilleri “Vilhelm Telli kohta”: “Sinivette uppuv sügismaastik mõjus rahulikult ja kaunilt.”¹¹ Värviküllased sügismaastikud kujunesid Vardi lemmikmotiivideks tema elu õnnelikematel aegadel. Selline looduse ilu muretu nautlemine on omane impressionismile, mis kujuneski paari aasta pärast Vardi lemmikstiiliks. Just dekoratsioonides täheldasid vaatajad noore kunstniku ergast loodustaju ja teravaid meeli.

Pole kahtlust, et Vardi dekoratsioonid meeldisid pärnakatele. Kuid nagu tema eelkäija Paul Liivak, tundis ka Vardi end dekoratsioonide maalimisega aheldatuna ja ülekoormatuna ning ta lahkus teatrist, jäädes veel üheks aastaks Pärnu elama vabakutselisena. 1934. aasta talvel organiseeris ta oma ateljee juurde kunstikursused ja seal süvenes temas äratundmine oma teises, pedagoogi kutsumuses.

1934. aastal sai Aleksander Vardist “Pallase” pedagoog ja selgus, et töö teatriga oli jätnud temasse oma jälje: lisaks tavalisele pedagoogitööle lõi ta 1936. aastal nn kostüümiklassi, kus õpilased maalisid või joonistasid “Vanemuisest” toodud kostüümidesse riietatud modellide järgi, kes teinekord ka ise, näiteks baleriinid, olid “Vanemuise” tantsijad.

Vardi töötas “Pallases” ja selle baasil 1944. aastal loodud Tartu Kunstiinstituudis kuni vallandamiseni 1950. Aleksander Vardil läks võrreldes teiste represseeritud kolleegide Vabbe ja Starkopfiga mõnevõrra paremini: ta võeti dekoratsioonimaalijana tööle “Vanemuisesse”. Esimesed poolteist aastat oli Vardi lihtne dekoratsioonimaalija. Esidekoraatoriks oli 1940. aastast alates Eesti selle ala üks tunnustatuimaid spetsialiste Voldemar Peil, samuti “Pallase” lõpetanu. Teiseks Georg Sander ja lisaks kasutas teater üksikute lavastuste juures veel mitmeid kunstnikke.

Vardile usaldati esimest korda lavakujundus ja kostüümikavandid Uudo Väljaotsa lavastatud G. Puccini ooperi “Boheem” juures (esietendus 31. mail 1952). Väljaotsa poolt oli see julge samm, sest Vardi oli ju süüdi mõistetud formalismi viljelemises. Lavastaja tahtis ära kasutada kunstniku teadmisi Pariisist ja Vardi ei vedanudki alt: ta manas lavale haarava vaate XIX sajandi lõpu Pariisi tänavatest, nagu me näeme Mart Lepa kogus säilinud kavandist. Vardi ei tundnud mitte lihtsalt Pariisi läbi ja lõhki, ta oli juba varem tõestanud, et on selle hurmava linna üks parimaid jäädvustajaid eesti kunstis. Vardi õnnestunud lavakujundus märgiti ära ka kontrolletenduse arutelu protokollis ¹², Väljaots kiitis neid igal pool ja ka Vardil endal jäid sellest tööst elu lõpuni head mälestused.¹³ Teatri peanäitejuht Poljakov tegi järelduse, et Vardi osavõtt dekoraatorina tuleb teatrile kasuks. ¹⁴

Järgneva viie aasta jooksul kujundas Aleksander Vardi 18 sõna- ja muusikalavastust ning kostüümikavandid tegi neist 15-le. Viimase Aleksander Vardi kujundatud lavastuse, Glieri balleti “Esmeralda” esietendus toimus juba paar kuud pärast Vardi lahkumist teatrist (31. märts 1957).

Kontrolletenduste arutlusprotokollide ja lehtedes ilmunud väheste märkuste järgi otsustades olid Vardil enam õnnestunud kujundused draamadele: H. Ibseni “Nukumaja” (1935) ja A. H. Tammsaare “Mauruse kool” (1953), ooperitest: G. Puccini “Boheem”(1952), G. Verdi “Rigoletto” (1953), “Traviata” (1954) ja “Othello (1956), operettidest “Siidsüzannee” (1952) ja “Rändkaupmees” (1953) ning ballett “Esmeralda” (1957), mille tegevus toimus ju jällegi Pariisis. Tsiteerigem Leo Normeti arvustust Hadzibekovi opereti “Rändkaupmees” kohta: “Vaataja üllatub rõõmsalt, kui eesriide lahti minnes avaneb silmale kunstniku Aleksander Vardi loodud stiilne lavakujundus. Idamaised sisedekoratiivsed kaunistused mõjuvad lausa hapra filigraanina ja harmoneeruvad oivaliselt nii selle elulaadi ja olustikuga, milles rullub lahti “Rändkaupmehe” sündmustik, kui ka selle opereti ornamentaalsete meloodiatega.”¹⁵ Idamaist temaatikat Vardi vabaloomingus ei ole, kuid ka Mart Lepa kogus olev kavand A. Kahhari “Siidsüzanneele” näitab, et see temaatika virgutas ta fantaasiat, idamaise ornamentika keerduvad-kaarduvad jooned ja omapärane stilisatsioon vormusid Vardi lavakujundustes nauditavaks vaatemänguks. Kolmanda kavandi lugu Lepa kogus on ebaselge. See on tume, tühi ja igav gootipärane ruum, kas see ikka kuulub H. Ibseni “Norale”, nagu Vardi olevat kunagi Lepale öelnud? Vardi ise ei hinnanud oma tööd “Vanemuises” eriti kõrgelt, sest sotsiaistlikule realismile iseloomulik liigne olustikulise realismi nõue oli halvanud kunstniku loomingulisust. Mis sellest rääkidagi! Ta pidas “Endlaski” vastu ainult aasta. Võimalus lahkuda “Vanemuisest” saabus 1956. aasta lõpul. 25. detsembril taastati tema Kunstnike Liidu liikme staatus, mis andis talle õiguse osta värve ning kasutada muid kunstnikele kuuluvaid soodustusi; väljaspool riiklikke organisatsioone oli raske olla kunstnik. “Vanemuise” direktor saatis ta ära heade sõnadega: “Lavakunsti tundmine, anne ja kogemused võimaldasid sm. Vardil luua alati eredaid, värvikaid, leidliku lahendusega ja teoste ideid avastavaid dekoratsioonide ja kostüümide kavandeid.” ¹⁶

Fritz Matt pühendab oma mahukas monograafias Aleksander Vardi “Vanemuise” perioodile ainult ühe lõigukese, märkides positiivselt ära mõnede tema lavakujunduste maalilist käsitlust ja head ideelist lahendust. Vardi saavutused jäid siiski Voldemar Peili ja ERKI dekoraatorieriala lõpetanud Georg Sanderi teatrikunsti varju. Oli ju ka Aleksander Vardi kunstnikuloomusele võõras teatraalsus, efektsus, valgus- ja muud kontrastid. Ta oli lüürilise hingega, vaikne ja tagasihoidlik mees, kellele sobis kõige enam looduses uidata ja oma ateljee vaikuses mõtiskleda. Kohusetruu inimesena andis ta aga igale lavastusele endast parima ja paljud lavakujundused õnnestusid tal väga hästi.

¹ “Endla” avas hooaja. “Pärnu Päevaleht” 4. X 1932.

² E. J. “Endla” teater avas hooaja. “Pärnu Päevaleht”, 4. X 1932.

³ Mn. Uue “Endla” teatri hooaja avangult. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne 6. X 1932.

⁴ Mn. Meie küla poisid. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne 2. X 1932.

⁵ “Endla Teater”. “Pärnu Päevaleht” 25. V 1933.

⁶ Mn. Normaalse mõistuse kalmistul. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne 31. V 1933.

⁷ -e-. [K. Osvet]. Agul. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne 6. XII 1932.

⁸ Mn. Poksimeister. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne. 22. XI 1932.

⁹ Fritz Matt. Eesti teatri lavapilt. 1969, lk. 79.

¹⁰ Mn. Kaamel läheb läbi nõelasilma. “Vaba Maa” Pärnu väljaanne 3. mai 1933.

¹¹ “Pärnu Päevaleht” 21. III 1933.

¹² TMM 2 “Vanemuise” fond.

¹³ Vestlusest A. Vardiga 25. veebr. 1970.

¹⁴ Sealsamas.

¹⁵ L. Normet. RT “Vanemuise” muusikalavastustest. “Õhtuleht” 6. V 1954.

¹⁶ EKA, f 2, n 4-k s 119, l 33.

¹⁷ F. Matt. Eesti teatri lavapilt. Lk. 167.