MIHKEL TIKS
SIBIRA JA TEMA RAAMAT

Minuga on nii, et õhtuti kipub uni raamatu üle võitu saama. Aga Šapiro raamatuga oli vastupidi. Kui ma mingi pühapäeva varahommikul lõpetasin, helistasin Reet Neimarile (raamatu toimetaja) ja kallasin ta oma värskete emotsioonidega üle. Miks see raamat minu jaoks nii tähtis on?

Šapiro kirjutab kahe aja kokkupõrkest, ajaloolisest murrangust, mille meie, nõukogude inimesed, üle elasime. Ent sellesse murrangusse jõuab Šapiro suure ringiga. Tema lapsepõlvemälestused ulatuvad sõjalähedastesse aastatesse, Stalini aega, nõukogude inimese kujunemise kümnenditesse. Ehkki kosmopoliitse Harkovi meeleolud ja õhustik erinevad Eestis neljakümnendatel valitsenutest, olid suure kodumaa ja rahvusvahelise elu suured sündmused samad ka meil; põhimõtteliselt samasugune oli ka ideoloogiline atmosfäär. Järgnevate aastakümnete elust Nõukogude Liidus, olgu Moskvas, Lätis või Eestis, Hruštšovi “sula”, Breznevi 70ndad kuni perestroika saatusliku lõpuni välja — jookseb Šapiro mälestuste kaudu pidev paralleel mu oma eluga ja ma elan seda aega uuesti läbi. Isegi kahju hakkab noortest, kes seda teha ei saa (Okudzava: moi goda — mojo bogatstvo), vaid peavad ainult praeguse eluga läbi ajama.

Millest Šapiro raamat räägib? “Elust,” nagu autor ise mainib “Pühameeste vandenõu” aine kohta. Kuid Šapiro on ka jutustajana nagu lavastaja või dramaturg. Ta alustab omavahel justkui seostamata mälestustest, läbisegi eri paigust, aegadest ja rollidest (ekspositsioon?). Esialgu elan läbi vaid üksikuid stseene või jagan mõtisklusi Šapiro elust. Need on pärit vähemasti viiest eri valdkonnast. Esimeseks on ta enda lapsepõlvemuljed ning arutlused elu jooksul kogutud mälestuste tähenduse ja rolli üle inimese Šapiro ja lavastaja Šapiro jaoks. Teiseks kihiks on teater, nii tema enda oma kui ka teised, mida ta tunneb, ja teater üldse koos dramaturgia ja näitlejaga. Kolmas blokk on kunstniku roll ühiskonnas. Neljas — ühiskondlik-poliitiline kliima eri aegadel ning võimu ja (kunsti)inimese suhted sellest kliimast mõjutatuna. Ja viiendaks on elufilosoofilised mõtisklused. Võib-olla on neid kihistusi rohkemgi.

Šapiro on rikas kirjeldaja. Tema sõnadega maalitud pildid kerkivad tugevalt ja selgelt kujutlusse. (“Kujutlusvõime on see, mis viib inimese üle aja- ja ruumipiiridest. Kunsti külgetõmbejõud seisneb tagasipöördumises kõikvõimalikkuse juurde,” kirjutab ta. Kõik on võimalik kujutluses ja kunst annab inimesele võimaluse oma haledat piiratust ületada.) Ja pikkamööda hakkavad ilmsiks tulema seosed eri aegadest ja kohtadest pärit stseenide, vaatuste, teemade vahel (“sõlmitus” on vist selle koha nimi dramaturgias, kus asjade sügavam side välja tulema ning sündmuste areng ühes kindlas suunas — gradatsiooniliselt? kulminatsiooni, peripeetia ja lõpplahenduse poole? — kulgema hakkab). Šapirol on selleks välise sündmustiku kulminatsiooniks tema teatri sulgemine Läti Vabariigi kultuuriministri Raimonds Paulsi käskkirjaga 1992. aastal. Kõik raamatu eri kihid kannavad mind märkamatult, kuid autori kindla rezii kohaselt paratamatult ja järjekindlalt selle sündmuseni. “Mis siis oli selle põhjuseks? Mis? Mida kirjutada? Kas selle põhjus oli kuninga ebasoosing või Must Ordu?” küsib kroonikakirjutaja La Grange “Pühameeste vandenõu” lõpus Molière’i huku kohta ja jätkab: “Selle põhjuseks oli saatus. Nii panengi kirja.” MHATis “Pühameeste vandenõu” lavastanud Šapiro nimetab seda vastust “bulgakovlikult lihtsaks ja otsustavaks”, milles on “elegantselt väljakutsuvat ulakust”. Sobib nii öelda ka Šapiro enda kohta? “Seaduspärasuse joon koosneb juhuslikkuse punktidest,” ütleb autor. Tšehhovist rääkides mainib ta elu kahetisust: olmest läbi kumab saatus. Tegelane elab laval läbi minutit, aga vaataja tajub igavikku. Šapiro väidab unistavat teha “lavastust, mida jälgides vaataja tunneks, et kui praegu, just sel hetkel, kangelane ei suundu paremale, vaid vasakule, kujuneb ta elu teisiti; kui ta poleks öelnud seda, just nimelt seda sõna, vaid juhuslikult mingi teise sõna, siis naine ei naeratanuks talle ja… Niisugust elu veidruste näitlikkust on raske kätte saada, aga püüda tasub.”

Harkovis pandi Šapiro stuudio kinni. Juhuste kokkulangemisel sattus ta Riiga ja jäi sinna kolmekümneks aastaks, luues üle Liidu imetletud teatri ja saavutades võib-olla oma rahvusvahelise kuulsuse tipu just murranguaja saabudes. Teatrit saatis järjekordne suur rahvusvaheline edu, seekord Bogotás ja Caracases — aga Riias võttis neid vastu vaikus. 1990 valiti Šapiro ASSITEJ presidendiks. Läti sündmused aga kulgesid oma rada. “Millele te loodate?” küsis talt aserbaidzaanist-armeenlasest malemaailmameister Garri Kasparov: “Te alahindate ümbruse mõju.” “Ei pidanud pisukest vabadusetuulega tulnud kõrbelõhna tähtsaks,” meenutab Šapiro. Raamatus kiidab ta Arbuzovi oskust “vaatemängu allteksti lugeda“: kus üks näeb barbaarset härjatapmist, naudib teine subtiilset etendust. “Nemad [asjatundjad — M. T] mängivad üht mängu, meie teist.” Nii ka poliitikas. Teatri ümber koomale tõmbuvat silmust Šapiro ei märganud või ei tahtnud märgata. Ehkki “kes ei ole meie poolt…” oli siis juba valdav. “Sattusite loomaaiast otse dzunglisse,” andis toimunule hinnangu keegi Keenia misjonär.

Šapiro defineerib head näitemängu nii: selles peavad olema kõik tuntud väärtuslikud omadused “pluss miski tundmatu, midagi ettearvamatut ja atmosfääri püüdmatud üleminekud, mis pakuvad võimaluse end oma kogemuse piiridest välja murda”. Sellise näidendi ta lavastaks (“…oluline osa lavastaja tegevusest on analüüsimine, kuid selleks on vaja põhjust, ärritajat. Ei hakka ju keemik tegema analüüsi ainele, mille koostis talle teada on…”). Ja “klassikaks saab teos, mis esitab igavesi mõistatusi”. Šapiro raamatu taustaks olev võimu-vaimu vastuolu kätkeb ühte sellist. Väga hea, arvatavasti Läti kõige huvitavama teatri sulgemine iseseisva Läti riigivõimu poolt on häbitegu, rahvuslik katastroof, uskumatu asi (hilisema ministri vabanduskiri rõhutab seda ametlikult). Signe Kivi pani kinni Linnateatri, sest tuli välja, et Nüganen on juudist kosmopoliit ja tema teine trupp mängis vene keeles — igaüks ütleks, et seda ei saaks Eestis kunagi juhtuda. Lätis juhtus.

Lugedes tuleb selge ja kõhe äratundmine, kui habras on inimlik ühiskonnakorraldus ja kui kerge on barbaarsusel ja vägivallal võimule pääseda. Kui edukalt saab marurahvuslikke meeleolusid õhutades avaliku arvamusega manipuleerida. On ju demokraatia üksnes peenem, vägivallatu mehhanism massidega manipuleerimiseks. Demokraatlik on siin üksnes see, et igaühel on võimalik valida, kas olla manipuleerija või manipuleeritav: kas hakata etturist malemängijaks või mitte. Sibira ei tahtnud hakata.

Kui meelsasti jäävad inimesed uskuma, et riigi hädades on süüdi teised — rikkad, venelased, isamaaliitlased, savisaarlased, satanistid. Ja et ei aita muu kui kõva käsi, terror, süüdlaste elimineerimine. (Šapiro Smoktunovskist Päikesekuninga rollis, kes mängis “võimu stiili”: “Kogenud poliitikuna teadis Smoktunovski peamist: nad [inimesed, rahvamassid — M. T] peavad ta kuju meelde jätma ja endaga kaasa viima.”) Kui palju on siit maad küüditamise ja koonduslaagriteni? Kui teeks rahvaküsitluse, kas olete nõus rikaste (kaasa arvatud valitsuse ja riigikogu liikmed ja kõik teised, kelle sissetulek on üle poole miljoni krooni aastas) kokkukahmitud ja ärastatud vara uue natsionaliseerimisega, mina pole kindel, et rahvas selle poolt ei hääleta.

Teatud oludes (ärgem alahinnakem ümbruse mõju!) pole palju vaja, et hakata sigadusi tegema. Olen viletsate Eesti teatrite viletsaid etendusi vaadates mitu korda mõelnud, kas maksab ikka nii palju vaese riigi miljoneid selle peale raisata, et noorele vaatajale õpetada, et selline ongi teater, mis ju tegelikult teatrikunst ei ole. Paljukest seal puudu oli, et oleksin kadunud kultuuriministri Sumera pakkumise vastu võtnud ja ta asetäitjaks (teatrite alal?) hakanud! Ja “Isamaagi” paistis mulle omal ajal sümpaatne poliitiline partei (mis siis oleks saanud, kui isamaalik tagatuba oleks otsustanud riigiteatrite arvu vähendada?). Rahvarindest rääkimata. Uue iseseisvusaja rahvusliku hüsteeria taustal masside teadvuse pärast võideldes üks vilets teater kõrgete poliitiliste aadete nimel ja targemate parteikaaslastest ideoloogide toel ja heakskiidul ära kägistada — pole kuigi võimatu kujutleda ennast sellist “ebapopulaarset”, ei, just populaarset otsust langetamas! Kas pole siis vaesel rahvusriigil targem tühjalt kõmiseva riigiteatri iga hinna eest püstihoidmise asemel oma nappi raha näiteks noorte omaalgatuslike teatritruppide tärkavatesse võrsetesse investeerida? Või tasuta kõrgharidusse üldse? Mis sel mõttekäigul viga on? Kui mina, kes ma küll lapsest peale kunstidest kõige rohkem just teatri lõhna olen nuusutanud, võimeline olen tõemeeli teatri sulgemise mõtet heietama, mis siis rääkida “teise ala” inimestest, näiteks estraadikunstnikust!? On tegelikult hämmastav, kui halvasti paljud oma ala profid muudes kunstiliikides orienteeruvad, sageli isegi nendega peaaegu kokku puutumata. Kunstnikust võimumees võib kultuurile ohtlikumgi olla kui “ühtlaselt” haritud väljapaistva kunstiandeta kodanik. Keerulisel ajal on kerge ennast üle hinnata. Või lasta pehmeks rääkida. Inimene on ju nii edev ja nõrk. Šapirol jätkus kodanikujulgust oma sisetundele truuks jääda ja Läti Rahvarindega koostööst keelduda. Mis oligi nõiajahi alguse signaaliks.

Šapiro kirjutab kultuuriaustusest kui nn vana kooli inimeste (Arbuzov, Knebel) eluhoiakust. Ka tema enda nördimust uue aja, kapitalistliku Läti (loe: Eesti) labasuse ja ebainimlikkuse üle õhkub raamatust tugevalt. “Protesteerin kõige ja kõigi vastu, kes segavad mind eksisteerimast nii, nagu mulle hädavajalik,” kirjeldab Šapiro Molière’i motiive Bulgakovi näidendis. Ent “kõik” trampisid hoolimatult üle inimese ja tema kolme aastakümne jooksul loodu. Kellelgi pole enam asja vaese intelligendi õrnatundelise protestiga peale väheste allesjäänud hingesugulaste. Mida siis selles uues maailmas ette võtta? Lohutatakse, et “kahekümnendatel oli samamoodi”. Ons loota, et kultuur vardas ja varrast pöörav härg veel kord kohad vahetavad? Ei Šveitsi ega Taani noored ole kuulnudki Balzaci või Stendhali nime, Tolstoist või Tšehhovist rääkimata. Peale mõne oma rahvusliku suurkuju, kelle nime pragmaatiline kooliharidus veel mainib, tähendavad Euroopa noortele maailmakultuuri veel vaid angloameerika filmi- ja musastaarid. See on nõukogude aja rudiment, et meie koolides ikka veel eluks mittevajalikku või koguni kahjulikku vanamoodsat kultuuri õpetatakse. Šapiro raamat on nagu reekviem sellele hääbuvale kultuurile, lootusetu ja mõttetu, nagu ta enda kirjeldatud Molière’i käitumine “Vandenõus”: “Molière käitub risti vastu tegelikule olukorrale. See, mida on kombeks nimetada kaineks mõistuseks, pole talle praegu kohaldatav. (...) Kuid on veel miski, mis teeb Molière’ist mitte pimeda kire orja, vaid oma elu täieõigusliku peremehe, kes soovib seda luua nii, nagu ise tahab. See miski on mõte alustada kõike otsast peale. (…) See on väljakutse ajale. Pikendada, venitada, kesta…” Ainult, et uus ordu, millele Šapiro väljakutse esitab, on hullem Päikesekuninga või isegi Stalini-aegsest. See nüüdne on totaalne, saatuslik, lõplik.

Istun oma lookesele punkti pannes Toompeal lagunenud Neitsitorni kohvikus, joon teed, kuulan lohutavat pala ansamblilt “Marmelaad” (I’m changin’... reflections of my life…) ja vaatan alla õhtutuledes vanalinnale. Uued kivikatused kumavad uute keskaegsete laternate paistel. Taani kuninga aed on korda tehtud. Taani abi iseseisvale õiges suunas liikuvale Eestile. Tänutäheks dannebrogi eest. Taamal kõrguvad meie WTCd. Niguliste on tellingutes. Linna eelarve on tõusnud miljarditesse. Laar ja Luik sõitsid USA asepresidendiga terrorismivastast võitlust kooskõlastama. Kas oleme lahingu lõplikult kaotanud? Äkki Osama aitab? Pärast sõda Harkovis oli palju elusam elu. Kas globaalne eesriie inimese ja inimese vahel veel kunagi avaneb? Või on laval ja saalis olijad igaveseks üksteisest lahutatud? Oma viimase “Kirsiaia” tahaks Šapiro teha sellest, et “vaatamata kaotusevalule tuleb rõõmustada selle üle, mis on olnud.”