TEATRIANKEET 2000/2001
Ka tänavu lõpetab ajakirja Teater. Muusika. Kino T-osa oma aasta teatriankeediga. Mis muutusi on 198.. aastal alguse saanud teatriankeet läbi teinud? Oleks vist ülekohtune vaadelda ajakirja teatriankeeti lihtsalt omaette nähtusena, jätmata kõrvale muutuva teatri enese. Eks peegelda TMK ankeet tegelikult ju teatris ja ühiskonnas toimuvaid muutusi. Ja peegeldab viimastel aastatel mõneti ka eesti meedias toimunut: ankeedist on kujunenud foorum, kus saavad sõna teatrikriitikud-vaatlejad, kellest enamiku mõtted enam päevaajakirjanduse veergudele ei pääse. Seekord on vastajaid 26. Postmodernistlik teatripilt oma mitmekihilisuses ajendas TMK toimetajaid jälle küsima, milline on hooaja põnevaim/ootamatuim teatrinähtus. Oleme ju varem küsinud ka: kes on parim? — ja saanud vastukaja, et edetabelite koostamine on teatrikunstis küsitav. Parimatest parima teatritöö väljasõõlamine on alati olnud keeruline ja küsitav ettevõtmine (jäägugi lõplikud otsused kõrgete züriide teha). Seda tõestab ka seekordse ankeedi eksperthinnang: kui ülemöödunud aastal märgiti paremate (põnevamate/ootamatuimate) lahtris ära 24 lavastust, möödunud aastal 32 tööd, siis tänavuses ankeedis märgitakse ära 50 lavastust, millest ükski ei ületa möödunud hooaja nn parima lavastuse 21 häält. Hooaja 2000/2001 liider kogus 9 häält. Las jääda edetabelid spordimaailma sekundite-punktide pärusmaaks. TMK teatriankeet pakub loodetavasti laiapõhjalist tagasisidet ja hinnangulist kokkuvõtet möödunud teatrihooajast
1. Algupärane teatritekst, mille ilmumine Eesti lavale
2000/2001. hooajal tundub Teile märkimisväärsena?
2. Põnevaim/ootamatuim tõlkenäidend eesti teatris?
3. ... lavastus?
4. ... muusikaline kujundus ja kunstnikutöö?
5. ... naisosatäitmine?
6. ... meesosatäitmine?
7. ... kõrvalosa?
8. Millise Eesti teatri repertuaarikujundust tervikuna peate kõige läbimõeldumaks?
9. Kuidas kommenteerite viimase paari aasta jooksul suveteatri maastikul toimunud arengut ja tendentse?
10. Mida sooviksite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud vms)
11. Millised (arvatavasti) teatripildis olulised lavastused on nägemata?
ÜLEV AALOE:
Kõhklesin enne vastama hakkamist, sest palju eeldatavalt olulisi lavastusi on nägemata. Samas olen lugenud enamikku tekste ja kriitikat lavastuste kohta, nii et mingi pilt on siiski olemas ja selle põhjal tundub, et eelmine teatrihooaeg oli üldjoontes korralik keskmine, ilma säravate tippudeta. Eks andnud sellele kinnitust ka Tartu draamafestivali zürii, kes jagas valdava osa auhindadest ülemöödunud aasta lavastustele. Ainsateks eranditeks Linnateatri “Sild” (näitlejapreemia Liina Olmarule ja dramaturgipreemia Jaan Tättele) ning von Krahli “Connecting People” (näitlejapreemia Raivo E. Tammele). Tõnu Lensmendi debüüdipreemiale lisati tegeliku debüüdi “Küüni täitmise” kõrvale ka käesoleva hooaja “Kärbes”, aga preemia tuli ju ikka eelmise hooaja eest. Et ma olen züriiga täielikult nõus, kajastub ka ankeedi vastustes.
1. Jaan Tätte “Sild”.
2. Rõõmustab alati olulise klassika jõudmine meie lavadele. Näiteks P. Calderóni “Elu on unenägu” Jüri Talveti väga heas tõlkes. (Lavastust pole kahjuks vaadata jõudnud.)
3. Ju see viitab meie lavastajate teatud “väsimusele”, et sel hooajal külalislavastajate tööd sedavõrd esile küündisid ja meie näitlejaid uues valguses avada aitasid. Seda on muide tunnistanud ka näitlejad ise. Nimetaksin nii Finn Poulseni “Mädarõikamaad” Tartu “Vanemuises”, Andrea Mosese “Clavigot” Tallinna Linnateatris kui ka Erik Söderblomi “Connecting People” lavastust Von Krahlis (ehkki viimase tekst mind eriti ei vaimusta). Teatud mööndustega läheb siia ritta ka Saara Salminen-Wallini “Naine, kes abiellus kalkuniga” “Vanalinnastuudios”.
4. a) muusikaline kujundus: tuleb anda tunnustust meie sõnalavastusteatri muusikalide tasemele ja meie popansamblite oskuslikku ärakasutamist neis — “Verevennad” “Vanemuises”, “Risk” Nukuteatris, “Hea lugu” “Endlas”. Ehkki kõigi nende lugude libreto jättis soovida.
b) teatrikujunduses mõjub värskelt maalikunstnike kaasamine — näiteks Jaak Arro kujundused lavastustele “Kähku igavikku” ja “Kirsiaed” “Vanalinnastuudios”.
5.-7. On hea meel teha kummardust endiselt tippvormis olevale vanemale generatsioonile:
5. Herta Elviste “Mädarõikamaas”.
6. Aarne Üksküla “Rita koolituses”
7. Kaljo Kiisk “Kallis kodurahus”.
Liina Olmarut ja Raivo E. Tamme mainisin saatesõnas, lisaksin veel Elvistele suurepärast partnerlust pakkunud Külliki Saldre ja Karin Tammaru “Mädarõikamaas” ning Egon Nuteri Janise “Kalkunis”.
8. Pealkirju lugedes: Eesti Draamateater.
Tõstaksin esile ka Nukuteatri repertuaari ja aktiviseerumist.
9. Areng on märgatav ja tervitatav. Suveteater on publiku hulgas populaarne ja pakub ka zanrilist mitmekesisust.
10. ? (Probleeme jätkub.)
11. “Tagasi Vargamäel”, “Kadunud poeg”, “Kokkade öö” Eesti Draamateatris, “Põhhjas” Linnateatris, “Kärbes” “Ugalas”. Ja kindlasti veel mõned.
JAAK ALLIK:
1. Jaan Tätte, “Sild”, Mihkel Tiks , “Muulane ja kohtlane”
2. E.-É. Schmitt, “Kahe maailma hotell”, J. Turkka, “Connecting People”, L. Razumovskaja, “Prantsuse kired Moskva lähistel”.
3. E. Nüganeni “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” (just kontseptuaalse täpsuse ja kaasaegsuse mõttes), J. Rohumaa “Sild” ja “Inishmaani igerik”, K. Raidi “Kajakas” (Viljandi Kultuurikolledzi diplomilavastus).
4. Ene-Liis Semper — “Elu on unenägu” Draamateatris ja “Verevennad” “Vanemuises”. Aime Unt — “Inishmaani igerik” Linnateatris, Peeter Konovalovi töö “ Rohelise muna” lavaletoomisel “Ugalas”.
5. Liina Olmaru (“Sild”), Hilje Murel (“Kärbes”), Liina Vahtrik (“Connecting People”), Piret Laurimaa (“Muulane ja kohtlane “), Merle Palmiste (“Pygmalion”).
6. Raivo E. Tamm (“Connecting People”), Jüri Aarma (“Elukutse ohver”), Marko Matvere (“Musketärid”), Veikko Täär (“Verevennad”), Üllar Saaremäe (“Majahoidja”), Guido Kangur (“Kumalasemesi”), Andres Raag (“Inishmaani igerik”).
7. Anu Lamp (“Põhhjas”), Maarika Vaarik (“Kõrboja peremees”), Mait Malmsten (“Elu on kui unenägu”), Jaan Tätte (“Sild”), Andres Raag (“Musketärid...), Helene Vannari ja Ene Järvis (“Inishmaani igerik”).
8. Endiselt Rakvere Teater.
9. Fenomen, et suvelavastustel käis vaatamata väga kõrgetele piletihindadele üle 100 000 vaataja vajaks lähemat sotsioloogilist uurimist. Kes need inimesed olid? Kui palju neid (füüsilisi isikuid) tegelikult oli? Kas nad ka talvel teatris käivad? Kuidas mõjus suvebuum talveteatri külastatavusele? Jne. Minu jaoks on tegemist suure (põhimõtteliselt muidugi positiivse) ja mõtlemapaneva üllatusega.
10. Hetkel ei midagi.
11. “Tagasi Vargamäel” Draamateatris, “Tom Jones”, “Mädarõikamaa” ja “Auto” “Vanemuises”, “Tähetolm” “Vanalinnastuudios”, “Elu ja armastus” “Endlas”, “Iguaani öö”, “Kahe maailma hotell” Rakvere Teatris, “Kivid” VAT Teatris
MARIS BALBAT:
1. Jaan Kruusvalli “Mälestused. Ainult ei tea millest.” Kahju, et Mikiveril ei õnnestunud selle hapra ja nukra näidendi lavaletoomine sama mõjukalt nagu Kruusvalli eelmise näidendi puhul.
Jaan Tätte “Sild”. Ootamatu ja üllatav oli Mati Undi “Vaimude tund Kadrioru lossis” — koos lavastusega mõjus ta hõrgult. Mikiveri “Tagasi Vargamäel” instseneering oma assotsiatiivsuses oli ideelt päris huvitav, lavastus mulle mitmetel põhjustel ei istunud.
2. Küllap “Meister ja Margarita”, aga lavastus on nägemata.
3. Pedajase “Kuningas Lear”, eriti tänu peaosalise mängule ja kunstnikutööle.
Roman Baskini “Kirsiaed” Palmse mõisa pargis.
4. Lavakujundustest Pille Jänese “Kuningas Lear” ning “Popi ja Huhuu” Draamateatris ja Aime Undi “Inishmaani igerik” Linnateatris. Tartu draamafestivalil rääkisid välismaised züriiliikmed meie lavakujunduse kriisist — kahjuks ei olnud nad näinud ühtegi Pille Jänese tööd. (Festivalil osales siiski P. Jänese kujundatud “Aristokraadid” — toim.)
5. Ita Everi kuningas Lear, Epp Eespäeva Ranevskaja “Vanalinnastuudio” “Kirsiaias”, Kadri Adamsoni “Rita Vanalinnastuudio” “Rita koolituses”, Kersti Kreismanni Leena Tuisk Draamateatri “Kadunud pojas”, Maria Klenskaja Marie “Valentine’ i sirelilillas kleidis” Draamateatris.
6. Martin Veinmanni Lopahhin ja Aleksander Eelmaa Gajev “Vanalinnastuudio” “Kirsiaias”, Jan Uuspõllu Narr “Kuningas Learis”, Vello Jansoni Phil “Vanalinnastuudio” “Säravate mootorite maailmas”, Raivo E. Tamme Jorma Ollila Von Krahli Teatri lavastuses “Connecting People”, Taavi Teplenkovi Popi Draamateatri “Popis ja Huhuus”.
7. Aarne Üksküla Sauna-Madis Draamateatri lavastuses “Tagasi Vargamäel” — kui seda võib kõrvalosaks nimetada. Minu jaoks ühtlasi huvitavaim roll selles lavastuses.
8. Sellele küsimusele saaks vastata, kui oleks kõikide teatrite lavastusi näinud. Abstraktsed nimetused ei ütle midagi. Nähtu põhjal siis Eesti Draamateatri oma, mis oli küllalt huvitavalt mitmekesine. Ka neli algupärandit neljateistkümne uuslavastuse hulgas mängisid igaüks vägagi omanäoliselt kaasa.
9. Tendents näib olevat suvelavastuste tõsisemaks-kaalukamaks muutumise poole, mis mind kui vaatajat rõõmustab. Igasugust jama ei taha isegi kaunil suveõhtul ilusas paigas vaadata. Näib, et neile tõsisematele või tõsiselt tehtud lavastustele jagub ka vaatajaid. Rõõmustas teismelistele tehtud Dvinjaninovi “Risk” Nukuteatri õuel, mis oskas noori puudutavat hästi tabada, “läks neile peale”, aga oli täiesti vaadatav ka täiskasvanule.
10. Rõõmu teeb, et vastupidi eesti (noorele) kunstile, (noorele) filmile ja osalt ka nooremale kirjandusele ei ole eesti teater sidet publikuga kaotanud. Ei ole küll näinud Tartu Teatrilabori tegemisi ega tea, kuidas nad suhestuvad vaatajaga, aga Von Krahli Teatril on oma publik täiesti olemas. Peeter Jalaka fantaasiaküllane “Graal” näiteks oli viimseni välja müüdud.
Tahaks ka lisada, et minu selleaastane suurim teatrielamus oli Tartu draamafestivalil nähtud Pedajase “Aristokraadid” (eelmise hooaja lavastus) oma haruldaste näitlejatöödega. Keila-Joal ei ole ma lavastust näinud, aga Tartus Kassitoome nõlval vanas lossis mängis hääbuv sügis suurte klaasseinte taga sellele hääbumiseloole küll erakordselt hästi kaasa.
Muret teeb, mis saab andekatest näitlejatest, kes on koondatud. Igaühel ei lähe ju nii hästi, nagu teatrist ise ära läinud Tõnu Ojal, kes leiab tihedat rakendust ka vabakutselisena. Ei tea ka, mis oli Linnateatrile rohkesti loorbereid toonud Katariina Lauk-Tamme koondamise tagamaaks. Näitlejatar ise on rääkinud, kui traagiliselt see talle mõjus. Ja muidugi on õigus Lea Tormisel ning Reet Neimaril, kes “Teater. Muusika. Kinos” räägivad teatrikirjutiste-arvustuste pealiskaudseks muutumisest ajakirjanduses.
Kuna olen pidevalt jälginud “Vanalinnastuudio” tegemisi, ootan huviga nüüd Roman Baskini juhitud teatri uut hooaega. Tendents repertuaari muutumisele oli märgatav juba sel hooajal, paraku Roman Baskini enda esimesed kolm lavastust hooajal ei olnud eriti veenvad. Samas osutas Eino Baskin oma selle hooaja lavastustega täielikku vormisolekut. Kuid Roman Baskini õnnestunud “Kirsiaed” sisendab lootusi ka edasiste kunstiliste teostuste osas.
11. Nägemata on väga palju, sealhulgas Undi “Meister ja Margarita”, Nüganeni “Burattino”, Karusoo “Tabamata ime”, Normeti “Elu on unenägu”, Undi “Majahoidja”. Tänu teatripoolsetele kutsetele on täielikult nähtud ainult “Vanalinnastuudio” repertuaar.
LUULE EPNER:
1. Kaks teineteisele vastupidisel viisil tavapäratut teksti: Jaan Kruusvalli minimalistlik “Mälestused. Ainult ei tea, millest” ja Mati Undi suurejooneline eepos 74 stseenis “Graal!” Märkimisväärsed on kindlasti ka Urmas Vadi lastenäidendid (“Lendav laev”, “Varasta veel võõraid karusid”).
2. Ilmselt peitub see nägemata lavastuste seas. Mitte küll ootamatu, vaid ammu oodatud sündmus oli Calderóni “Elu on unenägu” jõudmine lavale.
3. Eelmärkusena: ankeedi sõnastust tõlgendan nii, et seekord üritatakse välja peilida hooaja üllatusi ja intrigeerivusi, mitte niivõrd paremikku. Põnevad/ootamatud lavastused ja rollid võivad, ent ei ei tarvitse alati olla need kõige paremad. Parimate nimekiri näeks minul välja pisut teistsugune. Palun seda kokkuvõtete tegemisel arvestada.
Eri põhjustel pakkusid enam põnevust või ootamatusi (juhuslikus järjestuses) Mikk Mikiveri “Mälestused. Ainult ei tea, millest”, Priit Pedajase “Popi ja Huhuu”, Mati Undi “Meister ja Margarita” ning “Vaimude tund Kadrioru lossis”, Tiit Ojasoo “Verevennad”, Katri Kaasik-Aaslavi “Kajakas”, Peeter Jalaka “Graal!”, Andres Noormetsa “Teisel pool” — viimasel juhul ei tahaks ma tervikust lahutada kujundust, muusikat ja näitlejatöid, nii et see lavastus kuulub juurdemõeldavana ka punktidesse 4. —7.
4. “Verevennad” (Ene-Liis Semperi kujundus, lisaksin ka Tõnis Mägi esinemise, ehkki see muusikalise kujunduse alla ei käi), “Auto” (Iir Hermeliini kujundus, k.a mängupaik ja etenduse ruumiümbrus), “Meistri ja Margarita” muusikavalik (Mati Unt). Väga ilus on Pille Jänese kujundus “Popile ja Huhuule”.
5. Kersti Kreismann (“Kadunud poeg”), Liina-Riin Olmaru (“Sild”), Kersti Heinloo (“Meister ja Margarita”), Kärt Tomingas (“Verevennad”).
6. Riho Kütsar (“Meister ja Margarita”) ning Hannes Kaljujärve Wolandi muundumised samas lavastuses, Ardo Ran Varres (“Kajakas”), Raivo E. Tamm (“Connecting People”), Üllar Saaremäe (“Majahoidja”). Huvitav on Taavi Teplenkovi ja Tiit Suka duett “Popis ja Huhuus”.
7. Kõige põnevam — Guido Kangur (“Mälestused. Ainult ei tea, millest”). Tiina Mälberg (“Kajakas”), Helene Vannari (“Inishmaani igerik”), Aarne Soro ja Tanel Ingi Tõnu Lensmendi lavastuses “Kärbes”.
8. Olen mitme teatri repertuaari näinud üpris lünklikult. Kui teha valik Draamateatri, Linnateatri ja “Vanemuise” vahel, siis tõstaksin esile Draamateatri repertuaari tasakaalustatuse.
9. Palju on nägemata, ei söanda kommenteerida.
10. Kiirus sünnitab pealiskaudsust, ent mis siin teha, kui teatrielu tempo / teatri elutempo aina kasvab ning ankeedile vastamise tähtaeg aina lüheneb. Ankeedile lisatud (ebatäielikus) nimekirjas oli üle 100 uuslavastuse. On ilmne, et enam ei suuda keegi haarata kogu eesti teatrimaastikku ega hoida silma peal kõigel, mis toimub. (Olgugi siis juhitud tähelepanu sellele, et möödunud hooajal tegutses Tartus ka üliõpilasteater, mille lavastused tollele maastikule värve lisasid — näiteks nägi rambivalgust Jüri Ehlvesti “Paul ja Suur maailm”.) Igaüks näeb seda maastikku eri ulatuses ja oma vaatenurgast. Ma ei usu, et palju subjektiivseid vaatepunkte annab kokku objektiivse tõe eesti teatri kohta. Seetõttu igatseksin linnulennuliste ülevaadete ja kiirreageeringute kõrvale rohkem süvenemist ja keskendumist. Isiklikult vaataksin pigem mulle olulist lavastust viis korda kui viit esietendust selleks, et kursis olla.
11. Praeguse seisuga “Kuningas Lear”, “Kokkade öö”, “Siinseal”, “Erak ja Kuuevarbaline”, “Elu on unenägu”, “Kõrboja peremees”, “Põhhjas”, “Clavigo”, “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” ja veel mõndagi. Osa neist saab kindlasti vaadatud käesoleval hooajal.
KADI HERKÜL
1. J. Tätte “Sild”.
2. J. Turkka “Connecting People”.
3. Suurt ja selget liidrit enda jaoks ei leidnud. Põnevaim nähtuist — Mati Undi “Meister ja Margarita”.
4. —
5. Liina Olmaru “Sillas”.
Paljulubava n-ö päristeatri debüüdi tegi Kadri Adamson “Rita koolituses”.
6. Mait Malmsten “Kõrboja peremehes”, aga ka “Kadunud pojas”.
7. —
8. —
9. Häirib suveteatri süvenev kallinemine, üheülbastumine ja kaubastumine. Vaatajale müüakse keskmisel kunstilisel tasemel sisult ja vormilt keskmist teatrit keskmiselt 150 krooni eest.
10. —
SVEN KARJA:
1. Jaan Tätte “Sild” kui oluline kommunikatsioonisõlm vaatajajaskonna väga erinevate referentsgruppide vahel.
2. Magnus Nilssoni “Mädarõikamaa”.
3. Teistest enam läksid korda Mati Undi (“Meister ja Margarita”, “Majahoidja”, “Vaimude tund Kadrioru lossis”, “Kadunud poeg”) ning Hendrik Toompere (“Kokkade öö”, “Siinseal”) lavastused. Ja Finn Poulseni “Mädarõikamaa”.
4. Muusika poolelt loomulikult Olav Ehala “Burattino”. Kunstnikutöödest seekord konkurentsitult Ene-Liis Semper (“Verevennad”, “Elu on unenägu”, “Siinseal”).
5. Ita Ever (“Kuningas Lear”), Kersti Heinloo (“Meister ja Margarita”, “Verevennad”), Liina Olmaru (“Sild”), Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari (“Inishmaani igerik”).
6. Hannes Kaljujärv, Rein Oja (“Meister ja Margarita”), Raivo E. Tamm (“Connecting People”), Toomas Suuman (“Majahoidja”), Jaan Tätte (“Sild”), Aleksander Eelmaa, Guido Kangur (“Kumalasemesi”).
5.—6. Hooaega kogunes kimbuke väga erinevas stiilis mehe-naise tükke, mis sünnitasid partnerlusi, väärt eraldi väljatoomist: Viire Valdma ja Guido Kangur — “Vaimude tund...”, Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa —”Siinseal”, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor — “Üheksa ööd”, Kadri Adamson ja Aarne Üksküla — “Rita koolitus”
7. Karin Tammaru, Marika Barabanštšikova (“Meister ja Margarita”), Peeter Kard (“Tema tagasituleku päev”).
8. —
9. Ei oska enam kuidagi defineerida suveteatri mõistet. Kas see peaks tähendama vabaõhulavastusi? Kõike kokku, mida eesti teater 1. juunist 31. augustini pakub? Ei saa ju panna ühte katlasse mahajäetud majas viljeldavat kammerteatrit, vabaõhuestraadi ja teatrilaval välja toodud muusikalist vaatemängu.
10. Aastakäigus puudusid ilmselt paar-kolm vaieldamatut, mäekõrguselt teisi edestavat tippu, samas iseloomustab hooaega küllalt tugev nn juhtgrupp, 10 —15 lavastust, millel võiks olla oma koht eesti teatriloo annaalides. Selle juhtgrupi ühendava joonena, ühise väärtuskriteeriumina näen eeskätt võimet fikseerida elu irratsionaalsemaid, tabamatumaid poolusi; suutlikkust vältida etteaimatavaid, trivialiseeritud maailmu ja suhete skeeme. (Näidetena veel kord “Mädarõikamaa”, “Meister ja Margarita”, “Sild”, “Majahoidja”.)
Murelapseks on saanud meie üsna ühemõtteliselt lapsik ja stagneerunud lasteteater, mis (nii palju kui olen nägema sattunud) paistab janunevat reformiliste raputuste järele. Tuntud lasteraamatute lavalised adaptatsioonid oma traditsioonilises vormis (s.o värvilistes riietes inimeste laval liikumine muusika saatel), mis meie lasteteatri rubriiki valdavalt täidab, rahuldab minu tähelepaneku põhjal eelkõige laste saatjate nostalgiavajadust. Titeeas vaataja ei suuda haarata loo intriigi, natuke suurematele jälle näib näitlejate püüdlik marakrattide etendamine juba väheköitva naivismina. Pealegi solgivad vastavat “turgu” veel lugematud “lasteteatrid”— üksiküritajad, kes oma “kunsti” eelkõige väikelinnade lasteasutustes pakuvad.
Tervitatav on seni praktiliselt olematu niši, noorteteatri, järjepidev täitumine (“Kivid” VATis, “Risk” Nukuteatris, “Auto” “Vanemuises”, “Kõik on noored” “Theatrumis”).
11. “Graal”, “Clavigo”, “Kajakas” (mõeldud Viljandi Kultuurikolledzi diplomilavastust).
MEELIS KAPSTAS:
1. Jaan Tätte “Sild” Linnateatris.
2. C. O’Connelli noortetükk “Auto” “Vanemuises” (tõlkijad Anu Lamp ja Hannes Villemson), mis oma demagoogiaga ärritas poolt ja vastu vaidlema nagu viimati Karusoo “S.O.S”-projekt. Kui väärt filmid lubavad tihti vaatajal ka oma tolerantsipiirid proovile panna, siis eesti parimadki teatrilavastused pakuvad seda võimalust veel harva. Hea eksistentsiaalne kassatükk — E.-E. Scmitti “Kahe maailma hotell” Rakvere teatris.
3. Kui parim nais- ja meespeaosatäitja eristuvad seekord eriti selgelt, siis põnevat/ootamatut ja seejuures terviklikult välja peetud lavastajamõtet tundub eriti raske leida. Kiita saab edenemist käsitööoskustes, paremas pihtasaamises zanrite ABC-le. “Verevennad” “Vanemuises” (Tiit Ojasoo) “Risk” (Andres Dvinjaninov) Nukuteatris on konkurentsivõimelised noortemuusikalidena. Raivo Trassil õnnestus “Kõrboja peremees” Vargamäe väljadel nii mängima panna, et suvelavastusele eelduspärases palaganivormis ei kadunud ka Tammsaare loo peenem sisu.
4. Rekordilise pillimänguoskuste tulevärgiga üllatas Nüganeni teatrikoolikursuse “Burattino”. Mart Soo (“Kivid” VAT Teatris); Margo Kõlari muusika “Musketäridele” Linnateatris. Ennenägematu vee- ja valgusemänguga Eesti Draamateatris jääb teatrilukku “Kuningas Lear” (kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Airi Eras), paraku muud sealt suurt ei meenu. “Verevendades” on head lavastajaleiud lahutamatud Ene-Liis Semperi kunstnikutööst. Iir Hermeliin (“Auto”. “Risk”).
5. Ennekõike Liina-Riin Olmaru (Leele — “Sild”). Kärt Tomingas ja Kersti Heinloo (“Verevennad”), Ülle Lichtfeldt (“Kõrboja peremees”), Hilje Murel (Tiksi — “Kärbes”), Ülle Ulla ja Silvia Laidla (“Kvartett”); Kaie Mihkelson (“Siinseal”), Liina Vahtrik (“Connecting People).
6. Ennekõike Mait Malmsteni Villu “Kõrboja peremehes”. Löömamehe Üllar Saaremäe ümberkehastumine peksupoisiks Astoniks “Majahoidjas”, aga ka Toomas Suumani Davies ja Ardo Ran Varrese Mick. Hannes Kaljujärve kvaliteedis peategelaseks mängitud Woland “Meistris ja Margaritas”, Aleksander Eelmaa (“Siinseal”). Senistele operetlikele muusikalilõvidele uut taset näitav Veikko Täär (“Verevennad ja “Risk”). “Auto” ansambel (Andres Mähar, Tambet Tuisk, Janek Joost, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Aivar Tommingas), Tõno Oja ja Tanel Saar (“Kivid” VAT Teatris).
7. Kersti Tombak (Marie — “Kahe maailma hotell”), Andres Raag (inglise kõrtsmik — “Musketärid”), Terje Pennie (õpetaja —”Risk”) Marika Vaarik (Kõrboja Madli — “Kõrboja peremees”), Rita Raave (Adele — “Kähku igavikku”), Anne Paluver (ema — “Kallis kodurahu”).
8. Ikka Rakvere Teater.
9. Juba suvelavastuste ankeeti võtmine eraldi küsimusena kõneleb iseenda eest. Näiteks Rakvere Teatri hooaja tippudeks olid just kaks suvelavastust “Majahoidja” ja “Kõrboja peremees”.
11. “Teisel pool” Emajõe Suveteatris.
TAMBET KAUGEMA:
1. Uutest asjadest Jaan Tätte “Sild” Tallinna Linnateatris: kinnistus eestlaste usk, lootus ja teadmine, et eesti näitekirjanduse uus Arvo Pärt on sündinud. Taastulijatest miks mitte aga Egon Ranneti “Kadunud poeg” Eesti Draamateatris: innustas siinkirjutajat mõtlema selle üle, millal miski asi saab ajalooks ja millal see asi veel ajalugu ei ole. Rääkimata lavastuse mõnusalt provokatiivsest tobetonaalsusest.
2. Ei saa ilmselt öelda, et ma oleksin algusest lõpuni nautinud Jouko Turkka “Connecting People’i” rämedat ja kohati sotsiaalkriitilist huumorit, aga ootamatuks võib selle loo lavastamist Eestis küll nimetada. Ja muidugi sai kõditatud ka eestlaste eneseuhkus, et mõnes mõttes õnnestus soomlastele ära teha: peavad teised nüüd Turkka vaatamiseks Tallinna sõudma või lendama. Samuti esindab see lavastus eesti teatri seni veel üpris kidurat haru, mis selgelt eristub üleüldise elukaugsuse taustal. Huvitav igal juhul.
3. Tuleb tunnistada — nii parimat kui ka halvimat lavastust on neetult raske välja valida. Põhjused on erinevad. Halvima tiitlile pretendeerijaid on jalaga segada, aga parimate näppudel kokkulugemisega saaks isegi saekaatrimehed küllap hakkama. Et küsitakse ainult parimat-põnevamat ja sisuliselt on tegemist parima lavastaja auhinnaga, siis las osutuda väljavalituks Jaanus Rohumaa oma kahe seekordse lavastusega: “Inishmaani igerik” ja “Sild”, mõlemad Tallinna Linnateatris.
4. Kui mõelda sellele, millise lavastuse lavakujundusest on läinud hooajal kõige rohkem rahvas rääkinud, siis ilmselt on selleks Pille Jänese kunstnikutöö “Kuningas Learile”. Ja vähemalt demokraatia tingimustes ei saa rahva hääle ees kõrvu kinni katta. Ehkki vähemalt sama huvitav oli ka kunstnik Looduse tehtud töö Viljandi Kultuurikolledzi 3. lennu diplomilavastuses “Kajakas” “Ugala” akna taga. Tõstmaks esile marginaalseid nähtusi Eesti teatrites, tasub “Kajakat” nimetada ka huvitava muusikalise kujunduse, õigemini selle esituse kontekstis.
5. Liina Olmaru Leelena Tallinna Linnateatri “Sillas”.
6. Mait Malmsten Katku Villuna Rakvere Teatri “Kõrboja peremehes”.
7. Kui ma vaatasin järele, millise meeldejääva kõrvalosa olen hooaja jooksul kõrva taha pannud, ei leidnud kõrvade tagant paraku midagi. Võibolla on mälu kehv.
8. Tallinna Linnateater on küllap see teater, mille repertuaari silmitsedes ei saaks nagu ühegi lavastuse kohta öelda, et see on nüüd küll päris jama, paras ämmale soovitada. Samas paistab Tallinna Linnateater teistega võrreldes silma uuslavastuste väiksema arvu poolest, ja kui see arv oleks neil suurem, oleks olukord ilmselt hoopis teine.
9. Tore on tõdeda, et suvel saab lisaks kosutavatele väljasõitudele loodusesse (millega kaasneb ka törts teatrit) vaadata tõsisemaidki töid. Tõsi, enamasti küll ruumis sees. (Ja ma ei mõtle selle all Eesti Draamateatri “Morti”.) Juttu kohavaimust ei hakkaks siinkohal pikemalt veeretama, eks ole seda juba kuuldud-loetud küll ja küll.
10. Kui midagi üldse soovida, siis lavastajatele rohkem fantaasiat uute näitekirjanike ja nende näidendite otsimisel. Millegipärast tüütab ära, kui pead kaheksandat korda vaatama mõne T?ehhovi näidendi uut lavaversiooni — nagu rohkem näitekirjanikke polekski. Tõsi, pärast Mati Undi värsket “Kirsiaeda” “Vanemuises” peavad teised lavastajad loodetavasti veidi vahet, et mitte koomiliselt mõjuda.
11. Kahetsusväärselt vähe on nähtud “Vanemuise” lavastusi. Võib-olla on põhjus selles, et Tartu on heade mõtete linn ning need head mõtted ei vii alati tingimata teatrisse.
MADIS KOLK:
1. Jaan Tätte “Sild”, Tammsaare “Elu ja armastus” Peeter Tammearu instseneeringuna ning “Kärbes” Tõnu Lensmendi töötluses. Märkimisväärsed on kindlasti ka Mati Undi “Graal!”, “Meister ja Margarita” ning “Vaimude tund Kadrioru lossis”, kui just Bulgakovi ja Bachelard’i töötlusi algupärandeiks saab nimetada. Igal juhul viitasid need ühele võimalusele lavastaja originaalsete kontseptsioonide rakendusele olukorras, kus uut eesti dramaturgiat ju arvuliselt justkui oleks, kuid miskipärast tuuakse seda lavale üsna pika hambaga.
2. Schaefferi “Siinseal”, O’Connelli “Auto”, Schmitti “Kahe maailma hotell”, Lycos-Nantsou “Kivid”, Turkka “Connecting People”, Carcia “Kokkade öö”.
3. Rohumaa “Inishmaani igerik” ning “Sild” Tallinna Linnateatris, Undi “Meister ja Margarita” “Vanemuises” ning “Majahoidja” Rakveres, Lensmendi “Kärbes” “Ugalas”, Toominga “Tom Jones” “Vanemuises”, Söderblomi “Connecting People” Von Krahli Teatris.
4. “Kuningas Lear” Eesti Draamateatris (muusika Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valgus Airi Eras), “Verevennad” “Vanemuises” ja “Elu on unenägu” Eesti Draamateatris (kunstnik Ene-Liis Semper).
5. Liina-Riin Olmaru “Sillas”, Kersti Heinloo “Meistris ja Margaritas”.
6. Toomas Suuman ja Üllar Saaremäe “Majahoidjas”, Hannes Kaljujärv “Meistris ja Margaritas”, Raivo E. Tamm “Connecting People’is”, Aleksander Eelmaa —”Siinseal”.
7. Helene Vannari ja Ene Järvis “Inishmaani igerikus”, Külliki Saldre ja Herta Elviste “Mädarõikamaas”. Üldiselt pakkus hooaeg palju huvitavaid ja erutavaid rolle, nii et jätaksin selle loetelu nimeliselt lõpetamata.
8. Üleliia huvitav ei olnud viimane hooaeg üheski teatris. Kui lähtuda teatri funktsioonist ja missioonist, oleks seda lihtsaim väita muidugi Von Krahli Teatri kohta, kuid kuna tegemist on ka üksnes paari lavastusega, ei oleks see vastus küsimusele. Laias laastus võiks ju teatripildist lihtsalt sihi läbi tõmmata, mispuhul jääksid aktiva poolele või enam-vähem kuivale kaldale Tallinna Linnateater (kaasati külalislavastajaid) ja Eesti Draamateater (laiendati dramaturgiapilti), kuid isegi selline eristus poleks õige, sest samu suundumusi, püüdu huvitavusele ning mõõdukalt eksperimenteerida, samas võimalikult kvaliteetse asjaga inimese meelelahutustungi rahuldada, võib märgata ka teistes teatrites. Seetõttu jääksin täpse vastuse võlgu.
9. Suur osa suveteatrist on kahjuks nägemata, kuid nähtu põhjal on jäänud mulje, et kompromislikuna ette kujutatud koguperemeelelahutuselt liigutakse kunstinõudlikuma ja katsetuslikuma ning ka repertuaari mõttes laiemaskaalalise teatri poole, sealjuures viisil, mis ei välista ka üldarusaadavat meelelahutuslikkust.
10. Eks see kommentaar sisaldu enam-vähem juba eelmistes vastustes. Hooaeg andis palju tugevaid näitlejatöid, pisut ka soovi uut dramaturgiat haarata, kuid väiksema lavastusliku mõtteavardusega. Samad nimed, kes alati, ajavad oma kontseptsioonikindlaid nägemusi kogu aeg, nagu ka need, kes teadlikult rahvast lõbustada tahavad. Arengunihe on märgatav, kuid mitte terav ja pigem saab selle üle rõõmustada kui vihastada, kuigi rohkem radikaalsust ootaks küll. Tore on see, et teoreetiline diskussioon teatri eksistentsi, võimaluste ja vajaduste kohta on elavnenud, kuid teemasid võiks lisanduda või olemasolevaid rohkem lahti kirjutada. Vastasel korral kujunevad arutlused teatriigavuse või institutsioonilise korralduse üle peagi sama sisutühjaks retoorikaks, nagu ka sellistele sõnavõttudele eelnenud retseptsiooni kinnismall. Ühiskonna väiksusel on ju osalt eelis protsessi dünaamilisena hoida ja on ka teatraale, kes sellega tulihingeliselt tegelevad, kuid miskipärast kipuvad meil mingid välgatused aeg-ajalt liiga ruttu mammutikaalulist stagneeruvat sleppi koguma. Ühesõnaga, vähem väiklust, rohkem konstruktiivsust, carpe diem, ning õppida, õppida, õppida!
11. Ei oskagi öelda. Vahest mõned asjad, mida retseptsioonis üksmeelselt kurioosseteks on peetud, kuid kuna vaatajakogemus puudub, ei söanda nimesid nimetada. Pahatihti jääb külastamata ka “Vanalinnastuudio”, kuid see on vist kivi kriitiku enamiku kapsaaeda. Samuti juba eelmainitud suveproduktsioon.
GERDA KORDEMETS:
1. Jaan Tätte “Sild” Linnateatris. Urmas Vadi “Lendav laev” “Vanemuises”.
Kindlasti väärib tähelepanu ja osundab millelegi olulisele ka kahe algupärandi uus tulemine: Egon Ranneti “Kadunud poeg” ja Friedebert Tuglase “Popi ja Huhuu”.
2. J. Turkka “Connecting People” Von Krahli Teatris, R. Garcia “Kokkade öö” Eesti Draamateatris. Intrigeeriv (ehkki oma ajalikkust tõestav) on ka R. Liksomi “Family Affairs” Pärnu Endlas.
3. Mati Undi “Kadunud poeg” Eesti Draamateatris ja “Majahoidja” Rakvere Teatris, Erik Söberblomi “Connecting People” Von Krahlis, Priit Pedajase “Popi ja Huhuu” Eesti Draamateatris, Elmo Nüganeni “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatri lavaaugus.
4. Muusikaline kujundus: Olav Ehala “Burattino” ja Margo Kõlari “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris, Andreas W “Kokkade öö” Eesti Draamateatris.
Kunstnikutöö: Hardi Volmeri “Brel” “Vanalinnastuudios”, Pille Jänese “Kuningas Lear” ja Ene-Liis Semperi “Elu on unenägu” ja Eesti Draamateatris, Vladimir Anšoni (kujundus) ja Kustav-Agu Püümani (kostüümid) “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris.
5. Liina Vahtrik — Mällinen-pudelikorjaja (“Connecting People”), Kersti Kreismann — Ema (“Kadunud poeg”), Liina Olmaru — Tüdruk Leele (“Sild”).
6. Mait Malmsten — Katku Villu (“Kõrboja peremees”), Hannes Kaljujärv — Woland (“Meister ja Margarita”), Üllar Saaremäe — Aston (“Majahoidja”), Jaan Tätte — Poiss (“Sild”), Raivo E. Tamm — Jorma Ollila ( “Connecting People”), Tiit Sukk — Huhuu ja Taavi Teplenkov — Popi (“Popi ja Huhuu”).
7. Katariina Lauk-Tamm — Helen McCormick (“Inishmaani igerik”),
Kersti Tombak — Marie (“Kahe maailma hotell”), Andres Raag —inglise kõrtsipidaja, Alo Kõrve — Mordaunt, Peeter Tammearu — Oliver Cromwell (“Musketärid…”).
8. Igal aastal küsin endalt, et missugune see ideaalne repertuaaripoliitika on? Ja ei oska ikka vastata. Kuidas ka ei tahaks, ei oska väga läbimõeldud repertuaaripoliitikat ühegi teatri puhul ette tuua, samas võib vaid mõnele ette heita läbimõtlematust. Tasakaalustatuim tundub olevat Eesti Draamateatri kava. Von Krahl võiks rohkem lavastusi välja tuua.
9. Uskumatu küll, aga suveteater kui Eesti 11. teater suudab ikka veel massiliselt publikut koguda ja üllatadagi.
a) Vaimustav tendents — eestlane võtab jätkuvalt suvel rattad alla ja sõidab ükskõik kui kaugele — et teatrit vaadata! (Saueaugu teatritalu, Metsavenna talu jne.)
b) Hirmutav tendents — suveteater näib tahtvat talvistele institutsionaalsetele teatritele näidata: meie oleme ka head, me suudame ka publikut kokku ajada ja kassat teha. Seevastu talvisel hooajal seda sageli ei suudeta.
c) Tüütu tendents — iga teater peab justkui oma kassapõhiseks kohustuseks suvelavastus ikkagi teha, olenemata sellest, kas ideed on või ei ole (“Vanalinnastuudio” “Kirsiaed” Palmse mõisa õuel).
d) Üllatav tendents — suveteater leiab veel ikka uusi vorme, uute, kohavaimust kantud mängupaikade kaudu (Saueaugu, Rakvere, Pikk tn 32).
Murettekitav on, et toredaid lavastusi on palju, aga pole ühtki, mille kohta saaks öelda: see on parim! Rezii uinub, ilmselt on märke sellest olnud juba kaua (“noored ja vihased” on sellele ju viidanud), aga käsitletav hooaeg kannab küll korraliku keskpärase vaikelu märki. Kes lavastavad, teevad seda “tuntud headuses” või na-atukene paremini. Mõned ka “tuntud halbuses” või isegi veel halvemini, aga lavastavad ikka jumala rahus edasi. Novaatorlikumad tüübid räägivad uuest, aga uut lavale tuua õnnestub üksikuil. Selles mõttes on Kasterpalu “Kumalasemesi” fenomen. Kõik on vana: koht ja koha vaim, lavastamislaad ja materjalgi riiulil laagerdanud, aga tulemus on uus ja üllatav.
Tõenäoliselt on tegemist rezii kohanematuse šokiga: alles meil peaaegu et polnud uut omamaist dramaturgiat. Nüüd tuleb uusi näidendeid iga natukese aja tagant, eesti dramaturgistki saab juba rääkida mitmuses. Loodetavasti tõmbab rezii neile järele juba lähihooaegadel.
Imelikud oleme oma iseenese tarkuses või tähtsuses. Tallinn ei märka endast kaugemal toimuvat muul ajal kui suvel. Professionaalne teater räägib küll vahel järelkasvu kasvatamisest, või ka sellest, et laste- ja noortetükke on vähe. Juhtub, et tehaksegi hooajal mõni nooremale sihtgrupile mõeldud lavastus. Sellest, et järelkasv seisab valvsalt kukla taga ja pakub isegi konkurentsi, teavad vähesed. Kes juhtus kevadel Linnateatris pooltühjas saalis mängitud Saaremaa “Miniteatripäevade” ja Vabariikliku kooliteatrite festivali laureaatide etendusi vaatama, see teab ehk, millest räägin. Teavad ka paarkümmekond fanaatikut (Jaak Allik, Margot Visnap, Andrus Vaarik, Kersti Kreismann, Indrek Saar, Toomas Lõhmuste jt), kes aastast aastasse neis züriides (ja lisaks igasügisestel Alveri-päevadel Jõgeval) laste ja noorte tõsisest kunstist lummatud saavad. Et kooliteater tõsiselt võetav teater on, sellest kõneleb kõige paremini ehk lõpetama hakkav Nüganeni lend: Alo Kõrve, Hele Kõre, Ott Aardam… Päristeatri huvi selle taimelava vastu peaks juba ammu olema sihiteadlik ja valvsalt jälgiv, aga pole — miks küll?
11. “Risk” Nukuteatris, “Verevennad” “Vanemuises”; “Teisel pool” Emajõe Suveteatris; “Kajakas” ja “Roheline muna” “Ugalas”, “Tabamata ime” Linnateatris. Enamik “Estonia”, Nukuteatri ja Vene Draamateatri lavastusi.
MARTIN KRUUS:
1. Sõna-sõnalt tekstile mõeldes: Undi “Graal!”, õige veidi vähem märkimisväärsena — Tätte “Sild”.
2. “Meister ja Margarita” — Tartu antikvariaatides tõusis raamatu hind lavastuse mõjul kordades! Toompere junior on märkimisväärset tööd teinud tekstide otsingul.
3. “Meister ja Margarita”, “Graal!”, “Inishmaani igerik” — kolm viljakat teeharu.
4. Ene-Liis Semper läbi hooaja; kui mitte ootamatu, siis põnev kindlasti.
5. Liina Olmaru Tüdruk, Kersti Heinloo Margarita.
6. Aleksander Eelmaa läbi hooaja, Riho Kütsar “Meistris ja Margaritas”.
7. Kogu “Põhhjas”.
8. “Vanemuise” draama (muusika- ja balletiosa ei tunne).
9. Järjest mitmekesisem, rikkalikum ja süvenevam.
10. Ootan rõõmu ja huviga näidendivõistluse rohke saagi realiseerumist lavalaudadel. Muretsen teatri ja kriitika järjest võõrandunumate omavaheliste suhete pärast.
11. “Kadunud poeg”, “Kokkade öö”, “Majahoidja”, “Clavigo”.
PIRET KRUUSPERE:
1. Jaan Tätte “Sild”. Urmas Vadi esiletõus lastele kirjutajana (“Lendav laev”, “Varasta veel võõraid karusid”). Mart Aasa “Kõik on noored” — värskendavalt omamaine ja peaaegu olematut nn noorsoodramaturgiat esindav värvilaik “Theatrumi” paletil. Algupärased noortemuusikalid kui nähtus omaette (I. Põllu — F. Küti “Hea lugu” ja E. Liitmaa — J. Kreemi “Risk”). Rahvusklassika poole pealt teeb rõõmu jätkuv huvi Tammsaare vastu (4 lavastust hooajal!) ja Merle Karusoo teine “Tabamata ime”.
2. Isiklikult minu jaoks E.-E. Schmitti “Kahe maailma hotell”; tõlkerepertuaar tundub üldpildis igati mitmekesine. Head meelt tegi P. Calderoni “Elu on unenägu” lavale jõudmine, paraku kadus see aga kurvastavalt kiiresti mängukavast ja jäigi sestap nägemata.
3. Ei oskagi seekord ühte ja ülimat esile tõsta. Helget teatrirõõmu sünnitas Jaanus Rohumaa “Inishmaani igerik”. Meeldisid ja läksid korda Priit Pedajase “Kuningas Lear” ja Elmo Nüganeni “Musketärid”. Mainiksin siin rubriigis ka Mati Undi “buketti” (“Vaimude tund Kadrioru lossis”, “Kadunud poeg”, “Majahoidja”; siin vastajal on kahjuks nägemata “Meister ja Margarita”).
4. Muusikalise kujunduse poole pealt meenuvad Mart Johansoni töö “Sillas” ja Lea-Liisbet Petersoni oma “Vaimude tunnis...”. Vaimukas ja värske helikujundus oli ka lavastuses “Kõik on noored”. Kunstnikutöödest —Pille Jänes (“Popi ja Huhuu”, “Kuningas Lear”) ja Aime Unt (“Inishmaani igerik”).
5. Liina Olmaru Leele (“Sild”), Ita Ever (“Kuningas Lear”), Katariina Lauk-Tamm (“Inishmaani igerik”), Kersti Kreismann (“Kadunud poeg”).
6. Mait Malmsten (“Kadunud poeg”, “Kõrboja peremees”), Üllar Saaremäe (“Majahoidja”), Ain Lutsepp (“Kuningas Lear”), Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov (“Popi ja Huhuu”).
7. Helene Vannari, Ene Järvis ja Indrek Sammul (“Inishmaani igerik”), Sulev Teppart (“Tagasi Vargamäel”), Marika Vaarik (“Kõrboja peremees”), Kersti Tombak (“Kahe maailma hotell”), Tiina Mälberg (“Kajakas”), Andres Raag (kõrtsmik — “Musketärid”). Uutest tulijatest jäi silma Alo Kõrve (“Inishmaani igerik”, “Musketärid”).
8. On ju varemgi tõdetud, et ainuüksi repertuaari nimistu ei määra veel midagi. Ent sümpaatselt mõjuvad sellest vaatenurgast nii Draamateater, Linnateater kui ka Rakvere. Heas mõttes torkab silma “Ugala” ja Rakvere Teatri hool publiku järelkasvu pärast.
9. Täheldatav on süvarepertuaari osatähtsuse tõus, millega rööbiti kulgeb ka puhta meelelahutuse rida. Ühesõnaga — mitmekesistumine. Seda ka vormilises mõttes.
11. Kahetsen, et nägemata on muuhulgas näiteks “Tabamata ime”, “Meister ja Margarita”, “Verevennad”, “Connecting People”, “Teisel pool”, “Põhhjas”.
JAANUS KULLI:
1. Jaan Tätte “Sild” Linnateatris, Jaan Kruusvalli “Mälestused. Ainult ei tea, millest”, Elmar Liitmaa, Jaagup Kreem, A. Dvinjaninov “Risk”.
2. M. McDonaghi “Inishmaani igerik” Linnateatris; E.-E Schmitti “Kahe maailma hotell” Rakvere Teatris, J. Turkka “Connecting people” Von Krahli Teatris, R. Garcia “Kokkade öö” Eesti Draamateatris.
3. Mati Undi “Kadunud poeg” Eesti Draamateatris, Elmo Nüganeni “Burattino” ja “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris, Raivo Trassi “Kõrboja peremees” Rakvere Teatris, Erik Söberblomi “Connecting People” Von Krahlis.
4. Muusikaline kujundus: Olav Ehala “Burattino” Linnateatris, Priit Pedajase “Kuningas Lear” Eesti Draamateatris, Ingo Normet “Elu on unenägu” Eesti Draamateatris, Margo Kõlari “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris. Kunstnikutöö: Ene-Liis Semper —”Elu on unenägu” ja Pille Jänes —”Kuningas Lear” Eesti Draamateatris, Vladimir Anšon ja Kustav-Agu Püümani kostüümid — “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris, Hardi Volmer — “Brel” Vanalinnastuudios.
5. Kersti Heinloo Margarita “Meistris ja Margaritas” “Vanemuises”, Liina Vahtriku Mällinen-pudelikorjaja “Connecting People’is” Von Krahli Teatris, Marje Metsuri Mamma O’Dougal “Inishmaani igerikus”, Kersti Kreismanni Ema “Kadunud pojas”, Liina Olmaru Leele “Sillas” Linnateatris.
6. Hannes Kaljujärve Voland “Meistris ja Margaritas” “Vanemuises”, Mait Malmsteni Katku Villu “Kõrboja peremehes” Rakvere Teatris, Jüri Aarma “Brelis” “Vanalinnastuudios”, Margus Tabori Jonnytoru ja Andres Raagi Igeriku Billy “Inishmaani igerikus”, Üllar Saaremäe Aston “Majahoidjas” Rakvere Teatris, Jaan Tätte Poiss “Sillas”; Tiit Suka Huhuu ja Taavi Teplenkovi Popi “Popis ja Huhuus” Eesti Draamateatris, Raivo E. Tamm “Connecting People’is” Von Krahli Teatris.
7. Katariina Lauk-Tamme Helen McCormick “Inishmaani igerikus”, Mait Malmsteni Narr lavastuse “Elu on unenägu” Eesti Draamateatris, Kersti Tombaku Marie “Kahe maailma hotellis” Rakvere teatris, Katrin Pärna kass Peemot “Meistris ja Margaritas”, Jan Uuspõllu Narr “Kuningas Learis”, Andres Raagi inglise kõrtsipidaja “Musketärides” Linnateatris, Alo Kõrve Mileedi poeg — “Musketärid: Kakskümmend aastat hiljem”, Peeter Jakobi toapoiss Firss “Kirsiaias” “Vanalinnastuudios”.
8. On ju selge, et meie riiklikud repertuaariteatrid saavad jätkuvalt mängida vaid ühele panusele. Selle nimi on “igaühele midagi”. Et oleks oma- ja välisdramaturgiat, meelelahutust ja klassikat jne. Laias laastus on ju selle punkti ka kõik teatrid täitnud, kuigi ühe või teise teatri hooaja repertuaarikujunduse õigustab/ei õigusta tulem. Sellest lähtuvalt on taas esireas Linnateater ja Draamateater.
9. Suveteater on saanud eraldi märksõnaks eesti teatris. Umbes nii, et kui sul pole suvelavastust, siis pole sa teater. Suveteater on jätkuvalt in, seda kinnitab ka publikuhuvi. Õnnestunud suvelavastus on teatrile kullaauk. Võib ju arvata, et ebaõnnestumine toob augu teatri eelarvesse, kuigi see ei ole vist reegel. “Vanalinnastuudio” “Kirsiaeda” käidi ikka vaatamas, kuigi ei saa aru, mispärast. Tegelikult saan aru küll. Mõju avaldas uus mängukoht. See ongi uus nüanss suveprojektides. Uus on huvitav. Tartus Lutsu maja, Rakveres Pikk tänav, Vargamäel kiigeplats, Kanuti Gildi saal, Saueaugu teatritalu, Pärnu Vallikäär. Vähemalt kuus uut mängupaika ühe suvega! Üldjuhul oli uus mängukoht ka sisuliselt põhjendatud. Alahindamata lavastaja tööd, tuleneb ju “Majahoidja” ja “Kumalasemee” fluidum suuresti kinni interjöörist.
10. Kaks selle aasta pea et suurimat teatrisündmust jäävad väljaspoole institutsionaalset teatrit. Jutt on Saaremaa miniteatri päevadest ja Betti Alveri luuleteatri päevadest Palamusel. See pole hoiak või eputamine. Sellist pühendumust, ausust ja tööd, mis proovidesse jäänud, tajub kahjuks harva ka professionaalsel laval.
Õlgu pani kehitama Undi suurteos “Meister ja Margarita”. Samas kui paljukiidetud dramatiseering laval lihtsalt närbus, suutsid Kaljujärv ja mõned teisedki luua meeldejäävad rollid. Millal eesti teatripublik jälle uut “Meistrit ja Margaritat” näha saab? (Aga see hinnang toetub üksnes esietenduse muljetele, kuuldavasti on lavastus läinud lühemaks ja paremaks.)
Nüganeni kursus oma “Burattinoga” on paljulubav. Iseküsimus, kas näitlejad ka teatrite vahele laiali pudenenult.
Viktor Pelevini “Erak ja Kuuevarbaline”, mis Ivo Uukkivi ja Andres Puustusmaa enesealgatuslikul entusiasmil vene keeles mängituna Eesti Draamateatri tiiva all välja tuli, võinuks saada sündmuseks, kui see põnev tekst oleks lavastuseks vormitud.
Kui polnuks esimest “Musketäride” lavastust, oleksin kindlasti tõstnud parimate meesosatäitjate ritta neli musketäri. Paraku vaatavad lavastusest vastu pigem vanad head tuttavad kangelased. Justkui polekski kakskümmend aastat möödunud. Lavastuse juhtmotiiv — aeg meie ümber/meie muutumine ajas — jääb just musketäride tasandil selles muidu uhkes lavastuses natuke pidetuks.
Ei taha kurja välja ajada, kuid juba on nii, et alati ei pruugi vaimule suure kunsti sünniks olmemuredest vabastamine kasuks tulla, ja nii on ka “Vanalinnastuudios” juhtunud. Nüüd, kui lõpuks on teatril oma korralik saal, on (veel) publik, pole justkui enam õiget teatrit, juhist rääkimata.
11. “Põhhjas” Linnateatris, “Verevennad” “Vanemuises”, “Teisel pool” Emajõe Suveteatris, “Kajakas” “Ugalas”.
ANDRES LAASIK:
1. Eelkõige Jaan Tätte “Sild”, aga igal juhul on oluline ka Mati Undi “Graal”.
2. Elevust on tekitanud Turkka “Connecting People”, aga ka David Williamsoni “Näost näkku”, mis on tänapäevane veenev sotsialistliku realismi kehastus. See näidend võib panna asju eesti teatris ümber hindama.
3. Selget number ühte ei ole. Tooksin välja “Clavigo” ja “Põhhjas” kui Linnateatrit avardavad lavastused. “Connecting People” kui Von Krahli uue näitlejakvaliteedi toonud töö. Ja miks mitte “Auto” “Vanemuises”. NB! Siin on juba kolm välislavastajat, kes on teinud Eestis head tööd.
4. Ene-Liis Semper (“Elu on unenägu”).
5. Ei oska esile tuua.
6. Raivo E. Tamme Jorma Jaakko Ollila (“Connecting People”).
7. Ei oska esile tuua.
8. Väiketrupid valivad tekste julgemalt ja ka tõhusamalt. Kahjuks ei ole tulemus igakord adekvaatne taotlustega.
9. Justkui oleks hooajas puudu liidrid ja midagi suurt. Tegelikult tuleb tunnistada, et neid on üha raskem määratleda. Teater mitmekesistus ka sel hooajal, järelikult on üha raskem leida ühiseid nimetajaid, mille järgi langetada hinnanguid. See on suurte kuldmunade puudumise meeldiv pahupool.
10. Tekstidega ei osata tööd teha. Isegi lihtlabane kärpimine valmistab raskusi. Eesti teater ei oska valgustada lava. Siia on jõudnud uut tehnikat, kuid lava on ikka igavalt pime. Tore on, et välislavastajate tehtud panus on nii suur. See räägib kasvavast koostöövalmidusest.
11. Vaatamata jäid ajapuudusel kahjuks “Theatrumi” uued tööd.
VALLE-STEN MAISTE:
1. M. Mikiver ,”Tagasi Vargamäel”, M. Unt, “Graal!”.
2. —
3. K. Raidi “Kajakas”, P. Jalaka “Graal!”, M. Mikiveri “Tagasi Vargamäel”.
Andreas W muusika “Kumalasemees” ja kunstnik Loodus “Kajakas”.
5. Liina Olmaru “Sillas”, Katariina Lauk-Tamm “Inishmaani igerikus”, Kersti Heinloo “Meistris ja Margaritas”.
6. Mait Malmsten “Kõrboja peremehes”, Raivo E. Tamm “Connecting People’is”.
7. —
8. —
9. Areng on huvitav, mis puutub uute mängupaikade leidmisse ja ärakasutamisse. Kõik viitab sellele, et see jätkub edaspidigi. Näib, et ka suveteater areneb pidevalt nn oma mina otsingutes, ta olemuslik keskmine või nišš on mõneti veel välja kujunemata ja muutumas. Mõned märgid näitavad, et miks mitte ka vä(a)iksemate, intiimsete ja intellektuaalsemate lavastuste suunas.
10. Mulle väga meeldisid “Teatrielu 2000” koostamisprintsiibid. Seal pakutavate vaatenurkade ja küsimuste esilekerkimist olin ammu oodanud: teatriuuendus ja -teooria, ka Anneli Saro esitatud vaatajasotsioloogia ning Kristel Nõlvaku ja Neimari-Normeti teatrihariduse teemaline väitlus. Häirib, et ei loeta üksteise tekste ega teadvustata seisukohti. Isegi kõige armastatumate kirjutajate omi mitte. Draamafestivali aegu üritasin mitme inimesega vestlust arendada alles sel suvel “Teatrielus 1999” ilmunud Madis Kolgi suurepärase ja paljudele küsimustele põhjalikult läheneva teksti alusel. Mind ei hämmastanud mitte niivõrd see, et tekstis esitatud seisukohti ei mäletatud, kui see, et selle teksti meenutamine ei paistnud üldse kedagi erutavat. Nii elementaarsed need Madise pakutud interpretatsioonid nüüd ka ei olnud, et neist päris üle vaadata. Kas siis üldse ei loetud?
Näib, et kriitikute hulk koosneb pinnapealsetest solipsistidest, kellel on pidevas ajapuuduses raskusi isegi enese tähelepanemisega, rääkimata siis teistest.
11. “Kadunud poeg”, “Vaimude tund”, “Majahoidja”, “Mälestused. Ainult ei tea millest”, “Kahe maailma hotell”. K. Kaasik-Aaslavi ja M. Karusoo lavastused ning mis eriti andestamatu, ka kogu “Theatrumi” repertuaar.
REET NEIMAR:
1. Jaan Tätte “Sild”. Peeter Tammearu värskepilgulised dramatiseeringud Tammsaare “Elust ja armastusest” ning “Kõrboja peremehest” (lavastanud Raivo Trass).s
2. Bulgakovi “Meister ja Margarita” esmakordselt eesti draamalaval (Mati Unt). Calderoni “Elu on unenägu” (peaaegu) esmakordselt lavastatud.
3. Minu kui vaataja rõõmus erutus: Jaanus Rohumaa “Sild” ja “Inishmaani igerik” Linnateatris. Mati Undi “Majahoidja” Rakveres. Kaarin Raidi “Kajakas” (Viljandi Kultuurikolledz/”Ugala”).
Põhimõtteliselt pean õnnestunuks ka Raivo Trassi “Elu ja armastust” (“Endla”), Ingo Normeti “Elu on unenägu” (Draamateatris), Elmo Nüganeni “Musketäre. Kakskümmend aastat hiljem” (Linnateater) ja Merle Karusoo “Tabamata imet” (Lavakunstikooli XX lend/Linnateater).
4. Parim kooslus reziipartituuriga: Ene-Liis Semper — “Elu on unenägu” Draamateatris ja “Verevennad” “Vanemuises”. Kaks näiliselt tagasihoidlikku, kuid lavastusterviku suhtes märgilist, tõlgenduskoodi pakkuvat ruumikujundust Aime Undilt — “Tabamata ime” ja “Inishmaani igerik”. Leidlik ja klassikaliselt kaunis lavaruum — Pille Jänese “Popi ja Huhuu”. Kõhklevalt ja kaksipidi mõtlen aga P. Jänese “Kuningas Learist”. Suurejooneline ja efektne kindlasti. Aga kas mitte liialt domineeriv, lavastajale ja näitlejatele lavaelu reegleid pealesuruv (näitlejaid mitte ainult vette meelitav, vaid neid eelkõige vaatajast kaugele, lavasügavusse sundiv) ruumilahendus?
Olav Ehala ja “Burattino” noortest näitlejatest pillimehed-lauljad (õpetaja Riina Roose).
5. Kõige rabavam sooritus ja komöödia kool: Anu Lambi Anna “Põhhjas”. Niisuguse tapvalt naljaka nuustiku “katkematu inimvaimu elu”. Iga hetk! (Kolleegid mängisid kõrval enamjagu vaid tüüpe.)
Absoluut kolmes erinevas “ampluaas”: Liina Olmaru — “Sild”. Herta Elviste — “Mädarõikamaa”. Kärt Tomingas — “Verevennad”.
Üha rohkem olen (taas) kuulama jäänud, mida räägib mulle lavalt Elina Reinold (“Elu on unenägu”, “Tagasi Vargamäel”).
Noortest on aeg kiita Liina Vahtrikut “(Connecting People”) ja Hilje Murelit (“Kärbes”, “Haroldi ja Maude’i” kolm erinevat “arvutipruuti”, “Teisel pool” jäi kahjuks nägemata).
6. Kommentaarideta: Mait Malmsten — Katku Villu (“Kõrboja peremees” Vargamäel) ja Narr — “Elu on unenägu”. Üllar Saaremäe — Aston (“Majahoidja”). Martin Veinmann — Pearu (“Tagasi Vargamäel”).
Kommentaaridega: kuis siis nii, et musketärid pole vananenud, nagu lehest loen?! Marko Matvere mõjujõud “Musketäride” II jaos ju selles seisnebki, kui palju väsinum, resigneerunum, kurvalt elutargem on nüüd Athos. Matvere on vanem kuue, Athos kahekümne aasta võrra. Ning see on võluv: näeme näitleja järgmis(t)e kümnendite nägu ja perspektiivi!
Hea, et noortest sai ka Veikko Täär vahvasti “Verevendades” jalad maha. Kolm aastat pärast kooli, kui mõnel kursusekaaslasel juba õnnestunud osade slepp seljataga. Taas näide sellest, et koolist tulnute eneseleidmist ja probleeme teatris ei tohi kunagi vaadata mingi malli järgi, läbi ühtse prisma.
7. Kõigepealt Peeter Tammearu Oliver Cromwell (“Musketärid...”). Lihtsalt seisab mees ja räägib. Mõtleb. Ning alltekst jookseb ja teine plaan saadab varjuna — contra tekst, suuremana kui tekst. Cromwelli mastaap, rolli teise plaani sotsiaalpoliitiline, ajalooline mastaap. Kõik see toimub vabas õhus, seikluste vahel, tohutul õuel —ja paistab! Ene Järvis ja Helene Vannari. Võrratu tädikestepaar, tüki baromeeter “Inishmaani igerikus”. Raivo Rüütel — naabrimees Simeonov-Pi?t?ik Vanalinnastuudio “Kirsiaias”. Korraga naljakas ja tõsiseltvõetav, rollis sees ja rolli kõrval. Mitmesugune, värelusega, detailidega. Ja ainus inimene kogu tükis, kellest täielikult aru sain.
Vahel juhtub ka nii, nagu vaadeldaval hooajal juhtus Merle Palmiste ja Andres Raagiga. Mõlemad mängisid ära uhke peaosa, tublilt ja professionaalselt mängisid (ühel Eliza “Pygmalionis”, teisel Billy “Inishmaani igerikus”), kuid kummalgi polnud seal niisugust unikaalsuse sädet, kui ilmnes äkki minuti-episoodides: Merle Palmiste Uksekoputi (“Mort”) ja Andres Raagi Inglise kõrtsmik (“Musketärid…”). Elaan, mis vaatajatki vaimustas.
8. Ei hakka kergekäeliselt pakkuma, kes on parim. See töö nõuaks tõsist analüüsi, seega palju aega ja ruumi. Ainult üks korduv meeldetuletus, tõsiasi, mis teatrite sees loomulikult hästi teada, aga väljaspool (hindajate-ekspertide, ministeeriumi teatrirahastamiskomisjoni, ajakirjanike) teadvuses ei taha siiski kinnistuda: teatri repertuaar (ja tase) on mõiste(d), mida tuleb mõõta k o g u m ä n g u k a v a pealt, mitte ühe hooaja uuslavastuste nimekirja põhjal. Teatri repertuaar on see, mida rahvale selle teatri sildi all õhtuti näidatakse. Ja otsustav tähtsus on t u l e m u s e l (nii kunstispetsiifilisel kvaliteedil kui ka külastatavuskoefitsiendil), mitte autorinimel, valitud tekstidel/teemadel või maineloomisoskustel.
9. Suveteater on oma kunstiproovilt muutunud väärtuslikumaks, pakkudes formaalse vaatemängu kõrval rohkem ka sisuelamusi, kvaliteetreziid ja huvitavaid, loomingulisi näitlejatöid (viimase suve saagist võib tulla isegi näitleja-aastapreemia kandidaate — olid ju mullu “Aristokraadidki” suveprojekt). Osa suvelavastusi on hakanud katuse alla tagasi kolima, muutunud kammerlikuks, tubateatriks. Mis siis! Mitmekesisus on selles suvenautimismängus hea. Kõik kindlasti tuppa ei kao, kas või piletitulu-lootuses on suur plats ju kasulikum. Et rahvast ikka kõikjale jätkub (kontserdid, ilutulestikud jm lisaks), paneb küll imestama. Kas teatri puhul ei ole see tekitanud tagasilööki sügisesse teatrikülastusse? (Inimesed suvel teatrit juba “küllastuseni” vaadanud, raha otsas, aega vähem jne.) Kas pole seost suveteatri-buumi ja tühjavõitu saalide vahel tavapärasel augusti-septembri “ülevaatusel” (teiste linnade teatrid Tallinnas)? Kas sügisest hõredust tunnevad ka Tallinna teatrid? Väikelinnateatrid omas kodus? Sel juhul sööb uus traditsioon (teater puhkuse, looduse, eriliste paikade ja välikaubanduse magusas kastmes) põlist põhitraditsiooni (et eesti rahvas vaatab teatrit, st teatrit teatrimajas või selleks kohandatud spetsiaalruumis)? Keskkonnateatri puhul on suur mõju kontekstil: kultuurilool, tavatul inter- või eksterjööril. Näiteks “Aristokraatide” vastukajades räägiti algul ebaproportsionaalselt palju Volkonskitest ja nende mõisast. Alles nüüd, Tartu festivalil sai lõpuks tõestatud, et ka väljaspool Keila-Joa konteksti on lavastusel omaette väärtus. Kas pole aga tänavused “Kumalasemee” vastukajad tõstetud pisut kõrgemasse kaalukategooriasse kui Margus Kastepalu lavastuse puhtprofessionaalne tase lubaks — sest Saueaugu talu fenomen oli tõesti sümpaatne, nii oma ootamatuses kui ka nähtud vaeva poolest kodutalu teatri tarvis kohandada. Eelkõige toimis aga psühholoogiline tegur: vaataja satub otse kellegi koju, privaatterritooriumile, läheb lavastajale külla. Muidugi on ta selle eest tänulik, liigutatud, uudishimulikult vastuvõtlik. Käisin minagi Margusel külas, oli tõesti meeldiv ja omamoodi mõjuavaldav, ka pakutava suhtes paratamatult pieteeti tekitav. Aga teater ise selle fenomeni sees? Eksperdid peaksid siiski täpsed ja objektiivsed olema. Head näitlejad, hea materjal, ladusalt kulgev etendus, tajutav entusiasm — mis siis veel? Kas need rollid olid erilised õnnestumised näitlejate loometeel, olid suured rollid? Ei. Kas dialoogid avanesid, kas pausid olid alltekstirikkad, pinged, rütmid, pöörded märgatavad, mängustruktuur reljeefne? Mänguvahendite valik, nn kohandumised andekad ja ootamatud? Olen risti vastupidisel arvamusel Hendrik Toomperega, keda kuulsin raadiosaates oma muljeid jagamas. Toompere kahetses, et Kasterpalu oli valinud eesti tavateatri laadi, leidis aga ühtlasi, et Saueaugu-etendus tõestas ära selle, et niisuguses tavalaadis on võimeline lavastama igaüks, iga vähegi teatrit näinud inimene. Minu järeldus on hoopis teistsugune: ka Saueaugu toredas teatriarmastuse-atmosfääris tõestus taaskord see, et reziikunst on ikka üks kaval ja raske asi. Ja eriti tavateatri, dialoogiteatri vormis! Kui dialoogiseerivate näitlejate nähtamatus varjus on rezii olnud puudulik, oskamatu või liiga delikaatne, siis ei päästa profid näitlejadki. Sädet ei teki. Mõjub miljöö, kuid ei mõju teater. Millega pole tahetud öelda, et järgmisel suvel ei maksaks Saueaugu talus näitemängu teha. Ikka ja alati tasub!
10. Rõõmu võib tunda nii noori kui vanu lavalt vaadates. Lavakooli eelmise kevade (2000. a) lõpetanud on eriti “Vanemuises” hästi hõivatud ja tublid olnud. Jäägu teiste avastada ja nimetada nimed. Õpetaja mõõdab neid veel koolimõõtudega võrreldes — areng: viis miinus. Õpetaja teab, et uutele tulijatele on enamasti alati suunatud lavastajate ja vaatajate eritähelepanu ja poolehoid. Palju olulisem ja riskantsem kui 1. hooaeg on aga näiteks 4.— 5. või 7. hooaeg.
Oma mõõdupuu on ammusel teatrisõbral saalis kaasas ka tüüpilisel vanainimeste-tükil “Kvartett” (Draamateater). Kui Ülle Ulla, Silvia Laidla, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak räägivad r o l l i s oma tegelaste teatriminevikust ja mängitud (lauldud) osadest, lülitub saalis sisse vaataja mälulint ja näitlejad saavad (või: tõid kaasa) igaüks ka isikliku lavaeluslepi: millised nad kunagi olid, mida mängisid ja kes nad on praegu. Ja mäluga vaataja seostab kadunud aega omaenda biograafiaga. Topeltresonants. Mulje, mida noortel polegi võimalik saada. Nemad vaatavad, et näidend igav ja lavastus hõre, aga meile on see ühiste mälestuste õhtu.
Muret teeb aga see, et tihti oleme näitlejaid kehvemini kuulma hakanud. Ka neid, kes varem rääkida oskasid. Oleksin ehk tahtnud eespool esile tõsta sisukaid osi: Külliki Saldret “Mädarõikamaas”, Katariina Lauk-Tamme “Kirsiaias”, kuulnuks ma vaid poole teksti asemel tervet. Eriti kipuvad vaibuma kuulmatuks vist nn vaiksed lavastused (“Mädarõikamaa”, “Mälestused. Ainult ei tea, millest”). Kas lavastajad (assistendid?) pole kaotanud nõudlikkust sõna suhtes? Tõnu Tepandi käitumuslikult väga huvitav Higgins (“Pygmalion”) takerdus nähtud etendusel (Viljandis) teksti väljarääkimisel sel määral, mida ei tohiks endale lubada ei professor Higgins, ei dotsent Tepandi. Martin Veinmann mängis päris põnevalt Vargamäe Pearut, aga eksperiment hääle miinimumnivooga läks kohati liiale — miks peaksin ma saalis kogu aeg pingutama, et näitlejat kuulda, liiati (jällegi!) kõneõpetajat! Kuid rõhutan: asi pole selles, kes õpetab või mida keegi on koolis ära õppinud/õppimata jätnud, vaid selles, et iga konkreetse rolli ja konkreetse repliigi kuuldavust kontrolliks lavastaja. Ja annaks näitlejale tagasisidet.
Kahekordne auditiivne fiasko tabas kahjuks “Vanalinnastuudio “Kirsiaeda”. Suvel Palmses muudeti etendus mikrofonide ja võimenduse tõttu kuuldemänguks. Vaate- ja kuuldemäng koos ei mõjunud paraku siiski elusa teatrina. Sügisesel statsionaari-esietendusel Sakala saalis tehnilisi abivahendeid mõistagi polnud, ja peaaegu kõigil osalistel läks pidevalt teksti kaduma. Etenduse jälgimist häiris see väga. Kas näitlejate harjumatus teise ümbruse ja olukorraga? (Aga proovi ju loodetavasti tehti?) Kas akustiline valearvestus publiku ja mänguvälja paigutuses? Kas üldse saali akustiline problemaatilisus? Loodan, et esietenduse tehnilist õnnetust on hiljem suudetud korrigeerida.
Ja lõpuks. Kallid sõbrad-näitlejad! Me oleme tänapäeval ammu harjunud, et pikema lavaeluga naisrollide välimus muutub, kui näitlejanna muudab isiklikku soengut; et habemiku meesnäitleja iga tegelaskuju kannab ikka sama isiklikku habet. Karaktergrimmid pole moes (suur erand: “Põhhjas”), kuigi karakteri mängimist põhimõtteliselt ei eitata. Aga igal asjal on piir. Kiilaksaetud peaga Hamlet või leekivoranziks värvitud juuksed eraklikuna elaval vaiksel vanatüdrukul (“Iguaani öö”), kui seda proovide ajal polnud lavastajal ette nähtud, kuulub vana mõiste järgi kutse-eetika rikkumise valda. Sest nii radikaalne välimusemuutus moonutab tegelaskuju olemust, karakterit ja märgilist tähendust. Ning tekitab häire kujudesüsteemis, terves lavastuses. Kui kaugele võib minna näitleja isikuvabadus, antud juhul lihtsalt suva? Kus on reaetenduste kunstiline kontroll? Vana mõiste, millele me pole vist ammu mõelnud. Aga kui mõtleks?
11. Lüngad: “Meister ja Margarita” ja “Auto” “Vanemuises”, “Siinseal” ja “Kokkade öö” Draamateatris, “Kajakas” Rakveres, “Roheline muna” Viljandis, “9 ööd” Pärnus, “Rita koolitus” ja “Elukutse ohver” Vanalinnastuudios, “Henry V” ja “Kivid” VAT Teatris, “Vader, kus tukk on?” Theatrumis, “Teisel pool” Emajõe Suveteatris, Tartu Teatrilabor ja Rahvusooper “Estonia”.
ENE PAAVER:
1. Algupäranditest Jaan Tätte “Sild”. Mati Undi iseväärtuses dramatiseeringud (mõnikord ka koos tema uue tõlkega): “Vaimude tund Kadrioru lossis”, “Meister ja Margarita”.
2. Schaefferi “Siinseal”, Garcia “Kokkade öö”, Goethe “Clavigo”, O’ Connelli “Auto”, Nilssoni “Mädarõikamaa”, Nalkowska “Tema tagasituleku päev”, Turkka “Connecting People”.
3. “Auto”, “Carmen”, “Clavigo”, “Connecting People”, “Erak ja Kuuevarbaline”, “Kokkade öö”, “Kumalasemesi”, “Kuningas Lear”, “Kärbes”, “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, “Popi ja Huhuu”, “Risk”,” Sild”, “Siinseal”, “Teisel pool”, “Verevennad”.
4. Muusikaline kujundus: Priit Pedajas — “Popi ja Huhuu”, E. Liitmaa ja J. Kreem — “ Risk”. Kunstnikutöö: Iir Hermeliin — “Auto” , “Inglitiivul ümber maailma” ja “Risk”, Ene-Liis Semper — “Elu on unenägu”, Aime Unt — “Inishmaani igerik”, Ervin Õunapuu — “Kokkade öö”, Liina Tepand — “Kumalasemesi”, Pille Jänes — “Kuningas Lear”, “Popi ja Huhuu”, Mati Unt — “Meister ja Margarita”, Vladimir Anšon “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, Krista Tool — “Pygmalion”, Jane Kaas — “Pulmareis”, Silver Vahtre — “Teisel pool”.
5. Hilje Murel — “Teisel pool” ja “Kärbes”, Liina Vahtrik — “Connecting People”, Leila Säälik — “Harold ja Maude”, Kersti Heinloo — “Verevennad” ja “Meister ja Margarita”, Karin Tammaru ja Herta Elviste — “Mädarõikamaa”, Anu Lamp — “Põhhjas”, Liina Olmaru — “Sild”, Ülle Ulla ja Silvia Laidla — “Kvartett”, Kaie Mihkelson — “Siinseal”, Elina Reinold — “Tagasi Vargamäel”, Rain Simmul — “Carmen” (n a i s o s a täitmine!).
6. Guido Kangur — “Vaimude tund Kadrioru lossis”, “Elu on Unenägu”, “Kumalasemesi”, “Kokkade öö”, Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov — “Popi ja Huhuu”, Jan Uuspõld — “Kokkade öö”, Aleksander Eelmaa — “Siinseal”, Marko Matvere — “Clavigo”, “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, Andres Raag — “Inishmaani igerik”, Tambet Tuisk — “Auto”, Hannes Kaljujärv —”Meister ja Margarita”, Veikko Täär — “Verevennad”, Üllar Saaremäe — “Majahoidja”, “Carmen”, Mait Malmsten — “Kõrboja peremees”, Raivo E. Tamm — “Connecting People”, Tõnu Oja — “Henry V”, Peeter Volkonski, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Sulev Teppart — “Teisel pool”. Ita Ever — Kuningas Lear (m e e s o s a täitmine!).
7. Marika Vaarik — “Kõrboja peremees”, Kalju Orro — “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, Mait Malmsten — “Elu on unenägu”, Jan Uuspõld — “Kuningas Lear”, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari —”Inishmaani igerik”, Aivar Tommingas — “Auto”, Katrin Pärn —”Verevennad”, Kersti Tombak — “Kahe maailma hotell”.
9. Suuresti just suveteatriga seostub viimasel ajal palju kõneks olnud ja eesti teatrit ka sisuliselt rikastanud “koha vaimu teatri” laad. Muidugi kolitakse unikaalse ja aktiivse, iseväärtusena lavastuses kaasa mängiva ja loova genius loci otsingul ka hooaja jooksul statsionaarsest teatrimajast välja teistesse, mitte otse teatri jaoks mõeldud paikadesse, aga just suveteater on lisanud Vargamäe, Kurgja, Vabaõhumuuseumi, mõisahooned, teatrite suveõued, lossivaremed, viimati Läänemaal Kasterpalu taluteatri, Rakveres Pika tänava tondilossi, Tartus Lutsu tänava teatrimaja. Olulisim: neis leidlikult leitud, hästi kujundatud mängupaikades on sündinud loominguline, värske, tõsiseltvõetav teater. Eri truppide näitlejate ja teiste loojate koostöö näib olevat ergastanud tegijaid ja pakkunud uudsuserõõmu vaatajatele. Suveteater on heas mõttes hägustanud teatri institutsionaalseid piire, pilti mitmekesistanud. Mulle oli tänavuse suveteatri suurelamus “Teisel pool” Tartus Lutsu tänava teatrimajas.
10. Kestab hea uue eesti näidendi igatsus, õnnestunud näited kehutavad selle võimalikkusesse uskuma (näiteks juba palju pärjatud Tätte “Sild”, uue hooaja algusest ka Saaremäe “Jaanituli”). Rõõmustab muidugi loomingulisus, avaldugu see traditsioonilisemat laadi töö lihvituses (Andres Noormetsa “Teisel pool”), uudses lahenduses (Tiit Ojasoo “Verevennad”) või uute piiride kompamise väljakutses (Hendrik Toompere “Kokkade öö”). Näitlejad näivad selleks viimaseks üldiselt rohkem valmis olevat, kui lavastajad välja pakuvad.
11. “Vader, kus tukk on”, “Novembri lõpp”, “ 9 ööd”, “Elu ja armastus”, “Tabamata ime”
PILLE-RIIN PURJE:
1. Jaan Kruusvall, “Mälestused. Ainult ei tea millest”. Mati Undi teatritekstid “Meister ja Margarita” ja “Vaimude tund Kadrioru lossis” — tõsi, neid ei mõista Undi lavastustest lahutada. Aga Mati Undi “Graal!” pakkus lugemiserõõmu märksa heldemalt kui Peeter Jalaka lavastus. Huvitavad on uued Tammsaare-dramatiseeringud koosmõjus lavastustega: Peeter Tammearu “Elu ja armastus” ja “Kõrboja peremees” (lavastaja Raivo Trass), Mikk Mikiveri “Tagasi Vargamäel”, Tõnu Lensmendi “Kärbes”.
2. Jouko Turkka, “Connecting People”. Rodrigo Garcia, “Kokkade öö”, Matei Visniec, “9 ööd” — siia lisan sõnamängurõõmuks Tennessee Williamsi “Iguaani öö”, mis ei ole ootamatuim-põnevaim näidend, vaid lihtsalt üks mu lemmiknäidendeid, seetõttu teeb tema kavva võtmine tänulikuks.
3. Midagi pole parata, kõik, mis Mati Unt lavastajana teeb, on intrigeeriv juba materjalivalikust alates, pakub vaimset rõõmu nii osalistele kui ka vaatajatele, ja mis eriti üllas, kannatab ka korduvalt vaadata, kuna lavastused muutuvad iga nägemisega rikkamaks: Bulgakovi “Meister ja Margarita” “Vanemuises” (lausa nõudis uut vaatamist, esietendusest ei saanudki mu vaim jagu, aga hiljem oli neetult põnev!), Undi “Vaimude tund Kadrioru lossis”, Ranneti “Kadunud poeg” (sic!) Draamateatris, Pinteri “Majahoidja” Rakvere Teatris. Lugupidamist äratab lavastaja ja pedagoogi Elmo Nüganeni sõnumi selgus ja ideaalitruudus — “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” — ja vastutuseteadlik teatriarmastus, nagu peegeldub “Burattinos” — Papa Carlo laul XX lennu esituses on oluline ja sisutihe teatrihetk. Mõtliku järelmõju on jätnud Mikk Mikiveri “Mälestused. Ainult ei tea millest”, “Jevgeni Onegin” ja “Tagasi Vargamäel”. Et lavastaja Raivo Trassile sobib Tammsaare, seda tõestasid taas Rakvere Teatri “Kõrboja peremees” Vargamäel ja poleemilisem “Elu ja armastus” “Endlas”. Tõnu Lensmendi “Kärbes” teeb rõõmu kergusemõõtme ja kujundlikkusega. Puudutas Andres Noormetsa “Teisel pool” Emajõe Suveteatris. Saladus viivles Madis Kalmeti lavastuses “9 ööd” (“Endla”). Kaasakiskuvat mänguhasarti ja näitlemiserõõmu kogesin Hendrik Toompere lavastustes “Siinseal” ja “Kokkade öö” Draamateatri väikses saalis. Jaanus Rohumaa “Inishmaani igerik” räägib peamisest, paneb siseküsimusi küsima. Helgena mõjus Jaan Toominga “Tom Jones”. Isikupärased, värsked teatrinähtused on “Kivid” VAT Teatris (autorid Tom Lycos ja Stefo Mantsov, näitejuht Aare Toikka) ja “Kõik on noored” “Theatrumis!” (autor Mart Aas, lavastaja Maria Peterson).
4. Midagi enamat kui muusikaline kujundus — vaimukad algupärased muusikalid: Ivar Põllu / Feliks Kütt, “Hea lugu”, Elmar Liitmaa / Jaagup Kreem, “Risk”. “Burattino” totaalne muusikailm — Olav Ehala, Riina Roose jt. Helikujundus: Tiit Kikas — “Teisel pool”. Mati Undi muusikalised kujundused. Lavakujundused: Ene-Liis Semper — “Verevennad”, “Elu on unenägu” jt. Ervin Õunapuu — “Mälestused. Ainult ei tea millest” jt. Toomas Hõrak — “Kaunitar ja koletis”. Svea Volmer — “Kärbes”. Silver Vahtre — “Teisel pool”. Iir Hermeliin — “Inglitiivul ümber maailma”. Aime Unt — “Inishmaani igerik”. Esti Kittus — “Tom Jones”. Vladimir Anšon — “Musketärid. Kakskümend aastat hiljem”.
5. Liina Vahtrik — Mällinen (“Connecting People”), Hilje Murel — Tiksi (“Kärbes”) ja Valerie (“Teisel pool”). Viire Valdma — “Vaimude tund Kadrioru lossis”. Kersti Kreismann — Leena Tuisk (“Kadunud poeg”). Herta Elviste — Augusta (“Mädarõika-maa”.) Kaie Mihkelson — “Siinseal”. Marika Vaarik — Maxine (“Iguaani öö”). Helene Vannari, Ene Järvis ja Marje Metsur “Inishmaani igerikus”. Liina Olmaru — “Sild”. Anu Lamp — “Põhhjas”.
6. Mait Malmsten — Katku Villu (“Kõrboja peremees”) ja narr Pasun (“Elu on une-nägu”). Andres Raag — Billy (“Inishmaani igerik”). Marko Matvere — Athos (“Musketärid”). Jaan Tätte — “Sild”. Martin Veinmann — Pearu (“Tagasi Vargamäel”). “Majahoidja” trupp: Üllar Saaremäe, Ardo Ran Varres, Toomas Suuman. “Teisel pool” trupp: Peeter Volkonski, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Sulev Teppart. Jan Oja — Lenski (“Jevgeni Onegin”). Lembit Ulfsak — Surm (“Mort”). Vello Janson “Säravate mootorite maailmas”. Jüri Aarma — “Brel” ja “Elukutse ohver ehk Täna jääb etendus ära”. Aleksander Eelmaa — “Siinseal”. Guido Kangur “Vaimude tunnis Kadrioru lossis” ja “Kokkade öös”. Jan Uuspõld “Kokkade öös”. Rein Oja — Azazello ja Hannes Kaljujärv — Woland (“Meister ja Margarita”).
5. + 6. Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor — “9 ööd”. Kersti Heinloo ja Tambet Tuisk — “Tom Jones”. Piret Rauk ja Sepo Seeman — “Hea lugu”.
7. Tõnis Mägi — Jutustaja (“Verevennad”) ja Buddha (“Risk”). Marika Vaarik — Kõrboja Madli ja Erik Ruus — Katku Jüri ( “Kõrboja peremees”). Liis Bender — leedi Bellaston (“Tom Jones”). Merle Palmiste — Uksekoputi (“Mort”). Guido Kangur — André (“Mälestused. Ainult ei tea millest”). Lii Tedre, Diana Tammisto, Siina Üksküla ja Piret Rauk “Elus ja armastuses”.
8. Rakvere Teater.
9. Teatrisuved saavad sisukamaks. Väärtustatakse koha vaimu. Kõige õnnelikum teatrisündmus oli minu jaoks “Carmeni” taastulek Saueaugu Teatritalus — näha 1993. aastal sündinud ja 1997. aastal viimati mängitud lavastuse kaudu näitlejate arengut, mõtiskleda kestvuse ja muutumiste üle on asendamatu kogemus.
10. —
11. “Novembri lõpp”, “Family Affairs”, “Saak”, “Tahavaatepeegel” jt.
ANNELI SARO:
1. Jaan Tätte “Sild”, Jaan Kruusvalli “Mälestused. Ainult ei tea, millest”, Egon Ranneti “Kadunud poeg”, Urmas Vadi “Lendav laev”.
2. Pedro Calderoni “Elu on unenägu”, Rodrigo Garcia “Kokkade öö”, Jouko Turkka “Connecting People”, Chris O’Connelli “Auto”.
3. Tiit Ojasoo “Verevennad”, Mati Undi “Meister ja Margarita” ja “Vaimude tund Kadrioru lossis”, Mikk Mikiveri “Mälestused. Ainult ei tea, millest”.
4. Mati Undi lava- ja muusikakujundus “Meistris ja Margaritas”, Ene-Liis Semperi kunstnikutöö lavastustes “Verevennad” ja “Elu on unenägu”, Pille Jänese kunstnikutöö “Kuningas Learis”, Jan Pappelbaumi töö “Clavigos”, Aime Undi töö “Inishmaani igerikus”.
5. Epp Eespäev lavastuses “Mälestused. Ainult ei tea, millest”, Kärt Tomingas “Verevendades”, Kersti Kreismann “Kadunud pojas”, Liina Olmaru “Sillas”, Ene Järvis ja Helene Vannari “Inishmaani igerikus”, Kersti Heinloo ja Katrin Pärn “Meistris ja Margaritas”.
6. Peeter Volkonski “Teisel pool”, Toomas Suuman “Majahoidjas”, Veikko Täär “Verevendades”, Raivo E. Tamm lavastuses “Connecting People”, Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk “Popis ja Huhuus”, Rein Oja ja Riho Kütsar “Meistris ja Margaritas”, Tambet Tuisk “Autos”.
7. Marje Metsur “Inishmaani igerikus”, Jaan Tätte “Sillas”, Aarne Soro ja Tanel Ingi “Kärbses”.
8. Pean endiselt lugu Eesti Draamateatri repertuaarikujundusest (maailma draamaklassika + algupärandid + komöödiad ja muusikalid populaarsele maitsele + teatrieksperimendid). Kõige põnevam repertuaar minu arvates on aga “Vanemuises”. Loodan, et “Vanemuine” oma orientatsioonis noorele publikule äärmusse ei kaldu ning konservatiivsemat vaatajat ei unusta. “Endla” repertuaar oma ekstravagantsuses ei saavuta vist väga head kontakti kohaliku publikuga.
9. Suveteater on muutunud mitmekülgsemaks ja tõsiseltvõetavamaks. Sümpaatne nähtus on nn nišiteater; kitsamale publikugrupile suunatud lavastused. Mõisateatri kõrvale on tekkinud taluteater, näiteks Taago Tubina “Rehepapp” Vastse-Roosas või Margus Kasterpalu “Kumalasemesi” Saueaugul.
10. Rõõmustab kauaigatsetud mitmekülgsuse tekkimine teatripildis. Mureliku suuga aga nendin peavoolust kõrvale kalduvate lavastuste väga vastuolulist ja kohati eitavatki vastuvõttu nii teatraalide kui ka laia publiku seas. Mõistan, et teatrihõrgutiste tootmine nii väikses kultuuriareaalis nagu Eesti on omamoodi luksus, kuid see tõstab siiski paljude inimeste elukvaliteeti.
11. Loodan, et midagi väga olulist nägemata ei ole.
IVIKA SILLAR:
9. Üliküllus. Rataste puudumisel on enamik ettevõtmisi nägemata, seega pole võimalik kaasa rääkida.
10. Kuna komöödiate valik ja lavastuste tase ajab naermise asemel tihtipeale nutma, siis on eesti omanäidendi sugugi mitte armetu pealetung täiesti tervitatav.
Ei suuda mõista igatsuslikku ohet projektiteatri suunas. Kes keelab seda praegu? Mitte keegi. Aga tervet süsteemi muuta?! Teatrit ei tohiks muuta läbisõiduhooviks, eikellegimaaks.
ÜLO TONTS:
1. Urmas Vadi “Lendav laev” “Vanemuises” — tekitas lootusi lugemisel ning täitis need küllaga Tiit Palu — Silver Vahtre kongeniaalses — rõõmsalt muhelevas ja fantaasiarikkas lavastuses. Äsjaste lavakate (Kersti Heinloo, Andres Mähar, Janek Joost, Tambet Tuisk) kordaläinud lisa-diplomietendus.
2. Calderoni “Elu on unenägu” Draamateatris, O’Conneli “Auto” “Vanemuises”. Ka paarina efektne — kõrgbaroki mõistujutt Tallinnas, slummine tänane maailm Tartus. Mõlemad ka lavastusega veenvalt tõestatud.
3. Mati Undi “Meister ja Margarita” “Vanemuises” — teatri (lavastaja) fantaasiapidu niigi kõrge fantaasiaprooviga proosa alusel. Tiit Ojasoo “Verevennad” “Vanemuises”. Tunnistan süüdimatult, ülikohustuslikuks saanud arvustajakõrkust vältides, et W. Russelli näidend meeldis ka teatrieelsel lugemisel. T. Ojasoo andis sisukale loole nauditavalt atraktiivse ja meieagse vormistuse.
M. Nilssoni “Mädarõikamaa” “Vanemuises”. Oleks sobinud nimetada ka ankeedi eelmises punktis: üllatava tonaalsusega näidend lugemisel vastuseta jäävate küsimustega, pluss F. Poulseni rollitäpne ja atmosfääriline rezii. Kaks viimati nimetatut oponeerivad jõuliselt noorte-nooremate huviliste ridadest kostvatele väidetele, nagu oleksid inimsuhted end kunstilise kujutamise objektina ammendanud ning oleks aeg lõplikult siirduda intellekti virtuaalsetesse avarustesse. Siiski ehk veel varavõitu? Tegelikult sobib selles punktis ühel natuke iseäralikul põhjusel nimetada ka “Vanemuise” “Tom Jonesi”: Jaan Tooming realiseeris veerand sajandit hiljem 1970-ndatest aastatest pärit kavatsuse — tulemus on huvitav.
4. Küsitakse kahte: muusikaline kujundus ja kunstnikutöö, aga lisatud meelespeas on kirjas ainult nähtava pildi meistrid? Margo Kõlar: muusika “Musketäride “ järjele Linnateatri lavaaugus — klass omaette seekord ja mitte üksnes põhimõtteliselt (see tähendab: helilooja kirjutab lavastusele originaalmuusika). Philip Glassi muusika lavastuse “Elu on unenägu” kujundusena.
Kaks korda Ene-Liis Semper: “Elu on unenägu” ja “Verevennad”. Iir Hermeliini “Auto”. Mati Undi tervikkujundus “Meistris ja Margaritas” — rikas ja eklektiline, nagu tema puhul tavaline. Kas ta peaks oma “süsteemi” kujundajana muutma, et üllataks?
5. Liina Olmaru Leele (“Sild”). Maarika Vaariku Maxine (“Iguaani öö” Rakvere Teatris). Epp Eespäeva Naima (“Mälestused. Ainult ei tea millest” Draamateatris), Kersti Heinloo Margarita (“Meister ja Margarita” Vanemuises), Kärt Tomingase mrs Johnstone (“Verevennad” “Vanemuises”), Herta Elviste Augusta “Vanemuise” “Mädarõikamaas “— või hoopiski Karin Tammaru Hedvig samas lavastuses — kuidagi pearollita näidend?)
6. Tiit Ojasoo Sigismundo (“Elu on unenägu” Draamateatris), Tambet Tuisu Tom Jones (“Tom Jones” “Vanemuises”).
7. Elina Reinoldi Mari (“Tagasi Vargamäel” Draamateatris), Andres Mähari Nick (“Auto” Vanemuises). Janek Joosti Aloizi, Marika Baraban?t?ikova Frieda, Rein Oja Azazello ja Hannes Kaljujärve Voland (“Meister ja Margarita” Vanemuises). Veikko Tääri Michael (“Verevennad” Vanemuises). Mait Malmsteni Pasun (“Elu on unenägu” Draamateatris). Sulev Tepparti Finbar (“Teisel pool” Emajõe Suveteatris).
8. Äratab tähelepanu ja peaks panema mõtlema, kui märkad, et teatris on hooaja jooksul olnud tervelt 14 esietendust (Draamateater, Vanalinnastuudio). Ainult et millises suunas mõtelda? Tuleb muidugi meelde, et nii kümmekond aastat tagasi püüti mahtu kasvatades publiku kahanemisest üle olla. Kas oleme uuel ringil jälle samas paigas? Kui oleme, oleks ehk vaja lausa omaette real kõnelda eesti nüüdisteatri meelelahutuslikust suutlikkusest. Seni oleme sellest mööda vaadanud: ei ole oluline, ei ole kunsti. Aga võiks ju olla — rohkem kui praegu — ja küllap ikka on. Terves ulatuses olen hooajas näinud ainult “Vanemuise” uuslavastusi. Tunnistan, et pilt meeldib, näen tasakaalu ja läbimõeldust. Kui palju eri ni??e täidab üksainus “Meister ja Margarita”! “Verevennad” niisamuti: kui soovite, lihtsalt kõrgel tasemel meelelahutus, kui vajate enamat, kindlasti ka see.
9. Suveteater? Andmeid käepärast ei ole, on muljed ja nende muljed, kes rohkem vaadata jõudnud. Kisub sinnapoole, et areng on olnud rohkem ekstensiivne kui sisuline: publikut huvitab, las käia. Tõsised tegijad — Nüganen näiteks — jätkavad muidugi nõudlikul nivool. Taluteatrisse ei ole jõudnud, aga idee ise näitab, et uusi võimalusi jagub.
10. Miks inimesed — seejuures noored, valikuid veel kuipalju — , kes eesti teatrist ei praktiliselt ega põhimõtteliselt midagi head ei arva, selle püsimiseks õigustust ei näe, end kirjutajatena sellesama teatriga seovad? Mida tahaksite oma kaaslaselt küsida, kui loete teatrireklaami, kus mitmesajalised piletihinnadki must valgel kirjas? Mina küsiksin, kus on siin ja praegu piir, millest algab teater “ainult vapratele ja ilusatele”? Lugesin just ajalehest, et Eesti riik armastab teatrit. Hea muidugi, aga raha selle armastuse realiseerimiseks tuleb eesti rahvalt, kes juba päris pikka aega on teatrit armastanud ja aina armastab. Kui see suhe nüüd turumajanduse loogika järgi järjest valulisemaks muutub? Kas oleks vaja teatri sotsiaalset tähendust kuidagi täpsustada? Kes minu napist tekstist mõtet ei leia, lugegu Rein Ruutsoo kolumni 15. oktoobri “Postimehest”, mille üheks oluliseks märksõnaks rahvuse jätkusuutlikkus.
11. “Aristokraadid” (eelmine hooaeg), “Popi ja Huhuu”, “Burattino”, “Majahoidja”, “Risk”, “Henry V” — väike valik hoopis pikemast loetelust.
PS. Jutt on üksjagu “Vanemuise”-keskne. Tartlasest kirjutaja puhul nagu loomulik — kindlam tunne rääkida sellest, mida paremini tead, korduvaltki vaadanud oled. Iseenesest ju miniatuuris seesama, mis iseloomulik tervele eesti teatrikriitikale: arvustajad peamiselt tallinlased ja Tallinna teatrid neile kõige lähemal.
LEA TORMIS:
Kommenteerin ka vastamise käigus. Pingeridu ei harrasta.
1. J. Kruusvalli “Mälestused. ainult ei tea, millest” (jäi nägemata!). E. Ranneti “Kadunud poeg” (M. Undi lavastus võrdluses 1958. a. omaga — ootamatu, naljakas, ambivalentne). Rida uusi Tammsaare-versioone: Mikiveri “Tagasi Vargamäel” (nähtud siis, kui midagi esietendusel olnust just värskelt kärbitud). Huvitav nii senise traditsiooni peegeldustes kui uutes (feministlikes?) rõhuasetustes, dialoogipüüdlustes tänapäevaga. Tammearu “Elu ja armastus” Trassi mitmekihilises lavalahenduses. Lensmendi “Kärbes” + lavalahendus.
J. Tätte “Sild” (ka teine vaatus) Rohumaa lavastuses, autori kaasamängul.
M. Undi “Graal” (jäi nägemata!)
2. Calderon “Elu on unenägu” (+ tõlge). Lindgreni “Kumalasemesi” (jäi nägemata!). Tänases päevas üsna ootamatu — Hugo “Hérnani” (+ uus tõlge. Jäi nägemata!). Ootamatu — et meil nii vähe mängitud Goethest just “Clavigo” — õigustuseks ehk teistmoodi teatraalne lavalahendus.
3. M. Unt — “Majahoidja”. I. Normet — “Elu on unenägu”. A. Noormets — “Teisel pool”. P. Pedajas — “Kuningas Lear”.
Vast pole absoluutset tippu, aga huvitavaid lavastusi oli rohkemgi. Edetabel jääb tegemata. Sest — kuhu antud küsimustikus panna näiteks K. Kaasik-Aaslavi tervikuna ebaühtlane “Pygmalion”, kus oli aga aktuaalsete tõlgendusrõhkudega ja hästi mängitud peategelaspaar (T. Tepandi, M. Palmiste). Või Ü. Vilimaa ja M. Murdmaa omas laadis tähelepanuväärsed balletilavastused — “Tuhkatriinu”, “Pulmareis”? Tantsuteatrist veel Teet Kase (keda tahaks “Estonias” rohkem näha!) Tüüri-tõlgendus “Lighthouse” Pärnu Oistrahhi festivalil nähtuna.
Pedagoogina vaatan pisut teiste kriteeriumide alusel ka diplomilavastusi. Aga “Burattinol” on tõhus koht E. Nüganeni tehtus ja M. Karusoo “Tabamata ime” on huvitav uus sõna Vilde-tõlgenduste reas. Äsjalõpetanud noorlavastajad hoiavad tublit taset — peale Lensmendi ka T.Ojasoo nii Sigismundona laval kui ise lavastades, V. Keller ooperireziis (“Boheem”), U. Lennuk (“Iguaani öö”). Kahju, et Viljandisse “Kajakale” ei jõudnud! Theatrumisse ehk jõuan veel.
4. Erihuvi äratasid seekord lavastajate leitud kohad, ühtlasi “kunstnik Loodus”. Laval — terviku mõjuva osana “. E-L. Semperi “Elu on unenägu”, P. Jänese “Kuningas Lear”.
Muusika: kas R. Roose hiilgavalt tehtud “Burattinos” saab kujunduseks nimetada?
“Majahoidjas” pani ootamatu T?aikovski (eriti “Luikede järve” teemad) mind esialgu naerma, aga mida edasi, seda kummalisemalt (eht-Undilikult) hakkas see eklektika lavastuse kogumõjusse sobima.
5. Ita Ever — Lear (“Kuningas Lear”). Elina Reinold — Rosaura “Elu on unenägu”, Vargamäe Mari (“Tagasi Vargamäel”). Kersti Kreismann — Ema (“Kadunud poeg”). Liina Olmaru — Leele. Hilje Murel “Teisel pool”; “Kärbse” Tiksi.
6. Raske valik, nagu eelmiseski. Tugevas lavastuses on enamasti kesksed tegelased kõik tugevalt mängitud. Ja kes on “Learis” või Calderonis pea-, kes kõrvaltegelased? Ei loetle! Siiski — M. Malmsten — Pasun. Ampluaarikastumine, nagu ilmselt ka mul nägemata Katku Villu.
A. Lepik — Rudolf Ikka. “Majahoidja” kolmik (Ü. Saaremäe, T. Suuman, A. R. Varres). Ka Saaremäe tõestab viimasel ajal, et ampluaapiirid talle ei kehti.
7. L. Mägi — Vargamäe (sõnatu!) Krõõt. “Learis” niikuinii.
“Teisel pool” ansambel (kõvalosad?) — P. Volkonski, S. Teppart, A. Tommingas, R. Kütsar.
8. Mitme hooaja peale — vast Rakvere teater, Linnateater. Teisi jälgiks veel mõne hooaja, just neid, kus juhtkond suhteliselt hiljuti vahetunud.
9. “Musketärid” ja täiendavalt välja kujundatud leidlik mängupaik tõmbasid endiselt ligi, ka külma ja vihmaga. Kui ka uudsusevõlu oli vähem, oli see-eest värskeid osatäitjaid ja tundlik kokkukõlamine ajavaimuga.
Jätkus kohavaimu otsimine ja leidmine — üle Eesti. Mida rohkem erinevaid, omanäolisi, kohalikke kohti, talusid, huvitavaid maju — seda parem. Saueaugu talu kõrval oli ju ka Metsavenna talu, M. Blossfeldi tantsutalu jne. Mõnede lavastuste “katuse alla” jõudmisega tuli kaasa suveteatri süvenemine, tuumakuse tõus. Kui igale poole kohale ei jõuagi — see teadmine on turgutav. Või miks mitte — suvel ka teater kuis seltskondlik piknik (“Vanemuise” operett Elvas), mõnus äraolemine ja laadalust (Ulmani nutikalt iidseid komöödiavõtteid rakendav “Midagi päikese all” päikesepaistelises Vallikäärus). Asi on proportsioonides ja mitmekesisuses. Otsest kommersikesksust siiski ei tahaks! On’s ülepakkumise ohtu? Järgmine suvi näitab, tänavu jätkus ennastsalgavat publikut.
Vanalinnastuudio “Kirsiaeda” nägin kahjuks alles saaliversiooni alguses — oli huvitavaid lahendusi, aga tervik veel paika minemata.
10. 1. Suveteatri kohavaimu-otsingud on äärtpidi seoses taasärganud huviga juurte, n-ö oma ja ehtsa vastu. Kuidas keegi seda ka ei tõlgendaks või mõistaks. Loomulik vastukaal globaliseerumisele.
Rituaali, rahvatraditsiooni suhe tänapäevase esitava teatriga jääb jätkuvalt küsimusalaseks, vaieldavakski. Vastuse saab anda konkreetse tesetuse hindamisel. Mõjuvaid kogemusi oli viimase teatriuuenduse aegu (J. Tooming). Uusimast nimetaksin kasvõi Anne Türnpu (+ Ingrit Vaheri ehtsatajuline laul) “Kalmuneidu”. Või eelmisel talvel Helsingis soome-ugri festivalil nähtud udmurt Olga Aleksandrova ühe-naise-teatri uuemat lavastust “Unedest ja lauludest kootud” (jõudsin sel sügisel hõimupäevadel ka Tartu). Nähtavasti ei jõuta ürgteatrist tänase pärimusteatri juurde otse vaid ringiga. Huvi päris-oma otsida tekib alles rahvusvahelise (euroopa) kultuuritraditsiooni tundmaõppimise järel! Oht: igavlevast euro-standardi tsivilisatsioonis saab eksootikast ja marginaalsusest müügiobjekt, kui sobiv pakend leida. Ja katsetuste sisemine ehedus ja sellele vastav maailmamõistmine pole mõõdetav. Tajutav, äratuntav ja mõjuv õnneks siiski, nagu ülalnimetatud tõestasid. Selle tänaseks nimetamiseks on meil kasutusele võetud sõna “boreaalne” (ei märkivat pelgalt geograafilist mõistet).
2. Mul on rõõm kui (noored) teatritegijad ei häbene lihtsat inimlikku headust. Elu illusioonitu nägemine nii, nagu ta on, ei tohiks välistada usku (vanaaegsete) humanistlike väärtuste vajadusse ja isegi võimalikkusse. Sõda omal nahal kogenud põlvkonnale on see veendumus, mitte eluvõõras infantiilne nostalgia. Fomenko tänapäeva-muinasjutt “Üks täiesti õnnelik küla” meeldis kuuldavasti eri põlvkondadele. Lavastus ei sisaldanud uusi teatraalseid võtteid, küll aga teadaolevate erakordselt veenvat kasutamist. Peamine aga: selle loojad ei kartnud vahendada kõikevõitvat headust. Olgu loomulikust eluringist või ka väga kurjadest nähtustest kõnelemisel. Kõike olnut teades ja läbi nähes — ometi.
3. Tasapisi hakatakse sotsiaalset teatrit taga nõudma meilgi. Hea teater reageerib ühiskondlik-sotsiaalsele kontekstile muidugi ka klassikarepertuaari valides-tõlgendades. Siiski vajame ka teatri otsereageeringuid, pärast selle sügise kuhjuvaid šokisündmusi eriti. Tartu Teatrilaborit tuleb igal juhul hinnata kiire reaktsiooni eest, kui ka, kuuldavasti, tulemusega rahul poldud.
Loodetavasti ei taandu sotsiaalse teatri mõiste pelgalt ropendamisele, elu heidikute näitamisele ja tigetsemisele. (Tartu festivalikülalised väljaspoolt olnud üllatunud, kui hästi tehtud-mängitud Trukka-lavastust meil sotsiaalse teatri alla liigitati?)
Minu jaoks on tõeliselt teravat aktuaalsete sotsisaalsete küsimuste asetust eesti teatris seni olnud ainult Merle Karusoo dokumentaallavastuses.
Muide — tõmblemised: institutsionaalne teater (majade kulukas haldamine) versus projektiteater on peale loomingulise ka sotsiaalne probleem. Muuhulgas nn suure publiku säilitamise probleem. Jääb (paradoksaalselt?) loota riigiametnike, ka teatrijuhtide perspektiivitundlikule strateegilisele mõtlemisele. Mõlemad teatrisuunad (ja võibolla veel mõni?) on vajalikud n-ö ühendatud anumate süsteemis.
4. Elu teatraliseerub üha enam, virtuaalmaailm hakkaks nagu tegelikku välja vahetama. Teatri koht? Oleks ju tore, kui kasvav mängulust tähistaks elulusti (-rõõmu), mitte tegelikkusest põgenemise sündroomi.
Ajuti tundub kõik simulatsioonina. Nagu mängitseksime oma riiki ja muudki.
Kas just näitleja ei võiks õpetada mitte näivusega piirduma? Teatriesteetika muutumistest sõltumatult on siinkandis suurim vaatajapoolne tunnustus olnud: ta ei näidelnud pelgalt seal lavalaudadel, ta oli.
5. Tšehhovist on saanud ühtedele kultus — ja teistele sõimusõna. Tuleb imestada mingite imelike kooliklišeede (melanhoolia, nostalgia, igavus) püsivust — siinsed paremad Tšehhovi-lavastused on mitmel kümnendil kandnud ju pigem tragikoomilise ekstsentrika, absurdi ja pluraalsuse motiive. Vist kulub nüüd tõesti ära üks Mati-Undilik “Kirsiaia” tõlgendus — ehk suudab see kõigutada mitte niivõrd teatris kui mõnede kriitikute peades kinnistunud stereotüüpe. Teater mängib tänapäeval kõikjal üha sagedamini Tšehhovit — ju seal siis jätkuvalt midagi avastada on.
11. Objektiivsetele ja subjektiivsetel põhjustel kipub minema nii, et kõnealuse hooaja olulisi lavastusi jääb järgmisesse hooaega vaadata. Ja mõni jõuab kavast mahagi minna. Mind huvitavaid tantsulavastusi ja projekte oli rõõmustavalt palju, pooligi ei jõua näha.
Sõnateatri paljususest nimetan eelpoolmainitute lisaks vaid neid, mida loodan veel ära vaadata.: “Vaimude tund”, Popi ja Huhuu”, “Inishmaani igerik”, “Meister ja Margarita”, “Verevennad”, “Kõrboja peremees”. Vähemalt midagi Nukuteatrist, Theatrumist, VAT teatrist jm
BORISS TUCH:
1. Jaan Tätte “Sild”.
2. Martin McDonagh “Inishmaani igerik”.
3. “Kuningas Lear” Eesti Draamateatris, lav Priit Pedajas. “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” Linnateatris, lav Elmo Nüganen.
4. Mati Undi muusikaline kujundus Vanemuise lavastusele “Meister ja Margarita”; Pille Jänese kunstnikutöö Draamateatri lavastusele “Kuningas Lear”, Vladimir Anšoni kujundused Linnateatri lavastusele “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” ja Vene Draamateatri lavastusele “Prantsuse kired Moskva lähedal”.
5. Ita Ever “Kuningas Learis” (kui see on naisroll!?). Maria Klenskaja “Valentine’i sirelililla kleidis”.
6. Andres Raag — Billy (“Inishmaani igerik”), Allan Noormets — Porthos “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”).
7. Hendrik Toompere jn — Edmund (“Kuningas Lear”), Hannes Kaljujärv — kuningas Charles (“Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”).
8. Raske öelda. Kui rääkida dramaturgia kvaliteedist, siis Rakvere teater.
9. Suveprojektideks sobib kõige rohkem efektne dramaturgia: Shakespeare (“Macbeth” Rakvere Teatris), Dumas (“Musketärid” Linnateatris), kusjuures sügavus sellest ei kannata.
Tšehhovit on vabaõhuteatrina ahvatlev lavastada, aga loodus paneb tihti kõik muu unustama. Suveteatri konkreetseid arengujooni on raske määratleda. Selge on ainult see, et uusi mängupaiku tuleb aina juurde ja vast see määrabki suveprojektide edasise saatuse.
Teatripäeval nimetatakse aasta laureaadid, kuid teatriaega arvestatakse ikkagi hooajaga. Nii juhtuski, et hooajad 1999/2000 ja 2000/2001 olid huvitavad, ent aasta 2000 mitte eriti. Nüganeni “Hamlet” jäi 1999. aastasse, Pedajase “Kuningas Lear” jälle aastasse 2001. Hinnati ühe hooaja teist poolt ja teise hooaja esimest poolt ja parimaks lavastuseks osutus M. Undi töö “Meister ja Margarita”, mis on kahtlemata huvitav kui Bulgakovi lugemise isiklik sooritus. Aga pehmelt öeldes on see väga vaieldav katse. Ehk siis lavastus, mida nimetatakse andekaks ebaõnnestumiseks. (Vaieldavaks osutub peamine võte kanda tegevus üle teatrisse ja muuta Meistri romaan näidendiks. Selle tulemusena lagunes romaani kujundlik struktuur , aga uut ei õnnestunud luua.)
Üldiselt pean tunnistama, et poolõnnestunud ja täiesti ebaõnnestunud Mati Undi lahendusi on mul hoopis huvitavam jälgida, kui teiste meistrite korralikke ja ladusaid töid, sest et igas Undi töös on olemas väga huvitav sõnum, mida mõnikord tuleb ka dešifreerida, kuid mäng väärib küünlaid. Sel hooajal astus Unt kui näidendi autor üles ka veel Von Krahli teatris, lisaks lavastas Ranneti “Kadunud poja” Draamateatris. “Kadunud pojaga” haakub väga huvitaval kombel niisugune õnnetus kui Remsu “Vabaduse rist” “Ugalas”, mida millegipärast pole ankeedi loetelus (järgmise hooaja lavastus — toim). Unt mängib ideoloogilise näidendiga postmodernistlikku mängu ja näitab, kui totter see näidend tänapäeval on, aga samas on selles ka mõningad tõeterad. “Vabaduse rist” on aga täiesti tõsine katse teha ideoloogiline lavastus ajal, mil inimestel on ideoloogiast villand. Kõik meenutab seejuures Fadejevi “Noort kaardiväge”, ainult et positiivne ja negatiivne on vahetanud kohad.
Rõõmustab, et sel hooajal on palju kõrget klassikat, kuigi see alati pole välja tulnud.
Kurvastab, et vene teatri probleemid pole endiselt lahendust leidnud. Sel hooajal oli üks väga huvitav lavastus, Peterburi lavastaja Juri Nikolajevi töö— “Prantsuse kired” , mida Kadi Herkül oma üldiselt väga targas artiklis “T. M. Ks” pisut halvustas seda, aga siiski oli lavastuses peeneid ja õrnu noote, oli teravmeelne mäng inimlike motiividega ja vähemalt üks väga hea näitlejatöö (Aleksander Ivaškevitši Sergei Ivanovitš). Võibolla nägi K. Herkül etendust, mis ilma rezisööri järelvalveta oli hakanud lagunema. Aga kui võrrelda seda lavastust “Ugala” tõepoolest väga provintsliku lavastusega, mille lavastas minu poolt väga lugupeetud Kaarin Raid, siis annab klassivahe tunda. Aga ülejäänud lavastused! Aleksander Issakovil “õnnestus” kavalalt lavastada Frayni “Lavalised segadused” ebanaljakalt... Eduard Toman jätkab kangekaelselt ronimist lavastamise alale, mis väärib ju tunnustust. Ja kukub Ostrovski “Raisatud rahadega” läbi, lavastus tuleb välja primitiivne ja ajuvaba. Pärast “T. M. K” artiklit tekkis lootus, et ministeerium võtab Vene teatri suhtes ette midagi kasulikku, aga lõpptulemuseks määrati direktoriks noor restoraniinimene, kes varem ei sobinud nukuteatri direktoriks. Ja kelle plaanid meenutavad Hlestakovi fantaasiaid. Üks küsimus ministeeriumile, kas ta hukutab vene teatrit teadlikult või alateadlikult?
LILIAN VELLERAND:
MARGOT VISNAP:
2. Calderon, “Elu on unenägu”, Turkka ,”Connecting People”, Carcia “Kokkade öö”.
3. Jõulisi liidreid on sellest hooajast raske leida, ühe-kahe-kolme lavastuse asemel tuleks siis juba nimetada vähemalt kümmekonda lavastust.
4. Pille Jänes “Popi ja Huhhuu” ja koos Airi Erasega “Kuningas Lear”, Ene-Liis Semper “Elu on unenägu”, “Verevennad”.
5. Ita Ever “Kuningas Lear”, Katariina Lauk-Tamm “Inishmaani igerik”, Kärt Tomingas “Verevennad”.
6. Mait Malmsten “Kõrboja peremees”, Guido Kangur “Kumalasemesi”, “Kokkade öö”. Jan Uuspõld “Kuningas Lear”, “Kokkade öö”.
5.-6. Silvia Laidla, Ülle Ulla, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak Draamateatri “Kvartetis”.
7. Marje Metsur “Inishmaani igerik”, Merle Palmiste “Mort”.
8. Nukuteater.
9. —
10. —
11. “Kahe maailma hotell” ja “Majahoidja” (Rakvere Teater), “Teisel pool” (Emajõe suveteater), “Põhhjas” (Linnateater).
REET WEIDEBAUM:
1. Jaan Tätte “Sild” Tallinna Linnateatris, Jaan Kruusvalli “Mälestused. Ainult ei tea millest” Eesti Draamateatris, Mati Undi “Vaimude tund” Kadrioru Lossis.
2. Calderon “Elu on unenägu”, Pratchett “Mort” Eesti Draamateatris.
3. Andres Noormets “Teisel pool” Emajõe Suveteatris, Andres Dvinjaninov “Risk” Nukuteatris, Raivo Trass “Kõrboja peremees” Vargamäel, Margus Kasterpalu “Kumalasemesi” Saueaugu teatritalus.
4. Muusikaline kujundus : Olav Ehala, Riina Roose ja üliõpilased —”Burattino” Tallinna Linnateatris, Terminaator “Risk”— Nukuteatris, Mart Soo —”Kivid” VAT Teatris. Kunstnikutöö : Pille Jänes ja Airi Eras —”Kuningas Lear” ja Ene-Liis Semper —”Elu on unenägu” Eesti Draamateatris, Aime Unt —”Inishmaani igerik” Tallinna Linnateatris.
5. Ita Ever —”Kuningas Lear” Eesti Draamateatris, Liina Olmaru —”Sild” Tallinna Linnateatris, Elina Reinold —”Tagasi Vargamäel” Eesti Draamateatris, Kersti Kreismann —”Kadunud poeg” Eesti Draamateatris, Hilje Murel —”Kärbes” “Ugala”, Maria Klenskaja —”Kumalasemesi” Saueaugu Teatritalus.
6. Martin Veinmann —”Kirsiaed” “Vanalinnastuudio” Palmse mõisas, Peeter Volkonski— “Teisel pool” Emajõe Suveteatris, Tõnu Oja ja Tanel Saar —”Kivid” VAT Teatris, Aleksander Eelmaa ja Guido Kangur —”Kumalasemesi” Saueaugu Teatritalus.
7. Indrek Sammul —”Inishmaani igerik” Tallinna Linnateatris, Eesti Draamateatri mõlemad narrid — Mait Malmsten ja Jan Uuspõld (“Elu on unenägu” ja “Kuningas Lear”) .
8. Lähtun arusaamast, et repertuaarikujunduse aluseks on maksimaalne arvestamine teatri ja trupi võimaluste-vajadustega, eesmärgiga pälvida omale sihtgrupiks loetava publiku maksimaalne tähelepanu ja/või heakskiit.
Selle kohaselt oli väga hästi läbi kaalutud Nukuteatri repertuaar ja tegevus, tulemuseks ka publikuarvu kahekordistumine.
9. Märkasin hämmastusega, et olen parimate lavastajatöödena pannud kirja vaid suvelavastusi. Ilmselt on õhustik väljaspool teatrimaja niivõrd värskendav, et pühitseb kogu lavastuse. Sõitsin suvi läbi vaimustusega mööda Eestimaad, et avastada üha uusi suurepäraseid ja seni avastamata tekst-ruum-lavastuse kokkukõlasid — Saueaugu teatritalus; Rakveres, Pikal tänaval; Tartus Lutsu Teatrimajas; Vargamäe kiigeplatsil; Palmse mõisas jne. Küllap võib suveks teatrimajast ka lihtsalt niisama lõbu pärast välja kolida või publiku arvu suurendamiseks avaratel väljakutel mängida, mulle isiklikult meeldib aga kunstiliselt põhjendatud kohavahetus, keskkonnateater, kus ruum on vältimatu osaline õhustiku, terviku ja elamuse tekkeks. Selles suunas näib ka meie suveteater liikuvat, jõudu talle!
10. Rõõmu teeb tasemel noortelavastuste hoogne tulek (keskealise pilgu läbi vaadatuna muidugi...) — “Risk”, “Auto”, “Kivid”, “Erak ja kuuevarbaline, “Näost näkku”.
Siiras rõõm oli perfektselt kokku kõlavast näitlejakvartetist — Silvia Laidla, Ülle Ulla, Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla Eesti Draamateatri lavastuses “Kvartett”. Ei osanud neid ühekaupa liigitada pakutud näitlejarubriikide alla, sestap loen eriliste elamuste hulka.
Mureks on professionaalse teatri üha kättesaamatumaks muutumine Eestimaa äärealadel — kokkuhoid sunnib teatrid üha paiksemaks, samas ei ole ka maainimestel endil enam raha ega aega linna teatrisse sõita.
11. Võib-olla “Kahe maailma hotell”, “Kokkade öö”, “Hernani” ning suurem osa muusikateatrist.
PARIMAD LAVASTUSED 2000/2001
Kahekümne kuue teatriuurija ja teatrist kirjutaja ankeedivastustest said enim hääli:
1. M. Bulgakov/ M. Unt, “Meister ja Margarita”, “Vanemuine”. Lav Mati Unt. 9 häält.
2. A. Dumas/ E. Nüganen, “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”, Tallinna Linnateater. Lav Elmo Nüganen. 8 häält.
3. M. McDonagh, “Inishmaani igerik”, Tallinna Linnateater. Lav Jaanus Rohumaa. H. Pinter, “Majahoidja”, Rakvere Teater. Lav Mati Unt. 7 häält.
4. J. Turkka ,”Connecting People”, Von Krahli Teater. Lav Erik Söderblom. M. Unt, “Vaimude tund Kadrioru lossis”, Eesti Draamateater. Lav Mati Unt. 6 häält.
5. J. Tätte, “Sild”, Linnateater. Lav Jaanus Rohumaa. W. Shakespeare “Kuningas Lear”, Eesti Draamateater. Lav Priit Pedajas. W. Russell, “Verevennad”, “Vanemuine”. Lav Tiit Ojasoo. C. McPherson, “Teisel pool”, Emajõe Suveteater. Lav Andres Noormets. E. Rannet, “Kadunud poeg”, Eesti Draamateater. Lav Mati Unt. 5 häält.
PS: Mait Malmsteni näitlejatöö Katku Villuna “Kõrboja peremehes” — 10 häält.