PILLE-RIIN PURJE
VENNAD TEATRILAVAL

Arthur: Ma nägin, et taevasse tõusis kaks kala!
Morgana: Lucifer ja tema vend: Jeesus!
Arthur: Lõppes kalade ajastu. Mis ma nüüd näen?
(Mati Unt, “Graal!”)

William Shakespeare’i tragöödia “Hamlet” ja Hamleti tragöödia käivitab “iidseim kõigist needustest — oo, vennatapp”. Kui Claudius ei oleks võimuihas oma venda mürgitanud, oleks Hamleti suur monoloog ehk olemata olnud. Elmo Nüganeni “Hamleti” lavastuses Linnateatri Taevalaval (1999) mängib nimiosaline Marko Matvere nähtavaks Hamleti hirmjuhusliku sattumise kurjuse ja kättemaksu keerisesse. Eluküsimus “olla või mitte olla” sunnitakse sellele Hamletile peale enneaegu — saatus kui “neetud rist” langeb tema rinnale otse füüsiliselt tuntava painena.

Hamletil ei ole venda — paraku. Elmo Nüganeni lavastuses isa vaim ehk tapetud vend silmale nähtavana ei ilmu. Kui aga hakata sügisel 2001 kokku arvama neid näitemänge meie teatrilavadel, kus tegelasteks on vennad, ilmutab end üllatavalt kirev seltskond. (On ka õe ja venna lavakohtumisi. On markantseid õdedepaare, näiteks Ene Järvise Eileen ja Helene Vannari Kate “Inishmaani igerikus” Linnateatris. Aga jäägem vendade teemale truuks.) Otsin lavavendi teatrite kaupa ja palun vabandust, kui mõni vend seejuures kahe silma vahele on jäänud.

“Vanemuine”. Willy Russelli muusikal “Verevennad” (lavastaja Tiit Ojasoo, esietendus 2001). Saatuslik-saatanlik lugu kohe pärast sündimist lahutatud kaksikvendadest (Mickey — Veikko Täär, Eddie — Andres Mähar). Laval kõlab hoiatav legend: kui üks salaja lahutatud kaksikutest saab teada teise olemasolust, surevad mõlemad otsekohe. Täpselt nii juhtubki: südamesõprus kestab niikaua, kui vend ei tunne venda… Kuigi mängu kommenteerib Saatana mõõtu Jutustaja (Tõnis Mägi karismaatiline roll!), on “Verevennad” lavastatud vaimukaks “seebiooperi” paroodiaks ja see näib ainuvõimalik lahendus.

Kolm venda tegutsevad Urmas Vadi vene muinasjuttudel põhinevas lastenäidendis “Lendav laev” (lavastaja Tiit Palu, 2000). Vanemad vennad Aleksei ja Igor (Tambet Tuisk ja Andres Mähar) tahavad teadagi nurjata noorima, Loll-Ivani (Janek Joost) eluõnne. Nagu muinasjutule kohane, võidab armastus pahade vendade õelad sepitsused.

Martin McDonaghi “Mägede iluduskuningannas” (lavastaja Ain Mäeots, 1999) on ema ja tütre loos oma osa kahel vennal: noorema venna Ray (Margus Jaanovits) hoolimatus saab otsustavaks vanema venna Pato (Indrek Taalmaa) eluplaanides. Aga need vennad ei kohtu näitelaval, nad elavad üldse väga erinevates mõttemaailmades.

“Ugala”. Kaks venda otsivad oma elusihte Conor McPhersoni pihtimusloos “See pärnapuulehtla” (lavastaja Andres Noormets, 1999). Vanemat venda mängib Gert Raudsep, nooremat Meelis Rämmeld. Ehkki näidend on monoloogilise loomuga, on lavastuse õhustikus aimatav vennalik ühtekuuluvus. Vahetatud pilkudes ja naeratustes on tajutav vendade sarnane eluhoiak, hooliv ja heasoovlik vaade ilmaelule ja teine-teisele. Samas naeratusetagune elutõsidus. Näidendi lõpul saame teada, et vanem vend läheb kodust ära Ameerikasse — mis saab nooremast?

Kolm ühe ema poega saavad kokku Eduardo de Filippo “Abielus Itaalia moodi” (“Filumena Marturano”, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, 2001). Neid mängivad Martin Algus, Gert Raudsep ja Meelis Rämmeld. Kuna kirjutamise hetkel pole ma jõudnud lavastust veel näha, ei aima, kui palju on melodraamaks liigitatud loos kohta vendluse teemal.

Linnateater. Selsamal Taevalaval, kus sureb Hamlet, möllavad Aleksis Kivi “Seitse venda” (lavastaja Kalju Komissarov, 2001). See on lavakunstikooli XX lennu diplomilavastus, osades kõik kursuse seitse poissi. Seitsmiku rahutus-mäslevas eneseotsimise loos polegi nii oluline iga vend eraldi kui just vennaskonna koondportree. Nood noorukesed Jukola vennaksed on tõesti kui seitse tähte Suure Vankri tähtkujus, nagu nad ise laulavad. Siingi sekkub vendade seiklustesse Saatan (Kalju Orro), vilgas fantasmagooria, kes pahe õhutajana lendab publiku pea kohal.

Von Krahli Teater. Mati Undi eepos “Graal!” (lavastaja Peeter Jalakas, 2001), mis ”Loomingu Raamatukogus” ilmunud tekstina mõjub hoopis etemini kui nähtud konarlikul esietendusel, kubiseb vaimukatest tsitaatidest. Korduvalt jõutakse ka vendadeni, ilmuvad isegi metsikud soome vennaksed ehk Undi remargis “igasugu Aapod, Siimeonid ja Eerod…”, kelles Galahad näeb seitset surmapattu.

Vanalinnastuudio. Hiljuti oli mängukavas William Shakespeare’i “Eksituste komöödia” (lavastaja Ingo Normet, 2000). Seal on ekslemas koguni kaks paari kaksikvendi, lahutatud saatuslikus laevahukus: isandad Antipholused (kaksikrollis Raivo E. Tamm) ja teenrid Dromiod (mõlemad Egon Nuter). Nagu ütleb üks isand-vendadest: “Ma olen siin maailmas nagu veetilk, / mis otsima teist tilka läheb merest…” Normeti lavastuse eluiga jäi lühikeseks, ka vaataja mälus, meelde tulevad sealt üksnes reipad kreeka koloriidiga tantsud. Vendluse teema tundus võrdlemisi kõrvaline, polnud ka toda imelikku eluabsurdi hõngu, mis meeles Evald Hermaküla “Eksituste komöödiast” Draamateatris (1996).

Trevor Griffithsi “Koomikud”, lavastaja Roman Baskin (2001). Koomikuks pürgijate seas on kaks venda, kes omavahel kaugeltki roosiliselt läbi ei saa. Nende naljanumber-duettesinemine kukub läbi, sest õelam ja edukam vanem vend Phil (Peeter Kaljumäe) tahab nooremale vennale Gedile (Kaido Veermäe sümpaatne roll) kogu sketši vältel käkki keerata, mõistmata, et nad on samas paadis, on partnerid, on vennad. Selles loos tundub vendade tüli noorema jaoks pääseteena — kui Ged Phili enda küljest maha raputab, hakkab tal ehk rohkem vedama.

Eesti Draamateater. Shakespeare’i “Kuningas Learis” (lavastaja Priit Pedajas, 2001) on kuningal kolm tütart, aga mööda ei pääse ka intriigist, mille sepitseb Gloucesteri krahvi sohipoeg Edmund (Hendrik Toompere jr) oma venna Edgari (Tiit Sukk) vastu. Mälupilti lavastusest Ita Everi nimirolli ja maalilise veekardina kõrvale muid nüansse kuigivõrd ei mahu. Lurjusvend Edmund on meeles atraktiivsemana kui õiglane vend Edgar.

Joseph Kesserlingi komöödias “Pihlakavein” (lavastaja Roman Baskin, 2000) tegutsevad agaralt kaks vanapiigast õde. Ent selleski loos on vendadevahelist arveteklaarimist. Kolm venda on laval Ain Lutsepp — reibas ullike Teddy, Martin Veinmann — koomiline kurikael Jonathan ja Mait Malmsten — eluvõõravõitu teatrikriitik Mortimer. Aga selles loos selgub üleüldiseks rõõmuks sedapidi, et vihaseimad vennad ei olegi lihased vennad…

Rakvere Teatris kaevutakse vendade teema sügavikesse põhjalikumalt kui mujal. Nii, et mõtted rändavad Kaini ja Aabelini. Hiljuti oli mängukavas Arthur Milleri draama “Hind” (lavastaja Peeter Raudsepp, 1998), mis keskendub kahe venna elupõlisele konfliktile, edu ja enesepettuse keerukale sulamile. Vendi mängisid Erik Ruus — keskpäraseks politseinikuks jäänud Victor ja Peeter Raudsepp — edu saavutanud rahakas kirurg Walter. Just Walterile kuulub tekst: “…me oleme vennad. Meie teed on ainult pealtnäha erinevad, tegelikult on see olnud samast püünisest pagemine. Me oleksime nagu… nagu ühe inimese kaks eri poolt, kes lahus käia ei saa.”

Martin McDonaghi näidendis “Connemara. Üksildane lääs” (lavastaja Jaanus Rohumaa, 1999) kuuluvad vendade Connorite elurutiini lõputud pisinääklused. Kummatigi on ses suisa rituaalses jagelemises ja krillimises aimatav ka valulisem alatoon. Arusaam, et vennad siiski hoiavad ja vajavad teineteist. Vanemat venda Colemani mängivad üsna erinevais registrites Erik Ruus või Velvo Väli, noorema venna Valene’i osas on Hannes Prikk. Õige tähendusväli tekib etenduses siis, kui vendade lavaelu annab võimaluse loota, et vennaarm on viha või jõuetuse või igapäevaelu kihtide all ometi alles. Nii tahab uskuda vendi lepitav preester isa Welsh (Üllar Saaremäe), kes vennavaenule loomulikult annab igavikulisema tasandi.

Isegi Anton Hansen Tammsaare “Kõrboja peremehes” Rakvere Teatri suvelavastuses Vargamäel (dramatiseerija Peeter Tammearu, lavastaja Raivo Trass, 2001) võimendub ootamatult vendade teema. Tähenduslikuks muutub surnud venna osa nii Kõrboja kui ka Katku saatuses. Üks vend kahest on surnud ja seeläbi saab tulevik ebakindlamaks. Kõrboja Rein (Volli Käro) meenutab oma venda Oskarit, kes end maha laskis. Koos oma naisega ilmub vend Oskar Kivirist (Tarmo Prangel) ka Reinu nägemustes — tänu sellele võttele põimuvad vabaõhulavastuses sundimatult looduslik ehedus ja tinglikkus. Katku Villu (Mait Malmsten) aga pöördub vabasurma mineku eel oma sõttajäänud venna Juhani poole — ta otsekui kuuleks venna kutset...

7. septembril 2001 esietendus Rakvere Teatri väikses saalis uus algupärand, Rünno Saaremäe debüütnäidend “Jaanituli”. Lavastajaks autori noorem vend Üllar Saaremäe. Tragikomöödia tegevuspaigaks on Ida-Virumaa, autori ja lavastaja kodukoht. Ent nii näidendis kui ka lavastuses on konkreetsele taustale vaatamata avaram üldistusmõõde, vaimukas absurdihaaregi. “Jaanituli” on lugu kahest vennast, kes küllap nii ümbrusest kui loomusest, nii juhusest kui saatusest määratud elu heidiklasteks. Ja teineteisest sõltuvaks tandemiks. Nood viimased Joorikud on laval Toomas Suuman — vanem vend Hanno ja Eduard Salmistu — noorem vend Helmut. Kus lõpeb nende kahe puhul südamlik vennaarm ja algab julm vennavaen või ka vastupidi, on mõlema puhul lausa võimatu ennustada. Tekstis jätkub puänte, millega vaatajat rabada ja üle kavaldada, mida ei tohi ära jutustada. Mängus on ka naine nimega Marta (Ülle Lichtfeldt või Anneli Rahkema), vennasuhete pingestaja.

Mõnevõrra varjatumalt, aga siiski on vendade lugu ka Harold Pinteri “Majahoidja” (lavastaja Mati Unt, 2001). Kolmest kentsakast tegelasest kaks on vennad: vanem vend Aston — Üllar Saaremäe, noorem vend Mick — Ardo Ran Varres. Ja kolmas, võõras sissetungija Davies — Toomas Suuman — ei suuda vendade vahele kiilu lüüa, kuigi üritab iga hinna eest üht teise vastu üles ässitada. Lavastuses on hetk, mil Aston tuleb koju, suur üksik ratas käe otsas (talle meeldib igasugu kola koju vedada). Mick sirutab vennale terekäe — ja surubki venna käe asemel ratast! Niisugune vaimukas undilik kujund: “ratas vendade vahel”, tegelikult ju vennad elu ja aja rataste vahel. Või teine lavaviiv, millest olen korra juba “Majahoidjat” arvustades kirjutanud, aga mis on igal vaatamisel tore. Mick on ägedusehoos kiskunud pea otsast Buddha kujul, aga see kuju on Astonile tähtis ja armas — Aston uurib peata Buddhat algul taunivalt, siis aga lepib sellega kui venna vembuga, naeratab oma lapselikul moel ja sätib otsast kaksatud pea lepituseks ja lohutuseks noorema venna käte vahele. Mängi, rahune, mediteeri, ole rõõmus, näikse ütlevat see hoolitsev zest. Vend on oma venna hoidja — see vaikne veendumus “Majahoidja” lõpul annab lootust.

Just sel hetkel meenub mulle veel üks Pinteri veider vendade lugu, äsja Linnateatri mängukavas olnud “Kojutulek” (lavastaja Andres Noormets, 1999). “Kadunud vend” Teddy (Jaan Tätte) tuleb koju naisega, kes nii ta isa kui ka vennad (Joey — Allan Noormets, Lenny — Andres Raag) kihevile ajab. Ja Teddy läheb jälle, jätteski naise maha. Lavastuses oli üllatav väike puänt: kui Teddy oli minemas, pistis sutenöörist vend Lenny talle pihku mängukaru… Oma karumõmm on ka Astonil “Majahoidjas”.

Kõige sugestiivsema saladusega teos vendadest ja vendlusest, mis suvel 2001 lavakeelde ümber pandi, on minu arvates Torgny Lindgreni romaan “Kumalasemesi” (ilmunud ”Loomingu Raamatukogus” 1996, tõlkija Tõnis Arnover) — dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu, suvelavastus Saueaugu teatritalus, Tartu Teatrilabori egiidi all. Vennad Hadar (Aleksander Eelmaa) ja Olof (Guido Kangur) elavad kusagil maailmast üsna äralõigatud paigas, kumbki sulgunud oma majja, üks põeb vähki, teisel on süda haige — nii nad siis ootavad või kardavad teineteise surma. Kõlab raevukalt ja julmaltki, kummatigi on Margus Kasterpalu lavastus meeles leebena, ehk liigagi kontrastitult poeetilisena.

Üks lavavendadest, Aleksander Eelmaa, mõtestab vennasuhte lahti nõnda: “Nad moodustavad terviku, mida ei saa iialgi lahutada — nii vastuoluline kui see ka ei ole, või seda parem, mida vastuolulisem see on. Nad on nagu magnetid: kui nad suubuksid üksteisesse, siis nad häviksid või oleksid null. See, et üks vend ei sure enne kui teine — see tähendabki ju seda, et ta hoiab teist sellega elus. Mida kauem üks on elus, seda kauem on nad mõlemad elus. Torgny Lindgren ütleb: “Kui kaks meest on väljas ning üks neist sureb ja teine jääb ellu, siis ei ole nad vennad.” Tervik saab eksisteerida ainult tänu mõlemale.”

Veel üks tsitaat “Kumalasemeest”: “Vennas on siiski midagi veidrat ja suurejoonelist, arvas ta. Vennalikkus on samasugune loodusnähtus nagu raskusjõud, päikesevarjutus või igikelts, mis seob maapinda, see on tugevam kui näiteks vihkamine või armastus.”

Aleksander Eelmaa: “Ta võtab ka üpris kummalised näited. Päikesevarjutus — tundub nii, et päike läheb tumedamaks, kõik ilus läheb nagu halvemaks. Või igikelts… on nagu kah jäine, mis katab… Aga selline jõud või paratamatus, ka ime, ongi see, mis säilitab terviklikkuse. Eks inimestes —meis kõigis — ole väike ime…”

“Kumalasemees” satub vendade maailma Naine, kes kirjutab pühakutest (Maria Klenskaja). Tema nime teada ei saagi, aga tal ei ole lõhestaja, vaid tasakaalustaja, neutraalse vaatleja mõistatuslik roll. Üks võimalus, mis lavastust vaadates tundub ilmsem, kui romaani lugedes: naine ongi need vennad välja mõelnud, meie ees elustub üks tema raamatuid. Täpne on kujundlik lavahetk, mil naine kõnnib kahe venna maailmu lahutaval ja liitval piiril otsekui köiel. Vendi seovad ühte tugevad mõttelised ja mälusidemed. Suveteatri näitelava Saueaugu talu laudas oli tinglikult pooleks jagatud, kumbki vend viibis oma territooriumil, kohtudes vaid mälu- või unenägemustes. Teineteist tuli tajuda nii-öelda seljaga. Üks mõjuvamaid viive sündis siis, kui vennad oma ikka ja jälle läbitud kujutlusvaidluses klammerdusid ristipuu külge ja seda ristikujulist seadeldist ringi ajades vinnasid üles rasket veskikivi… Süü ja lunastuse igavene, lõputu ringkäik.

Nägin “Kumalasemee” eelviimast suveetendust, seda, kuhu väga õigel hetkel sekkus äike, mis mõneks ajaks viis elektrivoolu. Kõige meeldejäävam ongi, kui jõuliselt loodus, stiihia teatri üle mängis. Kuidas kõigepealt täitis mänguruumi hämarus, Maria Klenskaja lükkas suured laudauksed valla, istus lävepakule ja pidas dialoogi ka tiheda vihmaga. Pärast vaheaega süüdati lavasoppides küünlad ja mängiti vaikust kuulatades, kadunud oli lakkamatu muusikaline kujundus, mis kippuski häirima oma illustratiivsusega… Oleks lausa tahtnud, et vool ei oleks nii kiiresti taastunud.

Torgny Lindgreni “Kumalasemee” lõpp on mõistatuslik — viimane lause, mille naine oma pühakuraamatusse kirjutab, ei lase lahti, paneb otsima tähendust, vastust.

Aleksander Eelmaa: “Aga vend olla — see tähendab midagi tõesemat, põhjalikumat ja elulisemat, sellepärast minu meelest Torgny Lindgren ongi kirjutanud-tunnetanud seda karmina, tõelisena ja hellana. Tõeluse karmus, see ongi hell. See tõeline side, mis kipub praegu igapäevases elus katkema või käest libisema, kõik läheb väga võitluse või võistluse peale… Aga see tõeline side ei anna, ei luba seda, ta kannab hoopis teisi jõujooni.”

P. S. Kirjutis on hargnenud Vikerraadio saatest “Teatrimagasin”, mis oli eetris 26. septembril 2001.